Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Horisont 1/2013, Tutulus 2012
Vaadatud. 666 Park Avenue (FoxLife), Doktor Who (Universal)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mida kärpis omajagu kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: Horisont 1/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Doktor Who (Universal), Alcatraz (Kanal2), Kirjandusministeerium (ETV), Zeitgeist (ETV2)

Mageia 3 Beta 2 väljas

Mõne päeva eest, täpsemalt ööl vastu laupäeva, nägi umbes nädalase viivitusega ilmavalgust tulevase Mageia 3 järjekordne, juba teine beetaväljalase. Eelmise eelväljalaskega võrreldes mu arusaamist mööda suuri muutusi ei ole, mis beetajärgu puhul on ka küllaltki loomulik, sestap alljärgnevalt vaid lühidalt mõned tunnusmärgid.

Ehk kõige suurem kahe eelväljalaske vaheline arendustegevus oli tarkvarapakettide massiline ümberehitamine. Tehnilistesse üksikasjadesse laskumata võib öelda, et nii üritatakse tagada, et kõik paketid oleksid kooskõlas süsteemi põhielementide (kernel, glibc jms) aktiivse versiooniga. Ma ei ole kindel, kas mu masinas oleva arendusversiooni uuendamisel täheldatud mõningane ruumi kokkuhoid on samuti sellega seotud, aga katsetatud KDE Live DVD sujuv töö kahtlemata on osaliselt ka sellest tingitud.

Veel võib mainida, et varem kurdetud muusikamängija Amarok on nüüdseks uue versiooniga (2.7) ja täiesti töökorras, mängib nii kohalikku kui ka internetist tulevat muusikat, ühtegi krahhi ei õnnestunud üürikese katsetamisega esile kutsuda.

Siiski Firefoxi iluviga - esimesel avamisel avatakse kaks kaarti, millest esimene sisaldab Firefoxi enda tervitusteksti ja muud sellist, teine aga Mageia kogukonna lehekülge, kusjuures Firefoxi tervitustekst on kenasti eesti keeles, aga Mageia kogukonna lehekülg avatakse miskipärast ingliskeelsena, ehkki peaks samuti olema eesti keeles - on seni veel parandamata. See ei ole muidugi midagi ületamatut, keelt saab kogukonnaleheküljel hõlpsasti vahetada, aga väike tõrvatilk siiski.

Samuti tuleb kindlasti ära märkida, et LibreOffice on selles beetaväljaandes versiooniga 4 - kes on LibreOffice'i arendusega kursis, mõistavad kahtlemata, et tegu ei ole veel lõpliku, vaid samuti arendusversiooniga (täpsemalt RC1), aga kes veel paremini teavad, teavad ka seda, et LibreOffice'i arenduses on RC-versioonid üldjuhul juba täiesti töökindlad. Mida võis ka siinkirjutaja juba kogeda.

Et kõik tundus Live DVD pealt kenasti töötavat, otsustasin üle tüki aja ka proovida paigaldamist (tuleb kindlasti mainida, et tegin seda VirtualBoxis, mis võib anda mõnevõrra teistsuguse kogemuse kui nii-ütelda päris paigaldamine, samuti seda, et tegu oli Live DVD-ga, mitte ainult paigaldamiseks mõeldud andmekandjaga). Mõeldud-tehtud, väike klõps töölaual asuvale ikoonile käivitaski paigaldamise. Ja siis tekkis üsna pikk ootus pärast seda, kui mu käest oli päritud, kas jätta paigaldamata ebavajalikud draiverid ja lokaliseerimispaketid. Et paigaldamine ise võtab mõnevõrra aega, selle üle ei tasu imestada, aga selle ebavajaliku tarkvara eemalejätmise etapi pikkus pani küll veidi imestama. Võib muidugi olla, et paigaldusakna graafika lihtsalt ei uuenenud korralikult ja tegelikult käis juba tükk aega paigaldamine, enne kui sellest ka visuaalselt aimu sai.

Siiski ei olnud viivitus talumatult pikk ja kõige rohkem kümmekond minutit hiljem oli mul juba taas töökorras KDE töölaud kenasti ees. Nii palju või vähe kui ma seda proovisin, toimis kõik samamoodi sujuvalt nagu Live DVD pealt, mis annab tublilt lootust, et Mageia 3 lõppväljalaskes ei esine samuti mingeid vastikuid probleeme.

Ma olin paigaldamise käigus otsustanud järele proovida uue Grub 2 alglaaduri, millega samuti tõrkeid ei tekkinud. Nojah, seda võib öelda, et visuaalselt on see tunduvalt teistsugune, mis võib meeldida või mitte, aga vähemalt töötamise mõttes polnud küll midagi ette heita. Tõsi, tundub, et mõningatel juhtudel võib esineda probleeme nii "puhta" paigalduse kui ka eriti uuendamise korral, aga need on arendajate seas teadvustatud, nii et vahest suudetakse seni veel esinevad murekohad lõppväljalaske ajaks likvideerida.

Lõpetuseks ka kohustuslik olulisema tarkvara versioonide loetelu:

• kernel 3.8
• systemd 195
• KDE 4.9.97
• LibreOffice 4

Väljalasketeade
Väljalaskemärkmed
Teadaolevad vead
Allalaadimine

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Imeline Ajalugu 1/2013, Horisont 1/2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Revolutsioon (Fox), Välisilm (ETV)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema ja ta poiss-sõbra külastamine. Mis samamoodi traditsiooniliselt tähendas üht äraütlemata mõnusat kõhutäit ja parajat peatäit, seda viimast siis paari ristsõnavihiku kujul, millest üks oli Meistriristik, mis peaks juba iseenesest kõik ära ütlema. Lisaks sellele sain aga näha ema koostatud raamatut suguvõsa ja muu sellise kohta: trükikoda/kirjastus oli saatnud signaaleksemplari või õieti lausa kaks: ühe sellise A4 ja teise A5 formaadis. Esimene nägi täitsa hea välja, aga teine kujutas lihtsalt sama vähendatud koopiat, noh, et lehekülgede arv ja muu säiliks ja nad ise midagi tegema ei peaks (mille vastu neil võib-olla midagi polekski, ainult et see nõuab mõistagi raha ...). Nii et nähtavasti läheb siis see suurem variant trükki. Märkasin seal muidugi mõningaid asju, mida ei tohiks tegelikult olla (ühes kohas oli näiteks "lesk" ehk üksik rida lehekülje ülaservas pildi kohal, osadel piltidel olid korralikud allkirjad, osadel lihtsalt pildi juurde seatud tekstirida jms), nii et oli veidi isegi kahju ja piinlik, et ei saanud rohkem abiks olla ja natuke kujundusega tegelda. Mitte et see mul kuidagi eriti käpas oleks, aga pisut on ajakirjanduses töötamisest ja hiljem ka Scribuse tõlkimisega mässates külge jäänud ... Aga üldpilt oli siiski piisavalt hea ja loodetavasti saab siis peagi lõplikku varianti ka näha ja käes hoida.

Loetud: Imeline Ajalugu 1/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Hüvasti, seltsimehed! (ETV), Inglid ja deemonid (Kanal2)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Täna nägi mõningase hilinemisega ilmavalgust tulevase Mageia 3 teine beetaväljaanne, millest aga ma kirjutan pikemalt hiljem eraldi sissekandes.

Loetud: [digi] jaanuar 2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Lasko (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegin väikese katkestuse väljaskäiguga elukohajärgse kaupluse külastamiseks koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Tänane Sirp oli lausa erakordselt huvitav lugeda, sest kuigi lugemisväärset polnud just kõige rohkem, olid need lood just teemadel, mis mind sügavalt huvitavad.

Kõigepealt oli terve lehekülg pühendatud tollele mingil natuke arusaamatul põhjusel palju kõmu tekitanud akadeemilise Eesti ajaloo teisele, keskaega käsitlevale köitele. Salo Vello märkusega, et niisuguses teoses, mis võtab ette meist kaugel seisva aja, mil eriti kohanimed olid tihtipeale veidi teistsugused, võiks juhtudel, kus leidub erinevusi tänapäevaga, vähemalt registris anda kohanimede paralleelvormid - seda enam, et mõnigi kord on need teised, "mitte-eestipärased" vormid just need, mille järgi seda kohta tunneb muu maailm (Salo näide mu ametliku elukoha kõrval asuv Kärkna klooster, mis mujal maailmas sageli ka Falkenau nime all tuntud), võib täiesti nõus olla. Ma olen ise olnud samasuguse probleemiga silmitsi tõlkimisel, eriti kui asi on puudutanud Teist maailmasõda ja eriti idarinnet: suurem osa sündmusi toimub kohtades, millel on ajaloo vältel olnud õige mitu, mõnikord lausa neli-viis paralleelnimetust, vahel üksteisele üsna sarnased, vahel ka täiesti erinevad. Enamasti on küll ka autorid ise selle otsa sattunud ja pidanud vajalikuks märkida näiteks, et kasutavad tollaseid või siis tänapäevaseid vorme või et esimesel esinemiskorral antakse kõik vormid ja edaspidi siis käsitletaval ajahetkel olnud või ka tänapäevane vorm. Ja ikka olen ma pidanud vajalikuks registrisse ka lisada nii need vormid põhikirje all kui ka muud vormid viitena põhikirjele. Aga noh, see on selline tehniline pisiasi ja kui eeldada, et akadeemilise ajaloo köited jäävad käibele veel mõnda aega, siis ei ole ju välistatud ka uus trükk, kus selliseid asju saab siluda.

Selles mõttes oli palju huvitavam Krulli Hasso lugu, mis võttis vaatluse alla nii-ütelda ideoloogilise tuuma. Mõneti on kummaline, et ehkki koguteose autorid on korduvalt rõhutanud, et nende soov on olnud kirjutada võimalikult ideoloogiavaba, maksimaalselt faktipõhist ajalugu, vaat et sellises ehtrankelikus võtmes "nii nagu see tegelikult olnud on", on just see tekitanud hirmsat kisa ja kära, nagu peaks ajalugu tingimata toetama mis tahes "rahvuslikku" narratiivi. Krull läheb selles osas vaat et kõige kaugemale ja kirjutab suisa, kuidas seda viisakalt öeldagi, ekslikult:

[...] tuleneb paratamatust tõsiasjast, et rahvuse mõiste on iseenesest historistlik konstruktsioon: ainult ajaloolased saavad selle üles ehitada ja ainult ajaloolased saavad ta ka maha lammutada, kui ta kord juba püsti pandud on. Tšuktšid, dogonid või guaraniid on oma rahvuseta mitte sellepärast, et neil poleks piisavalt tugevat identiteeti, oma keelt, kultuuri ja traditsioone, vaid sellepärast, et neil pole ajaloolasi, kes rahvusliku jutustuse kokku paneksid.

