Pühabased mõtted

Kui eile oli erakorraline väljaskäik ema sünnipäeva tähistamiseks, siis täna, nojah, järgnes traditsiooniline pühapäevane ema külastamine. Mis tähendas ühelt poolt seda, et eilseid jääke ja oh üllatust, ka mitmeid toite, mida eile kas üldse lauale ei jõudnud või mida lihtsalt muude kõrguvate kuhjade tagant ei märganud, jõudis vatsa palju ja rohkemgi. Mõnus oli muidugi ka see, et vend ja vennatütar olid veel Tallinnas ja sõid samuti lõunat, enne kui end kodu poole teele asutama hakkasid. Vennale on see "kaalust alla" asjandusega tegelemine ikka rängalt mõjunud, võis ühtlasi täheldada: kui mulle meeldib näiteks süüa liha ja juustu ja igasugu muid asju, siis tema, selgus, sööb pigem süsivesikuid ja rasvu ja muud sellist :-) Millise jutu peale ei jäänud mul lõpuks üle kinnitada puhtsüdamlikult, et ma ei ole kunagi ühtegi süsivesikut söönud ja kui veab, siis kunagi ei söö ka, jään ikka oma liha ja kartuli ja värkide juurde :-)

Aga kopsakale kõhutäiele järgnes täna õige iseäralik vaimne pingutus. Nagu ma mainisin, sai emale kingitud uus arvutusmasin. Nüüd tuli see aga talle sobivalt töökorda seada. Ja et sellel oli peal suhteliselt uudne Windows 8, siis oli see muidugi paras väljakutse. Ma ei ole ise Windowsiga enam kokku puutunud oma viisteist aastat, vaid õige põgusalt ema eelmise arvutiga seoses, millel oli peal Vista, mis ju tegelikult märkimisväärselt ei erinenud Windows 98-st, millest mul mingid mälestused on. Windows 8 on aga üsna teistsugune, esmapilgul tundub juba näiteks telefonis või tahvelarvutis Androidiga harjunule lausa rõõmustavalt tuttav. Aga jah, selles Windows 8-s on küll sarnasust Androidiga, aga ei vähimalgi määral samasugust kasutamismugavust, jõudsin ma mitu tundi kestnud pingutuste järel arusaamisele. Või siis oli neil selle väljatulemisega miskipärast hirmus kiire, nii et mingid lihtsadki asjad jäid kuidagi pooleli ja viimistlemata. Eks seda masinat peab edasi tuunima, tegemist veel seal jagub, nii rakenduste ja nende lisade paigaldamist kui ka muidu, aga ega seal ka midagi üle mõistuse rasket muidugi ei ole. Loodetavasti ka emale ...

Siiski jagus emal ka paar ristsõnavihikut kaasa anda, nii et kui ma ka seal oma vaimset peatäit kätte ei saanud, oli võimalus seda hiljem kodus täiel määral nautida. Ja peab ütlema, et arvutiga mässamise järel oli ristsõnamaailma süüvimine lausa lust ja lõbu (mitte et see muidu ei oleks, aga täna tuli kontrast kuidagi eriliselt eredalt esile).


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Laubased mõtted

Tänasele päevale langes üks aasta tähtsamaid sündmusi, mis on võrreldav ainult jõulude ja, nojah, ainult jõuludega - ema sünnipäev. Ühelt poolt annab see alati palju eelnevat mõtteainet kingi valimise ja valimise järel veel ka hankimise ja muu sellise kohta. Nagu see aastagi, mil me kamba peale leidsime, et tema senine arvuti on ikka päris vanaks ja hädiseks jäänud. Teiselt poolt annab see mõnusa võimaluse kokku saada inimestega, keda tükk aega pole näinud - isegi venda ja eriti vennatütart ei näe ma ju kuigi sageli, rääkimata siis ülejäänud kohalolnutest, kes samuti formaalselt jäävad sinna vendade-õdede tasandile, ehkki pole veresugulased. Ja et neid pooli oleks ärritama ajavalt rohkem kui kaks, siis kolmandalt poolt annab see loomulikult võimaluse lukulluslikult pidutseda ning vatsa ohtralt kõige hea, parema ja veel paremaga täita, korduvalt. Millised kõik kolm poolt olid ka täna täiesti esindatud.

(Viimase poole juures võib küll öelda, et ma polnud ainult saaja pool, vaid ka panustaja - ja tundus, et vähemalt mu jäätis oli seekord täitsa korralikult välja tulnud, isegi mu enda arvates (ehkki ma just väga palju seda maitsta ei saanud, sest eelnev tõsine (soolane) kõhutäis oli mu aeglaseks muutnud ning siis, kui mina jäätiseanumate juurde jõudsin, olid need juba kas tühjad või pelgalt riismeid täis); samal ajal kirju koer vist seekord hästi välja ei tulnud, tundub mulle: tuleb kõrva taha panna, et rosinaid tohib kasutada ainult päris värskeid, mitte aga selliseid, mis on juba veidi seisnud ja täiendavalt kuivama hakanud ...)

Aga nagu ikka kõik head asjad, sai seegi tore üritus lõpuks läbi ning kodus ootas juba ees tavaline argipäev, mis täna tähendas lisaks kõigele muule taas ühe artikli tõlkimist Postimehe hüvanguks.


Loetud: Horisont 2/2014
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Nõmme Kalju - Levadia (ETV), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

Ilmunud tõlked: John Lucas: elektrooniline etikett (Postimees, 29.03.2014)

Neljabased mõtted

Kui mitte arvestada taas üht väga kiiresti soovitud artikli tõlkimist Postimehe hüvanguks, siis rien.


Loetud: Tuna 1/2014
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Ärkvel (TV3)


Ilmunud tõlked:
R. Nurick. Esimesed arutelud Baltimaade kaitstavuse üle (Postimees, erileht NATO 65/10, 27.03.2014)
Ameerika Ühendriikide suursaatkond Eestis. Baltimaad on tõusnud esile sõjalise võime keskusena (Postimees, erileht NATO 65/10, 27.03.2014)
C. Holtby. Briti-Eesti kaitsekoostöö (Postimees, erileht NATO 65/10, 27.03.2014)
D. Geleyn. Kanada ja NATO (Postimees, erileht NATO 65/10, 27.03.2014)
J. D. Levine. Tõotus, mis kestab igavesti (Postimees, erileht NATO 65/10, 27.03.2014)
N. Tankevičius. Leedu kümme aastat NATOs (Postimees, erileht NATO 65/10, 27.03.2014)

Kolmabased mõtted

Kui kõrvale jätta taas korraga lausa kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks, siis rien.

Loetud: Tuna 1/2014
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)

Teisibased mõtted

Rien.


Loetud: Tuna 1/2014
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Tehisintellekt (Fox), Operatsioon Krimm (TV3)

Esmabased mõtted

Rien.

