Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Eilne Sirp, mille korraliku lugemiseni ma alles täna jõudsin, sisaldas nii omajagu huvitavat lugemist kui ka ühe rõõmusõnumi. Enesekesksena tasub mõistagi alustada viimasest: nimelt mingi imeliku kokkusattumise tulemusel oli mulle naeratanud taas loosiõnn ning ma pälvisin auhinna septembrikuise Emakeele Seltsi keeleviktoriini õigete vastuste eest. Arvestades mu tavalist loosiõnne, siis on muidugi alust kahtlustada, et rohkem vastajaid lihtsalt polnudki, aga eks ma olen rõõmus ikka, eriti veel selle üle, et mul õnnestus panna täppi vastustega kahtlemata kõige keerulisemas keelevaldkonnas, mis üldse olla saab, nimelt fraseoloogia alal.

Klassivend Kerikmäe Tanel oli koos Nyman-Metcalfu Katriniga taas kirjutanud inimõiguste probleemist, pealkirjastades oma artikli üsna intrigeerivalt "Kas inimõigused on ikka veel olemas?" Juuraõppejõuna loomulikult leiab ta, et ikka on, aga muretseb, millised nad on ja kas nad on ikka ühelt poolt nii universaalsed, kui tavatsetakse ette kujutada, ja teiselt poolt nii universaalsed, nagu neid pahatihti üritakse ette kujutada. Mis on õieti päris tõsised küsimused, millele mõistagi küllaltki lühikeses ajaleheartiklis ammendavalt vastata ei jõua ega saagi jõuda, aga mis vajaksid küll põhjalikumat arutelu, eriti silmas pidades traditsiooniliste inimõiguste tagajate ehk riikide poliitilise kindlameelsuse lagunemist ajal, mil muidu inimõigustega küllaltki tihedalt seonduv liberaaldemokraatlik valitsemisviis paistab olevat kui mitte end ammendanud, siis vähemalt kriisis ning peale tungivad uued, üldiselt vähem inimkesksed valitsemisviisid ...

Päris huvitav lugemine oli ka Tiidu Ene-Margiti lugu "Eesti haldusjaotusest statistiku pilgu läbi". Päris õpetlik oli teada saada, kuivõrd suured on vahed ühe tasandi haldusüksuste vahel. Haldusreform on muidugi olnud aina vinduv teema läbi kogu taasiseseisva Eesti Vabariigi - eriti seetõttu, et erinevad haldusjaotused on üsna iseteed arenenud (ka artiklis mainitakse poliitilise ja eri ametkondade haldusjaotuste märkimisväärset erinevust, mis mäletatavasti sundis lausa presidenti aasta algusotsas Paide näidet tuues asjasse sekkuma). Ja et seda seniajani veeretatakse nagu tulist kartulit, mida keegi ei riski suhu võtta, on ka vähe lootust, et midagi oluliselt paraneks, vähemalt lähemal ajal ...

Kändleri Tiidu lood on peaaegu alati head lugeda, nii ka seekord artiklit, mis oli pühendatud Darwini Charlesi peateose, ikka selle evolutsiooni alustala, ilmumisele eesti keeles. Mulle jäi sellest ehk kõige rohkem silma üks mõte, millega ma võin täielikult nõus olla ja ainult kahetseda, et tänapäeva keel ja tekstid on nüüdisajal selliseks muutunud:

Darwinil pole lause piiriks mitte mingi kindel sõnade arv, nagu nüüdisajal trükitud eesti keeles on kombeks. Tema juba kokku ei hoia, lause võib olla ka pool lehekülge pikk, peaasi, et sellega saab üks mõte ära öeldud. Mida olulisem mõte, seda pikem on lause.

[...]

Darwinit lugeda on nauding, mida segab vaid hinge pugev nukrus: kui palju oli tol ajal aega süvenemiseks, pikkade lausete kirjutamiseks ja lugemiseks, selliste, mille iga eesti keeletoimetaja esimese hooga lühemaks kriipseldab, nõnda et neid siinkohal pole mõtetki püüda esile tuua. Ja ei mingeid illustratiivseid pudipadinaid, mis on nüüdisajal vältimatud.

Lisaks võis rõõmustaval kombel teada saada, et lisaks tõlkimisele ja "omade ringis" levitamisele on kavas see raamat viimaks siiski ka avalikku müüki panna.

Kulli Aivar oli kirjutanud ülistavalt ja isegi veidi apologeetiliselt ühest kirjainimesest, kes mullegi varasematel aegadel on üpris oluline olnud, nimelt Solženitsõni Aleksandrist. Väga väärt lugemine (nii artikkel siis kui ka muidugi Solženitsõn ise).

Rõõmsalt üllatava avastuse pakkus pikk intervjuu Kilgi Marisega. millest selgus, et nüüd on olemas ka selline eestlane, kes on ära õppinud ja omandanud kitšee keele ning sellest lausa tõlkima asunud. Kui ma omal ajal raamatut "Muistsete maiade maailm" tõlkisin, siis oli eesti keeles õnneks küll juba olemas "Popol Vuh", aga see on ju teatavasti kaudtõlge hispaania keelest. Kui ka veel mõni eestlane ongi maia keelt varem omandanud, siis ei ole see just märkimisväärset jälge jätnud, tundub mulle. Aga intervjuus oli loomulikult palju juttu ka maiade/kitšeede mõttemaailmast ja muust sellisest, mida oli äärmiselt huvitav lugeda.

Numbri lõpetas tõlkijate Pedusaare Heino ja Sinisoo Margi nutt ja hala (meedia)keele "järjepideva nõtrumise" pärast, mille lugemine oli päris masendav. Aga samal ajal õpetlik, ka nagu ikka.

Loetud: Sirp, 30.11.2012

Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), USA jalgpalli kõrgliiga finaal: Los Angelese Galaxy - Houstoni Dynamo (Kanal12)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: elu pole vaid kilu likööriga (Postimees, 01.12.2012)