Esiteks on siin lootusetult segi aetud rahvus ja riik, mille taga ilmselt on liigne süüvimine inglis- või prantsuskeelsesse kirjandusse, kus nation tõesti võib tähendada mõlemat korraga või ka mõlemat eraldi. Aga see selleks, palju ekslikum on arusaam, nagu oleks rahvusliku narratiivi kokkupanijad ajaloolased. Ei, see on ikka ainult ja ainult poliitikute rida, sest nii rahvuse kui ka rahvusriigi taga seisab ikka ja ainult võimutahe, soov inimeste üle valitseda, milleks ongi sellist narratiivi vaja. Et selleks kasutatakse muu hulgas ka (mütologiseeritud) ajalugu, tuleneb vaid sellest, et inimene iseenesest ongi ajas elav ja ajalikkust tajuv olend, mistõttu ajalugu kuulub peaaegu paratamatult "relvade" hulka, kui võimu nimel hakatakse kunstlikult mingit meie-kooslust konstrueerima. Niisiis, Krulli sedastuses on õige küll see, et ajaloolased tihtipeale seda narratiivi üles ehitavad, aga kes vähegi ajalookirjutuse ajalooga kursis on, teab, et see on (vist küll eranditult, aga ma võin ju muidugi ka eksida) alati alguse saanud poliitilisest tellimusest: kõigepealt konstrueeritakse poliitilisel tasandil mingi "meie" ja siis "palgatakse" (jutumärkides, sest alati ei pea nad selle eest palka saama, motivaatoreid võib olla teisigi) inimesed seda konstruktsiooni põhjendama.

Teine lõik, mis tekitas tunde, et autoril kas puuduvad korralikud ajalooteadmised või siis juhindub ta mingist kindlast ideoloogiast (see viimane on usutavam), puudutas ristisõdu. Krull kirjutab:

Ristisõdade-romantika ei too meelde midagi head, uuemast ajast ehk pigem Anders Breiviki „Euroopa iseseisvusdeklaratsiooni”, mille tiitellehel seisis templirüütlite rist.

Kui nii purtsataks mõni anonüümne internetikommentaator, võiks ju arvata, et on teine lihtsalt noor või rumal või mõlemat, aga Krulli puhul kahtlemata lapseeast enam rääkida ei saa. Eks ristisõdadesse võib suhtuda ja ongi suhtutud mitut moodi, aga enamasti on isegi eitajad nentinud, et kõige halva kõrval oli ka üht-teist head. Siin läheks selgelt liiga pikale sellesse teemasse süüvida, piisab, kui mainida kõige tuntumaid asju. Esiteks kultuurivahetus. Teiseks kaubandus, sealhulgas korraliku merekaubanduse (taas)teke Euroopas. Kolmandaks tänaseni püsivate riikide teke (eelkõige puudutab see Prantsusmaad ja Inglismaad) suuresti tänu ristisõdade juurutatud bürokraatiale. Ei saa kindlasti öelda, et kas või need mainitud tegurid oleksid olnud tingitud ainult ristisõdadest: kindlasti oli sidemeid varem ja areng oleks nähtavasti viinud nii või teisiti selles suunas, kuhu ta läks ja jõudis, aga ristisõdadel oli siiski kõigis neis ja muudeski tegurites, ilmingutes ja nähtustes oma tugev osa.

Aga kui need kriitilised märkused (et mitte öelda lapsused) kõrvale jätta, siis tervikuna oli Krulli tekst hästi komponeeritud ja läbi mõeldud. Selles mõttes on akadeemilise ajaloo järjekordne köide oma ülesande lausa üllatavalt hästi täitnud, pannes mitmesuguseid inimesi mõtlema ajaloo tähenduse ja sellega seoses ka iseenda ja tolle kurikuulsa "meie" tegeliku sisu nagunii lootusetust sasipuntrast.

Eespool mainitud tellimustekstidega haakus ka kirjanduskülgede seekord ainuke lugu, milles üüratu arv Eesti kultuuritegelasi avaldas mõtteid, kas etteantud teema mõjub inspireerivalt või pärssivalt. See on samuti mulle üsna hingeminev teema: lõppeks nii omal ajal ajakirjanikuna kui ka praegu vabakutselise tõlkijana on ehk suuremgi osa tehtud töödest olnud üht või teist pidi tellimustööd. Nende kümnete Eesti kultuuritegelaste seas, kes küsimusele olid vastanud, leidus muidugi kõiksugu arvamusi ja ka kõiksugu vastuseid, millel omavahel alati ühisosagi õieti polnud rohkem kui samune sõna "tellimus". Kui ma ise peaksin sellele küsimusele vastama, siis kõlaks see ilmselt umbes nii. Tellimustööd on normaalne elu ja tegevuse osa ning tihtipeale on väga hea, kui ees on nii teema, tähtaeg kui ka maht, sest see võimaldab mõtteid kontsentreerida ja süstemaatiliselt esitada, milline oskus on üpris vajalik muudeski eluvaldades. Teiselt poolt tähendab tähtaeg vähemalt minu puhul üsna paratamatult seda, et algul on aega küllalt ja siis ei ole enam aega sugugi. Mistõttu ma olen üha enam hakanud isegi siis, kui tähtaeg on kokku lepitud, seadma endale varasemat tähtaega ja võimalust mööda (mida paraku just alati ei õnnestu teoks teha) sellest ka kinni pidama. Enamasti tekib ka pärast töö lõpetamist veel õige mitu head ideed, mida või kuidas oleks võinud öelda, ja sellise topelttähtaja korral on lootust neid ehk ära kasutada (või siis teksti uuesti ette võttes leida, et need ikka ei sobi, ja nad lõplikult universumi prügikorvi heita).

Rannuti Mart oli kokku võtnud keeleaasta 2012, mis ei sisaldanud küll mulle kui keelehuvilisele märkimisväärselt uudset teavet, aga üht-teist siiski. Nii näiteks tuletas see meelde, et möödunud aastasse langes nutitelefonide rakenduse valmimine, mis loeb ette uudiseid. See on midagi, mida peaks uurima, võib-olla saab seda kuidagi ära kasutada ka näiteks KDE töökeskkonda vähemalt mingigi eesti keelt arvestava kõnesünteesi- ja/või -tuvastuslahenduse tekitamiseks, sest praegu on küll isegi mitu rakendust, mis üht või teist pidi kõnesünteesi/tuvastust pakuvad, aga seniajani on eesti keel olnud üks neist, millega neis rakendustes pole midagi peale hakata (kui just ei taha kuulata mis tahes muu keele hääldusega eesti keelt, mida ju nalja pärast võib paar korda kuulata, aga mis muutub kiiresti väga tüütavaks).

Huvitav oli lugeda ka kolme mehe vestlusringi andmekaitse teemal, seda just seoses teadustegevusega, ajendatuna Euroopa Liidus kavandatavast üleliidulisest andmekaitsereformist. Selles pälvis kõige enam mu tähelepanu järgmine Valge Jaagu mõte, mis kindlasti väärib edasiarendamist ning lahti- ja selgeksrääkimist:

Juba praegune isikuandmete kaitse seadus, milles on sätestatud delikaatsete isikuandmetena rassiline kuuluvus, maailmavaade ja kuuluvus ametiühingusse, on eluvõõras. Selle alusel keelatakse juurdepääs ka EKP liikmete toimikutele. Need regulatsioonid ei arvesta meie ajalooga. Kujutage ette, et 1946. aastal oleks Saksamaa denatsifitseerijatele keelatud juurdepääs NSDAP liikmete toimikutele. Ma ei ütle, et EKP liikmete toimikutele peaks ilmtingimata kõigil juurdepääs olema, kuid meie ühiskonnas on see läbi vaidlemata teema.

Eriti rangelt jõustades võiks see ju tähendada üldse näiteks lõppu poliitilisele (lähi)ajaloole või vähemalt selle mõttekusele, sest kuidas näiteks uurida CDU tegevust Bayreuthis või Reformierakonna valimiskampaaniaid Lüganusel, kui vastavaid materjale saab salastada viitega niisugusele seadusele? Aga eks need küsimused on tekkinud teistelgi ja andmekaitsereform pole veel lõpule viidud.


Loetud: Sirp, 25.01.2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Tagasi tulevikku 2 (Universal)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Elas kord ... (Fox)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Tagasi tulevikku (Universal), Doktor Who (Universal)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Doktor Who (Universal), Alcatraz (Kanal2), Zeitgeist (ETV2), Die Doomsday Gleichung (RTL2)

Esmabased mõtted

Taas selline poolpäev - või siis topeltpäev sõltuvalt sellest, kummalt poolt vaadata, ehk lahtiseletatult päev, millest suurem osa langes põhitöö peale, aga millest ma ometi näpistasin veidi ka muidu esmaspäevale omase vaba tarkvara tõlkimise tarbeks. Mageia juhtimiskeskuse käsiraamatu tõlkimisel selgunud vigade kohta tehtud veateated olid andnud tulemust ja nii oli ka Mageia rindel tõlkida või üle vaadata mõni string, mis kas varem ei olnud tõlgitav või mille tõlgitavaks muutmine (ja sellega juba varem olemasolnud tõlgete ärakasutamine) nõudis arendajatelt pisut koodis surkimist. Kui ma nädala eest sedastasin, et KDE tõlkimise vallas vaevalt stabiilses harus mingeid märkimisväärseid muutusi ette tuleb nüüd, mil KDE SC 4.10 seisab otse ukse ees, siis täna selgus, et valesti olin arvanud. Nimelt kasutavad stabiilset haru ka mõned extrageari rakendused ja neist mõnel oli just parajasti tulnud tuju järjekordne stabiilne väljalase maailma ette paisata. Niisiis võtsingi lisaks Mageiale ette KDE stabiilse haru ja et aega oli samuse pool/topeltpäeva tõttu napilt, siis arendusharu kallale rohkem ei jõudnudki kui ainult stabiilses harus tehtud muudatusi sinna sünkroonides.

Täna sain ka teada, millal toimuvad sel aastal ristsõnade lahendamise meistrivõistlused: 9. veebruaril. Aga lisaks sain ka teada, et võib oodata mõnusat närveldamist enne võistluse algust: nimelt tavapärase asukoha asemel Tallinna ülikooli vanas majas, kuhu ma tasapisi juba õppisin eksimatult kohale minema, olla nüüd toimumiskohaks uuem Mare maja, aga kogunemiskohaks ikka vana maja fuajee. Viimati reedel sealsamas Mare majas peetud tõlkijate sektsiooni seminarile jäingi omajagu hiljaks just seetõttu, et heausklikult juhindusin seinale pandud viitadest, mis võib-olla on küll asja eest, aga vähemalt mind väljutasid tolle Mare maja asemel hoopis tolle kõige vastsema hoone ukse kaudu tagasi Narva maanteele ... Aga noh, natuke põnevust juba enne võistlust on ehk isegi kasuks :-)

Loetud: A. Skilton. Budismi kühiajalugu
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Revolutsioon (Fox), Välisilm (ETV), Barack Obama ja suured ootused (ETV)

Tarkvaratõlked:
Mageia: drakx-net, drakx_share, drakx_standalone
KDE: stabiilse haru kasutajaliides, stabiilse haru dokumentatsioon, arendusharu

Pühabased mõtted

Päev, mille kõrgpunkt oli kahtlemata traditsiooniline külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde ja mille üle jäänud osa kohta ei saa parimagi tahtmise juures tööpäeva sõna kasutada: ma küll üritasin veidi tööd teha ja isegi mõned read paberile, see tähendab ekraanile jõudsid, aga vanainimese asi, üks öö üleval oldud ja juba kisub aina räigelt horisontaali ning isegi vertikaalis viibides jääd vaat et jala pealt magama. Parim ehk, mis aitas uneliiva eemale tõrjuda, olid paar ristsõnavihikut, mis tavapäraselt ergastasid ajutegevust ja seega ka ülejäänud organismi, aga seegi "doping" toimis vaid lühiajaliste hoogudega ...