Loetud: Tuna 1/2014
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Putin on tagasi (ETV), Labürint (Sony Entertainment), Elas kord Imedemaal ... (Sony Entertainment)

Ilmunud tõlked: Mihhail Šiškin: Venemaa ukrainalik tulevik (Postimees, 24,03.2014)

Pühabased mõtted

Nagu pühapäeviti ikka, oli esimene tähtsam sündmus ema väisamine, mis traditsiooniliselt tähendas üht kopsakat kõhutäit - ahh, kui mõnus oli süüa ikka teisiti kui enda valmistatud tatraputru ja eriti selle kõrvale lisandiks pakutud marineeritud paprikalõike! - ja sellele järgnenud tublit peatäit, seda viimast siis mõistagi ristsõnavihikute kujul, mille seas seekord oli ka Meistriristik, mis nimele vastavalt jäi üürikese aja tõttu lõpuni lahendamata ja seeläbi ootama parema hetke saabumist, mil nende kõige vingemate puremistega rinda pista.

Aeg oli aga üürike seetõttu, et kohe ema juurest tagasi jõudes seisis ees uus väljaskäik, sedakorda õdusa õhtupooliku veetmiseks väikeses, aga väga mõnusas ning rõõmu-, nalja- ja intellektuaalse dialoogi rohkes seltskonnas. Millise koosviibimise üksikasjad jätan ma siinkohal diskreetsuse ja muudel asjakohastel kaalutlustel täpsustamata, öeldes vaid, et see oli tõepoolest hea ajaveetmise vorm koos oma tuumaka sisuga.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Wolfsburg - Barcelona (Eurosport2)

Laubased mõtted

Kui jätta välja taas ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks, siis rien.

Loetud: Diplomaatia 3/2014
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Nõmme Kalju - Tallinna Flora (ETV), Ärapanija (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Dreamcatcher (SAT1)

Neljabased mõtted

Kui välja arvata üks äkitselt kaela sadanud ja seeläbi iseenesest mõista ka võimalikult kiiresti tulemust eeldanud tõlketöö Postimehe hüvanguks, mis oli küll täitsa huvitav sisult ja tõlkimise poolestki intellektuaalselt põnev, ent nõudlik, aga nõudis paganama palju aega, lausa tavalise uneaja arvelt ja rohkemgi, siis muidu rien.


Loetud: Tuna 1/2014
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Machete (TNT Film)

Ilmunud tõlked: John Lucas: demokraatia majandusteooria (Postimees, 20.03.2014)

Kolmabased mõtted

Rien.

Loetud: Imeline Ajalugu 3/2014; Tuna 1/2014
Vaadatud. Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Dortmundi Borussia - Peterburi Zenit (TV6)

Krimmist nii- ja naa-, rohkem aga sedapidi

Minu käest on viimastel päevadel õige mitu korda päritud, mida ma arvan Krimmi iseseisvumisest, liitumisest Venemaaga ja üldse olukorrast seal. Ja mul on olnud mõningaid raskusi sellele selgelt ja üheselt vastamisega. Anarhistina, kelle meelest võim, nii palju kui seda üldse üksikisikust väljaspool vaja peaks olema, peaks asuma võimalikult samusele üksikisikule lähedal, ei saa mul loomulikult olla midagi Krimmi iseseisvumise vastu: isegi kui Ukraina koosseisus oli tegu autonoomse vabariigiga, on vaieldamatult võimu toomine inimestele lähemale plussmärgiga nähtus. Mille antud juhul nullib küll täielikult soov otsekohe liituda Venemaaga, kus võim on kahtlemata oluliselt tsentraliseeritum ja seeläbi üksikisikust kaugemal kui isegi Ukrainas (rääkimata juba võrdlusest Eesti või veel suurema vabadusastmega maadega). Samamoodi on tagasihoidlikult öeldes kahtlane viis, kuidas praegusel juhul toda rahva tahet välja selgitati, millest ma olen oma ajaveebis põgusalt ka varem kirjutanud.

Küllap mu ajaloolase haridus tingib selle, et ma püüan ikka mõista asju nende ajalises kulus, nii ka Krimmi sündmusi ja seda, mismoodi ja kas üldse võiks see iseseisev olla. Sestap üritan allpool visandada põgusalt mu arvates tolle iseseisvussooviga seonduva ajatelje, mille puhul tuleb küll kohe ette öelda, et sellega kaasneb omajagu juriidikat, milles ma just väga kompetentne ei ole ja mille üle, nii palju kui ma aru saan, ei ole ühel meelel ka vastavaid probleeme käsitlenud asjatundlikumad isikud. Ma vähemalt püüan sellistel juhtudel esitada fakte ja enda arusaama, mainides muidugi ära ka teistsugused seisukohad, nii palju kui ma neid tean - aga ei pretendeeri vähemalt juriidilises mõttes mingil juhul lõplikule tõele.

Aga enne seda, kui asuda ajaloo kallale, tuleks õige pisut kõnelda veel ühest asjast, nimelt iseseisvumisest lähtudes rahvusliku enesemääramise printsiibist, nagu seda Krimmi puhul on tahetud esitada. Millistele kriteeriumidele üks rahvas/rahvus peaks vastama või milline peaks olema teatava territooriumi rahvuslik koosseis, et enesemääramisõigust kasutada, selle üle on vaieldud ja arvatavasti vaieldakse veel pikka aega, nii et sellesse ei hakka ma enda nina toppima. Küll aga annaks põgusa ülevaate Krimmi rahvastikuloost (suurema osa andmetest leiab siit: ma kontrollisin neid jõudumööda ka muudest allikatest, paistavad olevat nendega kooskõlas - märkusena võib lisada, et viimasel nädalal on veebis levinud üks teine tabel, millest võib otsekui välja lugeda ukrainlaste enamust veel 1897. aastal - jah, see ei ole vale, aga see puudutab kogu toonast Tauria kubermangu, mis hõlmas lisaks Krimmile ka tubli osa põhjapoolsemaid alasid, enamuse praegusest Hersoni kubermangust ja veel muudki, kus ukrainlasi oli tunduvalt rohkem).

Millisel rahval peaks Krimmile kõige suurem õigus olema, on raske öelda. Sküütidest-sarmaatidest ehk väga muistse aja asukatest pole õieti enam midagi alles, kui mitte arvestada edasikanduvaid geene juba nime poolest teistes rahvastes. Sama võib öelda kreeklaste kohta: praegused kreeklased Krimmis on rohkem 19. sajandi Kreeka iseseisvusvõitluse aegadest pärit põgenike ja ümberasujate järeltulijad kui antiikaja või isegi keskaja kreeka kolooniate elanike järglased.

Selgemalt on alles krimmitatarlased, kelle kujunemise algusajaks võib pidada umbkaudu 14. sajandit (st aega pärast mongolite 13. sajandi keskpaiga vallutusi ja enne Krimmi khaaniriigi tekkimist 15. sajandi keskel - viimane, see tähendab khaaniriik, mõistagi soodustas "rahvusliku ühtsuse" kujunemist, isegi kui sellise mõiste kandmine tollesse aega on omajagu anakronistlik). Veel Venemaa vallutuse eel 18. sajandi lõpul hinnatakse tatarlaste osakaalu Krimmis nii 90 protsendi kanti. Sealtpeale hakkas see mõistagi langema, aga veel 19. sajandi viimase veerandi algul oli neid üle poole Krimmi elanikkonnast. Alles sajandi lõpuks langes nende osakaal umbes kolmandiku peale (teise kolmandiku moodustasid selleks ajaks venelased). Lõpliku hoobi nende tähtsusele Krimmis andis 1944. aasta küüditamine - isegi eestlastel, keda sama nimetusega saatuslik hoop on tabanud, on ehk raske ette kujutada, milline tragöödia võib olla kogu ja terve rahva küüditamine täies koosseisus tuhandete kilomeetrite kaugusele. Siiski, nii pea kui olud võimaldasid (aga see juhtus alles 1989. aastal, päris Nõukogude Liidu lõpus - samuti erinevus eestlastest, kes tasahilju hakkasid tagasi tilkuma juba 1950. aastatel), võtsid nad jalge all tee enda või esiisade kodumaale ja praegu moodustavad ligikaudu 12 protsenti Krimmi elanikkonnast.

