Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, aga siiski kui palju häda och õnnetust jälle. No on ikka õige, et häda ei hüüa tulles ja isegi kui hüüab, siis tuleb ikka kogu suguvõsaga. See algas vist telefoniga, mis päris järsku hakkas ilmutama kustumise märke, üsna pea järgnes teler, mis lihtsalt üles ütles, siis oli pisut pausi, aga nüüd läksid korraga (asendus)teler ja laualamp. Esimese puhul oli nähtavasti otsustavaks hoobiks öine äike ja sellega kaasnenud elektrikatkestus, ma vähemalt oletan, sest mine tea, äkki oli midagi muud. Igatahes sümptomiteks on järsult muutunud formaat (enam-vähem kena ruut, mille üla- ja alaserv igatahes ekraanilt väljuvad) ja värvide täieline kokkusulamine, nii et ekraanil on vaid üks suur udukogu, milles, kui liikumist on, liiguvad väiksemad udukogud. Teksti muidugi ka näha ei ole. Kuigi hetketi lööb siiski ka selgemat pilti sekka. On muidugi võimalik, et äkki on see ka digiboksi süü: kui seda paigaldamas käidi, siis läks alles järjekorras kolmas korralikult tööle, esimene ei kippunud üldse korraga üle viie sekundi töötama ja teine hakkis nii et vähe polnud. Aga samas kahtlane veidi, digiboksiga peaks pilt kuidagi teisiti valesti olema, mitte nii, nagu mul praegu. Ja et kõik hädaline täiuslik oleks, siis lõpetas õhtupoolikul ka laualamp töö ja tegevuse. Täielikult, tundub. Õnnekombel oli teine lamp ka olemas, millega sai seda asendada, muidu oleks tulnud laelambi valgel töötada, mis ei ole mitte hea.

Enne kui nutulaulu juurest tänase Sirbi juurde minna, tuleks öelda, et eelmise nädala Sirp jäigi mul kajastamata, osaliselt seepärast, et ma lugesin seda Saaremaa.reisile minnes ja sestap unus hiljem lihtsalt ära, osaliselt aga seepärast, et unumise põhjuseks oli ka tolle lehe peaaegu täielik tühjus, vähemalt minu seisukohalt. Tagantjärele võib registreerida, et seal oli kolm loetavat lugu: Meltsa Brita mõnusalt kirjutatud arvustus Semperi päevaraamatute publikatsioonist (osundamist vääriv tsitaat: "Kui hilisemates mälestustes on Semper kirjutanud, et „tolleaegne Venemaa pealinn ei ergutanud üksnes mu kirjanduslikke kalduvusi, vaid avas mulle ka esmakordselt teaduse varasalved, teatri, muusika ja kunsti rikkused. Tulist poolehoidu leidsid eeskätt julged eksperimendid ja otsingud kõigis kunstides [---]”, siis nooruspäevikus võib jälgida eriti armastuskunsti täiuslikkuse poole püüdlevat viljelemist („Aga see ei ole armastus, kui ma teda puudutades enam oma kätt kui teda tunnen”, lk 193) – kuni üksikasjalikult kirjeldatud unistuste ja ettekujutusteni välja. Muude kunstidega seonduvad rikkused kajastuvad päevikus enamasti niivõrd, kui need pakuvad tausta palavatele kohtumistele tütarlastega."), Kulli Aivari sõnavõtt Kolgi Udo mälestuseks, mis samuti oli mõnusalt kirja pandud, ja Soidro Mardi pooleldi päevapoliitiline, pooleldi ajalukku kalduv kirjutis "IRList, KGBst ja ühest unustamatust sünnipäevast", mis rooskas armutult kohalikke "ajaloovõltsijaid".

Ei saa öelda, et tänane Sirp oleks hirmus palju parem olnud lugemisväärse materjali rohkuselt, aga mõnevõrra tummisem ta siiski oli. Seekord oli üle tüki aja isegi peatoimetaja veerg mind huvitaval teemal, nimelt keele ja nimede kohta. Ta küll koondas oma tulejõu äsjase Elektriraudtee nime Elroni vastu vahetamise peale, aga suutis üht-teist öelda ka tolle kohanimedebati kohta, mis viimasel ajal taas üles on kerkinud ja millest minagi mõnel korral kirjutanud olen. Millest valikuliselt väljavõtet tehes tahaksin osutada järgmisi lauseid:

Üldprintsiibina on aja ja (keele) arenguga kaasaskäimine mõistlik, kuid sama mõistlik on jätta vabal maal ruumi armsatele ja ohututele eranditele. Kohanimede kõrval on ju ka hulgi perenimesid, mis säilitanud nimede panemise aegse kuju ja praeguse tarvitaja silmis sageli algse (mis sest, et saksa pandud) tähenduse kaotanud. Kui näiteks riik üritaks kõik Karrod mingi aadressbüroo andmebaasi ilu pärast jõuga Karudeks teha, tõuseks pahandus taevani.

Väga huvitav oli lugeda Hindi Mati pikka lugu pealkirjaga "Nõukogude aeg ja väärtused". Kui tihtipeale kipuvad tema kirjutised olema liigseltki poliitilised, siis see oli sedakorda filosoofilisema ja mõtisklevama kallakuga. Nojah, vähemalt minu silmis Vene Ilmari sõnaosavuse ja mõttenõtkuseni autor ei küüni, aga tema valulemine selle üle, kuidas armastus, ausus, õiglus ja muudki üllad mõisted on mitte ainult sisu, vaid lausa tähendusegi kaotanud, oli igal juhul sümpaatne lugeda, pannes endagi hinges mõne keele helisema. Aga kuigi ma väga soovitan seda lugu lugeda ja kaasa mõelda, siis autori lõpujäreldus-küsimus:

See, mis on juhtumas armastusega inimeste vahel, on sümptom, mis võib märku anda pragunemisest kogu ühiskonna ehituses. Kuskil on süsteemne viga, mis deformeerib lääne väärtusi. Äkki on selleks süsteemseks veaks demokraatia pea peale pööramine ja pime usk turu kasumitaotlusse kui kõike korrastavasse jumalusse?

oli mulle alles koht, kus mõte vilkalt tegutsema hakkas. (HOIATUS: järgnevad mõtted tekkisid lugemise käigus ja selle järel ega ole kuidagi põhjalikult läbi mõeldud ja ei moodusta seepärast mingit süsteemi, on pigem uitmõtted) Võib-olla ei ole "viga" mitte niivõrd sageli taunitavas "demokraatia väärastumises" ja turumajanduses kui sellises (milliste väidete tagant vaatavad tihtipeale - mitte alati, aga tihti - välja nende tegelaste kõrvad, kellele demokraatia ja turumajandus on üleüldse ja täiesti täielikult eemaletõukavad nii sõnade kui ilminguna), vaid sootuks sügavamal, sellises kohas, kuhu autor, kes ju on teadlane, ei taha hästi, lausa ei söanda vaadata? Kõneleb ta ju ka ise selliste väärtuste - armastus, ausus, õiglus, kas või liberté, egalité, fraternité - hajumisest ja kadumisest, mida võiks nimetada üldistatult tunneteks. Mis erinevalt kasumist ja turumajandusest ja isegi teataval määral poliitikast ei ole kuigi edukalt kvantifitseeritavad, see tähendab arvudesse ja matemaatilistesse suhetesse ümber pandavad. Mitte et seda poleks püütud teha (korruptsiooniseadused on ju katse mõõta ausust jne). Võib-olla tuleb põhjust, toda "viga", miks mainitud tunded hääbuvad otsida sootuks sellest, et mittekvantifitseeritavus on tervikuna selgelt alla jäänud kvantifitseeritavusele. Mille algust omakorda võib näha ratsionaalse mõtlemise võidukäigus - mida sageli peetakse küll ka tänapäeva Lääne ja selle väärtuste alustalaks -, mis algas sellistest kuulsustest nagu Descartes või Comte ja on jõudnud tänapäeval valitseva "teadususuni". Mitte et mul midagi teaduse vastu oleks: täiesti kindlalt on see aidanud maailma paremini mõista, elu mitut moodi paremaks muuta ja nii edasi. Aga selle mõtteviisiga kaasneb lausa paratamatult üdini tungiv soov kõike mõõta ja kvantifitseerida, arvudesse ja arvusuhetesse panna - ning ühtlasi välistada kõik, mis sellele hästi alluda ei taha; kui mitte päris välistada ehk kõrvale heita, siis tõrjuda vähemalt kuhugi kaugele eemale. Nii ei olegi ju õieti midagi imestada, et "usk, lootus, armastus", kui kasutada kuulsat kolmikut (ja mitte sugugi ainult piibellikus ehk usule viitavas mõttes), on hääbunud ning asemele on astunud kaine arvestus/puhtratsionaalne mõtlemine, hetkes elamine/hedonism ja raha/mõõdetavus. Nii et võib-olla ongi need Lääne väärtused hoopis need viimased, mitte nagu Hint arvab: "aastatuhandetega lihvitud inimühiskonna väärtused: ustavus ja usk, vastupidamine ja lootus, truudus ja armastus"? Aga nagu öeldud, olid need uitmõtted, tekkinud loo lugemisel, ja seni veel korrastamata ja võib-olla ka täiesti vales suunas minevad. Mine tea, mine tea...

Kirjandusküljedki olid põnevat lugemist täis. Nii võis Larmi Pille-Riinu loost teada saada ühest huvitavast (laste)raamatust, Pauklini Riina "Suure Lohe maast", mis vähemalt selle artikli põhjal tundus olevat täiesti kättevõtmist vääriv (pahatihti kipub lastele suunatud ulme olema, nojah, liiga lapsik - ja võib-olla on ka see, aga kirjelduse järgi tundus vähemalt, et ehk on midagi paremat). Lastekirjandusest oli teinegi lugu, Müürsepa Mare sulest, mis andis päris kena, kuigi väga tiheda ülevaate lastekirjandusemaailma tähtsaima auhinna, Anderseni medali pälvinud autoritest ja nende teostest, lõppes ent paraku tõdemusega, et selle pälvinud ei paista just väga olevat eestindajate või siinsete kirjastuste vaateväljale mahtunud.

Mõnus oli lugeda ka intervjuud Võtikvere raamatuküla "patrooni" Kaldmaa Kätliniga (hmm, või peaks õieti olema matroon? :-) ) Tõepoolest, seda kirjandusfestivali kajastatakse tihtipeale armetult vähe, ehkki on teine ju Eesti praegu vanim - Head Read ja PrimaVista saavad loomulikult suuremat tähelepanu juba sellepärast, et toimuvad "suurlinnades" ja on ka mitmepäevased, seega nii või teisiti suuremad. Igatahes idee Võtikvere raamatuküla päeva pikendada tervelt kahe peale oleks küll tore - võib-olla jõuaksin minagi siis kunagi sinna (armas kursaõde Paju Imbi, kes seda aastaid on vedanud, on mind ikka mõnikord kutsunud, aga näe, ma laisk pole kuidagi saanud minna).

Üle mõne aja oli Sirbis taas juttu tõlkimisest ja just mind huvitavates valdkondades, täpsemalt siis ajalo ja poliitika alal. Aga paraku mitte heast küljest, otse vastupidi. Otsa Heido oli raamatu "Ajaloo halvimad otsuses" peale, paistab, nii vihane, et lausa ütles, et seda ei tasugi arvustada ühtegi pidi ("Solget analüüsida ja sellele parandusettepanekuid teha on mõttetu töö"), vaid piisab, kui esitada tabel kõige enam silma riivanud eksimuste ja lapsustega. Ja neid oli tõesti hulga ja masendavaid ...

Selle kõrval oli Gutmani Andres kirjutanud lapsustest, mida Eesti asutused või ka eraisikud/eraettevõtted on teinud midagi eesti keelest inglise keelde tõlkides (seda lugu paraku veebis ei ole, isegi mitte vale rubriigi alla liigitatult). Näited olid selleski loos üsna masendavad ja igal juhul võib olla täiesti nõus loo pealkirjaga "Tõlgime sõnumit - mitte sõnu!" Mis ei tähenda muidugi, et mõnikord täht-tähelisus kasuks ei tuleks, aga enamasti on siiski sõnum oluline.

Loetud: Sirp, 30.08.2013

Vaadatud: UEFA superkarikas: Müncheni Bayern - Chelsea (Yle2)

Neljabased mõtted

Täna oli kolme vindumis- ja kidumispäeva järel esimene tõeline tööpäev, küll lühike, aga see-eest töine. Ja põhjuseks ei miski muu kui küllaltki pikk väljaskäik väga hea, peaaegu suurepärase ilmaga. Nojah, ma küll ootasin, et äkki hakkab juba väljaskäigu ajal vihmagi sadama, oleks saanud veidi liguneda ja veel parema toonuse, aga vähemalt öösel tuli nii vihm kui ka äike ja muud mõnusad asjad, nii et hea seegi.