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Hüvasti, seltsimehed! (ETV), Naapurivisa (ETV2), Lasko (TV6)

Laubased mõtted

Alguse poolelt tavaline tööpäev, mille lõpp sumbus mõnusasse ajaveetmisse heas seltskonnas ja muidu ka. Sellele eelnes ka sissejuhatus ehk täpsemalt üle pika aja sellise meelelahutusvormi nagu tsirkus külastamine. Ma ei olnud päris võimeline aru saama, mis tsirkusega täpselt tegu oli: tundus, et vist Riia omaga, aga võib-olla oli see ka spetsiaalselt ringreisiks kokku pandud trupp. Igatahes oli neid päris värskendav näha: mälestused, kui ma ei eksi, siis Leningradi tsirkusest said korralikult kummutatud sootuks teistmoodi üles ehitatud kavaga. Eks mõistagi tõmbenumbriks olid elevandid, aga vähemalt mulle jätsid kõige sügavama mulje jõumehe tegemised. Ma olin miskipärast arvamusel olnud, et sellised esinejad on tänapäevaks juba tsirkusest kadunud ja neid võib kohata ehk veel vaid vanade filmide ja tekstide kaudu, aga küllap ma olen eksiteel olnud. Mille üle on ainult hea meel, sest selle mehe esinemine oli tõepoolest muljet avaldav. Loomulikult ka mitmesugused akrobaadid, nii õhus kui ka "maa" peal. Ja isegi klounid olid palju armsamad kui tavalised tolad, võttes muu hulgas ette näiteks mustkunsti tegemise, seda muidugi oma võtmes (nii et näiteks kenasti lina varjus õhku tõstetud kaaslaselt libises kogemata lina eest ära, paljastades käes hoitavad võltsjalad :-) ). Igatahes võis julgelt selle tsirkusetrupi etenduse peale pikalt plaksutada ja südamesse jäi kohe hea ja mõnus tunne - mida järgnev meeldiv õhtupoolik, mis kasvas üle varajaseks hommikuks, veel ainult süvendas.


Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Salajane ladu 13 (TV6)

Reedesed mõtted

Taas ainult poolenisti tavaline tööpäev, mille lõpu haaras enda alla tõlkijate sektsiooni järjekordne teemaseminar ja kõik, mis sellele järgnes (tuntud ka kui after-party). Seekord olid rambivalgusse kaastõlkijate ja -toimetajate uudishimulike ja küllap kriitilistegi silmade ja kõrvade ette astunud Riivese Merike ja Vaarandi Tiiu. Kui ka aeg-ajalt tundus, et nende esinemine ja vahelekiiluvad hõiked publikust muutuvad tavapäraseks "kildude" ehk tõlkeeksimuste väljanoppimiseks ja kritiseerimiseks, siis oli ometi täiesti olemas ka läbiv teema, nimelt usutavasti igale tõlkijale (ja arvatavasti ka toimetajale) vähemalt mõnikord ette sattuv mure, mida hakata peale juhul, kui autor ise on kirja pannud midagi, mis on kas otse vale või vähemalt üldtunnustatud arusaamadest irduv.

Minul, kes ma ilukirjandust ääretult harva tõlkima olen sattunud, ei valmista see tegelikult nii suurt vaeva, sest teaduslikumas või ka populaarsema kallakuga kirjanduses on joonealused (või ka lõpu-)märkused üsna levinud asi, olgu autorite enda tahtel või toimetajate-tõlkijate-tõlketoimetajate käe läbi. Kuigi ma pean möönma, et mõnelgi korral olen ma sellest ka loobunud ja ilmselge vea mainimata ära parandanud, näiteks kui autor on jumal teab küll millest juhindudes kirjutanud omaaegse Prantsusmaa presidendi Poincaré eesnimeks Georges õige Raymond'i asemel. Aga et tõlkijate sektsioon koondab pigem rohkem ilukirjanduse tõlkijaid, on see küsimus nende jaoks kindlasti akuutsem, sest ilukirjanduslikus tekstis kipuvad joonealused märkused olema asjad, mida (lugejana) väga näha ei tahaks.

Ei jõutud ka tänasel seminaril mingile kindlale seisukohale: kõlama jäi nii võimalus ikkagi kasutada joonealuseid märkusi, parandada mainimata eksimused ära kui ka juhtida neile tähelepanu järelsõnas või mõnes muus põhiteosele lisanduvas tekstis. Veel üks väga mõistlik võimalik lahendus, millest samuti mitmel korral juttu oli, on ühenduse võtmine autoriga, kui see on vähegi võimalik, ja koostöös temaga sellised ebakõlad lahendada - mis mõnikord võib tähendada ka seda, et originaaligi järgmises trükis võivad need ja võib-olla muudki möödapanekud olla juba parandatud. Üks drastilisemaid kõlanud näiteid toimetamise-tõlkimise kohta küll minu arvates enam õigupoolest tõlke alla ei saanudki käia, ehkki näiteks toodud raamat nähtavasti sellise mulje jätab, kui tänast juttu mittekuulnud selle kätte võtab, vaid käib pigem mugandamise alla.

Mis on muidugi täiesti omaette teema: kui palju tuleks, olgu ilukirjanduses või ka aimekirjanduses, kalduda kõrvale autori näidetest või võrdlustest ja seda selle kultuuri oludele kohandada, millesse tõlgitakse? Kas näiteks võrdlus "poole Missouri suurune" tuleks jätta nii või asendada see võrdlusega "kahe Eesti suurune?" Jällegi on nii-ütelda minu reviiris asi lihtsam, sellise võrdluse saab edukalt lisada joonealuse märkusena, aga ilukirjanduses tunduks see enamasti pigem kohatuna. Aga nähtavasti ei saa siingi mingit selget reeglit kujundada, asi sõltub palju tekstist endast: kui näiteks muinasjutus või üldse nii-ütelda universaalsemas tekstis ei ole näiteks miilide asendamine penikoormate või kilomeetritega sugugi häiriv, siis sellisees "rahvuslikus" või "piirkondlikus" romaanis, kus tegevus käib selgelt, ütleme, 1960. aastate USA pinnal, oleks jälle niisugune asendus ikka üsna häiriv ning miilid ja gallonid peaksid jääma miilideks ja galloniteks (mis ei sega sugugi kas või lisamast väikest konverteerimistabelit kuhugi raamatu sabasse).

Tänane Sirp näitas, et midagi on kuskil vist päris tõsiselt katki läinud ja kaane pealt löönud: peatoimetaja veerg oli seekord räige, sügava viha ja põlgusega suunatud ametis oleva kultuuriministri vastu. Tunnuslik lõik: "Põhiseadusest hoolimata on Eesti poliitiline klass ja ennekõike Reformierakond kui juba 1999. aastast saadik vaid ühe lühikatkestusega (Raivo Palmaru) kultuuriministri portfelli hoidja pidanud võimalikuks lähetada riigi kultuuri juhtima selleks sobimatud inimesed ja vähemasti viimasel juhul ka oma valdkonda ning seal tegutsejaid varjamatult põlgava isiku." Ehkki peatoimetaja veerg on nii mõnigi kord olnud vaat et räuskav ja mõnigi kord tasakaalust väljas, paistab siiski, et midagi on tõsiselt lahti, kui nii teravalt almus pater'it tümitama hakatakse. Paistab, et poliitilises, ka kultuurpoliitilises mõttes on huvitavad ajad käes või kätte jõudmas.

Kunnuse Mihkel oli taas saanud tublisti leheruumi, mõtisklemaks Vipi Kaupo omamoodi maailmalõpukuulutusliku teose "Globaalpohmelus" üle. Kui ma kunagi varem sama autori teksti kohta nentisin, et see jäi pisut segaseks, siis seekord oli küll kõik ilusti ja selgesti välja kirjutatud. Refereerida seda ei ole mõtet, lugeda ent kindlasti tasub, sest mitmesuguseid häid ja paremaid mõtteid leidub selles hulganisti.

Kirjanduskülgede peakangelane oli sel korral mees, kelle puhul näiteks sõnad "must lagi on me toal" tunduksid paduoptimistlikuna. Ehk siis surma, huku ja nihilismi väljapaiskaja E. M. Cioran. Kui Loogi Alvari lugu oli selline konventsionaalne, käsitledes Ciorani teemasid (või peaks ütlema, seda ühtainsamat teemat), siis Herkeli Andres oli ette võtnud asja, mida ta ise paremini tunneb, nimelt cioranliku nihilismi seosed budismiga, leides, et ehkki neil ühiseid kokkupuutepunkte leidub, tuginevad need suurelt jaolt siiski vananenud ja vigasele arusaamale budismist. Seda oli õpetlik kõrva taha panna: nii mõnedki muidu igati väärt tegijad minevikust, aga isegi olevikust on iseenesest suurepärastes teostes lähtunud mingitest arusaamadest millegi kohta, mida nende teemade asjatundjad tahes-tahtmata parimal juhul muigega, halvemal juhul masendunult pealt vaatavad.


Päris põnev oli lugeda Müürsepa Mare ülevaadet vendade Grimmide muinasjuttude juubelikongressist. Nende elu ja tegevus oli mul teada üsna häguselt ja kuigi see artikkel polnud just biograafiline, oli siin ikkagi mõningaid huvitavaid tähelepanekuid. Nagu ka tähelepanek, et "Ühed armetuma tõlgendused tunduvadki olevat filmiversioonid". Mis järele mõeldes on võib-olla ka õige, kuigi kindlasti on erandeid - kui mitte just šedöövreid, siis täiesti talutavalt vaadatavaid linateoseid. Kuigi jah, järele mõeldes tuleb esimese hooga selgelt vaid kaks meelde ja kumbki pole sõna otseses mõttes muinasjuttude linaletoomne: üks neist võtab aluseks vendade Grimmide enda rännakud, näidates neid šarlatanidena, kes ometi on sunnitud lõpuks millegi üleloomulisega silmitsi astuma, ja teine on seriaal, kus esineb küll rohkelt muinasjututegelasi, aga milles nad on omapäraseks seguks kokku miksitud.

Ühe iseäraliku mõtte tõi pähe teaduskülgedel leidunud vestlus Soome kliimaajaloo uurijatega, kes kõige muu huvitava seas sõnasid: "XVIII sajandil hakati huvituma kliima soojemaks muutmisest. Levis idee, et see on saavutatav puude maharaiumise ja maade ülesharimise teel. Pandi tähele, et lumi sulas kiiremini puudeta lagedamatelt aladelt, mis neelavad päikesekiirgust enam kui metsaalad." Kas tõesti võib siit vedada joonekese troopiliste metsade maharaiumise ja globaalse soojenemise juurde?

Veldre Anto jätkas oma infoühiskonna "hereetilist" käsitlust, võttes seekord vaatluse alla demokraatia ja selle vormid või õieti lausa riikluse tervikuna. Siin ei olnud ehk küll nii omapäraseid mõtteid kui mõneski varasemas osas (võib-olla küll on see seisukoht kallutatud mu enda (eel)arvamuste tõttu), aga lugemist vääriva tekstiga on kahtlemata tegemist, kas või juba õhku heidetud ideede pärast.

Sirbi vahele lisatud kultuurkapitali eelmise aasta viimase kvartali rahajaotuse lehekesest võis aga teada saada nii seda, et eesti keelde on jõudmas Spinoza "Eetika", et paistab, nagu oleks lahti läinud täieline Hargla Indreku buum - raha oli eraldatud lausa kolmele tõlkele, vastavalt läti, saksa ja prantuse keelde -, kui ka seda, et maru paljud inimesed on saanud "üheaastast loomingulist stipendiumit". Kirjaniku või loomeinimese palka küll veel ei ole, aga ega see nüüd väga palju ei erine ka ...

Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu

Vaadatud: mitte muhvigi

Neljabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev, mille esimene pool möödus kodunt väljas, täpsemalt Rahvusraamatukogus seminaril, mille teemaks oli "Sõnakunst ja e-vabadus: autorikaitsest vabakasutuseni". Mõneti, aga siiski mitte väga üllatav oli näha, et raamatukogu suur saal oli vähemalt algul pungil rahvast täis - kui mõned ringi sebivad inimesed, näituseks fotograafid ja kes veel, kes istumist luksuseks pidasid, kaasa arvata, siis vaevalt seal õieti vaba kohta oligi - ja isegi pärast kohvipausi oli inimesi rohkem kui küllalt, eriti kui võrrelda enamiku kordadega, mil ma sinna saali olen ülejäänud kümne inimese sekka sattunud ... Eks mulle oleks muidugi meeldinud, kui see poleks nii varavalges, juba kell 11 alanud - miks ometi ei võiks selliseid seminare teha mõistlikul ajal, Eesti aja järgi siis näiteks 18-22? -, aga noh, elu on õpetanud raskustest üle saama ja kohale ma jõudsin.

(Etteruttavalt olgu öeldud, et järgnevat kajastab ka kuivavõitu ERRi uudis ja isiklikuma lähenemisega Kaku ajaveebi sissekanne, võib-olla veel midagi kuskil, aga ma üritan siin anda omapoolse arusaama sellest, mida ma kuulsin ja mis mõtted selle peale tekkisid.)

Esimene sõnavõtt raamatukogu enda autoriõiguse asjatundja Linaski Karmeni suust oli ehk mulle kõige tähenduslikum, puudutades üht olulist, täpsemalt e-raamatutega seotud küsimus, millest aga pikemalt allpool. üks tema sõnavõtust läbi kõlanud mõte oli seotud eriti nõndanimetatud orbteoste ehk teostega, mille autori või pärijate leidmine on kui mitte võimatu, siis vähemalt väga keeruline, ja mitmeautoriteostega (näituseks ajakirjandusväljaanded, aga ka näiteks paljud teadustööd ja muud sellised), mis on eriti aktuaalne praegu, mil käib agar digiteerimine. Linask nentis, et nähtavasti on üsna lootusetu rakendada orbteoseid käsitleva eurodirektiivi küllaltki umbmäärast nõuet korraldada "hoolikas otsing" ja selle asemel peaks toimima pigem mingi muu mehhanism.

Üks võimalusi oleks mingilaadne teosteautorite esindusühing, aga selle võimalikkusse paistis ta ka ise teatava skepsisega suhtuvat. Jah, muusika või filmide osas pole ju asi nondesamuste autoriõiguste kaitsmisel sugugi halb Eestis (kuidas iganes ka Eesti Autorite Ühingusse suhtuda, aga oma liikmeid ta paistab üldiselt kaitsvat), aga kirjalike teostega on asi esindusühingu mõttes ikka palju nutusem, aja neid autoriõiguseid taga nagu rosinaid Kiire ristsesaiast (olen ka ise sellega kokku puutunud ja isegi juba mõnekümne aasta vanuse raamatu autori leidmine polnud väga lihtne tegevus: kirjastust enam pole, selle (teoreetiline) järglane ei tea asjast midagi ega tahagi teada, autor ise on selgelt vana inimene ja leitav vaid oma tuttavaid ja nende sidemeid ära kasutades ...). Nii et ma mõistan väga hästi, miks on raamatute digiteerimisel üritatud lähtuda tollest 70 aasta piirist: see võtab kõik pinged maha (ehkki siingi võib tekkida segadusi: näiteks romaani või käsiraamatu autor võib ju olla surnud, aga illustraator või mõni muu asjaosaline?)

Ibruse Indreku ettekanne käsitles, nagu vist suurem osa tema sõnavõtte, toda tänapäeval remiksikultuuriks nimetatavat nähtust ja sellega seotud probleeme autoriõiguse ja vabakasutuse kokkupuutepiiril. Kas ja kuidas võiks näituseks hip-hop-bänd kasutada "Kevade" filmikaadreid oma muusikavideos? Kuidas peaks olema reguleeritud "nutikatele" seadmetele mõeldud näiteks turisti abistavates või õppeotstarbel kasutatavates georakendustes (ma kasutan ikka selle moodsa app'i kohta vanamoelist sõna rakendus, eks ole :-) ) nähtavate arhitektuuri- või muude objektide vanade fotode kasutamine? Ja küsimusi oli mõistagi rohkem kui selgeid vastuseid, ehkki tundub, et asjaga vähemalt tegeldakse, olgu praegune regulatsioon milline tahes.

Päris huvitav oli kuulata Nemvaltsi Kärdi sõnavõttu. Muu hulgas sain teada, et on olemas selline asu nagu justiitsministeeriumi juures tegutsev intellektuaalse omandi (jah, hambaid kiristades kirjutan selle väljendi välja, sest nii seda ametlikult nimetatakse) kodifitseerimise töögrupp. Oleks võinud muidugi varemgi teada, aga kuidagi oli see mööda läinud - ehkki seda, et uut autoriõigust välja töötatakse, olen ma muidugi kuulnud. See oli üks asjalikumaid sõnavõtte üldse oma asjalikkuses, erinedes sel moel järgnenud Kelli Aleksei jutust, kes kõneles nii-ütelda rahvalikumalt, kuigi suuresti samadest asjadest ehk siis sellest, mismoodi või kuidas peaks autoriõiguse süsteem muutuma. Nende mõlema peamine mõte oli kahtlemata igati õige nentimine, et nagu enamik kultuuriga seotud asju, on ka autoriõigus kokkuleppe küsimus: see on ikka inimeste enda otsustada, kas autorid peavad olema üldse tasustatud ja kui jah, siis kuidas ja nii edasi. Mõlemad nentisid ka seda, et praegu ei paista üldiselt keegi kahtluse alla seadvat autoriõiguste põhimõtet kui sellist ega isegi mitte põhimõtet, et millegi looja peaks selle loomisakti eest ka tasu saama.

Sõnavõttudele järgnes arutlusring, kus eelmainitutega liitus kurikuulsa maine omandanud "peaautorikaitsja" Rattuse Kalev. Viimane üritas, nagu ta ikka on teinud, esindada nii-ütelda kainet mõistust ja sedastas, et tema meelest on asi lihtne: kui keegi tahab midagi kasutada, pöördutagu otse autori poole, kellel on lõppeks ülimad õigused. Mis muidugi on täiesti õige, aga ei vastanud õieti ühelegi tõstatatud küsimusele. Küll kerkis vestluses üles, aga jäi paraku korralikult lahti rääkimata üks oluline probleem, sellesamuse "kokkuleppega" seonduv probleem: isegi kui autoriõigus iseenesest on mõistlik põhimõte, siis kuidas peaks seda reformima? Sest reformi vajadus tundub olevat üsna selge: maailm on tõepoolest piisavalt palju muutunud viimase sajakonna aastaga, et praegune, põhijoontes tollest ajast pärit süsteem enam tõrkumata ei toimiks. Aga kas reformi tuleks alustada senist jäika süsteemi lõdvendades või hoopis vastupidi, uut süsteemi luues ja sinna vanu elemente sisse mahutades? Või kui teisiti öelda, kas reform peaks lähtuma vanamoodi autorist või uutmoodi "tarbijast"? See on tegelikult äärmiselt oluline küsimus, aga ma tulen selle juurde allpool veel tagasi.

Seminari teist poolt alustas Hargla Indreku võimas tulelöök e-raamatute pihta. Palju võimsam, kui ta on seni ajakirjanduses välja öelnud. Õieti küll mitte e-raamatute kui selliste pihta, mille eluõigust ta nii sõnavõtus kui ka hilisemas arutelus täiesti möönis, kuivõrd just praegu e-kirjastamise süsteemi pihta. Tema peamised ründeobjektid olid DRM ehk digitaalõiguste haldamise (mida mu meelest lausa perversselt nimetatakse ka eksliibriseks, isegi kui neil on teatavad kokkupuutepunktid) ja käibemaks. DRM-i ei pea ilmselt palju seletama, usutavasti on see jubedus paljudele tuttav, olgu siis raamatutest või mujaltki. Hargla sõnul ei suuda ta kuidagi mõista, miks tema paberraamatuid võivad kõik inimesed lugeda ja isegi nautida, aga e-raamatu lugejat esmalt ähvardatakse, et ta peab lugema salaja ja teki all, jumala eest mitte kellegagi loetut jagama ja nii edasi (või isegi parem üldse mitte lugema, vaid ainult ostma :-) ). Käibemaksustki on e-raamatute kontekstis pidevalt juttu olnud, aga Hargla kinnitusel on see umbes kaks korda suurem kui summa, mille saab e-raamatu pealt autor, mistõttu tema kindel ja vankumatu seisukoht oli, et see peab olema 0% ehk teisisõnu puuduma. Hargla ei jätnud kasutama ka juhust laskuda kujundlikku äärmusse, nimetades autoreid ja lugejaid puudega inimesteks, kes on (eriti) e-raamatu puhul sellised tähtsuseta tegijad, samal ajal kui koore koguvad "kõrvalised isikud". Mis paistis päris mitmele tugevasti hinge minevat, nagu võis hilisematest sõnavõttudest mõista ...

Igatahes autorina ütles Hargla välja seisukoha, et enne kui DRM ja käibemaks pole kadunud, tema enam enda teoseid e-raamatuna avaldada ei kavatse. Ta kõneles peas mõlkunud, aga seni teoks tegemata ideest luua mingi keskkond, kuhu saaks e-raamatuid vabalt üles riputada ja sama vabalt alla laadida. Lisaks oleks võimalik samas keskkonnas soovi korral autorile annetada (või ka mitte, sõltuvalt lugeja tahtest). Mis ei ole muidugi üldse uudne mõte, vähemalt mulle: vaba tarkvara rakendused kasutavad seda mudelit väga tugevasti - isegi kui enamasti on nendegi taga "korporatiivsed" toetajad, on paljudes rakendustes otse olemas võimalus autoritele annetada või siis vähemalt nende veebilehel. Erinevalt "kõrvalistest isikutest" oli see mõte, millele hilisemates sõnavõttudes mõnelgi korral heasoovlikult või vähemalt huviga viidati.

Seejärel astus pulti otsekui vastandina Ojasaare Yrjö, kes ise aktiivselt tegeleb e-kirjastamisega või õigemini selleks võimaluste loomisega (https://publification.com/). Tema sõnavõtust jäi meelde huvitav tõik, mis on igati loogiline, aga mis pole endale pähe tulnud: raamatuturu näiline kasv on tulnud peamiselt konsolideerimisest ehk siis ühtelt poolt kirjastuste ja teiselt poolt raamatumüüjate lakkamatust ühinemisest. Seda kõike tingimustes, kus lugemine järjepidevalt aina väheneb (tal olid USA ja Briti andmed, aga üsna usutavasti võib küllaltki sarnast trendi näha ka Eestis, võimalik küll, et ajaloolistel põhjustel mõnetise nihkega). Samal ajal e-raamatud on andnud viimase paari aastaga senisele suundumusele teataval määral vastupidise tõuke (kuigi ma usun, et põhjalikumaid järeldusi on ehk veel vara teha). Hoogne sõnavõtt lõppes siiski tõdemusega, et e-raamatute ja kõige nendega seonduva kasutamine peab olema võimalikult lihtne: Ojasaar tõi võrdluseks Digidoci keskkonna, milles tema vanemad polevat seni suutnud ühtegi dokumenti allkirjastada, ilma et tema neid ei abistaks.