Slaavlastel, eelkõige Ukraina alade, aga ka kaugemate, juba rohkem tänapäeva venelaste eelkäijatega asustatud territooriumide elanikel, on samuti Krimmiga kokkupuuteid õige ammu, kaugelt enne Venemaa vallutust. Nimelt oli Krimmi khaaniriik väga tegus orjadega kauplema ning hangiti neid eelkõige just slaavlaste aladelt. Mõningatel hinnangutel liikus läbi Krimmi laiema türgi-araabia maailma orjaturgudele kaks kuni kolm miljonit inimest, peamiselt just slaavlased. Seda pole muidugi väga palju võrreldes Atlandi orjakaubanduse või ka araablaste Aafrika orjakaubanduse mahtudega, aga eks oli ka Venemaa omajagu hõredama asustusega kui Aafrika.

Lisaks muudele kaalutlustele (territoriaalne ekspansioon, nagu see ikka iseloomulik on riikidele, kui vähegi võimalust ja jõudu jagub) oli kindlasti just orjakaubandus ja Krimmi selleks korraldatavad rüüsteretked üks olulisi põhjuseid, miks Venemaa Krimmi nii kangesti vallutada tahtis (või vähemalt sõjaliselt purustada). Ja on sestap ka üpris loomulik, et suhtumine tatarlastesse kui orjapüüdjatesse oli uutel võimudel küllaltki negatiivne ning uue võimu eest pagenud tatarlaste asemele hakati innukalt tooma uusasunikke mujalt Venemaalt. (Jah, ka eesti külad tekkisid sinna ühe järjekordse asustamislainega, mis algas pärast Krimmi sõda 19. sajandi keskel.)

1917. aastaks oli venelaste ja tatarlaste vahekord jõudnud protsentides umbes tasemele 40:30 ja järgmise paarikümne aasta jooksul see palju ei muutunud (1939. aastal umbes 50:20). Nagu öeldud, murrang tuli 1944. aastal, mil pärast küüditamist kerkis venelaste osakaal lausa kolmveerandini (ukrainlaste osakaal samal ajal varasemalt kümmekonnalt protsendilt veidi üle paarikümne). Tänapäeval on viimased kindlad andmed pärit 2001. aasta rahvaloendusest, mil venelasi elas Krimmis 58, ukrainlasi 24 ja tatarlasi 12 protsenti. Usutavasti ligilähedaselt sama oli see vahekord ka käesoleva aasta algul, kui üldse, siis ehk õige pisut võis olla tõusnud ukrainlaste ja tatarlaste osakaal.

Eelnev kõrvalepõige kuivadesse ajaloolis-demograafilistesse üksikasjadesse oli osaliselt vajalik ka selleks, et jõuda vähemalt minu jaoks kõige üllatavama tõdemuseni Ukraina ja Krimmi ajaloo uurimisel: kui vaadata piirkonna praeguste iseseisvuspüüdluste algusjärku ehk aega 1917. aasta revolutsioonide ümber, siis just rahvusliku enesemääramise printsiibist lähtudes ei soovinud Ukraina sugugi enda rüpes näha Krimmi!

See lähtub Ukraina iseseisvumisele aluse pannud Ukraina Keskraada 7. (uue kalendri järg 20.) novembril 1917 välja antud III universaalist, milles on nimetatud, et loodavasse Ukraina Rahvavabariiki (mida sel hetkel küll nähti veel Venemaa koosseisus; täielik iseseisvus kuulutati välja alles IV universaaliga 9. (22.) jaanuaril 1918) peab teiste toonaste kubermangude seas kuuluma "Tauria (ilma Krimmita)". Nagu eespool mainitud, oli 1917. aastaks seal rahvuste vahekord tõepoolest selline, et ülekaalus olid juba venelased (41%), kellele järgnesid krimmitatarlased (29%) ja siis pika puuga ukrainlased (9%).

Tol hetkel ei soovinud Krimmi enamusrahvas siiski oma enesemääramisõigust sugugi kasutada, küll tegid seda aga tatarlased, kes mõistagi samuti ajaloole ja sugugi mitte hirmus kaugele suuremale või vähemale iseseisvusele Krimmi khaaniriigina (meenutuseks: Venemaa anneksioonist oli möödas vaid 134 aastat) tuginedes kuulutasid pisut pärast Keskraada otsust, täpsemalt novembri lõpul 1917 välja Krimmi Rahvavabariigi.

Kui Ukraina iseseisvus vähemate või suuremate raskustega püsis umbes 1920. aastani, siis Krimmil läks palju kehvemini: rahvavabariik hääbus juba 1918. aasta jaanuaris, mil seal said võidu kohalikud enamlased, ning edasi järgnes üle kahe aasta sõdade tallermaaks olemise aega, mille vältel seal õigupoolest kohalikest elanikest lähtuvat võimu enam ei tekkinudki. Sestap - ja ühtlasi arvatavasti lähtudes ka eelmainitud universaalis sisaldunud seisukohtadest, isegi kui need olid enamlaste vaenlaste välja öeldud - pole arvatavasti üllatav, et kui Nõukogude Venemaa Punaarmee koos Nõukogude Ukraina Tööarmeega 1920. aasta lõpul Krimmi vallutas (mis selleks ajaks oli aastajagu olnud Vene valgete jõudude (Denikin, Wrangel) peamine kants), ei tekkinud küsimustki, nagu võiks see kuuluda Ukraina Nõukogude vabariigi koosseisu. Vastupidi, 1921. aasta lõpus loodud Krimmi Autonoomne Sotsialistlik Nõukogude Vabariik hakkas kuuluma Vene NFSV koosseisu.

Ja kuulus selle koosseisu kuni 1954. aastani, ainuke administratiivne muutus vahepeal toimus 1944. aastal, mil pärast krimmitatarlaste in corpore küüditamist muudeti ka ala staatust: autonoomia kaotati ja nüüdsest oli tegu vaid oblastiga Vene NFSV koosseisus. Sellisena, st oblastina, läks Krimm 1954. aastal ka Ukraina NSV koosseisu.