Väljaskäigu esimene ots viis mind hüpersupermegagigakaubanduskeskusse, kus mind ootas ees raamatuklubi pakike, mille sisu olgu ka siin välja öeldud:

• A. Applebaum. Raudne eesriie 1945/1956
• N. Davies. Kadunud riigid. Euroopa peaaegu unustatud ajalugu
• K. Vilbaste. Eesti allikad
• J. Clements. Mannerheim. President, sõdur, spioon

Lisaks sooritasin samuses hüpersupermegagigakaubanduskeskuses veel ühe ostu. Ma olen vist juba mitu korda maininud, et mu senine mobiiltelefon (Sony Ericsson W850i) väetiks jäänud, aku sisuliselt üles ütelnud ja ega ta isegi pole enam väga "kaasaegne". Nii on juba pikemat aega mõte jooksnud uue soetamise suunas, aga senised proovimised näitasid ikka ja jälle, et ükski ei taha olla selline, mis mulle kenasti ka kätte sobiks, ja noh, oleks muidugi ka ikka mõistuse piires moodsate omadustega ja puha. Ülesande muutis veel raskemaks see, et ma ei tahtnud hakata SIM-kaarti, mis ju ka mobiil-ID jaoks hea, välja vahetama uue ja pisema vastu, vähemalt mitte praegu (omad põhjused, millest ma siin pikemalt ei kõnele). Samal ajal peaaegu kõik uuemad telefonid on just tolle mikro-SIMiga. Aga lõpuks ma siis ikka leidsin endale sellise aparaadi, mille omadused rahuldasid ja mis oli isegi käes päris talutav: nojah, ehk mitte parim, aga siiski igati talutav. Ja nüüd ongi mul siis vastselt Sony Xperia L olemas ja järelegi proovitud. Eks sellega tuleb veel tutvuda ja puha, aga esimesed muljed on igatahes head: helistada saab, pildistada saab, pilte kuhugi mujale liigutada ka saab (mis mul vana telefoniga kuidagi ei õnnestunud, kas või nui neljaks, aga no ei läinud aparaadist välja), igasugu veebi kasutamine on loomulikult palju mugavam juba ekraani suurusegi tõttu, loomulikult on kõikvõimalikke rakendusi võimalik paigaldada ja nii edasi. Ja noh, kuigi nädalasse ulatuvat seismisaega ei tasu sellelt nähtavasti oodata (kuigi õige mitu päeva pole nähtavasti välistatud, sest esimese asjana kontrollisin ma hoolega järele, et miskisugust isetegevust peale seesolemise ja kõnede vastuvõtmiseks valmisoleku seal ilma minu konkreetse soovita ei oleks ega tuleks), siis eks ma olen nüüd viimaste kuude jooksul juba harjunud lausa sellega, et telefon on kogu aeg juhtme otsas, nii et iga päeva-paari-kolme tagant laadimine pole nüüd ka midagi eriti rasket. Loodame siis, et ees ootab jälle õige mitu aastakest töökindla kaaslase saatel.

Seejärel viis teekond mind ema juurde. Et ma kunagi elasin just otse sellesamuse superhüpermegagigakaubanduskeskuse kõrval ja mu ema elab samas kohas, kus tollalgi, aga mina olen otsekui ragulkast heidetuna maandunud nüüdseks temast enam-vähem sama kaugele, aga täpselt teises suunas, siis otsustasin nostalgialainel püsides ette võtta jalgsiteekonna. Mooni tänav oli ikka endine, aga sealgi käis usinalt teetöid. Ühtekokku jäi mulle ema juurde ja siis sealt koju jalutades ette lausa neli teetöökohta, nii et lausa meenus varase lapsepõlve ehk 1970. aastate suurte punaste (või oli siniste?) tähtedega loosung "Tallinn ehitab". Vahepealsetel aastatel võu lausa aastakümnetel paistis, nagu käiks ehitamine ainult kesklinnas ja mujal käib kõik aina alla, siis nüüd on tõepoolest ikka peagu kõikjal näha mingit sebimist. Äkki saab Tallinn sellise tempoga suisa varsti valmis? Huvitav, kas siis ärkab Ülemiste vanake oma igiunest? Ja mis ta siis küll ette võib võtta? ... :-)

Veidi erakordne päev ema külastamiseks langes tänasele seepärast, et Saaremaalt tulles põrutas ta kohe mitmeks päevaks Kunglasse, ikka "kündma ja külvama", nagu mul kombeks tema sealse tegevuse kohta öelda. Ja äsja tagasi jõudnuna ta ikka kohe säras ja õilmitses suurest aias müttamise rõõmust ja vaevast. Loomulikult ei puudunud täna söögilaualt tavapärase kartuli ja liha kõrval ka koduaia parimad saadused: kreegid, õunad, põldmarjad ja mis head ja paremat veel, nii et suu aina jooksis vett ja pea ei suutnud otsustada, kuhu suunas anda käele käsk järgmisena liikuda. Lisaks toekale kõhutäiele tähendas külaskäik mõistagi ka parajat peatäit, seda viimast ikka ristsõnade kujul: kui vahepeal paistis nendega olevat ikaldus, siis nüüd oli neid kohe hulgi, millest mulle langes osaks Meistriristik, millest mõistagi jagus pikemakski kui ema juures viibimiseks.


Loetud: Akadeemia 8/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Kolmabased mõtted

Suhteliselt tavaline tööpäev juba, kuigi ikka veel tõsiste raskustega tööle pühendumisel. Muidu rien.

Loetud: Akadeemia 8/2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga play-off: Milan - PSV Eindhoven (TV6)

Teisibased mõtted

Nojah, nimetame seda siis ehk tavaliseks tööpäevaks, kuigi tubli osa sellestki kadus magamise ning niisama unelemise ja munemise alla. Miskipärast on maru raske seekord puhkuseseisundist tagasi tulla ...

Sattusin täna lugema järjekordset sõnavõttu viimasel ajal taas esile tõusnud kohanimedebatis, kus seekord haridus- ja teadusministeerium suuresõnaliselt kinnitas, et "Eesti Keele Instituut ega Maa-amet pole soovinud ega plaaninud ajaloolisi kohanimesid muutma hakata". Eks neid arvamusi on vahepeal - pärast minu eelmist selleteemalist mõtisklust - tulnud üsna mitu, millest ma pole pidanud vajalikuks kõnelda, ükspuha mis arvamust nad siis ka ei esindaks, aga see tänane jäi silma seetõttu, et mu meelest siin päris otse vassitakse asjaga. Mitte otseselt ei valetata, vaid just nimelt vassitakse ja sogatakse vett. Miks, jäägu see ministeeriumide ja ametite öelda.

Asi on nimelt selles, et õieti ei sõltu midagi EKI ega Maa-ameti soovist või tahtest, vaid neid sunnivad otseselt tagant seadused. Ja sunnivad eelkõige just neid, mitte isegi nii palju kohalikke omavalitsusi, keda üritatakse näidata ainsatena, kes kohanimede osas midagi üldse öelda saavad. Et seda selgitada, tuleb veidi seigelda samuste seaduste rägastikus (ma ei hakka oma arvamusi kohanimede muutmise kohta rohkem üle kordama, põhiliselt on nad esitatud ülal viidatud ajaveebi-sissekandes).

Põhimõtteliselt tähtsaim seadus, mis kohanimesid reguleerib, on kohanimeseadus (edaspidi KNS). Selle 5. paragrahv ütleb, et kohanime määrajad on a) vabariigi valitsus, b) minister ja c) kohalik omavalitsus (edaspidi KOV). Üldiselt võib valitsuse ja ministri välja jätta: nende pädevuses on teatavad kohanimed, mille üle üldiselt vaidlusi ei ole (võib-olla valdade ühinemisel, aga sealgi on eelkõige otsustav kohalik tahe), nii et tõepoolest, kohanime määramine on KOVi pädevuses, nagu ka selle võimalik muutmine. Täpselt sama kinnitavad teisedki asjakohased seadused, nii need, millest ma juttu teen, kui ka need, mis mainimata jäävad. Nii et sellega oleks justkui kõik korras - eeldatavalt ju KOV ikka arvestab enda elanike, st kohtade omanike arvamusega, enne kui midagi määrama või muutma hakata.

Aga päris nii see ei ole. Nimelt on sama seaduse 7. paragrahviga kehtestatud lausa kohustus kohanime muuta, kui a) see ei ole vastavuses samas seaduses sätestatud kohanimele esitatavate nõuetega või kui b) kasutusel oleva kohanime eri kujud vajavad ühtlustamist. Esimene toob otseselt mängu EKI, kohe õige mitmes aspektis. Kui täpsem olla, siis asutus, mis mängu tuleb, on kohanimenõukogu (edaspidi KNN), mille praegu 15 liikmest on neli otseselt keeleinimesed, neist 2 EKIst, üks keeleinspektsioonist ja üks Võru Instituudist, sealjuures on EKI inimene - peakeelekorraldaja Pälli Peeter -  nõukogu aseesimees. (Tõsi, mängus võib olla ka EKI üksi kui "nimeteaduslik usaldusasutus", aga jäägu see praegu kõrvale.)

Mängu tuleb KNN juba seaduses ettenähtult õige mitmel juhul: 1) KNSi paragrahv 9 lõige 1 sätestab, et "Eesti kohanimed on eestikeelsed" ja sama paragrahvi teine lõige ütleb, et "kohanimede eestikeelsuse kindlakstegemise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega". Samune määrus aga sedastab, et kahtluste korral tuleb pöörduda KNNi poole; 2) sätestab KNSi 6. peatükk KNNi funktsioonid, sealhulgas: "kinnitab otsusega ametlikud kohanimed nimeobjektidele, millele kohanimemääraja ei ole kohanime määranud ja millele ametliku kohanime andmine on vajalik või seda taotleb huvitatud isik", "vajaduse korral teeb kohanimemäärajaile regionaalministri kaudu ettepanekuid kohanimede määramiseks", "jälgib kohanimede kasutamist ning vajaduse korral teeb regionaalministri kaudu ettepanekuid nende vastavusse viimiseks õigusaktide nõuetega"; 3) KNNi põhimääruses on täpsustatud veel üht nõukogu õigust. "Nõukogu võib kohanimemäärajalt nõuda määratud kohanime valiku kirjalikku põhjendust, samuti selgitusi seadusega vastuolus oleva kohanime muutmisest keeldumise kohta."

Sellest peaks olema igati selge, et KNNi roll kohanimede määramisel, eriti aga muutmisel on päris suur (viimases osas eriti suur seepärast, et just muutmisel tekivad tihtipeale vaidlused ning KNS määratleb ühe KNNi funktsioonina ka järgmise ülesande: "lahendab kohtueelseid nimevaidlusi". Kui nüüd arvestada seda, et kohanimede korrastamine on seaduslikult-määruslikult ette nähtud tegevus, siis ei saa kuidagi EKI, täpsemalt aga KNNi kohta öelda, et nad "ei soovi ega plaani" kohanimesid, olgu ajaloolisi või mitte, muuta - kui nad seda ei teeks, ei täidaks nad ju neile seadusega pandud kohustusi. Ja kui vaadata KNNi protokolle, siis on igati selge, et nad ka seda teevad - vähemalt annavad "ekspertarvamust", mis KNNi ülesandeid ja õigusi arvestades tähendab, et seda saab vaidlustada ainult kohtus, mida vaevalt omanikud või KOVid naljalt tegema hakkavad, niisiis on neil sisuliselt otsustav jõud.

Maa-ameti kaasatusega on pisut keerulisemad lood, aga põhimõtteliselt ei saa nemadki väita, et neil pole mingit osa kohanimede muutmises. Selleks tuleb ette võtta üks teine seadus nimetusega "Ruumiandmete seadus". Nagu öeldud, on selleski sätestatud, et kohanime (siin koha-aadress) määrab KOV (paragrahv 54). Koha-aadressi muutmine on selles samuti umbes samamoodi sätestatud, küll KNSiga võrreldes pisut laiendatult (paragrahv 57). Aga Maa-ameti konkreetse vastutuse määratlevad selle seaduse 76. paragrahvi lõiked, olgu nad siinkohal osundatud:

§ 76. Järelevalve koha-aadresside määramise üle
 (1) Riiklikku järelevalvet koha-aadresside määramisel käesoleva seadusega ja selle alusel vastuvõetud õigusaktidega sätestatud nõuetest kinnipidamise üle teostab oma pädevuse piires Maa-amet.
 (2) Järelevalvet teostaval ametiisikul on õigus:
 1) kontrollida seaduse täitmist ja nõuda koha-aadressi määramist käsitlevate dokumentide esitamist, neid dokumente kontrollida, nõuda seletusi ja arvamusi ning saada asja õigeks lahendamiseks tähtsust omavaid andmeid;
 2) teha ettekirjutus õigusrikkumise lõpetamiseks, õigusrikkumise tagajärje kõrvaldamiseks, edasisest õigusrikkumisest hoidumiseks või edasiseks õiguspäraseks käitumiseks vajalike toimingute tegemiseks.
[...] (4) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on järelevalveametnikul õigus rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 1600 eurot.