Justkui teadlikult kontrastide jätkuna oli järgmine esineja nooruke, aga juba paar raamatut avaldanud Harriku Airika, kes nentis, et ei tema ise ega ta tutvusringkond e-raamatutest just suurt ei pea - mitte et nad neid kuidagi põlgaksid või midagi, aga lihtsalt loetavat (kui üldse, muidugi) ikka paberraamatuid. Ja ta teenis ära ainukese sõnavõtu ajal kõlanud aplausi, kui Ojasaarele oponeerides nentis, et lihtsusest kõneldes on paberraamat ületamatu - pole ilmselt kedagi, kes seda ei oskaks "kasutada" :-)

Viimase esinejana astus ikka veel rohkearvuliste saalis viibijate ette Trummali Asta, kes praegu teotseb kultuuriministeeriumis kirjandusnõunikuna ja kes sestap andis ülevaate riigi rahakotist kirjanduse seisukohalt. Nojah, mis seal parata, olgu kelle süü tahes, on seda raha ikka üsna vähe ja suhteliselt järjest vähemaks paistab jäävat. Ta võis muidugi ette näidata kasvunumbrid ja tõepoolest, mitmes valdkonnas ongi summa suurenenud ning teistes on sama, aga see ei mõjuta paraku kuidagi ei fakti, et kultuuri osa riigieelarves on kahanenud ja et summade suurenemine pole just märkimisväärne, kui arvestada ka muid tegureid ehk täpsemalt inflatsiooni.

Järgnenud teises aruteluringis osales lisaks viimati mainitud neljale veel kirjastuse Ilmamaa juht Jagomäe Mart, aga kõigi nende vestlus kippus väga käest ära lagunema ja nad ise üksteisest omajagu mööda rääkima. Mis ei tähenda, et sealgi poleks kõlanud mõningaid huvitavaid mõtteid.

Aga oli üks mõte, mis läbis kogu seminari ja mida eriti kippus toonitama teadustajana tegutsenud Tammaru Kalju, aga ka peaaegu kõik esinejad (kindlaks erandiks Linaski Karmen) - ja mis minu meelest näitab, et nad hästi ei saanud aru, millest sellel puhul kõnelevad. Selleks mõtteks oli toonitamine, et paberraamat ja e-raamat pole erinevad ja neid ei tohiks kuidagi vastandada. Mis on mu arusaamist mööda täielik möga ja kui keegi seda tõsimeeli väidab, siis ta kas ei tea üldse midagi või on tal mingi oma tagamõte seda väita.

Ometi käis see erisus isegi paljude sõnavõtjate jutust läbi. Nimelt on paberraamat seniajani kaup selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Ehk teisisõnu: raamat on midagi, mida saab müüa ja osta ning selle tehinguga vahetub kauba omanik. Nagu kaubale ikka, kehtivad ka sellele teatavad piirangud, mida raamatu puhul seab autoriõigus, muude kaupade puhul näiteks patendi- või kaubamärgiõigus, aga põhimõtteliselt on siiski tegu kaubaga ja omandisuhtega. E-raamat aga paraku ei ole selles mõttes üldse kaup, vaid pigem (personaalne) teenus (elektrooniliselt osutatavaks teenuseks kvalifitseerivad selle ka eurodirektiivid). Nii palju kui mina aru saan, selle puhul omandisuhe ei muutu: omanikuks jääb ikka faili müüja (või ka keegi teine, (lõpp)müüja võib olla ka ainult vahendaja), "ostja" ostab vaid kasutamisõiguse (umbes nagu auto ostmine ja liisimine).

Sellest algavadki kõik need probleemid, nii käibemaksu erinevus, DRM kui ka absurdi jõudev tõik, et e-raamatut ei saa raamatukogust laenutada, sest noid personaalseid litsentse lihtsalt pole rohkem (mis muidugi sarnaneb füüsilise raamatuga, mida on samuti piiratud hulk eksemplare, aga faili "otsasaamine" on täielikult vastuolus igasuguse arusaamisega elektroonilisest, infotehnoloogilisest maailmast). Selles mõttes on tuliselt kahju, et need kaks paneeli irdu toimusid: esimeses olid valdavalt juristid, teises valdavalt, kuidas öelda, praktikud, kelle kokkusaamisel oleks ehk see küsimus jõulisemalt esile kerkinud ja võib-olla ka mõni väärt mõttevälgatus välja pursanud.

Minu pisike aru suudab siinkohal välja pakkuda umbes kaks lahendust. Esiteks võib tunnistada, et e-raamat on põhimõtteliselt erinev paberraamatust ja et tegu on kõigest rentimise, laenutamisega. Nii, tundub, seda praegu enamasti kiputaksegi ametlikult tasandil käsitlema. See tähendab aga mu meelest vajadust seniseid eeskirju täiendada: kui tegu on rentimisega, peaks sellele kohanduma ka tavapärane 99 aasta reegel. Praegu mu meelest lähtutakse e-raamatute müügil ikkagi sellest, et tegu oleks nagu jäädavalt võõrandatava kaubaga, ehkki tegelikult see ju nii pole, sest ostja õigused on selleks ikka liiga piiratud. Ma ei ole päris kindel, aga sellise selge eristuse tegemine võib muuta ka hinnakujundust. Teine võimalus on muidugi e-raamat võrdsustada paberraamatuga, mis tähendaks loobumist suurest osast lisapiirangutest, mis praegu e-raamatute müügil või laenutamisel võrreldes paberraamatuga kehtivad.

Nojah, lõpetuseks võib muidugi öelda, et tegelikult oli seminaril veel üks oluline läbiv mõiste, nimelt vabakasutus, millest ma õieti siinses sissekandes midagi ei rääkinud. Aga ilmselt on see mu jaoks midagi nii elementaarset, et see ei vajanudki lähemat tähelepanu :-)


Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Elas kord ... (Fox), Haven (Yle2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Doktor Who (Universal)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: teine sugupool (Postimees, 16.01.2013)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi veidi vaheldust ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Doktor Who (Universal), 666 Park Avenue (FoxLife), Alcatraz (Kanal2), Zeitgeist (ETV2)

Esmabased mõtted

Poolenisti tavaline esmaspäev. Poolesuse põhjuseks on tasapisi üha marulisemas tempos ligi jõudma hakkav raamatutõlke tähtaeg, mis sundis veidi elu ja asjade plaanimise üle mõtlema, millise tegevuse tulemuseks oli otsus tõlke valmimise või üleandmiseni esmaspäeviti küll vaba tarkvara tõlkimisega tegelda, aga ainult nii palju, et hoida asju varasemas korras, mitte hakata millegi uuega agaralt edasi toimetama. Mis ei tohiks olla ka väga raske, sest Mageias on põhimõtteliselt kevadeni, Mageia 3 ilmumiseni uks juba kinni ja ka KDE rindel on peatselt ilmuv 4.10 juba omaette harus, kuhu küll kindlasti hakkab alamversioonide väljalaskmisega ka uuendusi tulema, aga varasema kogemuse põhjal võib öelda, et neid on ikka ääretult vähe (stabiilse haru uuendused on ju mõeldud ainult vigade parandamiseks ja üldjuhul see otseselt tõlgetesse ei puutu - ja tõlkealaseid vigu võib muidugi olla, aga tagasiside nappus on aastate jooksul näidanud, et neid on ääretult vähe (mida ma väga hästi ei taha uskuda) või siis ei jää nad kellelegi silma (mis on võib-olla usutavam) või ei pööra keegi lihtsalt neile tähelepanu, isegi kui tegelikult tähele paneb (mis on kõige usutavam). Arendusharus (tulevane KDE SC 4.11), mille kasutajaliidese poolega ma tänagi veidi vaeva nägin, on muidugi uusi asju peale tulemas nüüd, mil 4.10 eelne külmutamine läbi, kohe robinal, aga sellega on ju tublisti aega, täpsemalt üle poole aasta, nii et midagi kiireloomulist pole sealgi. (Kuigi arvata võib, et nii KDE stabiilses harus kui ka ehk isegi Mageias tuleb veel kiireloomulisi tõlkevajadusi ette - viimases parandatigi üks mu mõne aja eest teada antud viga äsja ära, mille tulemusel tekkis kaks tõlkimist vajavat stringi juurde, mille ma samuti täna ära tõlkisin)

Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Revolutsioon (Fox), Mathias Rust - Kremli lendur (Kanal2), Välisilm (ETV)

Tarkvaratõlked: KDE arendusharu, Mageia

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pühapäevale iseloomulikult rõõmsat vaheldust väljaskäik eesmärgiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Arvestades selgelt miinustes temperatuuri, oli õieti üllatav kogeda, et peagu kogu tee oli kaetud eriti salakavala, nähtamatu ja vaevalt tajutavagi musta jääga, nii et vertikaalis püsimine valmistas omajagu raskusi. Et nii võib juhtuda siis, kui temperatuur skisoidselt iseendaga võitlust peab, kas olla alla või üle nulli, pole ju ime, aga täna oli siiski nii kindlalt miinuskraadide valitseda, et see tuli veidi ootamatusena. Ent püsivalt vertikaali jäädes ma siiski kohale jõudsin ja sain, nagu ikka, nautida parimaid toite - korralik käntsakas liha keset mõnusat riisikuhilat ja hiljem peale mustikakooki, no mida sa hing ikka veel ihaldad - ning pingutada lisaks neelamislihastele ka hallikaid ajurakukesi, mille eest kandsid hoolt paar ristsõnavihikut.


Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Hüvasti, seltsimehed (ETV), Võluri õpipoiss (TV3), Videviku saaga: päikesevarjutus (Kanal2), Age of the Dragons (RTL2)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Lasko (TV6)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: palun vabandust, ma löön teid (Postimees, 12.01.2013)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp sisaldas väga nautimisväärset lugemist, tõukeks äsja ilmunud Eesti ajaloo koguteose II, keskaega käsitlev köide. Seesama, mis juba enne ilmumist, veel enam aga pärast seda on päris palju tolmu üles keerutanud. Mis oli õieti veidi üllatav ja veel rohkem kurb. Sest nagu ütleb üks köite koostajatest, neist kõigist nii-ütelda avalikkuses võib-olla kõige tuntum Tamme Marek: "Inimesele, kes on regulaarselt jälginud eesti medievistide teadustööd viimasel viieteistkümnel aastal, on selles koguteoses võrdlemisi vähe uut." Tõsi ta on, nii palju kui ma olen vähegi aru saanud, ei ole inimesele, kes on pidevalt lugenud kas või ajalooajakirju ja raamatuid, mida siinsed keskaja uurijad on aastate jooksul välja andnud, seal tõesti midagi radikaalselt uut (ma pean lisama küll, et ma ei ole seni veel seda köidet endale hankida jõudnud, sestap ei saa sisust palju rääkida, aga juba vaadates sisukorda ja autoreid kujutan ma väga hästi ette, kuidas nad kirjutavad, isegi kui ma ei tea, millised on konkreetsed faktid ja täpne sõnastus, mida nad kasutavad). Mis ongi selle mõnetise üllatuse ja kurbuse põhjus - nii suur kisa ja kära näitab ilmselgelt, et ajaloolaste tegemised ei huvita õieti kedagi peale nende enda ja võib-olla mõne üksiku musuguse. Ja kindlasti ei ole põhjus selles, et ajaloolased oma tegemisi kuidagi varjaksid või nurga taga ajaksid - nagu mainitud, ei ole meil ehk ajalooajakirju ja muid trükiseid ehk just liigselt palju, aga neid on ja mingit takistust nende lugemiseks ei ole. Niipalju siis eestlaste suurest ajalooarmastusest, lausa minevikus kinniolemisest ja muust sellisest ... Jah, kurb, tõesti kurb.