Selle juures tuleks ära õiendada üks praegusel ajal, eriti pärast Putini Vladimiri äsjast kõnet levima hakanud väärarusaam. Kui Putin väitis käesoleva nädala teisipäeval, et 1954. aasta otsus oli vastu võetud "isegi omaaegseid põhiseaduslikke norme" eirates, siis nii see kindlasti polnud. Sel ajal kehtis NSV Liidus 1936. aasta põhiseadus, mis ütleb sõnaselgelt, et "Nõukogude Sotsialistlikkkude Vabariikide Liidu funktsioonidesse, tema kõrgemate võimuasutuste ja riigivalitsemise asutuste näol kuuluvad [...] liiduvabariikide vaheliste piirimuutuste kinnitamine" ( $14) ja et "Liiduvabariikide maaala ei või ilma nende nõusolekuta muuta" ($18). 1954. aasta otsus Krimm Vene NFSV koosseisust Ukraina NSV koosseisu anda formaalselt rahuldas kõiki neid tingimusi: olid olemas vastavad liiduvabariikide võimuorganite taotlused, mis keskvõimu otsusega rahuldati. Rahva arvamuse küsimist tollal lihtsalt ette ei nähtud, kuivõrd Nõukogude võimuorganid ju ametlikult kehastasidki rahva tahet ...

Küll muutus rahva tahtega arvestamine oluliseks NSV Liidu vaevalistel lõpuaastatel, mil esimene ametlik rahvahääletus peetigi nimelt Krimmis, kus 1991. aasta 20. jaanuaril küsiti elanikelt, kas nad soovivad Krimmi autonoomise nõukogude vabariigi taastamist. Umbes sama suure enamusega nagu praegusel referendumil olid krimlased ka selle poolt. 12. veebruaril tehti rahvahääletusest vajalikud järeldused ja Krimm saigi taas oblastist autonoomseks nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.

Selle juures on aga paar konksu, millele tol ajal nii hirmus suurt tähelepanu ei pööratud, aga mis on nüüd taas välja kaevatud ja millel seepärast tuleks peatuda. Nimelt oli jaanuarireferendumil esitatud küsimus: "Вы за воссоздание Крымской Автономной Советской Социалистической Республики как субъекта Союза ССР и участника Союзного договора?" Veebruarikuine taastamisotsus, mille võttis vastu Ukraina NSV Ülemnõukogu, sätestas aga järgmist: "Восстановить Крымскую Автономную Советскую Социалистическую Республику в пределах территории Крымской области в составе Украинской ССР."

Toona kavandatud uue liidulepingu kohaselt (projekti leiab siit) pidanuks see ühtlasi tähendama ka uue lepingu sõlmimist Ukraina ja Krimmi vahel, mis sätestaks täpselt nende omavahelised suhted. Paraku, nagu teada, jäi liiduleping tulemata, tuli hoopis augustiputš ja kõik, mis sellele järgnes. Ja ühes sellega tuli veel üks rahvahääletus 1. detsembril 1991, millele seati küsimus: "Подтверждаете ли Вы Акт провозглашения независимости Украины?" Sellele vastati kogu Ukrainas ülekaalukalt pooldavalt, isegi Krimmis oli poolehoidjate osakaal 54 protsenti.

Sellegi referendumi puhul on üritatud väita, et rikuti toona kehtivat õiguslikku raamistikku: nimelt kehtis sel ajal veel NSV Liidus juba 1990. aastal vastu võetud seadus, mis sätestas liiduvabariikide lahkumise liidu koosseisust ja mille kohaselt tulnuks liiduvabariigi koosseisu kuuluvates autonoomsetes üksustes korraldada eraldi referendum. Minu arvates muudab aga asja segasemaks asjaolu, et pärast augustiputši kuulutas septembri algul end iseseisvaks ka Krimm, täpsemalt võeti 4. septembril vastu Krimmi iseseisvusdeklaratsioon, mille kohaselt Krimm pidi olema küll iseseisev vabariik, aga ometi Ukraina koosseisus. Nii et sellest lähtudes jälle ei pruugi too NSV Liidu 1990. aasta väljaastumisseadus üldse asjakohane olla (aga nagu öeldud, selles pole sugugi ühel meelel ka need palju pädevamad juristid, keda ma olen sattunud lugema).

Igatahes iseloomustas 1990. aastate algust tubli vägikaikavedu Ukraina ja Krimmi vahel. 1991. aasta septembri suveräänsusdeklaratsiooni järel kuulutas end vahepeal Krimmi ANSVst Krimmi Vabariigiks nimetanud alal võimu teostav Krimmi Ülemnõukogu 5. mail 1992 välja riikliku iseseisvuse.(ja ühtlasi pöördus Ukraina poole sooviga sõlmida kahepoolne suhteid sätestav leping). Päev hiljem vastu võetud Krimmi põhiseaduses kinnitati kuulumist Ukraina koosseisu ja nähti ette kahepoolsete suhete korraldamine vastava lepinguga.

Aktiivsele vägikaikaveole panid piiri ühelt poolt Ukraina keskvõimu 1994. aasta otsus nimetada piirkonda edaspidi ametlikult Krimmi Autonoomseks Vabariigiks ja teiselt poolt viimases redaktsioonis 1998. aastal kinnitatud Krimmi põhiseadus. Viimane sätestab üsna suure autonoomia, mis tundus rahuldavat mõlemat poolt, vähemalt umbes järgnenud viisteist aastat. Muide, praeguste sündmuste valguses tuleb märkida, et selles on üks huvitav säte: "Никто не имеет права приобретать или использовать властные полномочия в нарушение Конституции Украины, законов Украины, Конституции Автономной Республики Крым, нормативно-правовых актов Верховной Рады Автономной Республики Крым." (I osa, artikkel 6, punkt 5).

Veel poolteist aastat tagasi tundus, et Krimmi ja Ukraina vahekorrad on kõigest hoolimata rahuldavad. Ühe nähtavasti küllaltki esindusliku küsitluse kohaselt oli Krimmi Venemaaga liitmise pooldajate (keda oli kogu aeg olnud) hulk järjepidevalt vähenenud, autonoomse staatusega leppijate arv aga sama järjepidevalt kasvanud: 2012. aasta suvel oli esimesi 38 ja teisi 40 protsenti (samal ajal Krimmi täielikku iseseisvust pooldas ainult kümmekond protsenti).

Ent siis saabus nõndanimetatud Euromaidani aeg ning ka Krimmis hakkasid meeleolud muutuma. Seda juba enne kõige ärevamate sündmuste algust - Krimmi võimud väljendasid ärevust (peamiselt) Kiievis toimuvate sündmuste üle juba detsembris, 4. veebruaril aga tuldi ülemnõukogus välja algatusega korraldada "natsionalistlik-fašistlike rühmade võimule pürgimise tingimustes" Krimmi elanike seas küsitlus poolsaare edasise staatuse kohta.

Edasised sündmused on küllap hästi teada (nagu algul öeldud, käsitlesin ma neid pisut ka ühes oma varasemas ajaveebi sissekandes): (ka juriidiliselt) kaheldava väärtusega võimu ülevõtmine 27. veebruaril; nõndanimetatud omakaitseväelaste (kelle seas kahtlemata oli ka tõepoolest relvastatud krimlasi, aga peaaegu kindlalt ka Venemaa sõjaväelasi - ning on alust arvata, et viimaste roll oli määrav) võimutsemine; kiiruga korraldatud referendum 16. märtsil, Krimmi iseseisvuse väljakuulutamine 17. märtsil ning päev hiljem Krimmi Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni lepingu sõlmimine, mille kohaselt Krimmist saab Venemaa osa.