Nii ei saa minu meelest ka Maa-ameti kohta kuidagi väita, et nad "ei soovi ega plaani" kohanimede muutmist - vastupidi, seadused lausa kohustavad neid selleks. Maa-ameti enda koostatud "Aadressiandmete käsiraamatuski" on sedastatud (sektsioon 26.1): "Probleemiteated edastatakse omavalitsustele ja Maa-amet abistab omavalitsusi sobivate lahenduste leidmisel. Kokkuleppel omavalitsusega saab Maa-amet teha osa muudatusi ka automaatselt." Täpselt samamoodi sunnib Maa-ametit tahes-tahtmata kohanimedega, nii nende määramise, muutmise kui üldse korrastamisega tegelema valitsuse määrus "Aadressiandmete süsteem". 

Ja lõpetuseks veel paar uitmõtet, mis mitmesuguseid dokumente lugedes esile ja pähe kerkisid. "Aadressiandmete käsiraamat" ütleb, et Eestis on ligikaudu 2,5 miljonit aadressiobjekti (18.1), ja sedastab veidi hiljem, et "korrastamist vajavate andmete maht on väga suur (2013. aasta alguseks on ADSis umbes 2 milj andmekvaliteedi probleemi)" (18.5). Selle kõrval lausa kahvatub see mu eelmise mõtiskluse aluseks saanud Päevalehe artiklis välja käidud meganumber 30 000 - nii palju olevat kohanimesid, mida olla vaja muuta. Muidugi, on selge, et need kaks miljonit "andmekvaliteedi probleemi" arvatavasti enamikus pole üldse sellised, mis nõuaksid kohanime kui sellise muutmist. Aga siiski näitab see, kui nõrguke on esialgu veel kogu too aadressiandmete süsteem ja kui palju potentsiaalseid probleeme, sealhulgas konkreetselt nimedega, võib veel esile kerkida.

Teiseks jäi silma kaks seisukohta samusest "Aadressiandmete käsiraamatust", mis minu arusaamist mööda on omavahel vastuolus, aga ju siis keelekorraldajad arvavad, et ei ole. Olgu nad siin üksteise järel ka esitatud:

Eelistada tuleb vanu kohanimesid. 

Näiteks ajaloolistest infoallikatest leitud vanad talunimed, loodusnimed jm.

ja

Samas on esialgu siiski tähtsam ülesanne jämedatest moonutustest vabanemine ehk peamiselt vana kirjaviis välja sõeluda.

Mingil põhjusel tundub keelekorraldajatel olevat vana kirjaviisi suhtes eriline vaen. Mõneti on see muidugi põhjendatud, nagu ma ka eelmises arutelus nentisin: tolles kirjaviisis kirjutatud sõnade, sealhulgas nimede lugemine tänapäeva üldiselt võimalikult häälduslähedast kirjaviisi arvestades tekitab tõepoolest Mare asemele Marre ja Kooli asemele Koli. Samas ütleb samune käsiraamat, et "üldreeglina kehtib see, et vanas kirjaviisis nimesid tuleb parandada kohapealse häälduse kohaselt", nii et selle põhjal ei tohiks olla mingi probleem, kui tänapäeval öeldaksegi Koli, mitte enam Kooli. Vähemalt minu arvates - aga nagu on ajakirjandusse jõudnud vastukajadest aastate jooksul aru saada olnud, ei ole see sugugi alati nii keelekorraldajate arvates, kes kipuvad siin ehk liigselt "ajaloolise kontinuiteedi" küljes rippuma.

Mis tegelikult on minu meelest kogu selle kohanimekorralduse üks suurimaid probleeme. On muidugi selge, et 1938. aasta kohanimeseadus kehtis ju ajaloolist järjepidevust arvestades õigupoolest kogu aeg edasi ja praegune kohanimeseadus on vaid selle ajakohastatud õigusjärglane. Aga kui 1938. aastal võis ehk veel mõista vajadust sätestada jäigalt, et "Eesti kohanimed on eestikeelsed" ja lubada ainult väga piiratud erandeid, siis ma poleks nii kindel, et tänapäeval on suurt mõtet selle küljes jätkuvalt nii kangesti kinni rippuda. Ma pigem arvan, et nii nagu igas mõttes mitte-eestipäraste nimedega inimesed võivad olla ja ongi väga tublid eestlased, eesti keele edasikandjad ja harijadki, nii ei ohusta eesti keelt ja selle püsimist kuidagi ka see, kui kohanimedena on lubatud nii vanas kirjaviisis kui ka sootuks võõrtähtedega või võõrmõjulised nimed: kui Büko võetakse omaks või on omaks võetud, siis võetakse/on võetud, ja kui ei võeta, muutub ta mingil hetkel nagunii Pükaks või Pükiks inimeste suus ja jõuab sellisena ka registrisse, ilma et seda oleks vaja kuidagi administratiivselt muutma hakata. Sama julgeksin väita selliste kohanimede nagu Proletarskaja või Felixi kohta: kui need võetakse sellisena omaks, siis võetakse, kui ei saab esimesest nagunii midagi muud (ei söanda siin isegi välja pakkuda) ja teisest näiteks Veeliksi, samuti ilma vajaduseta seda kuidagi administratiivselt peale suruda. Aga eks see ole üks vaidlusküsimus, möönan ma täielikult, võib-olla küsimus, mille üle tuleks pikemalt arutada - mitte siin ajaveebis, vaid palju laiemalt.

Loetud: Akadeemia 8/2013

Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga play-off. PAOK - Schalke 04 (TV6)

Mageia 4 Alpha 1 väljas

Küll lausa seitseteist päeva hiljem siinkirjutaja laiskuse, ajapuuduse ja muude vabanduste tõttu, aga siiski tasub ära mainida, et tulevase Mageia 4 esimene alfaväljalase on ilmavalgust näinud. Lisaks mainitule viivitas selle teadaande valmimist ühelt poolt asjaolu, et nagu alfaväljalasete puhul ikka, midagi märkimisväärselt uut õieti polegi, teiselt poolt aga lootus, et algul välja kuulutatud Live CD/DVD-dele järgnevad ehk ka paigaldusandmekandjad. Viimast seni siiski juhtunud pole ja nii ongi tõenäoline, et esimene alfaväljalase jääbki pelgalt Live-andmekandjate kujule.

Kui mitte arvestada tarkvara mõnevõrra uuemaid versioone võrreldes Mageia 3 lõppversiooniga (näiteks kernel 3.10.5, systemd 206, KDE 4.11 RC2, GNOME 3.9.5, LibreOffice 4.1), siis on uuendusi nii vähe, et isegi Live DVD käivitamisel näidatakse veel kirja "Mageia 3 käivitamine/paigaldamine" :-) Tõsi, viimase kohta on siiski teadaolevate vigade leheküljel mainitud, et see pole mitte kogemata, vaid et tegu on veaga, mis loomulikult edaspidi parandatakse.

Mageia 4 Alpha1 Live DVD avaekraan

Kui kõnelda põgusa proovimise järel tekkinud muljetest, siis paistis kõik toimivat täpselt sama hästi nagu Mageia 3 lõṕpversioonis. Loodetavasti on siiski vahepealse aja jooksul vähemalt mõned vead, millega Mageia 3 kasutajad on pidanud kokku puutuma, ka ära parandatud (et nende testimine polnud mu siht ja et mõningaid teadaolevaid vigu ongi mul raske vastava riistvara puudumise tõttu esile manada, siis kindlalt väita seda muidugi ei julge).

Üks asi, mis jäi selgelt positiivsena silma, aga võib olla väga subjektiivne, oli Live DVD paigaldamine kiirenemine. Ma ei ole aega mõõtnud, aga puhtalt tunde järgi paistis, et etapp, mida nimetatakse "pakettide eemaldamiseks" (Live DVD peal on mõistagi väga palju eri riistvaradraivereid ja lokalisatsioonipakette, et rahuldada võimalikult laia kasutajateringi, kui aga paigaldamiseks läheb, uuritakse läbi nii paigaldatava masina tegelik riistvara kui ka kasutaja langetatud keelevalik ning ebavajalikud paketid jäetakse juba eelnevalt kõrvale), on lausa kaks või kolm korda kiirem: kui varem võttis see mulle arusaamatul põhjusel aega mitu minutit, siis nüüd vaevalt minuti jagu (veel kord, ei mõõtnud ka seekord aega, nii et tegu on puhtsubjektiivse hinnanguga).

Üks uuendus siiski on, mis tasuks siin ka ära märkida ja mille pärast ma nii väga ootasingi paigaldusandmekandjaid, kus seda saaks ehk ka päriselt näha: nimelt on paigaldamise ajal üks etapp, kus saab valida, millist töökeskkonda eelistada (või hoopis ise vajalikud komponendid kokku komponeerida). Varem oli valida ainult KDE ja GNOME ning isetehtava vahel, nüüd aga on kavas lisada valikuetapile ka teisi töökeskkondi (LXDE, XFCE, Cinnamon, E17 jne). Välja peaks see nägema umbes nii:

Aga las jääb siis selle nägemine ja järelekatsumine järgmiste alfa- ja beetaväljalasete aega. Milliseks ajaks on loodetavasti ka rohkem kõnelda nii nähtavatest kui pealiskatte all toimuvatest muudatustest.


Väljalasketeade
Väljalaskemärkmed
Teadaolevad vead
Allalaadimine

Esmabased mõtted

Eks ma üritasin pärast nii tormilist nädalavahetust ikka tänagi teha tavalise tööpäeva, aga kuigi tööd sai ka tehtud, siis üleminek tavarütmile oli siiski nii vaevaline, et raske on seda normaalseks nimetada. Igatahes õhtusse päev jõudis ja puha.

Loetud: Akadeemia 8/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Pühabased mõtted

Tänapäeva võrgustunud inimesel, eriti musugusel teabenäljasel, on päris raske olla mitu päeva teabevoogudest eemal - mitte eemaloleku pärast, sest see on lausa mõnus, vaid pigem seepärast, et tagasi tulles on neetult raske end maruhiigeljubekolesuurest kogunenud teabest taas läbi närida. See oli siis seletus sellele, et kuigi pealkiri on "Pühabased mõtted" ja ma seda ka juba eile kirjutama hakkasin, sai see siiski valmis ja veebi üles alles täna.

Kes hoolikalt tähele paneb, märkab muidugi, et pühabased mõtted järgnevad otse neljabastele. Millel on kindel põhjus: nimelt möödus aeg reedest pühapäevani väikese ringreisi, täpsemalt Saaremaa külastamise tähe all, mistõttu ei olnud ka mõtet hakata päevade kaupa eraldi sissekandeid tagantjärele kirjutama.

Reisi peamine sihtmärk oli külastada onu, keda ma ei ole juba õige palju aastaid näinud. Nojah, kui ta mandril töötas, siis ma temaga ka kokku puutusin pisut, aga tema kodus Saaremaal, jah, seal käisin ma viimati 23 aasta eest, nii et võib julgelt öelda, et polnud teda selles päris omas elemendis näinud vähemalt iidamast, aga võib-olla lausa aadamast peale. Nagu ka muidugi kõike muud Saaremaal, mille viimane külastamine jääb täpselt samasse aega (jah, hiljem olen korra küll Muhus käinud, aga see oli ka väga konkreetne sõit konkreetsesse kohta ja tagasi ning pealegi pole Muhu ju Saaremaa, küsi sealkandis kummalt poolt tammi tahes :-) ).

Nagu suur osa Saaremaast, mida ma nägin, oli ka onu juures tublisti kõik endistviisi, aga siiski ka tublisti muutunud: nii ta ise, mis on nähtavasti ajavoolu tõttu paratamatu, kui ka tema elamine. Lisaks onule nägin ära ka onutütre, kellega kokkupuude oli viimati veel pikema aja taga, nii umbes kolmekümne aasta kanti juba - ja kes ometi oli eksimatult ikka seesama plikatirts, olgugi et nüüd juba pereema ja puha. Neid lähemaid või kaugemaid sugulasi jagus veelgi, keda sai üle pikkade aastate taas näha. Samuti jõudsin külastada ka ülemeremaale kolinud head sõpra, keda ma ennast olen küll mõnel korral ikka ka mandril näinud, aga kelle juures kõige rohkem hämmastas see, et tema elamine oli - võib-olla üksikud nüansid välja arvata, näiteks käokell seinal - täpselt selline, nagu ma olin ette kujutanud (isegi ilma selleta, et ta oleks seda vähegi täpsemalt kunagi kirjeldanud, vähemalt minu teada). Et need olid kõik sellised isiklikumat laadi kohtumised, siis ma neil pikemalt ei peatu, piirdun vaid tõdemusega, et maru tore oli kõiki neid inimesi üle nii pika aja näha (ja mõne uuega ka tuttavaks saada) - ja noh, et loodetavasti järgmise jällenägemiseni ei kulu ehk nii palju aega.

