Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille kestel selgus, et elu ei väsi üllatamast - avastasin täna ennast seismas sabas viinapoe ukse taga! Mitte et ma viinapoode ei külastaks või et tänapäeval saba ilmtingimata midagi erilist oleks (kuigi võrreldes lapsepõlvega kahtlemata on, igatahes mitte enam nii eluläbiv osa kindlasti). Aga et asi selgem oleks, siis tuleb alustada sellest, et tänasest päevast kulus tubli tükk väljaskäigule, sellisele küllaltki traditsioonilisele jõulueelsele, mida eriti mu ema nõuab, sest tal on kange soov mulle ikka raamat-kaks kinkida, aga targu ei hakka ta seda omapäi tegema, vaid konsulteerib muga "kohapeal". Ja selleks kohapealseks on viimastel aastatel olnud Rahvusraamatukogus peetav jõulu-raamatulaat. Mis oligi põhjus, miks ma viinapoe ette sattusin: nimelt kohale jõudes selgus, et pangaautomaat, mis varasematel aastatel oli kenasti seal hoones ees oodanud, olla nüüd alatiseks, nagu töötajad mulle kinnitasid, sealt kadunud. Ja lähim oli üle tänava viinapoe ees - kuhu jõudes selgus, et see on otse ukse kõrval ning automaadi ees veel kolm inimest raha taotlemas, nii et mul ei jäänudki muud üle kui seista kohal, kus tuli selle mõne minuti jooksul õige mitu inimest poodi sisse või välja lasta :-) Automaadi ette jõudnud, otsustasin väikese kaalumise peale piirduda paarisaja euroga ja selgus, et enam-vähem sellega ma toime ka tulingi - jättes küll mõned asjad, nagu ikka, kotti suskamata, aga samas surudes sinna ka mõningaid, mis varasematel aastatel on hankimata jäänud ... Aga olgu siis siin ka ära mainitud selle orgiastilise väljaskäigu kojujõudnud tulemused:

• Eesti etümoloogiasõnaraamat
• Inglise-eesti meresõnaraamat
• M. Aitsam. 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis
• U. Masing. 1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult
• H. Udam. Türgi. Teekond läbi Türgi tsivilisatsiooni ajaloo
• P. Matyszak. Klassikaline kompendium
• H. Recanati. Kolmas rass. Pääsemine eestlaste abiga
• H. Ojalo. Kui eestlased Riiat vallutasid. Eesti ja Läti sõjakeerises 1915-1920
• T. Trubetsky, K. Lehola. Haaknõela külm helk. Eesti punk 1972-1990
• F. Prinz. Pühakute tõeline elu. Kaksteist ajaloolist portreed
• H. D. Grier. Hitler, Dönitz ja Läänemeri. Kolmanda Riigi viimane lootus, 1944-1945
• H. Nagel. Sõjatee 20. Eesti diviisis
• V. Essau. Sinimägedest Uklei ja Zedelghemi vangilaargisse ning Ameerika vahikompaniisse
• L. Suburg. Kogutud kirjatööd
• Eestikeelne raamat 1918-1940 (tellimus)

Tänane Sirp ei sisaldanud ühikuliselt ehk just väga palju lugemisväärset, aga seda etemad olid need vähesed lood, mis lugemist väärisid. Alates Rossi Kristiina pikast ja asjalikust üle- ja sissevaatest aastaid võtnud, aga nüüd lõpule jõudnud Friedelli "Uusaja kultuurilukku". Eriti tänuväärne oli sealjuures see, et kogu sellest pikkusest oma poole võttis enda alla puhas tõlkekriitika. Nojah, antud juhul tõesti kriitiline kriitika, aga mis parata, tavaliselt ju tõlkest ikka siis räägitaksegi, kui on midagi pahasti öelda (mitte et positiivne kriitika tõlke asjus võimatu oleks ja õieti ongi selle kohta mõned üksikud näited ka eestikeelses (uuemas, tänapäevases) kirjasõnas ju olemas, aga kui kõik on hästi, siis tuleb kahtlemata tõlkija viimasena meelde ...). Ja selle järgi, mis kirja oli saanud, oli ka põhjust kriitiline olla. Sest kui lõppmulje on selline, et "Eesti publik oleks nagu asetatud teatrisaali, mida eraldab lavast, kus käib igati paeluv etendus, määrdunud klaas. Mõni koht on puhtaks pestud ja paistab päris hästi läbi, mõne tagant on laval toimuv enam-vähem aimatav, paarist kohast pole üldse midagi näha", siis ilmselgelt ei ole asjad korras.

Sugugi paha lugemine polnud ka meediaarvustus "Kirjandusministeeriumi" teemal. Kui tavaliselt on see rubriik antud humoristide päralt, siis Mathura nime all esinev kirjainimene oli võtnud ette päris sisulise analüüsi, mõistagi nii palju kui selle rubriigi maht võimaldab. Nende mõtetega võis täiesti nõus olla - eriti sellega, et hoolimata sellest, et "Kirjandusministeerium" on igati tervitatav nähtus, võiks selle kõrval olla teisigi kirjandussaateid, kas tingimata konkureerivaid, aga lihtsalt teisi, eeldatavalt ka kuidagi teistmoodi üles ehitatud ja teistest asjadest kõnelevaid. Aga noh, see käib muidugi rubriiki "lootus sureb viimasena" ...