Nagu öeldud, ei saa ma kuidagi olla põhimõtteliselt Krimmi elanike enesemääramisõiguse vastu, aga viis, kuidas seda praegu on tehtud, on pigem rõlge samuse enesemääramisõiguse üle irvitamine, mitte selle tegelik teostamine. Ühelt poolt on selge, et Krimmis on küllaga neid, kelle meelest liitumine Venemaaga on igati õige - seda kinnitavad nii eespool mainitud poolteise aasta taguse küsitluse kui ka nüüdse referendumi tulemused -, aga teiselt poolt on äärmiselt kaheldav, kas ilma Venemaa ülivõimsa propaganda ning otsese jõulise ja jõuga sekkumiseta naaberriigi asjadesse oleksid need vähegi ülekaalus.

Kogu kaasnevast retoorikast hoolimata jätab kõik ikkagi rohkem jõhkra annekteerimise mulje, millele juriidilise korrektsuse katte andmisega pole isegi nii palju vaeva nähtud, et seda mujal kui annekteerijate enda seas aktsepteeritaks. Kas või juba Krimmi referendumi korraldamine. Et selle puhul oleksid olnud täidetud kehtivad seadused (retoorika, mida vähema või suurema eduga, pigem vähemaga, on üritanud lauale käia nii Venemaa kui ka Krimmi praegused võimud), tulnuks lähtuda Ukraina põhiseadusest, mille 73. paragrahv sätestab, et muutusi Ukraina territooriumis tuleb heaks kiita või tagasi lükata ainult üleukrainalisel referendumil. 72. paragrahv aga sätestab, et niisuguse referendumi saab algatada kas Ukraina parlament või president või ka rahvas juhul, kui selleks kogutakse vähemalt kolme miljoni inimese allkirjad, kusjuures need kolm miljonit peavad esindama vähemalt kaht kolmandikku oblastitest (kokku on neid Ukrainas 24 pluss Krimmi autonoomne vabariik ja kaks eristaatusega linna, Kiiev ja Sevastopol) ja igast neist peab olema kogutud 100 000 allkirja.

Ilmselgelt Krimmi referendum neid tingimusi ei rahulda (ehkki sellele on kindlasti võimalik ka vastu väita, ikka sellestsamast rahvaste enesemääramise printsiibist lähtudes, et seda polegi vaja, piisab, kui antud territooriumi enda elanikud iseseisvumissoovi avaldavad - ja mõistagi võib siia lisada, et Venemaa juhtide mitu korda väljendatud seisukoha järgi Ukraina põhiseadus nähtavasti praegu ei kehtigi, sest Ukrainas olla tegu kas ebaseadusliku riigipöörde või lausa revolutsiooniga, millega on loodud uus riik, mille suhtes Venemaal pole mingeid kohustusi ja millel pole ka oma uudsuse tõttu mingeid kehtivaid seadusi, sealhulgas põhiseadust).

Teisibased mõtted

Rien.

Loetud: Imeline Ajalugu 3/2014
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Tehisintellekt (Fox), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Real - Schalke 04 (TV6)

Ilmunud tõlked: D. Keys. Ajalugu heidab valgust Venemaa ja lääne sügavale erinevusele (Postimees, 18-03.2014)

Esmabased mõtted

Tänasesse päeva tõid vaheldust ja elevust kaks sündmust, millest esimene oli üks väljaskäik sihiga külastada tasapisi kunagise porilägase poolmuruplatsi asemel juba harjumuspäraseks muutuma hakkava Solarise klaaskiiskava keskuse Apollo raamatupoes toimuvat raamatuesitlust. Esitles raamatut Laari Mart, kelle puhul jääb vaid üle imestada tema töövõimet: isegi kui olud pole ehk kõige soodsamad ja kaasa aitavamad, suudab ta ikka produtseerida meeletus koguses huvitavat teksti. Sedakorda siis raamatu 2008. aasta Gruusia sõjast pealkirjaga "Impeeriumi vastulöök". Põgusalt sirvides jäi mulje, et tegu on vähemalt heal tasemel publitsistikaga, kui mitte parema ja väärikamagi teosega (nojah, päris ajalugu klassikalises ja teaduslikus mõttes on ehk nii värske sündmuse kohta isegi raske või vaat et võimatu kirjutada, aga tundus, et selle nimel on igatahes pingutatud). Siiski jäi samamoodi juba sel põgusal sirvimisel kurvastaval kombel silma mõningaid kirja- ja küljendusvigu (võib-olla ka kaheldavaid koha- ja isikunimede transkriptsioone, aga nende osas ei julge midagi täpsemalt arvata praegu). Igatahes on kindlasti tunnustamist väärt, et sellistest olulistest, kogu maailma puudutavatest sündmustest kirjutatakse ka maakeeli kohalike autorite poolt, mitte ei pea teavet nagu rosinaid saia seest mööda maailma ja võõrkeeli kokku ajama (millega ei taha ma sugugi öelda, et seda ei võiks teha, täienduseks näiteks ka parima tahtmise juures alati vaid teatavat osa võimalikust teabest sisaldavatele üksikteostele). Raamatusse autori pookstave küsides selgus vestluses, et Laari Mardi kirjutamistuhin pole kaugeltki möödas (mida olnuks ka põhjendamatu arvata) ja et tal on kavas kirjutada midagi ühel ka mulle väga põneval teemal (mida ma oma ajaveebiski olen õige põgusalt käsitlenud). Aga jäägu see siin sõnaselgelt välja ütlemata, eks see ole näha, kas see kavatsus teoks saab ja millal.

Muidugi ei olnud võimalik raamatukauplusse sattudes, et ma sealt ainult esitletava raamatuga välja tuleksin (ja ega ma seekord ka nii hirmsasti ei püüdnud seda tungi vaos ja all hoida), nii et olgu siin siis ka ära mainitud tänane täiendus kodusesse raamatukokku:

• M. Laar. Impeeriumi vastulöök
• Tallinna ajaloo lugemik. Dokumente 13.-20. sajandini
• Jalgpall. Sulgpall. Tennis. Võimleine. Seletus- ja neljakeelne tõlkesõnastik

Teine tänase päeva erutav sündmus oli peidus postkastis. Jah, ma ei mäletagi enam, millal - kui kõrvale jätta "personaalsed", otse mu korterile, kelle eestkostjana ma olen ennast juba lausa tundma hakanud, suunatud kirjad - sain otseselt mulle adresseeritud ja veel pealegi käsitsi kirjutatud kirja. Nojah, täpsemalt isegi postkaardi - ja see on veel haruldasem, viimane selline saabus vist poolteistkümmend aastat tagasi! Saatjaks üks tuttav inimene, kes parajasti Poolas viibib: nähtavasti on see just selline koht, kus saab pähe tulla nii hull mõte hakata postkaarti saatma :-) Igatahes olin ma selle üle üliväga rõõmus.