Aga siis ka sõidust ja sõidu peal nähtust ka, mida oli samuti päris palju. Algas see minu jaoks nii nagu lõppes: rongisõiduga Türi ja Tallinna vahet, millest ei ole midagi põnevat mainida. Omapärane oli aga Türilt Saaremaale ja hiljem tagasi sõites see, et auto navigatsioonisüsteem soovitas meile jäärapäise järjekindlusega sõitmist üle Pärnu. Võimalik, et see oleks ehk olnudki õige pisut lühem tee, aga me eelistasime siiski kulgemist üle Rapla, kuhu autonavi miskipärast kuidagi ei tahtnud meid lasta :-) Praamid, mis mandri ja saare vahel kulgevad, tundusid olevat suuremad - ja nähtavasti ongi, peaksid nad ju olema uued ja paremad ja nii edasi. Muidu polnud laevasõidul midagi erilist, aga pisut üllatas, kui üheeurost jäätist ostes vajalikul hulgal münte ei leidnud ja siis naljapärast küsisin: "Äkki maksaksin viiesajasega?", sain vastuseks, et seda nad vastu ei võtaks. Minu imestumise peale tuli selgitus, et neil pole rahatähtede kontrollimise võimalust. Mis on muidugi täiesti loogiline: kui ma oleksin oma üheeurose jäätise eest maksnud võltsitud viiesajasega, oleksin mina saanud 499 ehtsat eurot kasu ja nemad igal juhul kahju (kui palju just, jäägu matemaatikutele või kriminalistidele välja arvutada :-) ), aga selles mõttes siiski pisut ootamatu, et iseenesest peaks ju müüja võtma rahatähti vastu piiranguteta. Õnneks oli mul täiesti võltsimata viieeurone olemas, millega igati lepiti.

Loomulikult oli meil kõigil ka erisoove lisaks sugulaste külastamisele: mina tahtsin näiteks seda eespool mainitud head sõpra näha, vend üles leida üht meest, kellega oli viieteist aasta eest kokku puutunud, ema Panga pangal ära käia ja nii edasi. Mitmete vaatamisväärsustega me ka (taas)tutvusime. Oli küll ka mõte käia ära Muhu linnamäel, aga noh, läks nii, et nii sinna kui ka tagasi sõites sõitsime teeotsast mööda ja nii oligi sinna sõites esimene peatus Valjalas, kus sai imetleda kirikut, mis on arvatavasti Eesti vanim kivikirik (kuigi seda on ka kahtluse alla seatud, aga jäägu need vaidlused mujale vaielda) ja mille juures on nii kena näha ka kindluskiriku elemente, isegi juba väljastpoolt. Muidugi ei saanud mööda minna ka Valjala maalinnast, mis on ju samuti üks Eesti kuulsamaid "muistse iseseisvusaja" kindlusi. Nojah, niimoodi põgusalt läbi hüpates pole seal muidugi suurt palju midagi vaadata, kuigi ma natuke üritasin seltskonda harida nähtava ja nähtamatu osas (aga ega mu teadmised ka selle konkreetse maalinna kohta nüüd hirmus suured pole).

Siiski oli tore näha, et nii kirik kui ka maalinn on üsna heas korras, viimase juurde on lausa väike mahaistumise ja olemise kohtki tehtud (ma pead ei anna, aga mu meelest seda seal veerand sajandi eest küll ei olnud). Sellega seoses tuleb öelda, et üks asi, mis praegusel Saaremaal päris korralikult üllatas - just seepärast, et midagi sellist ju veerand sajandi eest polnud ega saanudki olla -, oli tugev orienteeritud turismile. Mis on muidugi täiesti loomulik. Ringi sõites tekkis lausa küsimus, kas on üldse elamisi, mis ei ole end turismitaluks või puhkekeskuseks või millekski nimetanud :-) Aga see on muidugi hea, sest Saaremaal kindlasti on, mida vaadata ja näidata, kuhu minna ja kus olla, ja miks mitte seda potentsiaali ära kasutada. Võrreldes muude Eesti osadega tundus, et Saaremaal on ka sildimajandus väga heas korras: kindlasti on ka seal midagi puudu või olemata, aga nii palju kui mulle on paistnud, on mandril sildindusega veel nigelamad lood, nii et isegi kui vaatad kaardi pealt, kuhu peaks minema, siis lähemale jõudes otsi kui tikutulega taga mõnda silti, mis näitaks täpse koha kätte (olgu, see on nüüd väike liialdus, nii hullud need lood ka pole, aga mulle tundus küll, et vahe Saaremaa ja mandri vahel on selles osas olemas - mis Saaremaa üldiselt palju suuremat turismipotentsiaali arvestades pole küll ka eriline ime).

Seda turismuse edenemist oli näha ka objekti juures, millest Saaremaal on kohe raske mööda pääseda ilma külastamata, nimelt Kaali järve juures. Loomulikult sattusime sinna jälle ajal, mil järv ise on lombiks taandunud ja üleni roheline - vaid ühe korra lapsena olen seal olnud kevadisel ajal, mil vett oli tublisti rohkem ja see oli ikka sinakat tooni, nagu üks järv peab olema. Aga see-eest oli sinna kõrvale tekkinud külastuskeskus, milles asus ka meteoriitika- ja paekivimuuseum, mis oli päris huvitava väljapanekuga (mõned pildid internetist). Paekivi ja dolomiiti on muidugi Saaremaal eksponeeritud varemgi ohtralt ja loomulikult põhjusega, aga seekord torkas silma, et kohe peaaegu kõikjal oli mõni letike, millel ilutsesid kõrvuti kadakast ja dolomiidist kõikvõimalikud vidinad ja jubinad, lühidalt öeldes meened. (Ja see ei ole üldse paha pärast öeldud, vastupidi, väga tore, et oma rikkusi ka tublilt välja käiakse.)

Saaremaal viibides on muidugi samuti väga raske mööda saada Kuressaarest (ehkki mitte võimatu) ja ega me seda püüdnudki, oma pool päeva või nii läks julgelt linna peale ära. Ma olen ikka imestanud, kuidas naesterahvastel jagub jaksu ostelda, isegi kui nad midagi ei osta, ja nii imestasin seegi kord, kui nad sukeldusid enam kui tunniks ajaks Kuressaare turule, mis on ju nii tilluke, et selle käib läbi paari minutiga. Aga noh, neid naesterahvaid oli kolm, meesterahvaid ainult kaks ja ega viimasedki protestinud selle vastu. Nende turgusukeldumise ajal kondasin mööda linnasüdant ringi ja etskae, suur osa oli ikka samasugune, kuigi oli ka hulk uusi hooneid juurde tekkinud, vanu kohendatud ja mõistagi ikka see sildimajandus kohe tugevalt arenenud.

Tolle kondamise pealt jäi püsivamaks kaks elamust, üks negatiivse, teine omamoodi sürrealistliku tooniga. Negatiivne oli see, et kuigi sildid näitasid kindlalt veski (Veski trahter) jätkuvat olemasolu, siis ma seda ometi üles ei leidnudki. Hiljem kaardi pealt uurides jäi mulje, et just ühe nurga taha jäi veel keeramata - ja korduvalt, muidugi -, aga nähtavasti segasid mind uued hooned või siis lihtsalt mälu nõrkus, et ma toda õiget nurka üles ei leidnud. Teine, sürrealistlik elamus oli otse kesklinnas. Kunagi oli seal kino või kultuurimaja või miski, mille ees pingil olen ma õige mitu kena hetke õlle saatel mööda saatnud. Nüüd oli selle ja tänava vahele ehitatud mingi masajas hoone, kus muu hulgas kohalik Rahva Raamatu pood ja muid kauplusi, aga sürrealistlik element oli selles, et nood pingid olid mu meelest ikka täpselt samas kohas (ja võib-olla lausa täpselt samasugused - mälu võib olla nii selle kui nende paiknemise koha pealt muidugi ka ehk riukalikult petlik, aga nii mulle tundus), otse kahe hoone vahel, nii et kui neil istet võtta, siis võinuks samamoodi õlut libistada, ainult et nüüd peaaegu juba nina vastu musta läikivat klaasi :-)

Otse loomulikult ei saanud jätta külastamata ka Kuressaare arvatavasti suurimat atraktsiooni ehk lossi. Seegi oli möödunud veerandsaja aasta vältel üle elanud üsna suuri muutusi. Vallikraavid olid kenasti puhtad ja tundus, et ehk isegi laiemad, kuigi võib ka olla, et juba see, et neid oli puhastatud, tegi nad "laiemaks". Parajasti käisid seal küll (jätkuvalt?) mingid remonditööd, aga ega need just palju ei seganud. Ja ekspositsioon oli kahtlemata oluliselt ulatuslikum, ma usun, et ehk isegi on selle tarbeks uusi ruume kasutusele võetud, ehkki selles osas ei saa mälule kindel olla. Siiski, näiteks suurtükikeldrit minu mäletamist mööda nüüd küll toona olemas ei olnud. Ekspositsiooni on isegi nii palju täiendatud, et kohati tekkis tunne, nagu oleks igasugu esemeid liigagi palju. Võimalik muidugi, et sellele aitas kaasa see, et kuigi meil ei olnud just otse mingit ajapiirangut peal, siis mina oleksin kindlasti tahtnud olla seal kauem kui vist keegi teine. Teisest küljest oli jälle relvi väljas just meeldivalt palju. Ja noh, kena oli näha ka, et kajastatud oli ka mu kunagine ajaloo-, täpsemalt arheoloogiaalane tegevus Saaremaal, täpsemalt Tuiu rauasulatuskohas (kuhu ma seekord paraku ei jõudnud). Ja igatahes see tunne jäi mulle küll sisse, et sinna kohe peab uuesti minema - loodetavasti kiiremini kui veerand sajandi pärast.

Ära käisime ka Salmel, osaliselt seepärast, et seal elab üks sugulane, osaliselt aga ka minu pealekäimisel, kes ma tahtsin näha, kuidas on siis tähistatud kuulsate muinaslaevade leidmine. Väga kenasti on tähistatud, lausa istmereadki on nähtavale toodud ja puha ning ka ilus tahvel on juures, mis põhjalikult selgitab nii laevade olemust kui ka kõike nendega seonduvat (nojah, pisimärkusena võib öelda, et tahvli ühel küljel lõpeb eestikeelne tekst kui noaga lõigatult poole lause pealt, aga see on tänapäeva arvutiküljenduse/kujunduse puhul nii neetult tavaline, et ei pane naljalt enam tähelegi, rääkimata siis pahaks, ja ega sealt ka kuigi palju puudu polnud, kui võrrelda ingliskeelse tekstiga).

Samuti sai käidud Panga pangal, kuhu eriti ema soovis kangesti minna. Pank oli ikka endine, parasjagu sattus olema suhteliselt palju külalisi, aga see ei takistanud muidugi imetlemast vaadet merele ja alla ning vaat et eluohtlikult otse järsaku serval turnimast. Muidugi, torni, kuhu nagunii ronida ei tohi, ei hakanud nii paljude inimeste silme all nüüd kõike eirates ja trotsides ronima, pealegi mul on nagunii meeles, kuidas seal üleval on :-)

Minu jaoks oli esimene kord käia vaatamas kuulsaid Angla tuulikuid - kui ma ei eksi, siis olen ma varem sealt ainult ühe korra mööda sõitnud ja vist ei olnud toona ka midagi sellist nagu praegu, vaid tuulikud ise ja kõik (taas, mälu võib petta, aga selline tunne on). Nüüd on igatahes tuulikud kenasti korras, neis saab sees käia ja uurida, mis ja kuidas, igasugu abimaterjalegi on. Ja otse kõrval on kindlasti uus asi nimetusega pärandkultuurikeskus, mille kõige prominentsem osa oli küll söömakoht, aga kus oli ka pisut uudistada. Me sattusime sinna uudistamiseks eriti soodsal hetkel: just siis, kui meie hakkasime lahkuma, saabusid sinna Eesti. Läti ja Leedu peaministrid, kes, nagu ma hiljem teada sain, olid Saaremaal peamiselt puhkuse, aga natuke ka töiste asjade ajamise eesmärgil. Enda häbiks pean ütlema, et kui Ansipi ja Dombrovskise tundsin hetkegi mõtlemata ära, siis Leedu peaministrit mitte, isegi nimi ei tulnud meelde, rääkimata siis näo tuvastamisest. Või õigemini, meelde tuli, et peaminister oli Kubilius, aga ka see, et ta enam seda ei ole. Arvatavasti võib seda seletada küll ka asjaoluga, et ajal, mil ma veel ajalehe juures töötasin ja Leedu asjadega tihedamalt kokku puutusin, oli Kubilius juba päris silmatorkav poliitik (ma olen vähemalt ühel tema pressikonverentsil käinud), aga praegune peaminister Butkevičius veel väga toonase parteijuhi Brazauskase varjus. Aga noh, piinlik oli ikka.