Veldre Anto jätkas oma hereetilist infoühiskonna käsitlust ja jõudis seekord mulle päris südamelähedase teema, nimelt tõlkimise juurde. Eks selles artiklis oli kindlasti mõningaid asju, mille üle võiks ehk vaielda, aga tervikuna võib neile seisukohtadele täiega alla kirjutada. Kivi asemel lausa terava kirve lennutamine "eurokeele" potipõllumaale on täiesti õigustatud: mitte et seal ei püütaks ja vaeva nähtaks hea eesti keele kasutamise nimel (kindlasti nähakse ja püütakse, tean kindlalt), aga tolle tekstimassi maht on koletuma suur ja kipub paratamatult kõigest hoolimata väheseid tõlkijaid enda alla matma. Rääkimata sellest, et nii mõnigi kord on juba algtekst selline, mille puhul peast kinni hoidmine on vähim, mida teha ...

Ja mõistagi võib täielikult nõustuda ka kriitikaga terminiloome (või sageli paraku -loometuse) kohta. No on kohe terveid valdkondi, kus asi lonkab rohkem kui üldse mõistlik. Tehnika kui tänapäeva maailma nähtavasti kõige kiiremini areneva (vähemalt väliselt, sealhulgas reklaam-sõnaloomelt, kui ka mitte sisemiselt ehk sisuliselt) valdkonna sõnavara paistab selles osas muidugi eriliselt silma. Millega ma olen tarkvara tõlkides ka ise kohe sageli kokku puutunud - ja asi ei ole isegi kõigis neis kurikuulsates ajurites, tüürelites ja muudes sellistes terminites, mida ikka kiputakse esile tooma, sest nende kallal on vähemat vaeva nähtud ja üritatud midagi teha (kuigi, tuleb nentida, reaalselt on nad suuremalt jaolt jäänudki ajalukku ning kuskil neid praktiliselt ei kasutata). Märksa rohkem, kohe palju rohkem häirivad otse- või ka möödatõlked asjade puhul, mis tegelikult on eesti keeles juba olemas (nt artikliski toodud näide "antud nimi", mis loomulikult on eesnimi) (Loomulikult pean tunnistama, et hoolikal uurimisel leiab kahtlemata mu tõlgetest samuti selliseid asju, isegi kui ma olen seda ohtu teadvustades üritanud niisuguseid jaburusi vältida ...)

Samamoodi võib igati toetada mõtet eesti keele korralikuks kirjeldamiseks sellisel moel (matemaatilis-loogiliselt, ütleb Veldre), et see oleks mõistetav igasuguseks keeletehnoloogiliseks kasutamiseks. Selles osas on ikka eesti keel tõsiselt maha jäänud või, nagu autorgi osutab, kui midagi on tehtud, siis kuidagi kitsarinnaliselt, nii et seda saab kasutada vaid piiratult. Ma olen ise KDE rakenduste tõlkimise raames tõlkinud ära vähemalt kahe sellise rakenduse kasutajaliidese, mille eesmärk on anda võimalus inimestele, kes vajavad näiteks arvuti vahendusel laekuva teksti ettelugemist või arvuti juhtimist häälkäsklustega. Mis on ju tore ja toimib õige mitmes (siiski mitte nüüd väga paljudes) keeles, aga kurvastaval kombel kindlasti mitte eesti keeles, sest paraku vähemalt vaba tarkvara maailma sobivaid lahendusi ei ole välja töötatud, ikka on kasutusel nii-ütelda omanduslik tarkvara või vähemalt moodustab see osa lahendusest. Hea näide on kahtlemata tore algatus kõnesalvestuste brauser, mille veebirakenduse lähtekood on küll avalik, aga, nagu ikka, see kood, mis tegeliku töö ära teeb ehk siis kõnetuvastuse tegelik tööloom, mitte (ja seletuses on ka lisatud arvatav põhjus: enamus kasutatud tarkvarast on vaba lähtekoodiga) ...

Aga eks tuleb loota, et olukord tasapisi paraneb. Lõppeks on ju seda probleemi nii mokaotsast ka "kõrgemal pool" tunnistatud või vähemalt tehtud nägu, et seda on mõistetud ja midagi ette võetakse (kõik need keeletehnoloogia arendamise programmid ja kavad, vaba tarkvara kohatine tähtsustamine ja nii edasi). Võib-olla jõutakse kunagi ka selleni, et tarkvara või ka laiemalt tehnikasõnavara eestindajad ja terminite väljamõtlejad kuidagi koopereeruvad - ehkki ma pigem kaldun skeptiliselt uskuma, et mu silmad ei pruugi seda näha ...

Numbri lõpetuseks läks osaliselt samal teemal, aga tugevalt teise nurga alt ja muudegi mõtetega edasi Kändleri Tiit, kes võttis ette vaadelda teaduse populariseerimist ja selle küll mitte kõige kehvemat, aga kindlasti ka mitte just kuigi hõiskamisväärset seisu tänases Eestis. Igatahes mõtlema panev lugemine, mille pessimistlikud noodid ei pruugi olla sugugi üle pingutatud ...

Loetud: Sirp, 07.12.2012
Vaadatud: Elas kord (Fox), Kelgukoerad (Kanal2), Vürtsiheeringas (Kanal2)