Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust väike väljaskäik, mis viis mind taas ühele raamatuesitlusele. Sedapuhku oli tegu siis Turay Abduli vastse raamatuga "Väike valge riik". Millega mul on teatavas mõttes erisuhe - kas või juba sellepärast, et see pealkiri on põhjusmõtteliselt mu näppude alt tulnud :-) Laenatud on see teatavasti Turay ühest kunagisest arvamusartiklist, mis väidetavalt olla olnud tema esimene esinemine Eesti ajakirjanduses. Ja noh, nii selle kui ka hilisemate Postimehe veergudel ilmunud Turay artiklite tõlkija on seesamune nende sõnade kirjutaja siin. Mistõttu mulle pakuti ka tema raamatu tõlkimist (millel väidetavalt polevat artiklitega suurt midagi ühist, olles täiesti algupäraselt kirjutatud - pole jõudnud veel ise veenduda, aga põgusal sirvimisel võib seda uskuda - ehkki kahtlemata leidub seal teemasid, millest autor on varemgi kirjutanud ja mis seeläbi toovad mõndagi meelde), aga paraku ei sobinud kohe kuidagi minu aja- ja raamatu ilmumisgraafik. Aga mul pole erilist kahtlust, et praegune tõlkija Linnarti Jana ja toimetajad on teinud head tööd - igatahes mainitud põgusal vaatlusel ei jäänud midagi halba silma, vaid ainult ladus tekst.
Esitlusest endast võib nii palju öelda, et Hõbemäe Priidu ja Turay Abduli kahekõne vormis oli seda päris hea jälgida ja kuulata, alates juba autori puhul traditsiooniliseks muutunud meenutusest, kuidas teda algul fiktiivseks tegelaseks peeti, kuni nentimiseni, et erinevalt rämpskommentaatorite (see on nüüd minu väljend, Turay olnuks palju viisakam :-) ) arvamusest ei ürita tema oma lugudega kedagi ega kuidagi õpetada paremini tegema, vaid ainult vaatleb, kuidas asjad välja paistavad, olgu iseeneses või (enamasti) võrdluses millegagi, mida ta ise tunneb. Üks mõte jäi seal kõneldust siiski teravalt kõrva: kui näituseks Suurbritannias või Ameerika Ühendriikides on poliitikul, kes poliitikast (ajutiselt või lõplikult) lahkub, peaaegu kohustus kirjutada memuaare või mingil muul kujul oma kogemused kirjasõnna valada, siis Eestis on selline komme peaaegu täielikult puudu. Turay tõi veel ühe näite, kuidas ühe tuntud poliitiku tütar oli kirjutanud bestselleriks saanud teose oma isa (poliitilistest ja muudest) õhtusöökidest, ning nentis, et Eestis nähtavasti ei ole selline teos lihtsalt võimalik - puhtalt kultuuriline erinevus (nojah, kui keegi sellest nüüd innustust saab, siis ehk enam mitte :-) ).
Sõnaga, üsna asjalik üritus, mida muidugi vääristas ka autori pookstaavide raamatusse saamise võimalus, mille ma mõistetavalt ära kasutasin.
Loetud: M. Õun, H. Ojalo. 101 Eesti lahingut
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Doktor Who (Universal), Haven (Yle2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: hartalaste maailm (Postimees, 13.12.2012)
No comments:
Post a Comment