Enne Saaremaalt lahkumist sõitsime veel läbi Orissaarest, kus ma aasta aega (eriinternaat)koolis olen käinud. See paistis ikka samasugune välja, ehkki kooli seal enam ei tegutsevat. Üldse tundus, et erinevalt muust Saaremaast on Orissaares ja selle ümbruses suhteliselt vähem muutusi olnud - aga taas, see on äärmiselt põgusa mulje põhjal ja võib olla täiesti ekslik arvamus. Ajaloohuvist lähtudes sai käidud ka kõrval asuvas Maasilinnas, kus kunagi oli samuti võimas linnus, mingil ajal ilmselt Kuressaarega täiesti võrreldav. Oli näha, et seal on üht-teist korrastatud, aga noh, on ka selge, et ajaloo tõttu sajandeid varemetes seisnud lossist üht korralikku vaatamisväärsust teha on raske, kui mitte lausa võimatu. Muide, künka kõrval asuval plakatilgi kajastus mõneti selle maanurga kuidagi aega kapseldumine: seal oli juttu ka Maasilinna laevast ja lõpetuseks öeldud täpselt sama, mis eespool viidatud veebileheküljel, et laeva võib näha Orissaares - ehkki see on nüüd juba õige tükk aega tegelikult Tallinnas Lennusadamas.

Aga noh, seda ja teisigi jutus olnud kriitilisi märkusi võib samahästi pidada ürgeestilikuks tarviduseks kiitmise kõrvale alati ka mõni "aga" lisada, et ei tekiks tunnet, nagu olekski kõik kena ja tore :-) Igatahes oli see reaalajas õige napilt üle kahe ööpäeva saartel viibimist äärmiselt rõõmus ja elamusrohke aeg, mille puhul jääb üle vaid kahetseda, et see ikkagi nii napp oli - ja loota, et seda õnnestub olgu lühemalt või pikemalt juba õige pea korrata, nii sugulaste-tuttavate külastamiseks kui ka tutvuse süvendamiseks nüüd nähtud vaatamisväärsustega, varem nähtu meeldetuletamiseks ja uute avastamiseks.


Loetud: Sirp, 23.08.2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mis algas küll hirmus vara, juba sügava öö ajal - sest millegipärast on mõningatel inimestel arvamus, et 8.30 (kohaliku Eesti aja järgi) peaksid kõik üleval ja õnnelikud olema. Ehk lahtiseletatult käivad majas ventilatsioonisüsteemi puhastamise ja kontrollimise tööd ning mõistagi oli mu korterisse vaja pääseda just täna ja tol sügavöisel kellaajal. Aga noh, eks mõnikord on võib-olla isegi millekski hea niimoodi päratult vara ja vaevu maganuna ärgata.

Loetud: Akadeemia 8/2013
Vaadatud: jalgpalli Euroopa liiga play-off: Nõmme Kalju - Dnipropetrovski Dnipro (ETV2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna jäi silma ette üks Päevalehe artikkel, mis kõneles kohanimede "korrastamisest". Iseenesest polnud selles midagi väga uut, sest too "aadressandmete" täpsustamine koostöös Eesti Keele Instituudiga algas juba õige mitme aasta eest - tekitades toona sama suure valdavalt negatiivse reaktsiooni nagu praegu -, aga uudiseks oli see, et noid korrastamist vajavaid kohanimesid on tervelt 30 000. Mis tekitas tunde, et nüüd on küll keegi kuskil pisut üle pingutanud: kohanimeandmebaas sisaldab kõigest 49316 "nimeobjekti" ja isegi kui liita siia kõikvõimalikud kinnistud ja muud asjad, millel samuti nimi võib olla ja mida kinnisturaamatu statistika kohaselt on praegu 479 975 tükki, tähendab see ikka, et umbkaudu iga seitsmeteistkümnes kohanimi tuleks riikliku ameti arvates muuta.

Mu üllatus suurenes veelgi, kui vaatasin Maa-ameti päris head ja kokkuvõtlikku (ehkki vähemalt minu brauseris hirmus raskesti navigeeritavat- tuletas meelde veebi algusaegu, mil olid levinud samasugused hierarhilised leheküljed, toona veel täna valitseva HTTP-protokolli asemel sageli Gopher-protokolliga) lehekülge, kus tundub olevat kirjas kõik, mis selle teemaga üldse seondub. Seal on päris põhjalikult juttu ka (keelelistest) põhimõtetest, mida kohanimede puhul arvestada, ning esimese ja tähtsaimana tuuakse ära järgmine põhimõte: "Kohanimeseaduse (KNS) § 13 sätestab, et alati tuleb kohanime määramisel alustada kohanime valikust ehk eelistada tuleb nime, mis on paikkonnas tuntud ja levinud ning mis on tähtis aja- ja kultuurilooliselt."

Edasi läheb seletus muidugi detailsemaks ja sealt nähtavasti too muutmispeltsebulike sisse hiilibki: kohanimedes ei tohi olla üldjuhul (põhjendatud erandid on mõistagi lubatud) võõrtähti f, š, z ja ž (rääkimata juba c, q, w, x, y ja igasugused diakriitikutega tähtedest); ei tohi alata tähega b, d ja g; ei tohi olla rõhku kaugemal kui esisilbis. Need tunduvad pealtnäha suhteliselt mõistlike piirangutena, vähemalt kui seada sihiks, et Eesti kohanimed peavad olema padueestilikud.

Keerulisem ja nähtavasti kõige enam vastuolusid tekitav punkt puudutab aga nõndanimetatud vana kirjaviisi ehk seda kirjaviisi, mis valitses umbes 19. sajandi viimase veerandini. Seesama eelmainitud Päevalehe artiklis välja toodud Mokko võib kergesti selle alla minna ja peaks tänapäevases ehk uues kirjaviisis olema Moko (või isegi Moku, kui arvestada veel seda, et järgsilbi o on üldjuhul kirjakeelest kadunud).

Kohanimenõukogu paistab selles küsimuses olevat väga jäik:.

• Mida öelda neile, kes väidavad, et (vanas kirjaviisis) nimi on kultuuriväärtus ja tuleks säilitada?
  • KNS [kohanimeseadus] kaitseb ajaloolisi nimesid endid sel kujul, nagu nad rahvasuus on kasutusel olnud; nimesid kirjutame aga häälduspäraselt, tänapäeva kirjaviisis;
  • vana või moonutustega kirjaviis pole kultuuriväärtus;
  • vanas kirjaviisis nime säilitamine moonutaks põlist nime, sest seda loetaks nüüdisreeglite kohaselt (vrd Ida – Iida, Simo – Siimu, Kanna – Kana, Tippo – Tipu).
Kohanimed ja koha-aadressid ei ole ühegi isiku omand, vaid kuuluvad avalikku keeleruumi. Seega ei või tänapäeval kohanimedes ega koha-aadressides kasutada vana kirjaviisi, vaid tuleb lähtuda kehtivast kirjakeele normist.

Eks need argumendid ole muidugi kõik omamoodi põhjendatud, aga mul ajavad siiski karva tõsiselt turri. Eriti see viimane, vana kirjaviisi tauniv ja praegusi inimesi rumalaks pidav seisukoht. Ühelt poolt ei ole ka eesti keel ja selle kõnelejad nii piiratud, et ei oskaks kokku viia kirjapilti Simo ja hääldust Siimu või pigem küll Siimo (ehkki ei saa välistada selliste inimeste olemasolu). Häälduspärasusega on ju eesti keeles just nii, nagu on: kirjapildi võimalikult suurt vastavust hääldusele küll taotletakse, aga see ei ole siiski siht omaette: võib vaadata kas või eesti keele käsiraamatut, kus on ära toodud rohkelt konventsionaalseid erandeid.

Teiselt poolt on aga mu meelest jabur arvamus, nagu nüüdisreeglite kohaselt lugemine moonutaks põlist nime: isegi kui see tähendab häälduse muutumist, on ju enam-vähem kõigi sõnade, ka nimede, hääldus aja jooksul niikuinii muutunud ja muutub ka edaspidi, nii keele enda arengu tõttu kui ka parajasti valitseva moe tõttu hääldada mõningaid nimesid mõne popi võõrkeele moodi (näiteks Georg on teinud kindlasti läbi õige mitu häälduslikku muutust alates saksapärasest Georhist üle venepärase Heorgi inglispärase Džorgi või lausa Džordžini :-) ).

Üks hea näide on ju Kuressaare, mida ehk nende seisukohtade järgi tuleks tagasi nimetada Kuresaareks: lõppeks on see sellist "moonutatud" nime kandnud vaid kaheksakümne aasta ringis, aga Kuresaareks on teda nähtavasti enne seda juba sajandeid nimetatud (olgu siis kurelaste järgi, nagu mõned on arvanud, või kurgede järgi, nagu teised on oletanud). Või siis, kui lähtuda samades juhendites sätestatud seisukohast, et kohanimi peab olema omastavas käändes, hakata "Tallinn" asemel kasutama vormi "Tallinna".

Nojah, tegelikult need Kuressaare ja Tallinna vaidlused peeti maha juba 1930. aastate algul ja tegelikult sealtsamast võib otsida ka praeguse nimemuutmistuhina alget. 1938. aasta "Koha- ja kinnistusüksuste nimede korraldamise seadus" ning 2003. aasta "Kohanimeseadus" on kui teineteise koopiad, viimane muidugi pisut kaasajastatum, aga põhisätted on ikka samad. 1930. aastate nii koha- kui ka isikunimede eestistamise kampaaniast võib aru saada: ühelt poolt oli tegu küllaltki noore riigiga, mis muu hulgas kasutas oma identiteedi sätestamiseks ka sellist võtet, teiselt poolt oli see üks tollal enam-vähem kogu maailmas levinud autohtoonse rahvusluse ilminguid, mida võib kenasti võrrelda venestamislainega Nõukogude Venemaal või aariastamislainega Saksamaal (et nimetada tuntumaid näiteid, neid leiab tollest perioodist peagu igast maailma otsast).

Ma ei taha tingimata öelda, et rahvuslust, olgu kitsa- või laiarinnalisemat, tugevamat või nõrgemat, mingil kujul tänapäeva üleilmastunud ja aina üleilmastuvas maailmas sugugi vaja ei ole, aga võib-olla tasuks mõelda, mil määral ja kus seda vaja on ja kas oma rahvuslikku identiteeti, mis eestlastel nii tugevasti keelega seotud on, peab ilmtingimata ränga barjääriga kaitsma. See viimane asjaolu tekitab minus alati tõsist ohutunnet: nii palju kui ma tean, on keele tõsine normimine ja katse neid norme jõuga kõigile, kellele võimalik, peale suruda iseloomustanud alati vastava keele surmaetappi, aega, mil ka normeerijad ise saavad aru, et midagi paremat pole teha kui viimse jõuga sätestada "normkeel", kas või järeltulevatele põlvedele mälestuseks kivinenud, kivvi raiutud vorm. Ma muidugi väga loodan, et eesti keel elab veel kaua, milliseks iganes ta ka ei muutuks (on ju juba minugi lühikese eluea kestel päris tublisti muutunud, kohe igas mõttes), aga normeerijate võimas pealetung pisut seda hirmu siiski tekitab.

Muidugi, lõpetuseks tuleb küll nentida, et kuna Eestis maa eraomand ju tegelikult puudub (ehkki ametlikult üritatakse väita, et see olla olemas, aga tegelikult on ju ikka tegu rendimaaga, mille eest tasutakse maamaksu), siis saab riigiaparaat oma asutustega ka enda maad ja selle kohti nimetada nii, kuidas ise vaid tahab, Mis on küll õige kurb, sest annab siin elavatele inimestele veel ühe põhjuse mitte tahta elada sellisel maal, kus nende vaba iseolemise soovi aina ahistatakse, sageli ebamõistlike nõuetega.


Loetud: Imeline Ajalugu 8/2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga play-off: Fenerbahçe-Arsenal (TV6)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Imeline Ajalugu 8/2013
Vaadatud. Eesti jalgpalli Premium liiga: Narva Trans - Flora (TV6), Euroopa jalgpalli meistrite liiga playoff: Lyoni Olympique - Real Sociedad (TV6)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Imeline Ajalugu 8/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse traditsiooniline külaskäik ema juurde. Mis sama traditsiooniliselt tähendas üht korralikku kõhutäit (hmm, vorstikastet ei olnud sajandeid enam saanud ja kuigi see pole mu kõige suurem lemmik, oli see ometi üle pika aja igati hää ja maitsev) ja tublit peatäit. Viimast seekord küll mitte niivõrd ristsõnade kujul, sest nendega paistab viimasel ajal mingi ikaldus olevat, vaid hoopis huvitavamal moel. Nimelt soovis ema pisut õpetust saada oma uue fotoaparaadi kohta ja ma siis üritasin seda anda. Päris keerulised on need uuema aja fotomassinad, menüüd ja seadistused nii mitmekihiliseks aetud ja eri kohtadesse ära peidetud, et lausa raske midagi üles leida - puutetundliku ekraanikese võludest (näiteks üks vajutus teeb seda, aga topeltvajutus hoopis seda ja kolmikvajutus lausa toda) kõnelemata. Millest koorus välja päeva tarkusetera: kui enam mitte millestki aru ei saa, võta kätte juhend :-) Millest oli tõepoolest palju abi.


Loetud: Vikerkaar 7-8/2013
Vaadatud: Langev taevas (Showtime), Priest (Pro7)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, pisut sumbuurne, nagu pärast kultuurseid olenguid ikka, aga muidu enam-vähem töine.

Täna jõudsin ka eilse Sirbi lugemiseni, mis kahe (mu jaoks) sisult ahtakese numbri järel oli seekord taas lugemisväärset kraami rohkelt täis.