Loetud: M. Laar. Impeeriumi vastulöök
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Labürint (Sony Entertainment), Välisilm (ETV), Afganistan - kättemaksu hind (ETV), Elas kord Imedemaal (Sony Entertainment)

Pühabased mõtted

Nagu pühapäeviti ikka, oli tänagi peamine päeva iseloomustav tunnusjooneke ema külastamine ja kõik see hea ja parem, mis sellega tavapäraselt ikka on kaasnenud. Ehk siis lahtiseletatult imehea ja maitsev kõhutäis, seekord vaimustavalt mõnusa kartulivormi kujul, ja üks tubli peatäis, seda siis mõistagi ikka ristsõnavihikute kaasabil. Kuigi nende läbilappamiseks ja üksikute puuduvate tähtede juurdekirjutamiseks väga palju aega ka just ei jäänud, sest oli vaja ema pisut abistada mõningate pakiliste arvutialaste probleemide lahendamisel - aga nojah, need pakkusid samuti omajagu intellektuaalset pingutust.

Õhtupooliku peale jäi aga taas lausa kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Orb (Kanal12)

Laubased mõtted

Tänase päeva selgelt mõõdetavaks panuseks jäi kahe suhteliselt lühikese artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: Eesti etümoloogiasõnaraamat
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV), PMR (RTV), Eesti jalgpalli Premium liiga: Narva Trans - Jõhvi Lokomotiiv (ETV), Ärapanija (Kanal2)

Neljabased mõtted

Tavalisest rutiinist kõrvale kalduv sündmus tänases päevas oli hoolimata maru palavast muutunud ilmast, mis üldse väljamineku isu ära võttis, siiski elukohajärgse universaalmagasini külastamine koduste toiduvarude täiendamiseks. Muidu rien.


Loetud: Eesti etümoloogiasõnaraamat
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)

Ukrainast ja fašismist

Praeguse Ukraina ümber käiva möllu ajal on korduvalt - eriti ida poolt, aga pahatihti ka läänest - kostnud süüdistusi, et Kiievi tänavatel võimutsevad fašistid või fašismimeelsed või natsid või neonatsid või vähemalt natsionalistid ja paremäärmuslased (need kaks viimast on levinumad fraasid läänes, kus nad tähendavad enam-vähem sama, mida tähendavad fašistid idas - miks, on iseküsimus, mida ma siin ei hakka puudutama). Ja mitte ainult ei võimutse tänavatel ja ei ohusta kõiki tublisid inimesi, eriti neid, kes vene keelt kõnelevad, vaid on lausa valitsussegi jõudnud ja seeläbi Ukraina endagi sisuldasa kui mitte otse fašistlikuks, siis vähemalt fašismimeelseks riigiks muutnud.

Vähegi mõistlik inimene saab muidugi aru, et niisugused süüdistused on tagasihoidlikult öeldes absurdsed - eriti kui nendega liitub kinnitus sellise nähtuse võimutsemisest Ukrainas nagu "жидобандеровцы" (eesti keeli "juudibandeeralased", mille sisemine vastuolu saab ilmsemaks, kui lisada, et "bandeeralane" tähendab Bandera Stepani järgijat, kes selliste süüdistuste esitajate kinnitusel oli pesueht fašist). Miks siis selliseid tühifraase nii raevukalt õhku paisatakse? Selleks tuleb kaevuda pisut sügavamale ajalukku, kust selgub, et teatav õhkõrn põhi on neil süüdistustel all, aga pigem mitte selline, mida eriti idapoolne propaganda (ja selle kiiluvees ka osaliselt lääne kajastused) näidata tahab.

Et alustada võimalikult algusest, siis tuleb nentida, et 1917. aasta Venemaa revolutsioonide ja 1918. aasta maailmasõja lõpu järel tekkis Ukrainas terve rida riike, millest nõnda-ütelda rahvuslikumad olid Venemaale kuulunud aladel kujunenud Ukraina Rahvavabariik ja Austria-Ungarile kuulunud aladel loodud Lääne-Ukraina Rahvavabariik, mis lõpuks ka ühinesid. Tekkis muidugi ka hulk nõukogude vabariike ja nagu hästi teada, jäid mitu aastat kestnud võitluse järel viimased suure venna Venemaa toetusel peale. Aga kommunistlikud võimud polnud ainsad, kes Ukraina alasid endale haarasid: suurem osa Lääne-Ukrainast ehk varem Austria-Ungarile kuulunud aladest läks Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Ukraina vastu end jõuliselt kehtestanud Poolale.

Nagu igal riigil, olid mõistagi ka Ukraina rahvavabariikidel oma sõjajõud, mis, nagu öeldud, jäid lahinguväljal oma riigi eest alla nii Nõukogude Venemaale kui ka Poolale. Nõukogude Ukrainas valitsenud terrorirežiim teadagi ei soodustanud vastupanu osutamist, mistõttu suurem osa nii säilinud relvajõududest kui ka muust rahvuslikult meelestatud eliidist pages kodumaalt. Väike osa jäi Poolasse, suurem osa suundus pisut kaugemale, Tšehhoslovakkiasse, Saksamaale, Balkanile, isegi Itaaliasse. Sealt tuleb ka esimene seos fašismiga (ja selle päris õigega, mitte "fašismiga", nagu seda mõistetakse idapropagandas, kus see on üldjuhul natsionaalsotsialismi alias): nimelt eksisteeris 1920. aastate esimesel poolel mõnda aega niisugune ühendus nagu Ukraina fašistide liit.

Et Nõukogude Ukrainas oli põrandaalune võitlus märksa keerulisem (ehkki seda esines sporaadiliselt vähemal või suuremal määral kogu 1920. aastate vältel, enne kui 1930. aastatel võiks öelda et viimasedki vastupanukolded ja -mõttedki maha suruti), siis seda aktiivsemalt tegutsesid Ukraina rahvuslased põranda all Poolas. Mis samuti tõi 1930. aastatel kaasa Poola keskvõimu rängad repressioonid.

Sellest hoolimata loodi mitmetest seni lahus tegutsenud rühmitusest (muu hulgas ka mainitud Ukraina fašistide liidu järglasest) 1929. aastal Ukraina rahvuslaste organisatsioon, mida rohkem tuntakse ukrainakeelse lühendi OUN järgi. 1930. aastate esimese poole visa võitlus Poola keskvõimuga, milles OUN rakendas korduvalt ka terroritaktikat (kõrgemate ametnike mõrvamine jms), rappis nende ridu tublisti, kuid Teise maailmasõja alguseks oli OUN siiski endiselt arvestatav jõud. 1930. aastatesse jääb ka teine seos fašismiga: ühelt poolt Mussolini Itaaliaga, kus vahetult enne sõja puhkemist peeti OUNi teine suurkogu, teiselt poolt ja palju tihedamalt aga Saksamaaga, kes oli, kuidas öelda, loomulik liitlane võitluses Poola võimu vastu. OUN oli, muide, algusest peale ka üpris autokraatliku ja tsentraliseeritud ülesehitusega, aga seda võib muidugi lugeda ka põrandaaluste organisatsioonide levinud tunnusjooneks.

Samasse 1939.-1940. aastasse jääb ka OUNi lõhenemine. 1938. aastal oli NKVD mõrvanud OUNi esimese juhi Konovaletsi Jevgeni, kelle järel valiti organisatsiooni juhiks samuti sõjaväelase taustaga Melnõki Andrõi. Juba pikemat aega oli aga OUNis mõju kogunud poliitiku, ideoloogi ja terroristi taustaga Bandera Stepan, kelle algatusel peeti 1941. aasta kevadel (taas) OUNi teine suurkogu, millel osalejad leidsid, et just nemad on need õiged rahvuslased (kas pole tuttav Eestigi pagulasorganisatsioonide ajaloost?). Nende juhiks saigi Bandera.