Igatahes pikk, üle kahe lehekülje ja lausa jupiti kolmandalegi välja jõudev intervjuu köite toimetaja Selarti Antiga (keda ma ülikooliajast väga heast küljest mäletan) väärib kahtlemata lugemist. Eriti kindlasti neile, kes seda raamatut usinalt mutta trampida püüavad - kuigi teiselt poolt, vaevalt neil selleks nüüd seda intervjuud või õieti ka raamatut ennast lugeda vaja on ...

Igatahes selge on see, et uut Eesti keskaega tervikuna käsitlevat teost vaja oli, sest väikeste, peamiselt Nõukogude ideoloogiast põhjustatud muudatustega oli senine kirja pandud umbes 80 aastat tagasi. Mis ei tähenda mitte ainult vajadust kontseptuaalselt uue käsitluse järele, vaid ka vajadust integreerida uude üldkäsitlusse kõik see, mida vahepeal on samused ajaloolased teinud. (Mitte et see varem poleks üldse sisse jõudnud, aga häda oli pigem selles, et millest ka uuemad uurimused ei lähtunud, üritati neid ikka lihtsalt lisada ehk suruda selle vana raamistiku sisse.) Mida ei ole sugugi vähe: 80 aasta eest puudus üldse selline aladisptsipliin nagu keskaja arheoloogia, mis on tunduvalt rikastanud teadmisi paljude asjade kohta, mida kirjalikes allikates üldse ei kajastu või mille kajastust osatakse leida õigupoolest alles pärast esemeliste leidude ilmumist. Ja teisteski aladistsipliinides, kaasa arvatud isegi muidu näiliselt nii selge ja hästi teada poliitilise ajaloo vallas on tegelikult päris palju uut peale tulnud, alati tingimata mitte uusi fakte, kuivõrd nende seostamist ja tähenduse andmist ehk tõlgendamist.

Aga eelkõige on kogu selle ajaga muidugi muutunud kontseptuaalne raamistik. Too 75 aasta tagune koguteos ja selle jälgedes ka hilisemad käsitlused on tugevasti kinni veel Ranke-eelses lähenemises: jah, rankelik faktitäpsus on juba sees, aga endiselt üritatakse fakte mahutada lukku, mitte luua lugu faktide põhjal. Selle lähenemise suurkujusid Gibbonit või Macaulayd on muidugi seniajani hea ja mõnus lugeda - aga rohkem kui ilukirjandust, mitte kui teaduskirjandust. (Selles mõttes ootan ma kannatamatusega seda loodetavasti üsna peatset, vahest paari kuu pärast kätte jõudvat hetke, mil ma saan samust Eesti ajaloo II köidet käes hoida ja läbi lugeda, et näha, kui hästi on see koostajate-kirjutajate sõnade kohaselt tänapäevase käsitluse kirjapanek välja kukkunud.) Kindlasti on vähemalt mulle palju sümpaatsem tagasipöördumine faktipõhise ajaloo juurde, mis antud juhul olekski eriti sobiv, sarnanedes keskajal endal valdava faktipõhise ja võimalikult ideoloogiavaba kirjutamistavaga (nojah, mõned asjad, mida toona faktideks peeti, on tänapäeval küll kuhugi muusse valdkonda liigitatud, aga eks see ole aja käigu näitaja, et mitmedki asjad, mida inimesed kaljukindlaks teadmiseks peavad, heidetakse järgmiste põlvkondade poolt ebausuna või väärteadmisena üle parda - küllap ka õige mitmed teadmised, milles me tänapäeval veendunud oleme).

Rohke ajaloolugemise kõrval oli Sirbis siiski ka muud huvitavat, näiteks minu meelest ühe Eesti parema sulega kirjamehe Kändleri Tiidu mõtted Ivanovi Andrei "Hanumani teekonna" kohta. Isegi ku Ivanov huvi ei paku, siis Kändleri sõnaosavus ja kujundlik keel on omaette väärtus, mida nautida.

Kübarsepa Jakobi ja Kulu Priidu artiklist, mis, nagu võis eelmisest Sirbist aru saada, peaks olema nende kuu aja taguse eesti teaduskeele konverentsil peetud ettekande kokkuvõte, võis teada saada, et juba sel aastal ilmub materjalitehnika (metallurgia, metalliõpetus, valmistustehnoloogiad jms) põhjalik terminisõnastik. Mille üle saab ainult rõõmustada, sest kuigi tänapäeva ühiskond kipub olema nii väga teenuse- ja kuidas öelda, mittemateriaalse sfääri põhine, on selle aluseks ikkagi "materjal", nii bioloogiline ehk meie ise kui ka mittebioloogiline ehk kõik see, mille pealt neid teenuseid ja "mittemateriaalse sfääri" hüvesid pakkuda.

Jätkuvalt oli juttu rahvaloendusest, ikka väsimatu Tiidu Ene-Margiti sõnade kaudu. Sedakorda selgitati siis mitmesuguseid asju, mis olla "avalikkuses" arutelu ja arusaamatusigi tekitanud: kuhu on kadunud ettevõtjad, kuidas ikkagi selle "ümardamisega" on ja miks erinevad konkreetsete kohtade rahvaarvud. Kõik huvitavad küsimused ja vähemalt minu jaoks selles artiklis ka ammendavalt ära vastatud. (Kuigi võib ka lisada, et statistika maailm on ikka omapärane küll :-) )

Kindlasti tuleks kas või juba isikliku seose pärast ära mainida Orro Oliveri pikk lugu kolmest vastsest muinsuskaitse ja restaureerimise eriala doktorist. Isiklik seos piirneb siin küll sellega, et üks neist on mu kursaõde, kellest paraku kõige vähem juttu tehti, aga ega ülejäänud vastsete doktorite tööde kajastamine vähem huvitav lugeda polnud.

Ja lõpetuseks leidus tänases Sirbis päris huvitav ülestähendus vestlusringist, mille temaatika võtab kenasti kokku pealkiri "Mõtteid kultuurist, meediast, riigist". Ehk intrigeerivaim mõte kogu sellest tekstist oli järgmine: "Rahvusriik ongi turumoonutus." Millega võib muidugi täiesti nõustuda, isegi kui niisugust mõtet vaid harva julgeb keegi avalikult välja öelda ...


Loetud. Sirp, 11.01.2013
Vaadatud. Doktor Who (Universal)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi väikese katkestuse ühelt poolt väljaskäik, mille sihiks oli külastada elukohajärgset kauplust eesmärgiga täiendada koduseid toiduvarusid, ja teiselt poolt ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Nädala alguse ponnistuste jätkuna võib lisada, et täna jõudis siis veebi kõigile näha ja uurida eestikeelne Mageia juhtimiskeskuse käsiraamat. See on mõistagi esialgne variant - nagu näha võib, on seal mitmed peatükid veel kirjutamata. Sellest hoolimata oleks tagasiside tõlke osas tervitatav. (Märkuseks nii palju, et mõne pildi puudumisest ei tasu lasta end häirida - enamikus on need sellised, mida mul endal ei olnud võimalik teha, nii et mul tuleb motiveerida kedagi teist neid valmistama, või siis sellised, mille puhul ma vastava tööriista tõlkes midagi muutsin, nii et peab ootama, kuni see muudatus hakkab reaalselt kajastuma, enne kui pilt teha; see siiski ei tähenda, et olemasolevaid pilte ei oleks mõtet uurida: ma ise leidsin tänu Mageia tööriistade korralikule uurimisele mitu asja, mida parandada või muuta, ja ma pole kaugeltki kindel, et ma leidsin kõik sellised kohad üles või et senised tõlked kõigile meeldivad).

Ja veel üks varasem asi. Ma mainisin, et tõlkijate sektsioonil on tulemas järjekordne teemaseminar, aga nüüd selgus, et senine toimumiskoht, kirjanike majas tegutsev Soome instituut, hakkab oma ruumes remonti tegema, mistõttu uueks toimumiskohaks on Tallinna ülikooli Mare maja (Uus-Sadama 5) Senati saal (M-648 on ruumi number).

Loetud: A Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Elas kord ... (Fox), Parim enne (Kanal2), Haven (Yle2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud. Doktor Who (Universal)

Teisibased mõtted

Niisiis, see ebatavaliste päevade jada jätkus veel tänasega - ehk teisisõnu, endiselt kulges asi kaugelt mööda põhitööst ja hoopis vaba tarkvara tõlkimise radadel. Milleks täpsemalt oli põhiosas eile valminud Mageia juhtimiskeskuse käsiraamat, mille jätkamine, lõpetamine ja viimistlemine kestis aga veel kogu tänasegi päeva. Aga valmis ta sai! Loodetavasti peagi võib seda, siis esialgset ja usutavasti veel parandamist nõudvat versiooni (kindlasti on vaja näiteks pildilist poolt täiendada, sest mul lihtsalt polnud võimalust mõningaid pilte teha, näiteks pole mul skannerit ega ka NFS-serverit, millega ühendust luua) ka veebis näha Mageia dokumentatsioonimeeskonna arendussaidil.

Siiski mahtus tänasesse päeva ka pisut muud. Nimelt hea sõbra palvel osalesin taas ühes mälumängus, milleks sedakorda oli Nõmme mälumäng. Toimus see kohas, mille kohta kasutati väljendit "endine kinosaal", aga sinna jõudes tekkis umbes selline tunne, nagu võis tekkida 1944.-1945. aastal Tallinna kesklinnas liikudes. Noh, maja oli küll püsti, aga saalilaes olid sellised praod, et aegajalt pidi pelglikult ülespoole piidlema, kas see on ikka veel oma kohal ... Ja ülejäänudki hoone välimus ei jätnud seestpoolt just suuremat muljet (samal ajal kui samas hoones paiknev Von Glehni pubi jättis palju etema mulje ja ilmselt teisedki esimese korruse asutuste ruumid olid tunduvalt paremas korras). Mäng ise oli suhteliselt hea: mõistagi oli üks küsimusteplokk nii-ütelda kohalik, Nõmmega seotud, aga isegi seal õnnestus siiski paar küsimust ära vastata. Kokku 23 võistkonna seas 8. koht, mis on üpris talutav, kuigi ehk võinuks siiski olla veidi parem. Aga noh, ega kedagi ega midagi muud kui ennast ja oma rumalust selles nüüd süüdistada ka ei ole ...

Loetud: TM Kodu ja ehitus 1/2013
Vaadatud. Doktor Who (Universal), Alcatraz (Kanal2), Zeitgeist (ETV2)

Esmabased mõtted

Üritasin nüüd taas elukorraldust järje peale saada pärast seda aastavahetusega tihtipeale kaasnevat segadust, mille üheks näiteks oli traditsiooni taastamine pühendada esmaspäev vaba tarkvara tõlkimisele. Täna oli siiski eriline selle poolest, et KDE poole ma ei hakanudki vaatama, vaid pilk oli ainiti kinnitatud Mageia peale. Nagu varemgi mitmel korral öeldud, ei ole seal kasutajaliidese poole pealt suurt midagi juba pikka aega olnud teha, parimal juhul tilgub vaid üksikuid tõlkimist või ülevaatamist vajavaid stringe juurde. See-eest on nüüd ka dokumentatsiooni, mida tõlkida, täpsemalt siis praeguseks juba tõlgitud paigaldusaegne abi ja veel sünnivaludes Mageia juhtimiskeskuse käsiraamat.