See, et Sirp avaldab intervjuid või muudesse žanritesse kuuluvaid lugusid maailma rohkem või vähem tuntud filosoofidega või filosoofidest, on iseenesest tore, aga pahatihti kipuvad need minema väga, kuidas öelda, erialaspetsiifiliseks, nii et neid on kohati raske jälgidagi, ja nõnda-ütelda tegelikust elust irduvaks, vaat et "targutavakski". Nüüd aga oli intervjuu Austraalia filosoofi Chalmersi Davidiga (kelle nimi jäi kuidagi kummitama - justkui oleks juba varem kuulnud, aga kus või millega seoses, ei suutnud paika panna - alles hiljem selgus, et tema mõtteid on tõlkes ilmunud ajakirjas Akadeemia, nii et ju ta siis sealt on ka meelde jäänud) vähemalt mu ulmelembesele ja tulevikust palju mõtlevale meelele päris põnev lugeda ja mõtteid ergutav. Olgu siis seisukoht, et virtuaalne reaalsus võib küll olla virtuaalne, aga on ometi reaalsus, mitte "mittereaalsus". Või mõtted singulaarsuse kohta. Või veel üks eriti huvitav mõttearendus seoses singulaarsuse ja tehisintelligentsiga, mida tasub lausa osundada:

Kui sünnib imik, siis alustab tema aju väga lihtsa infotöötlusega ning eeldatavasti väga lihtsa teadvusega, mida William James on nimetanud õilmitsevaks ja sumisevaks segaduseks. Ajapikku läheb imiku aju keerukamaks, kuna arenevad välja palju keerukamad informatsioonistruktuurid ning tema teadvus muutub samuti palju keerukamaks. Seega me juba teame, et suudame luua uue füüsikalise süsteemi, milles tekib teadvus, ning ma arvan, et ei ole põhimõttelist takistust, miks ei võiks sama asi toimuda ränist tehtud masinas bioloogilise asemel.

 Mõte, et inimene võiks sünnitada (või "sünnitada", kuidas meeldib) lihast ja luust intellekti asemel ränist intellekti, on õige omapärane - mitte küll päris tundmatu mu meelest vähemalt ulmekirjanduses, aga sealgi pigem vähe levinud (ma võin muidugi ka eksida, nii hästi ma ka ulmekirjandust ei tunne, et seda pädevalt väita). Aga oma uba selles kindlasti on: vähemalt nii nagu tehisintelligentsi praegu ette kujutatakse, peaks see tõepoolest olema pigem nagu klooni tegemine inimesest (et see võib potentsiaalselt saada inimesest targemaks, etemaks ja nii edasi ja süngemates stsenaariumides tolle inimese üldse "välja lülitada" ehk ära kaotada, on juba iseasi - kuigi, noh, soov, et järglane oleks endast ikka parem ja kaugemale jõuaks, on ju ka igivana). Selles intervjuus oli muidugi veel muudki tähelepanuväärset, nii et igati väärt lugemisvara.

Tavaliselt ma arhitektuurilehekülgi ei loe, lasen vaid põgusalt silmad üle, aga selles numbris jäi silme ette päris põnev lugemine pealkirjaga "Rattad randa?" Selle üks kandvamaid ideid rajada Eestis rattatee mööda rannikut, pikkusega nii 1000-1200 kilomeetrit, oli juba iseenesest intrigeeriv ja oleks ju teostumise korral päris mõnus, aga mulle jäi selles loos ette hoopis üks teine, rattandusega õieti seostumatu fakt, mis puudutab rohkem ajalugu ja inimajaloo tõsist mõju keskkonnale. Taas on põhjust tsiteerida:

Meenub hiljutine uurimistöö Tšehhist, kus vaadeldi hirvede liikumist piirialal, nii Tšehhi kui Saksamaa poolel. Selgus, et hirved liikusid kuni kunagise piiritsoonini ja pöörasid sealt tagasi ka aastaid ja põlvkondi pärast seda, kui „eesriie” oli langenud. Ilmselt ei kao füüsilise piiri taju – militaartsoon ideoloogiliste süsteemide vahel, raudne eesriie kui nähtus omaette – elusolendite (nii inimeste kui loomade) mälust sedavõrd hõlpsalt.

Huvitav oleks teada, kas ka Eestis võib midagi sellist veel tänapäeval jälgida: oli ju siingi terve hulk alasid, kuhu ei lastud ei inimesi ja loomadki peletati "piiritsoonist" võimaluse korral eemale. Kas karud või hirved preagu ikka randa julgevad minna? Aga vist ei ole sellist uuringut läbi viidud ...

Üks täitsa huvitav lugemine - ja jälle arhitektuurilehekülgedel :-) - mulle kui varasest lapsepõlvest peale kaartide vastu suurt huvi tundnud inimesele oli Kaintsi Holgeri lugu, mis lähtus Raidi Tõnu paarist viimastel aastatel ilmunud kaardiraamatust, aga ei olnud, nagu autor isegi ütles, mitte nende arvustus, vaid pigem mõttearendus neist johtuvalt. Seal oli lisaks muule üks väga hea mõte anda linnakaarte välja eraldi trükistena, et neid oleks võimalik vaadelda ka raamatus tavaliselt vähendatud kujutise asemel nõnda-ütelda originaalsuuruses. Võib-olla oleks isegi veel parem mõte neid - trükivariandi kõrval - ka veebis publitseerida, kus suurendamine-vähendamine ja kõrvutamine või lausa läbipaistvalt üksteise peale asetamine ehk isegi veel lihtsam. Osaliselt ju mitmesuguseid plaane ja kaarte mitmel pool leidub, olgu maa-ameti praegused kaardid või arhiivides olevad mitmed ajaloolised, aga neid peab ikka väga taga ajama ja paljusid mõistagi ei ole seniajani digiteeritud ja isegi kui on, siis on mõnikord nad, ütleme, mitte-kasutajasõbralikul kujul, kas lihtsalt pildina või muul sellisel moel, mis raskendab olgu ülevaatlikkust või sissevaatlikkust.

Taas oli Sirbi veergudele jõudnud Turovski Aleksei, kes oma tuntud hääduses kirjutas seekord "krooniga kassist" ehk lõvist. Nagu tema lood ikka, kubises see teabekildudest, mida ehk kunagi oled isegi kuulnud, aga mis on nii omaette seisvad ja irruli, et ka parima tahtmise juures ei tule meelde ega lähe kokku, enne kui oled midagi sellist head lugenud, mis annab vajaliku tausta neile taha. Näiteks teadmine, et lõvikarja ninaesise eest hoolitsevad jahimeestena just emased ja isased on parimal juhul vaid "ajajateks" või muidu abilisteks ("suurte kogemustega isalõvi ei vaja isegi emaste juhendamist" :-) ). Või, mis tuli mulle pisut üllatusena, et kristlikus kultuuris olla lõvi "ühest küljest kuningliku, ilmselt ka jumaliku võimu sümbol, teisest on see igavene lõukoer aga ka saatana kujutiseks".

Omajagu huvitav oli Strandbergi Mareki ülevaade Smili Vaclavi lihasöömise ajalugu ja vajalikkust käsitlevast raamatust. Siitki võib üht lõiku lausa tsiteerida:

Smil näitab, mil moel juba meie taimetoitlastest erinev seedekulgla ja loomne toit on taganud parema aju arengu ja kasvu. Ühistegevus küttimisel oli ka üks lisapõhjusi keele arengus ja teiseks võib pidada usaldust liigikaaslaste vastu, kelle hoolde julgeti jätta oma järeltulijad. Kindlasti on keelt ja kultuuri arendanud mõjureid veelgi, kuid Smil on seda meelt, et projektil „Lihatoit” on olnud selles kõiges märkimisväärne osa ja liha puudumine, ükskõik millisel põhjusel, ei oleks viinud inimese kujunemiseni. Teiste loomade tapmine toiduks arendas aju ja pani meid kahel jalal kõndima … Handsfree-lahendused tagavad tänapäevalgi parema julgeoleku ja kõrgemalt näeb kaugemale.

 Kirjanduskülgedel oli Liivaku Lemgit kirjutanud kena tutvustuse Huysmansi Joris-Karli mõne aja eest ilmunud romaanist "Äraspidi". Huysmans on samuti nimi, mis on mulle mitmel pool ette jäänud, aga seni ma temast suurt midagi ei teadnud - paraku, paistab selle artikli järgi. Mis tähendab ühtlasi, et see raamat peab loodetavasti peatselt saabuvatele puhkehetkedele langeval lugemisperioodil ehk isegi mahtuma kiiresti läbilugemist vajavate teoste sekka - loodetavasti ...

Tõlkijana oli erakordselt hea meel näha Sirbi veergudel pikemat lugu ja intervjuud Robinsoni Douglasega, kes on muidugi mitmekülgne mees, aga mulle teada eelkõige tõlketeoreetikuna ja sellena ka siin esitletud ja küsitletud. Ega siin pole rohkem vaja midagi öelda; nimi on vähemalt neile, keda tõlkimine tõsisemalt huvitab, kindlasti tuntud, ja artikkel annab piisava, ehkki põgusa pilguheidu tema seisukohtadele - muidugi, nendega põhjalikumalt tutvumiseks tasub ikka ta enda teoseid lugeda.

Numbri lõpetuseks oli erakordselt tore lugeda Lauri Sommeri meeleolukat (ilukirjanduslikku) pala Peipsi-äärsest, ainult et mitte sellest siinpoolsest, vaid hoopis tollepoolsest. Imehästi kirjutatud ja hinge minev lugu.


Loetud: Sirp, 16.08.2013
Vaadatud: jalgpalli Premium liiga. Flora - Nõmme Kalju (TV6), Doctor Who (BBC Entertainment)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: juhtkond hoiab alati tähtede pealt kokku (Postimees, 17.08.2013)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille lõpu lõikas ära üks seltskondlik koosviibimine, millest diskreetuskaalutlusil siin pikemalt juttu ei tule - piisab, kui öelda, et seltskond oli hää ja õhkkond sama hää, et mitte öelda vaimustav. Paar haakuvat mõtteräbalat sellega seoses võib siiski välja öelda.

Esiteks tõi see koosviibimine kuidagi rõõmus-nostalgiliselt meelde nooruspõlve, kus tihtipeale sai üsna suvalise seltskonnaga, kus oli nii tuttavaid kui ka veel-mitte-tuttavaid, vajutud sisse mõnda selge omanikuta tühjalt seisvasse majja või korterisse, et seal mõnusalt koos olla. See koosviibimine polnud muidugi päris selline, selleks olen ma ise juba teises vanuses ja olud on teised ja seltskond on teine ja puha, aga mingi selline hõng siiski man oli.

Teiseks on Tallinna kaubamaja ja selle all olev tunnelivõrk üks äraütlemata labürintjas koht, kus minusugusel inimesel oleks hädasti Ariadne lõnga või midagi vaja. Ma teadsin, et seal peab olema mingi toidukraari pood, ja kõik infotahvlid näitasid ka selle olemasolu ja isegi kohta, aga sinna "kohta" jõudmine polnud sugugi lihtne, ehk alles nii neljandal katsel õnnestus lõpuks sinna jõuda. Ja tolles maa-aluses rägastikus on sama lugu: midagi ei saa ette heita infosiltidele ja põhimõtteliselt ma jõudsingi õigele tänavale välja, aga kuigi ma olin tahtnud jõuda selle ühele küljele, sattusin ikka hoopis teisele. Kohe selline pisikese armetu maapoisikese tunne, kes on sattunud suurde võimsasse metropoli ja seal poollootusetult ringi eksleb, tuli peale (võib-olla see aitas hiljem süvendada tolle rõõmus-nostalgilise meeleolu teket, mine tea).


Loetud: Vikerkaar 7-8/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse kiilus end sisse väljaskäik elukohajärgse universaalmagasini külastamiseks sihiga täiendada koduseid toiduvarusid. Muidu rien.

Loetud: Vikerkaar 7-8/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Kolmabased mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev, millest tubli osa läks endiselt veel tolle siinkohal jätkuvalt lähemalt lahti seletamata jääva eriprojekti alla (venimise põhjuseks oli tõlkijal ikka mõnikord ettetulev vajadus mässata tsitaatidega, mis antud juhul tähendas seda, et 1968. aasta piiblitõlke tsitaadid tuli "konvertida" tänapäevasesse versiooni - aga õnneks oli neid nagunii mõnevõrra loominguliselt kasutatud, nii et väga hull see polnud). Muidu rien.