Millised olid OUNi (ning mõlema tekkinud fraktsiooni, mille kohta on juhtide nime järgi kombeks kasutada lühendeid OUN(M) ja OUN(B)) täpsed suhted Saksamaaga, on seniajani vaieldav. Kindlasti oli sidemeid kõikvõimalikel tasanditel, aga tundub, et kõige enam suhtles OUNiga just sõjaväeluure. Kindlasti käis OUNi aktiivne väljaõpe Saksamaa okupeeritud Poola aladel just Abwehri hoole ja toetuse all. Ka OUN(B) dokumentides on tugevasti märgata Saksamaa ametliku (natsi)ideoloogia mõjusid, näiteks suhtumises juutidesse ja nende samastamises enamlastega (mitte et juutide vihkamine või vähemalt sügav umbusk neisse oleks ka varem tundmatu olnud, olgu OUNi ridades või Ukrainas laiemaltki, kus ju juute teatavasti juba sellest ajast rohkelt elas, kui Poola valitsejad juba 14.-15. sajandil, eriti aga 16. sajandil lahkelt neile enda aladel varjupaika pakkusid).

Millised ka polnud OUNi suhted sakslastega, oli neil kindlasti ka enda agenda, mis ilmnes selgelt pärast seda, kui Saksamaa oli Nõukogude Liitu rünnanud. 1940.-1941. aastal oli hulk Poolas väljaõpetatud OUNi võitlejaid suudetud üle piiri Nõukogude Ukrainasse toimetada (mille käigus küll ka paljud hukkusid) ja kuigi 1940. aasta lõpul ei õnnestunud kavandatud ülestõusu alustada, on mitmed Punaarmee tegelased mälestustes meenutanud, kui õõvastav oli sõja esimesil päevil piirilt taanduda läbi asulate, kus neid passisid ja mõnigi kord ka tulistasid katustele asunud püssimehed - nende seas võis olla muidugi ka Saksa diversante, aga enamikus olid need nähtavasti just OUNi võitlejad.

See polnud asjata operatsioon: 30. juunil 1941 kuulutati Lvivis välja iseseisev Ukraina riik. Selle taga seisis just nimelt Bandera (kes loomulikult pidas ennast selleks ajaks ainsaks OUNi õiguspäraseks juhiks). Mõistagi seisis väljakuulutamisaktis kirjas, et Ukraina riik (mille nimigi küllap teadlikult sarnanes Saksa riigiga) on Hitleri Adolfi juhitava rahvussotsialistliku Saksamaa liitlane ning võitleb koos sellega "Moskva okupatsiooni" vastu. Küllap oleks võimalik olnud ka teistsugune lahendus, näiteks Leedu eeskujul taastada sõltumatu riik (Ukraina rahvavabariik eksisteeris pagulusvalitsusena samuti edasi, andes enda volitused lõpuks alles 1992. aastal taas sõltumatuks saanud Ukraina presidendile üle), aga mingil põhjusel, täiesti võimalik, et osaliselt ka isiklikel ehk kildkondlikel-lahkmeelsetel, pidas Bandera õigemaks sisuliselt luua uus riik, milles arusaadavalt oleks tal endal juhtiv roll (formaalselt oli küll valitsusjuhiks tema võitluskaaslane Stetsko Jaroslav, kuid väljakuulutamisaktis oli Banderat nimetatud OUNi ja ukraina rahva juhiks).

Enesestki mõista ei lasknud Saksa võimud niisugusel riiklikul moodustisel kaua tegutseda, nagu igal pool mujalgi nende kätte läinud Nõukogude Liidu aladel. Juba 12. juuliks olid kõik Ukraina riigi juhid kinni võetud (enamik saadeti koonduslaagrisse) ja kuigi mõnel pool tegutsesid sügiseni edasi juuli avapäevadel Ukraina riigi valitsuse ametisse pandud võimuesindajad, oli see iseseisvumiskatse läbi.

Nii palju siis järjekordsest, vahetust kokkupuutumisest "fašismiga". Septembris leidis OUNi vabadusse jäänud juhtkond või õigemini valdavalt nende asemele astunud isikud, et aktiivne vastupanu sakslastele ei ole hästi võimalik, küll aga tuleb allesjäänud liikmetel (ja mõistagi ka ülejäänud ukrainlastel) vargsi koguda relvi ja muid varusid, et soodsa juhuse tekkimisel iseseisvusvõitlust jätkata, võimaluse korral ka korraldada sõjalist väljaõpet ning loomulikult teha aktiivset propagandat vastupanu vajalikkuse kohta.

On väidetud, et 1941.-1942. aastal tegid nii OUN(M) (mis tegutses põhimõtteliselt legaalselt edasi endise Poola ehk tollel ajal Kindralkubermangu aladel, samal ajal kui OUN(B) oli täielikult keelustatud) kui ka OUN(B) koostööd sakslastega, aidates moodustada politseipataljone ning muu hulgas mõrvata juute, mustlasi ja kõiki teisi, kes Saksamaa plaanide kohaselt hukkamisele kuulusid, sõnaga panid toime inimsusevastaseid kuritegusid. Ei ole mingit kahtlust, et nagu leidus eestlasi, nii leidus ka ukrainlasi, kelle käed on tolles sõjas verega kaetud ja kelle üle pole põhjust uhkust tunda ühestki vähegi humanistlikust kriteeriumist lähtudes. Kui palju täpselt, on aga senini segane mõlemal juhul ja mujalgi (sõjajärgsed otsesed sõjakurjategijate protsessid olid nii Eestis kui ka Ukrainas suhteliselt väikesed, aga paljude üle mõisteti kohut muude paragrahvide alusel või nad lihtsalt tapeti võitluses Nõukogude võimu vastu). Suhteliselt kindel on see, et lisaks politseipataljonidele pidas OUN(B) ka omaette võitlust punaste partisanidega - muide, nad ise moodustasid samuti partisanisalku, mis võitlesid nii punaste partisanidega kui ka sakslastega.

1943. aasta algul loodi võitluse paremaks koordineerimiseks Ukraina ülestõusuarmee (tuntud ukrainakeelsest nimetusest tuletatud lühendiga UPA), mis koondas jõu eelkõige võitluseks sakslaste vastu. Aasta hiljem, 1944. aastal, kui Punaarmee taas Ukraina aladele jõudis, astus UPA mõistagi ka punaste jõudude vastu, seda nii omaette kui ka koostöös Saksa relvajõududega. Samal ajal lisandus veel kaks vaenlast: ühelt poolt Poola partisanid, eriti need, kes võitlesid Nõukogude Liidu poolel, aga teiselt poolt OUN(M) (millega veel hiljaaegu oli üritatud ühistegevust arendada) liikmed, mille ridades oli samuti tekkinud relvastatud rühmitusi. Nõukogude Liidus on väidetud, et 1944. aastal UPA sakslaste vastu enam ei võidelnud, vaid läks nendega täielikule koostööle; UPA enda liikmete ja organisatsiooni dokumentide kinnitusel kestis võitlus sakslastega siiski jätkuvalt edasi, küll võib-olla selle võrra väiksemas mahus, mil määral tuli koondada jõude ka Punaarmee ja aina aktiivsemate punaste partisanide vastu. Nojah, mine võta kinni, kellel siin rohkem õigus on, aga kogu OUNi ja UPA ajalugu vaadates tundub viimane variant pigem usutavam.