Selle viimasega ma täna tegelesingi ja üht-teist pudenes sellest ka kasutajaliidese poolele, sest, nagu dokumentatsiooni tõlkides ja sestap ka kasutajaliidest üle vaadates ikka, selgus, et mõned asjad võiksid paremini või pisut teisiti olla (nt nupul olev kiri käskivas vormis, dialoogide pealkirjad aga mittekäskivas, mõned sõnajärje muutused jms.). Ja ega Mageias ju õieti muud tõlkimist vajavat, kui väga üksikud erandid välja arvata, ei olegi kui ikka seesama juhtimiskeskus.

Et ma täna käsiraamatuga, mis on põhimõtteliselt päris mahukas ja kuigi praegu ei ole kaugeltki kõik tööriistad ühtmoodi hästi dokumenteeritud ja mõne tutvustus piirdub lihtsalt lausega "Veel kirjutamata", siis juba nüüdki omajagu vaeva nõudev, veel lõpule ei jõudnud, ent samal ajal seisab üsna kohe ees tõlgete sissejõudmise külmutamise aeg, siis nähtavasti päris "vanale järjele" ma veel oma päevakavas ei jõua ning homne päev tuleb samuti Mageia juhtimiskeskuse käsiraamatule pühendada - kui mitte käsiraamatu enda pärast, mis lootuste kohaselt võib küll Mageia 3 koosseisu jõuda, aga võib ka mitte, siis seepärast, et nii saab kõik need juhtimiskeskusse koondatud tööriistad mõtestatult üle vaadata ja parimal juhul veel etemaks muuta (tõlke osas siis mõistagi). Kuigi siingi võib puudusi sisse jääda, sest tänagi avastasin, et vähemalt kahes kohas esineb Mageia tööriistade kasutajaliideses inglise keel - ja seda mitte sellepärast, et ma oleks laisk ja lohakas olnud, vaid et mõned asjad ei ole lihtsalt tõlgitavaks muudetud. Mille kohta ma tegin ka veateated, nii et ehk veab ja saab ka need puudused ära siluda enne lõpliku versiooni ilmumist.

Loetud: Tehnikamaailm 1/2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), Välisilm (ETV), Suur eurokriis (ETV), Haven (Yle2), Southland Tales (RTL2)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse, nagu pühapäeviti ikka, tõi katkestuse ema ja ta poiss-sõbra väisamine. Mis, ikka samamoodi nagu tavaliselt, tähendas üht korralikku kõhu- ja sama korralikku ajuorjamise puhangut. Esimest siis korraliku prae kujul - nähtavasti on põhjamaises kliimas lausa paratamatu, et eriti külmal ajal lihtsalt tuleb süüa rohkelt energiat süstivat liha, aga mitte mingeid kakukesi näost sisse ajada ning seda paistab ema olevat hästi taibanud (või siis on ta lihtsalt pihta saanud, mis mulle maitseb, aga eks see tee lõpuks sama välja :-) ) Kui veel lisada katsetus jäätise-puuvilja joodava segu vallas, mis õige hästi oli välja tulnud, siis ei saa ju üks imene ometi palju rohkemat tahtagi. Ja teise orjuse liigi eest hoolitsesid mõistagi ristsõnad. Tõsi, veidi rohkem peamurdmist pakkuvat Ristikut mulle veel ei usaldatud, aga Suured Ruudud olid ka kena vahend, millega ajukääre, mis liha ja muu kaasneva sisseajamise järel paksu rasva sees abitult ühe koha peal võnkusid ja lotendasid, taas tarmukalt liikuma ja tööle panna.

Loetud: Tehnikamaailm 1/2013
Vaadatud: Meie aasta Siberis - aastalõpu eri (Kanal2), Salajane ladu 13 (TV6), Olla Putin (Kanal2)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mille jooksul jõudis minuni teade järjekordse tõlkijate sektsiooni korraldatava teemaseminari kohta. Et ma võtsin endale kohustuseks neist ka siin teada anda, olgu see siis nüüd tehtud:

2013. aasta esimene teemaseminar “Tõlkija pilk” leiab aset 18.01, kell 18.01, Harju 1 (II korrusel Soome Instituudi ruumides). Kõnelevad Merike Riives teemal “Ka autor pole eksimatu” ja Tiiu Viirand, kellel on oma pikaajalisest tõlkija- ja toimetajakogemusest tuua näiteid kõikvõimalikest õpetlikest eksimustest. Olete oodatud kuulama ja kaasa rääkima.

Loetud: Oma Keel 2/2012
Vaadatud: Seenelkäik (ETV), Tähetolm (TV3), Lasko (TV6), Jää (TV3)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: andestust, ma olen amiš (Postimees, 05.01.2013)

Reedesed mõtted

Täna hommikul oli pärast eilset selline imelik tunne - tükk aega pole tarkvarandusega nädala keskel tegelda saanud ja nii leidsin, et võiks siis selle niigi üsna omapäraselt kulgenud nädala veel omapärasemaks teha ning tänasegi päeva tarkvarale pühendada, kuid tavapärasest erinevalt mitte KDE-le, vaid Mageiale. Nagu ma eile mainisin, on seal peagi, täpsemalt 14. jaanuaril, saabumas "külmutamise", mis muu hulgas tähendab ka seda, et selleks ajaks peavad tõlked nii valmis olema, kui see vähegi võimalik. Nojah, juba kümmekond aastat on varem Mandriva, nüüd ka Mageia eestindus olnud täielik, mistõttu otseselt tarkvara kallal polnudki täna suurt midagi teha, kokku ehk tosinkond stringi, mis olid uued või vajasid ülevaatamist. Ja seni pole ka keegi märku andnud, et midagi oleks valesti või vajaks hädasti parandamist ...

Küll aga võtsin ette ühe veidi teise kallakuga asja: nimelt on nähtavasti juba Mageia 3 koosseisus, aga võib-olla siiski ka alles hiljem kavas välja tulla Mageia juhtimiskeskuse (mis nagu Mandrivas, nii ka Mageias on arvatavasti distributsiooni kõige tunnuslikum ja kuulsam osa) käsiraamatuga, mis vähemalt minu arusaamist mööda peaks muu hulgas olema ka eesti keeles. Et ma pole dokumentatsioonimeeskonna tegevust väga hoolikalt jälginud, selgus mõningase üllatusega, et vahepealse mõne kuu jooksul pärast seda, kui ma võtsin ette paigaldusaegse abi tõlkimise, on juhtimiskeskuse käsiraamat päris jõuliselt edenenud. Nii ei saagi öelda, et ma täna hirmus kaugele oleks tõlkimisega jõudnud, aga midagi sai siiski ära tehtud, nii et vahest on lootust rajal püsida ja selleks ajaks, kui dokumentatsioonimeeskond leiab, et nüüd on nad valmis sellega maailma ette astuma (seni saab ingliskeelset originaali näha ainult nende arendussaidil), on ka eestikeelne tõlge kenasti olemas.

Tänane Sirp üllatas vähemalt kahes mõttes. Esiteks ma miskipärast arvasin, et aasta avanumber tuleb alles järgmisel nädalal, sest tavaliselt nad lähevad ju vist trükki juba nädala algupoolel, millele praegusel juhul ju pühad langesid, aga nagu siin kirja pandud sõnadestki näha, ma eksisin. Ja teiseks oli see pungil täis sellist lugemist, mis mulle vähemalt temaatiliselt huvi pakkus, mida ei saa sugugi sageli öelda.

Rahvaloenduse "ema" Tiidu Ene-Margit oli kirjutanud päris mõtlemapaneva loo samuse loenduse mõningatest tulemustest, millest jäi silma eelkõige kaks asja. Esiteks see, et võib öelda, et "ühe objektiivse mõõdupuu järgi on elu Eestimaal viimase kümne aasta jooksul läinud märkimisväärselt paremaks". Selleks mõõdupuuks oli siis oodatav eluiga, mis olla üsna jõuliselt suurenenud. Mis mõnevõrra seab kahtluse alla pidevalt kuuldava hala kogu sotsiaalsfääri, rahvatervise, meditsiini ja muu sellise täielikust ja lõplikust allakäigust, isegi kui selle all tavaliselt mõeldakse seda, et riigikaukast ei jagata niisama, ilusate silmade või veel teab mille eest piisavalt raha. Olgu, see on nii keeruline küsimus, et juba selle eelmise lause eest tahaksid kindlasti mõned mind risti lüüa ja ära ka veel põletada :-)

Teine huvitav teema selles artiklis oli, kuidas öelda, rahvastiku paiknemine. Eks see, et eestlased linnastuvad, on juba pikaajaline suundumus, aga siiski oli üllatav teada saada, et praegu tuleb näituseks ühe maal elava inimese kohta ligemale 100 hektarit maad. Kohe tuli meelde oma kodutalu, millel ammustel headel aegadel oli ligemale 30 hektarit maad kokku, sellest suurem osa mõistagi metsa all. Ja see tundus ikka päris suur - kuigi muidugi oli ka suuremaid talusid, isegi palju suuremaid. Autor on mõistetavalt mõnevõrra murelik nende tendentside pärast, usutavasti ka põhjusega, ehkki ma usun, et nii minu kui ka tema tutvusringkonnas on lausa ohtralt selliseid poolmaakaid, kes elavad küll ametlikult linnas ja elavadki seal ehk suurema osa aastast, aga mõningase perioodi veedavad siiski ka kuskil sügavas metsas või muidu looduskaunis kohas, just selsamusel maal, vahel ka lühemat aega ülejäänud aasta vältel. (See on siis erinev valglinnastumisest, mis tähendab ikkagi põhimõtteliselt otse linnaserval elamist, mitte "maad" selles mõttes, mida ma silmas pean.)

Nii et mine tea, kas see probleem nii tõsine on, kui autor seda näeb - tema vaatab seda selgelt ühest, ehkki esinduslikust andmekogumist lähtuva pilguga, mille juures tasub ometi ära märkida samas Sirbi numbris paar lehekülge edasi ära toodud Spengleri Oswaldi mõtet: "kõik oma objektiivsed andmed võite rahumeeli endale hoida, mind huvitab, missugune on asjade seis tegelikult". Seda muidugi ei tea mina ka - peale selle, et rahvusromantiline arusaam õnnelikust Eestist, kus linnades valitseb laitmatu heakord ja maalgi leidub iga käänaku taga kenasti korras talu, on selgelt ajast ja arust: selleks on kogu elu, selle üldine korraldus ja kõikvõimalikud pisiasjad lihtsalt liiga teistsugused (ja eks seda pildikest sellepärast rahvusromantiliseks nimetataksegi, et see on alati olnud vaid heiastus, pigem paleus, mille poole ehk mõned on soovinud pürgida, aga mida pole kunagi niisugusena olemas olnu).