Loetud: Vikerkaar 7-8/2013
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus: Eesti-Läti (ETV)

Teisibased mõtted

Tavaline ebatavaline tööpäev ehk lahtiseletatult vaeva nägemine endiselt eile alustatud ja praegu veel avalikustamata jääva eriprojekti kallal, millesse täna tõi mõningase katkestuse külaskäik ema juurde. Ilm on suve kohta õige heaks läinud, välja minnes ootas ees mõnus vihmasadu, mis küll paraku juba enne kohalejõudmist otsa sai ja asendus jälle tolle lämbusega - aga noh, õnneks on nüüd kahel viimasel päeval nii palju ikka sadanud, et õhus on pisut niiskust ja seeläbi ka kergelt hingamisruumi. Et ma ema juurde tavapärasel pühapäeval ei jõudnud, siis pidin muidugi täna suu puhtaks pühkima imelisest omletist, aga see-eest üllatati mind kartulite juurde pakutava munapudruga (või -kastmega või kuidas iganes seda nimetada), mis oli peaaegu sama hea, nii et korralik kõhutäis läks igatahes kirja. Ristsõnadega paistab ajutiselt kitsas käes olevat, sestap peatäis jäi kesisevõitu, aga selle asemel sain ühe erakordselt meeldiva kingituse, mida ei oleks mingi hinna eest osanud oodata ja mille üle mul oli kohe üliväga hea meel. See on miski, mida kirjeldada on õieti raske ja piltki ei annaks hästi tuuma edasi, aga ometi midagi sellist, mille tähendusest vahest need hästi aru saavad, kes mind järgnevatel aegadel koos sellega näevad :-)

Eelmainitud (eriti salajase) eriprojekti kõrval tuli täna veel üks huvitav pakkumine: nimelt tahtvat üks õpikukirjastus kasutada ühe mu tõlgitud teksti katkendit peatses kooli-töövihikus (ja mitte lihtsalt, vaid lausa eesti keele töövihikus). Mille üle ma mõistagi äraütlemata palju rõõmustasin: tuleb välja, et ma olen ikka midagi väärtuslikku ka tõlkinud, mida lausa rohkemadki kui vaid esmaavaldaja kasutada saavad ja tahavad.

Lisaks jäi täna silma üks väga kenasti teostatud ülevaade ajaloost, mille kohta ei oskagi hästi muud öelda, et see on üks omapärane joonis või diagramm, ma nimetaks voogavdiagrammiks :-), kus on suhteliselt adekvaatselt kujutatud läbi ajaloo tänapäevani eksisteerinud suuremaid riike selliste laienevate-kitsenevate ribadena. Väga huvitav vaadata ja õpetlik ka. Aga eks mõistmiseks pea seda ise nägema - leiab teise siit.


Loetud: Vikerkaar 7-8/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Esmabased mõtted

Suhteliselt tavaline tööpäev, kuigi tänase töö sisu oli pisut teistlaadne - aga jäägu see siinkohal ja praegu täpsemalt lahti seletamata.

Kuigi ma jõudsin reedese Sirbi läbi lugeda juba samal päeval bussiga Pärnu suunas sõites, ei olnud ma eile interneti ja muude hüvede juurde tagasi jõudes siiski päris sobilikus konditsioonis sellest kirjutama, nii et olgu see siis tehtud nüüd.

Sirp avaldab mõnikord huvitavaid lugusid, mis mõneti ehk lähevad rütmist välja, ja nii oli käesolevas numbris näiteks ilmunud tõlkes Žižeki Slavoj (Sirbis küll miskipärast Slavoi) "Probleemid paradiisis". Žižek kipub sageli oma marksismihullusega üsna metsa minema, vähemalt minu arvates, ja ega seegi lugu sellistest kalduvustest just päris vaba polnud, aga siiski oli see piisavalt mõistlik ja tasakaalukas kirjeldus viimaste aastate protestiliikumistest ja nende seostest, kuidas öelda, süsteemikriitikaga. Arvatavasti õnneks jäi see deskriptiivseks ega pakkunud välja lahendusi, mis autorit arvestades oleksid olnud usutavasti sellised, mis siinkirjutajal oleks karva väga turri ajanud, aga selle poolest parem see oligi. Isegi alatasa hambus olev "globaalkapitalism" sai siin vaid mõistlikult rappida. Nii et ühe korraliku analüüsi pähe käis kenasti.

Keegi Klemeti Monica-Linde tutvustas üht noorsooromaani, Rootsi Elo-Maria "Vaimude jaama", ehk niisiis kirjandusžanri, mis tavaliselt jääb mu "radari" alt üsna välja. Aga selle kirjelduse järgi igatahes tundub olevat päris huvitav asi. Pealegi leidnud ka romaanivõistlusel äramärkimist, nii et usutavasti ka kirjanduslikus mõttes hea tükk - ehkki see, mis mind selle kirjatüki põhjal paelus, on pigem filosoofilisem taust.

Üks ääretult huvitav lugemine oli Kivisilla Veronika kirjutis rahvalauludest ja traditsioonide püsimisest või ka mittepüsimisest, aga igal juhul vajadusest neid edasi kanda, et neil oleks lootust püsida. Minu suhted lauludega, olgu rahva- või mitte, on muidugi tõsise miinusmärgiga (isiklikus plaanis), aga ma tean ometi hästi, et enamik inimesi on laulusõbrad nii või teisiti, nii et taotlus ka eesti olgu vanemat või ka pisut uuemat rahvalaulu edendada on kahtlemata kiiduväärt. Aga mulle jäi eriliselt silma sealt üks mõte, mis on äraütlemata õige: "alliteratsioon pole absoluut me rahvaluules, vaid üldse keeles ja meeles". Mitte et seda teistes keeltes ja meeltes olemas poleks, pigem vastupidi, see on vist üsna üle maailma levinud nähtus, aga nagu loo autorile, tundub ka mulle, et eesti keeles kasutatakse seda palju sagedamini, nähtavasti alati teadvustamatagi.

Teaduslehekülgedel oli eelmise nädala mulle veidi krüptiliseks jäänud Oleski Peetri loo kiiluvees ilmunud lausa kaks lugu, mis samamoodi nii Venemaa kui ka Eesti teadusest, selle olevikust ja tulevikust kõnelesid. Üks pisike fakt või vähemalt faktina tunduv väide jäi sealt (täpsemalt Alliku Jüri loost) küll kummitama: "Selle näitaja [kui palju mingi maa teadlased avaldavad oma töid maailma kahes juhtivas ajakirjas Nature ja Science] on Eesti 10,1 viitega enam-vähem täpselt kahe vahel. Kuigi kahekordne vahe Venemaaga ei tundugi olevat väga suur, siis ka kõige optimistlikuma ja täiesti ebareaalse stsenaariumi korral kuluks Venemaal vähemalt 50 aastat, et jõuda Eestiga samale tasemele." See on muidugi ammu teada, et Venemaal on üksikuid väga suuri teadlasi, alati on olnud, ja siis tohutu mass teadusbürokraate ja nende vahel veel hunnik igasuguseid "tavateadlasi", aga et Eesti teadus Venemaaga võrreldes nii heal järjel on, olgu või selle ühe - aga autori hinnangul olulise - näitaja poolest, on asi, mis esmapilgul tundub pisut võõristav. Aga ühtlasi ka rõõmustav, loomulikult.

Nojah, nagu eelnevastki näha, oli reedeses Sirbis taas suhteliselt vähe lugemist, seepärast võib vaid tänada, et selle vahel oli Diplomaatia, mis aitas kenasti paaritunnise bussisõidu kirjasõna saatel üle elada. Aga Diplomaatiast ma ei kirjuta: seal on alati kõik lood nii loetavad ja lugemist väärivad, et neid peab nagunii lugema :-)


Loetud: Vikerkaar 7-8/2013
Vaadatud: Langev taevas (Showtime)

Ilmunud tõlked: Andrei Anissimov: mul on au ehk Lugu vaesest mendist (Postimees, 12.08.2013)

Pühabased mõtted

Et viimased paar ööpäeva alates reede pärastlõunast kuni tänase õhtuni möödusid ühe sündmuse tähe all, siis jäävad seekord reedesed ja laubased mõtted avaldamata, sest neid õieti ei saa muust eristada. Sündmuseks oli ühel sünnipäeval viibimine looduskaunis Lääne-Eesti paigas, kus mõistagi lisaks imekenale loodusele oli ka imetore seltskond ja kõik muud head asjad, mis sellist pikemaajalist eemalviibimist nii tööst kui ka töökohast igati õigustavad. Et tegu oli privaatset laadi üritusega, siis jäägu lisaks mainitud kiidusõnadele lähemalt üksikasjad sellest siin ja avalikult rääkimata. Küll võib välja öelda ühe tõdemuse: sõltumata (eriti) vaimu ja ihu valmisoleku tundest on ka juhul, kui muidu armastad paljajalu (korteri põrandal) kõndida, küllaltki halb mõte võtta ette jalutuskäik kolm kilomeetrit mereranda ja sealt tagasi paljajalu mööda kruusateed. Arvatavasti poleks see ehk tundunud (tagantjärele muidugi, mitte ettevõtmise ajal) nii ränk aastat kolmkümmend tagasi, kui sai kogu aeg kruusateel ringi lipatud, või isegi praegu, kui jalad oleksid harjunud palja platerdamisega mingil muul materjalil kui parkettpõrandal, aga nojah, nüüd on see siis teada.

Siiski võib veel ära mainida sedagi, et tagasiteel sai läbi mindud Tõstamaa mõisast, mis kohakaasluse alusel on ühtlasi kool. See on üks neist viimastel aegadel restaureeritud-renoveeritud mõisakoolidest ja väga vahva veel selle poolest, et seal tegutseb ühtlasi ka muuseum. Praegu, koolivaheajal, sai muidugi uudistada kogu maja, ka kooliruume. Ei saa muidugi öelda, et too muuseum ja väljapanekud oleksid olnud midagi hirmus erilist, aga väga kenasti olid asjad kokku pandud küll ja samuti kenasti seletavate siltidega varustatud. Väga paljud asjad tulid tuttavad ette oma lapsepõlvest: meil oli ikka päris palju alles mitmesuguseid talumajapidamises saja aasta eest või nii kasutusel olnud esemeid, isegi kui neid alati enam kas üldse või peaaegu üldse ei kasutatud (näiteks sütega triikrauad ja muu selline värk). Ja oli ka uuemat kraami, pioneerivärki ja muud sellist, samuti lapsepõlvest teada. Ma usun küll, et Tõstamaa õpilastel võib päris hea arusaam olla viimase sajandi või nii eluolust - loodetavasti on neil seal ka õpetaja või keegi, kes neile muuseumis olevat kraami asjatundlikult tutvustab. (Õpilastööde väljapanekut vaadates tundus kodu-uurimine seal igatahes heal järjel olevat.) Igatahes kindlasti koht, millest võib soovitada läbi astuda, kui sinnapoole sattuda: suurte linnade muuseumidega võrrelda loomulikult ei saa, aga selline tore kodulooline muuseum on see kindlasti ja ka mõis ise on kenasti korras ja ilus vaadata, saab ka õues ringi jalutada ja kiikpinkidel end mõnusalt tunda.

Ahjaa, Tallinna tagasi jõudes avastasin, et vahepeal on siiski ilmavalgust näinud tulevase Mageia 4 esimene alfaväljalase, aga sellest ma kirjutan ehk eraldi ja pisut pikemalt natuke hiljem, kui see nädalavahetuse tuhin ja üks väga kiire, aga õnneks ka üsna väike töö möödas on.

Loetud: Sirp,09.08.2013; Diplomaatia 8/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Vikerkaar 7-8/2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi väikese katkestuse ühe artikli tõlkimise Postimehe hüvanguks. Seekord läks see tavapärasest raskemalt, sest loos oli sees mitu luulekatket ja et neist vaid üks oli varem eestindatud, pidin mina, kel pole vähimatki luuleannet, isegi mitte seda kõige pisemat, ka neid ümber panema. Noh, ehk kehvakese reaaluse tõlke mõõdu annavad siiski välja, tahaks loota.

Loetud: [digi] august 2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut kärpis ühe "eriti kiire" artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Lisaks tundub, et asi, mille pärast eile nii palju kilkasin, võib tõepoolest teoks saada, vähemalt on selleks kõik eeldused olemas. Õige pisut tööd see siiski nõuab, aga tõesti ainult õige pisut, nii et minu poolest ei tohiks sellel takistusi olla. Aga siiski jään edasi salapäraseks, sest praegu on ikkagi, vähemalt minu poolt vaadatuna, tegu paljutõotava projektiga, mitte veel millegi sellisega, mille üle avalikult hõisata ja rõõmustada.

Õigupoolest oleks juba eile pidanud ka mainima seda, et üle pika aja ette võetud Firefoxi kasutamise eksperiment sai kiire lõpu pärast seda, kui eile hommikust peale Gmail teatas emba-kumba: kas polnud Firefox väidetavalt GMaili toetavate veebilehitsejate seas ja paluti kasutusele võtta mõni selline, mis toetab (nimekiri oli ka kohe klõpsu ulatuses), või siis teatas juba Firefox ise midagi sellist, et veebileht (too GMaili oma siis) üritab ette võtta suunamist, mis pole võimalik. Nojah, eks ma proovisin veel päeva jooksul mõne korra, aga tulemus oli ikka samasugune - ja täiesti erinev sellest, mida näitas Chrome, mis avas GMaili lehekülje ilma igasuguse täiendava mõtlemiseta. Nii et GMailiga (ja selle laiendusena ka Starmani Smailiga) mitteläbisaamine ning mitu soovimatut krahhi olid mulle piisav põhjus taas Chrome'i peale üle minna: parem kannatada põhitöö kõrghetkil, kui kaarte palju lahti on, vajaduse käes mälulekete tõttu päevas kaks-kolm korda veebilehitseja taaskäivitada kui elada üle ootamatuid ja soovimatuid krahhe ning mõnele vajalikule saidile üldse mitte pääseda.

Loetud: [digi] august 2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille jooksul laekus üks ettepanek, mille üle ma ülimalt väga rõõmustasin, sest kui sellest ettepanekust peaks midagi sündima, siis täitub üks väga, kohe väga ammune unistus. Või õigemini leiab väljundi. Aga seni on sellest veel vara rääkida.

Loetud: Tehnikamaailm 8/2013
Vaadatud; mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: piraadijõugu järglased (Postimees, 05.08.2013)

Pühabased mõtted

Enam-vähem tavalist mõõtu tööpäev, kuigi äsjase peo ja pillerkaari järelmõju andis veel tänagi tunda. Siiski jäi tänasesse kindlalt traditsiooniline ema külastamine, mis tähendas sama tavapäraselt üht korralikku kõhutäit ja mõnusat peatäit, seda viimast ikka ristsõnade kujul. Seekord olin ma vaimus juba hõrgutisteks valmis, seepärast värske kartul ja munavõi nii suure üllatusena ei tulnud, mis aga ei tähenda, et nad oleksid vähem isuäratavad olnud või poleks suutnud keelt naudingust alla viia.

Täna jõudsin ka Sirbi lugemiseni, aga kas erilisest meeleolust tingituna või asjaolu tõttu, et puhkusejärgne Sirp tundub alati olevat täis rohkelt huvitavat materjali, sellele järgnev aga sama reeglipäraselt harjumuspäratult tühjakene, ei olnud mu meelest seal just palju lugemisväärset.

Või nojah, mis seal tahtagi, kui alustuseks peatoimetaja veerus käiakse välja täiesti jabur idee (loomulikult kenasti vastava uuringu ja teooriaga kinnitatud), nagu oleks maja või korteri omamine kahjulik, sest süvendab tööpuudust! Mitte et ma tahaks seda seost eitada - kui auväärt majandusteadlane selle tuvastanud on, ju see seos siis ka olemas on ja isegi mõningane loogika on selles täitsa olemas. Aga jõuda sellest seosest niisuguse moonakamentaliteedini, mis Sirbi "juhtkirjas" avaldus, njah, ma ei tahagi selle kohta midagi rohkem öelda ...

Pisut huvitavamad olid "religiooni" rubriiki koondatud paar raamatuarvustust, aga tavaliselt elegantse hooga Pauli Toomase lugu sajanditaguse filosoofi eestindatud loengutest ja Kolgi Madise lugu Masingu Uku ja Salo Vello kirjavahetuse publikatsioonist olid ometi kuidagi kuivad ja igavavõitu. Muidugi, juba teemade pärast tasub siiski lugeda.

Arvatavasti numbri säravaim lugu oli Kangro Maarja sulest, kes kirjutas, kuidas ta käis ühel Rumeenia luulefestivalil, mis rohkem paistis olevat kenakene raha hankimise petuskeem. Ja mida kõike ta seal nägi ja koges ja mille ta võttis kokku nii: "Eredate seikade eest peab elule tänulik olema."  Nojah, mitte küll kirjanduse vallas, aga mujalgi tegutseb selliseid uljaid "organisaatoreid" küllaga, kellega minagi otsapidi kokku olen puutunud, tõsi, õnneks mitte ise nende "konverentsidele" ja muudele üritustele siiski minemata. Igatahes õpetlik lugemine. mida tasub kõrva taha panna eriti noortel ja naiivsetel.

Üks hea probleeme tõstatav, aga küll mitte neile vastuseid või lahendusi pakkuv artikkel oli ülevaade paari kuu tagusest digiteerimisteemalisest konverentsist Tartus. Raamatute digiteerimine on mitmel pool maailmas tublisti kirgi kütnud, eriti muidugi Google'i suurejoonelised plaanid, aga ka muud kavatsused muuta muidu mingil muul kujul olev kirjasõna kättesaadavaks elektrooniliselt - ja mõistagi on peamiseks takistuseks ikka need autoriõigused, mis ehk nii palju ei takista niisugust hiiglast nagu Google, küll aga mitmeid suhteliselt väikseid raamatukogusid, kas või näiteks meie enda Eesti omasid. Arvatavasti õnneks jõuti Eestis päris palju kirjasõna digiteerida juba enne seda, kui too autoriõiguste probleem sel sajandil eriti teravaks muutuma hakkas. Ja ma kangesti loodaks, et nõndanimetatud massdigiteerimisega siiski niivõrd, kuivõrd jõud lubab, edasi minnakse. Või nagu lõpeb ka artikkel ühe väliseksperdi sõnade ümberjutustusega: "Kindlasti digiteerida! Esmalt digiteerida ning seejärel otsida probleemidele lahendus!"

Päris hea oli lugeda arhitektuurilehekülgedel - jah, neilsamustel, millest ma tavaliselt vaid põgusalt silmad üle lasen - Hallase-Murula Karini pikka lugu Saarineni majast kõneleva raamatu kohta. Mulle oli näituseks uudne teadmine, et too pangamaja kavatsetud algul lausa Estoniaga kokku ehitada. Ja põnevaid infokilde oli loos veelgi - nagu küll ka kriitikat raamatu aadressil, kus artikli autori arvates olla päris palju puudu, et ühe korraliku majaraamat mõõtu välja anda.

Omajagu mõtteainet pakkus Aasmäe Hardo kirjutis Detroidi pankrotist ja selle võrdlusest Tallinnaga, mille puhul ta näeb samasugust ohtu suhteliselt lähedases tulevikus, juba mõnekümne aasta pärast. Mis pole muidugi sugugi võimatu - ja kui see peaks juhtuma siis on Aasmäe sõnad "Meie jaoks on tegemist rahvusliku katastroofiga. Kui Tallinn variseb kokku, siis variseb kokku kogu riik ja rahvas" päris õigustatud, vähemalt riigi osas kindlasti (rahva(ste)l on komme väga mitmesuguseid katastroofe üle elada, olgu riik või mitte, ja kaduda hoopis teistsugustel põhjustel kui mõne linna, olgu see kas või tugeva gravitatsiooniga nagu Tallinn juba praegu ja arvatavasti veel enam tulevikus). Aasmäe loo lugemise tegid muidugi raskeks tema rohked poliitilised eskapaadid, mis loo lõpus arenesid täielikuks valimiseelseks poliittiraadiks.

Sellest palju mõtlemapenevam oli Kaljuranna Mihkli ühest raamatust tõukuv arutlus näiliselt ehk igavana tunduva teoreetilise füüsika üle, mis aga ometi on just see teadusdistsipliin, mis vähemalt ideaalis peaks kirjeldama maailma sellisena, nagu see on. Loo autor ent jõuab koos käsitletava raamatu autoriga pärast mitmesuguste "füüsika muinasjuttude" vaatlemist lohutule järeldusele. "Reaalsus on lõppkokkuvõttes hoomamatu". Kas see nüüd nii on ja kas relatiivsusteooriat, kvantteooriat, elementaarosakeste standardmudelit ja Suure Paugu kosmoloogiat (reaalsuse "ametlik versioon") tuleks ikka pidada nii muinasjutuliseks, kui seda tahavad näidata loo ja käsitletava raamatu autorid, on ehk iseküsimus. Kindel on muidugi see, et pärast seda, kui lord Kelvin pisut enam kui saja aasta eest väidetavalt olla kuulutanud, et füüsikas on kõik avastatud ja et edaspidi jääb füüsikute ülesandeks ainult kõike veel täpsemalt mõõta, on arusaam maailmast ja reaalsusest võiks öelda, et täiesti koost lagunenud ning võrdväärse hetkeni, mil mõni järjekordne lord võiks samasuguse avaldusega esineda, pole veel kaugeltki jõutud.

Teaduskülgedele oli ära mahtunud ka kaks lühemat lugu, mis aga olid mõlemad nii segased, et jäi isegi pisut arusaamatuks, millest nad üldse rääkisid või milleks kirjutatud olid: olid nagu täiesti olemas saba, sarved ja sõrad, aga justkui oleks need kõik olnud eri elajatelt pihta pandud ja ei sobiks üldse omavahel kokku. Aga olgu need loodki siis ära mainitud. Oleski Peetri kirjutis arvatavasti teaduste akadeemiast ja teaduskorraldusest vist rohkem Venemaal, aga võib-olla ka Eestis, ning Luhtsalu Vahuri kirjutis, mis pidada sisaldama "kommentaare Elver Loho arvamusloo juurde" (mis teatavasti ilmus Sirbi möödunudnädalases numbris ja millest ma ka omajagu kirjutasin).


Loetud: Sirp, 02.08.2013
Vaadatud: Langev taevas (Showtime), Drive Angry (RTL)

Laubased mõtted

See sissekanne tuleb nüüd kahe päeva, eilse ja tänase kohta kokku, sest neid ühendab üks sündmus ja sestap oleks lausa narr kirjutada kaht erinevat lugu. See sündmus ühtlasi tähendas, et kummalgi päeval ei olnud õieti mingit pistmist põhitööga: nojah, nii reede hommikupoolikul kui ka laupäeva õhtupoolikul ma pisut nokitsesin, aga ka kokku ei anna need tunnid poole tööpäeva mõõtugi välja.

Ürituseks, mis niimoodi kahel päeval laiutas, oli Facebookis kujunenud grupi või võiks lausa öelda, et omamoodi kommuuni, mis kannab poeetilist nimetust "Tõlkepärlid ja kaunimad lingvistilised leiud" ja mida ma mõnel korral varemgi olen maininud, nõndanimetatud suvepäevad. Eks neid tavalisi kokkusaamisi mõnes lokaalis või kuskil ole korraldatud varemgi, aga seekord oli siis kavatsuse kohaselt tegu suurema kokkutulekuga, mille tarbeks üüriti lausa eraldi puhkemaja maakohas, täpsemalt Vargamäe kõrval asuv Rummusaare puhkekodu.

Sõit sinna lähtepunktiga Tallinnast polnud just kõige mõnusam, eriti kui arvestada Tartusse kulgeval teel enne linnapiiri ja kaugemalgi käivaid teetöid, mis eriti Tallinnas sees muutis edasiliikumise õige vaevaliseks, aga õnneks kompenseeris seda autos olev seltskond, mis oli hea ja veel parem, nii et juttu ja naeru ja kõike muud jagus piisavalt teeolude unustamiseks. Rääkimata sellest, et Eestimaa on ikka üks ääretult kena maa, olgu aastaaeg milline tahes, nii et silmailu ja kaunist loodust jagus sõitu samuti rohkelt. Suvepäevad ise, tõsi, nii suureks ei kujunenud, kui algselt ehk loodetud sai, aga oma kolmekümne ringis inimesi siiski kohale jõudis. Tavapärastest kokkusaamistest niisiis vaat et kolmandiku või lausa poole võrra rohkem, mis on juba ise hea tulemus.

Diskreetsusprintsiibist lähtudes jääb siinkohal täpsemalt lahti kirjutamata nende päevade (või enam-vähem ööpäeva, kui täpne olla) sisu, piisab ehk, kui öelda, et oli hea näha juba tuttavaid inimesi ja tutvuda nii mõnegagi, kes mainitud grupis on sõnavõttudega silma jäänud, aga keda silmast silma ei olnud varem näinud. Ja muidugi ei saa mööda selliste väljasõitudega tavaliselt ikka kaasnevast äraütlemata tänuväärsest hüvest ehk saunast. Nojah, selle kohta, kuidas või õigemini kui kaua me seal seda sauna kütsime, oleks ehk esivanematel mõndagi mitteheakskiitvat suunurgast poetada, aga ma usun, et neilgi võis mõnel rajumal lõikuspeol olla pisut sarnaseid raskusi :-) Kindlasti tasub ka ära mainida seda, et Rummusaare puhkekodu tervikuna oli kõigega, mis pähe võib tulla, väga hästi varustatud ning jättis igati hea mulje.

Mul oli õigupoolest kavas täna edasi sõita Kunglasse, et seal mõned tunnid ringi vaadata, parajasti seal viibivat ema aidata ja nii edasi, aga et hommikune ärkamine ja ärasõit Rummusaarest jäi üpris hilja peale, siis leidsin, et ainult pooleks tunniks või paremal juhul tunniks ajaks pole ka mõtet sinna minna ja nii ma jõudsingi laupäeva pärastlõuna kanti Tallinnasse tagasi. Väsinuna, eriti ihuliselt, seda küll, aga kindlasti rõõmsana ja rõõmustavana selle meeldiva rutiini purustava vahepala üle.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud (L): jalgpalli Premium liiga: Tartu Tammeka - Sillamäe Kalev (TV6), Doctor Who (BBC Entetainment), Urulised (Showtime), Skyline (RTL2)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: mida Robert suudab (Postimees, 03.08.2013)