Religioonist on Sirbi veergudel ikka aeg-ajalt kõneldud, aga vist küll tükk aega pole sellele pühendatud tervelt kaht (kõrvutist) lehekülge. Kivioru Merilini lugu religioossest neutraalsusest ning riigi ja religiooni vahekordadest oli päris huvitav lugeda, kuigi järele mõeldes paistab see rohkem sellise kultuurtreegerlusena. Mida ta ka õieti ise tunnistab, nentides, et probleemid, millest ta kõneleb, on olemas, aga mitte siin, Eestis. Ja tõepoolest, religioonide (või ka laiemalt identiteetide) kirevusest ei saa siin sellest hoolimata kõnelda, et ametlikult registreeritud religioone ja veel rohkem neid, mida inimesed ise (rahvaloendusel) kirja on pannud, jagub siin kümnetes, kui mitte sadades. Eks muidugi on siin ammusest ajast lisaks kristlastele ka muslimeid, budistegi, viimasel ajal veel teab keda, aga nad on kõik nii marginaalsed seniajani, nagu ka kõik muud "traditsioonilisest" erinevad vähemused, olgu need suhteliselt ammused keskaasialased või vietnamlased või korealased või ka viimasel ajal tekkinud mustanahalised või ladinlased. Aga mõtlemine sellistele küsimustele on siiski hea, sest isegi kui lähituleviku kohta pole mingeid märke, et siin võiks midagi vähegi märkimisväärselt religioonide, religioossuse või üldse "teiste" osas muutuda, ei ole sugugi välistatud, et homse asemel ehk ülehomme juba kerkib mõni selline probleem, olgu see siis pearättide küsimus või midagi muud.

Nagu alati, oli äärmiselt mõnus lugeda Vene Ilmari kirjutist, millel seegi kord oli üpris provotseeriv pealkiri "Jumala tegevuse peatamine". Ehkki peamiselt lühiduse tõttu ehk mitte nii särav nagu mõned teised esseed, oli see siiski selline, mida võib kindlasti soovitada lugeda. Ja siis mõtelda loetu üle. Ja veel mõtelda.

Veldre Anto oli jätkanud oma "hereetilist" infoühiskonna käsitelu. Tema seni neli lugu on olnud samuti väga mõtlemapanevad, ehkki vaba mõttevool, millega need kirja on pandud ja mis kipub kõikmõeldavais suundades hargnema, on küllaltki raske jälgida. Seekordse kirjutise ehk parim tera kogu muu suhtelise sünguse kõrval, mida paistab sellel kirjutajal otsekui Pavlovi refleksina tekitavat süüvimine turvalisuse küsimustesse, oli järgmine:

Virtuaalsus ei ole enam reaalsusest eristatav. Ta on pelgalt üks osa reaalsustest - arvutiga genereeritud lapsporno viib kohtupinki sama edukalt nagu ehtne.

Mulle jäi siiski segaseks autori arusaam "reaalsuse" võltsimise teemal. Ühelt poolt ta nagu väidaks, et see on varasemast lihtsam ja õieti loomulikki, kui pidada silmas kas või mainitud virtuaalsuse ja reaalsuse piiri kadumist. Teiselt poolt jälle toonitab ta visalt, et infoühiskonna ajastul on digitaalset "võltsingut" tuvastada ja avastada enamasti palju lihtsam kui "paberiajastul", mis ju põhimõtteliselt peaks tekitama potentsiaalsetele võltsijatele tõsise demotivatsiooni ... Mõlemad on kahtlemata õiged seisukohad, aga mingi vastuolu siin siiski sees on, mida ka mina ei suuda lahti harutada. Aga võib-olla seda polegi vaja lahti harutada? Või vastuolu polegi? Mine tea ... Mõtlemapanev igatahes.

Kirjanduse leheküljed olid sedakorda pühendatud mulle eriti meeltmööda teemale, nimelt raamatukogule. Nojah, kaht lehekülge täitvast kolmest loost kõneles üks küll Paabeli raamatukogust ehk siis selle nimega üritusest, mis päris otseselt just raamatukoguga seotud ei ole, kui toimumiskoht välja arvata. See-eest Kotjuhi Igor oli kirjutanud armsa loo oma (ja ühtlasi, muide, ka minu ema praegusest) töökohast Tallinna linnaraamatukogust. Võib-olla juba pealkirjas väljendatud ja loos jätkuvalt edasi taotud mõte "raamatukogu kui Eesti kvintessents" ongi mõnetine liialdus, aga kõlab vähemalt kenasti ja, mis seal salata, minusugusele raamatukoile ka südant soojendavalt, isegi kui ma ise mida aasta edasi, seda rohkem piirdun oma raamatukoguga ning neid avalikke kasutan vaid siis, kui kuidagi teisiti kohe enam üldse ei saa.

Samal raamatukogu teemal jätkas Kausi Jan, kelle samuti südant soojendava pealkirjaga loost "Raamatukogu ja mina" haakus ehk kõige enam mõttekild, et raamatukogud on kohad, kus valitseb vaikus ja mõtlus. Mis võib-olla pole tänapäeval. mil raamatukogud eelkõige lugemise ja mõtlemise kohtadest on muutunud tunduvalt "modernsemaks" infokeskuseks, enam nii jäägitult õige ja tegelikkusele vastav, aga suurel määral paistab see ikka veel kehtivat, ütlevad ka mu napiks jäänud külastuskäigud. Ja loomulikult võin ma kõigi saadaolevate jäsemeotstega alla kirjutada seisukohale, et raamatud avavad vähemalt sama hästi, kui isegi mitte veel paremini maailma kui näiteks mööda maailma ringikolamine - mitte et viimasel oma eeliseid poleks, aga oma silma ja oma mõtte efektid ja afektid on lihtsalt erisugused.

Numbri lõpetuseks oli Nemvaltsi Peep andnud ülevaate kuu aja eest peetud teaduskeele konverentsist, kuhu mulgi oli kavas minna, aga kuhu ma paraku siiski sugugi mitte ei jõudnud. See ei olnud võib-olla selles mõttes väga hästi välja kukkunud artikkel, et enam-vähem kõigi esinejate ja nende teemade üleslugemine võttis nii palju ruumi, et täpsemalt kõneldust ja muust seonduvast ei jäänudki mahti pajatada (teesidega võib tutvuda konverentsi koduleheküljel), aga isegi sellest loost võis pooleldi ridade vahelt leida tõsiseid muretoone, nii et pealkirjale "Eesti keel kõrghariduse ja teaduse keelena" võis samahästi mõelda ka küsimärgi juurde.

Loetud: Sirp, 04.01.2012
Vaadatud: Elas kord ... (Fox)

Tarkvaratõlked:
Mageia: drakx_install, drakx_share ja veebilehed

Neljabased mõtted

Kui nüüd päeva sisu järgi tänast lahterda, tuleks vist öelda, et oli esmaspäevane kuu esimene neljapäev või siis kuuesimeseneljapäevane esmaspäev. Nojah, eks see segaselt kõlab, aga kes teab, see mõistab - teisisõnu tähendab see seda, et tänane päev oli üdini pühendatud tarkvarale. Valdavalt niisiis muidugi tõlkimisele, millises osas oli jätkuvalt teemaks KDE ja selle arendusharu (kuigi Mageia nõuab ka kohe-kohe tähelepanu). Kasutajaliidese poole pealt oli, nagu viimastel nädalatel tavaliselt, üpris vähe midagi uut või ülevaatamist vajavat, seega läks põhiaru ikkagi dokumentatsiooni peale. Mille osas ma jõudsin valmis Samba-värgiga tegeleva Smb4k käsiraamatu ning suurema osa kõnetuvastuse tarkvarakomplekti Simon mitmesuguste komponentide käsiraamatutest. Õigemini tuleb küll viimase puhul öelda, et "suurem osa" käib käsiraamatute arvu, mitte sisulise mahu kohta, sest see kõige suurem, nii-ütelda Simoni enda käsiraamat sai ainult põgusa alguse ja jääb ootama lõpetamist järgmisel või isegi ülejärgmisel tõlkekorral. Mõneti tundub selle tõlkimine muidugi vaat et mahavisatud vaevana, sest nagu ma olen siin ajaveebiski kurtnud, on see kõnetuvastus küll üks huvitav asi ja kahtlemata ka vajalik, eriti teatavatele inimrühmadele, ainult et paraku käivad Eesti kõnetuvastajad mingeid päris oma radu pidi, mis ei tundu kuigi edukalt haakuvat sellega, kuidas kulgetakse mujal maailmas ... Aga teisalt, võib-olla läbi selle tekib mõnel noorel uljaspeal, kes ei suvatse mõelda kõikvõimalikele raskustele, soov midagi selles vallas ära teha ... Loota ju ikka võib ...

Teine pool päeva määratlusest tähendas seda, et nagu iga kuu esimesel neljapäeval ikka, oli ka täna kavas Mageia sõprade väike koosistumine. Et Mageial seisab juba poolteise nädala pärast ees kevadisesse stabiilsesse Mageia 3 väljalaskesse sissemineva tarkvara versioonide "külmutamine" (ja mulle kui tõlkijale ehk olulisemana on sama kuupäev tähistamas ka hetke, mil tõlked nii-ütelda lukku lüüakse ehk pärast mida on kui mitte võimatu, siis vähemalt väga raske tõlgetes midagi muuta, mispärast olgu ka siin esitatud üleskutse, et kui mõnel selle kirjatüki lugejal on midagi samuse Mageia tõlgete kohta öelda, öeldagu seda lähipäevil, sest muidu peab veel tükk aega ootama ...), sai tänasel koosviibimisel proovitud mitmesuguseid asju, mis kohalviibijate meelest vääriksid proovimist.

Hea oli tõdeda, et Eesti ID-kaart ja sellega seonduv toimib täiesti valutult, aga paraku leidus ikka ka neid kitsaskohti, mille korral seis nii hea ei olnud: näiteks Wi-Fi ühendusega seotud probleemid on juba tükk aega Mageiat (võib-olla ka teisi distributsioone ja operatsioonisüsteemegi, aga eks need tea ise) vaevanud ja lahti pole neist lõplikult seniajani saadud (õieti ei pruugi need olla tingimata muu kui vaid ühe ühendusega tegeleva rakenduse hädad, aga ega see märkimisväärselt asja ei muuda). See on siiski piisavalt suur probleem, mistõttu võib loota, et nii palju kui Mageia arendajad seda vähegi suudavad, selles osas ka võimalikult palju ära tehakse. Aga eks esimesi tulemusi saa selgemalt näha juba paari nädala pärast, kui 14 jaanuarile sätitud "külmutamise" järel mõni päev hiljem teine beetaväljalase ilmavalgust nägema peaks.

Enese saba kergitamise raske, aga tänuväärse töö järjekordse näitena võib ka ära mainida, et Õhtulehe raamatublogis oli Martinsoni Jaan andnud kena väikese ülevaate mu tõlgitud Lucase Edwardi teosest "Pettus". Õieti oli see ilmunud juba eelmise aastanumbri sees, aga minu silme ette jõudis alles nüüd.

Loetud: Oma Keel 2/2012
Vaadatud: mitte muhvigi

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi mõningase katkestuse ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: Oma Keel 2/2012
Vaadatud: mitte muhvigi

Teisibased mõtted

Päev, mida ei olnud.

Esmabased mõtted

Poolenisti veel tavaline tööpäev, mille lõpp aga möödus mõnusalt heas seltskonnas aasta ja kõige muu ärasaatmise tähe all ning kasvas sujuvalt üle uude aastasse, päeva ja kõigesse muusse kõige hea ja toreda saatel.

Loetud: Vikerkaar 12/2012
Vaadatud: Tupiktänava mehed (Kanal2), Tujurikkuja 5 (ETV)