Alles 1944. aasta lõpul, kui juba kogu Ukraina oli Punaarmee käes, suutsid OUN(B) ja OUN(M) nii palju ära leppida, et pidada vähemalt ühist võitlust järjekordsete okupantide vastu. Äärmiselt aktiivne võitlus kestis umbes pool aastat, 1945. aasta suveni, mil Punaarmee järel tulnud NKVD väed suutsid suuremad UPA väekoondised purustada. Samal ajal pidasid ukrainlaste relvarühmitused (osa UPA egiidi all, osa iseseisvalt) võitlust ka Poolas, kus samuti algasid punase võimu kehtestudes ägedad repressioonid. Poolas lõppes võitlus täielikult 1947. aastal, mil ukrainlased (ja osaliselt teistegi rahvaste esindajaid) peaaegu täies ulatuses oma senistelt elualadelt Poola kaguosas küüditati riigi põhja- ja lääneossa, varem Saksamaale kuulunud, aga sõja järel Poolale läinud ja punaste võimu alla sattunud aladel tolleks ajaks kurva kombe kohaselt levinud rahvaste ümberasustamispoliitikaga tühjaks jäänud territooriumile.

Umbes sama arengujoont järgis UPA võitlus Ukrainas: valdavalt suutis Nõukogude võim nende vastupanu murda umbes 1946. aasta suveks, mil vastupanuvõitlejad läksid aktiivselt vastupanult üle peamiselt põrandaalusele vastupanule (sabotaaž jms). Ametlikult lõpetas UPA oma tegevuse 1949. aastal.

Nii OUN(M) kui ka OUN(B) jätkasid tegevust paguluses ja neist oli kahtlemata teatavat abi külmas sõjas, kuid 1950. aastate lõpuks - 1960. aastate alguseks, mil areenilt kadusid nii Bandera (mõrvati 1959) kui ka Melnõk (suri 1964), muutusid nad üpris tähtsusetuks. (Vahepeal, 1956. aastal, oli jõudnud tekkida veel üks lahkulööjate rühm, mida tuntakse lühendi OUN(Z) nime all, mille tähendus jäi aga pisikeseks). Siiski tegutsevad mõlemad organisatsioonid tänini edasi ja eelmisel aastal sõlmisid lausa kokkuleppe, mille kohaselt peaks uuesti sündima ühtne OUN. Praegu peetakse aga nende mõju Ukrainas täiesti tühiseks - kuigi ei saa välistada, et viimased sündmused neilegi kui ammuste võitlustraditsioonide edasikandjatele toetust võivad lisada.

Miks ma nii pikalt OUNist ja kaugest minevikust rääkisin? Aga just sellepärast, et siin ongi nende fašismisüüdistuste juured. Samast Galiitsia pinnast, täpsemalt Lvivist ja selle ümbrusest sündis 1991. aastal Ukraina sotsiaalrahvuslik partei, mis lisaks nime küllaltki selgelt tabatavale sarnasusele natsionaalsotsialismiga pidas ise ennast kui mitte otse OUNi, siis vähemalt OUNi traditsioonide edasikandjaks. Tänaseks on mitmete transformatsioonidega sellest saanud Üleukrainaline ühendus "Vabadus", mis on praeguses valitsuses esindatud nelja ministrikohaga (pluss veel mõned liikmed muudes kõrgemates ametites).

Svoboda kohta võib täie kindlusega öelda kaht asja: see on teravalt antikommunistlik ja rõhutatult rahvuslik organisatsioon. Kahtlemata on selle juhtide ja lihtliikmetegi väljaütlemistes olnud mõndagi sellist, mille tõttu neile juudivastasusest, rassismist, võõravihast läbi imbunud organisatsiooni maine külgekleepimine pole sugugi raske. Samal ajal on partei esimees Tjagnõboki Oleg niisuguseid süüdistusi selgelt eitanud (mis muidugi ei tähenda iseenesest kuigi palju). Kui nende programmilisi seisukohti vaadata, jääb pigem mulje rahvuslik-korporatiivsest kallakust, mille poolest neid võib teataval määral Itaalia fašismiga võrrelda küll. Teiselt poolt on neis palju sellist, mida on kombeks nimetada demokraatiaks, nii et ühest hinnangut on raske anda - seda enam, et Svobodal pole just olnud väga palju võimalusi oma võimu reaalselt teostada. Parteisse kuulub ka hulk vaimulikke, mis on tinginud ühenduse vastuseisu näiteks abortidele ja mitmeid avalikke väljaütlemisi homoseksualismi vastu.

Teine "fašistlik" jõud praeguses Ukrainas on nõndanimetatud Paremsektor, mis samuti toonitab enda püsimist UPA ja OUNi traditsioonide juures ning nende ideaalide edasikandmist. Kujunes see ühendus välja eelmise aasta novembris alanud valitsusvastaste protestide käigus ning kõige tuntumaks ongi kahtlemata saanud "Maidani kaitsjatena". Eelkõige nemad olid ka need, kes kõige verisematel päevadel aktiivset vastupanu miilitsale osutasid, kasutades Molotovi kokteile, munakive ja kõike muud, mis kätte sattus (ka relvi, mõistagi). Neid on palju keerulisem iseloomustada nii sellepärast, et tegu on väga vastse moodustisega, milles pealegi on kokku sulanud väga erinevate varasemate rühmituste liikmeid, kui ka seepärast, et nende juhtide ja liikmete väljaütlemised ja teod on olnud väga mitmeti tõlgendatavad ja väga mitmesse suunda näitavad.

Igatahes, kui arvestada Paremsektori nähtavasti kindlat seisukohta, et Ukraina peab olema täielikult iseseisev ja seisma vastu vähemalt kahele suurele totalitaarsele süsteemile, millest ühe keskus on Moskvas ja teisel Brüsselis, siis võib neid pidada kahtlemata padurahvuslikuks organisatsiooniks. Antisemitismi ja kõike muud, mis üht korralikku fašistlikku organisatsiooni iseloomustama peaks, on nad ise loomulikult eitanud. Ka valitsuses nad esindatud pole ja riigiameteidki on nad uue võimu ajal õige vähe saanud. Küll võib neid omajagu leiduda praegustes korrakaitsejõududes: pärast seda kui endine president Janukovõtši Viktor riigist põgenes ning Kiiev Maidani protestijate kontrolli alla läks, pidas teiste Maidanilt pärit jõudude kõrval koos seniste militsionääridega linnas korda ka osa Paremsektori liikmeid ja kui ma õigesti olen aru saanud, siis on tubli osa neid Maidani kaitsjaid (mitte ainult Paremsektorist, vaid ka teistest omakaitsejõududest) praeguseks sisuliselt militsionäärideks muutunud.

Paremsektori tunnustatud juht Jaroši Dmõtro (ametlikult sel organisatsioonil juhti polegi, kuid Jaroš on siiski selle mõjukaim liige ja üldtunnustatud eestvedaja) on andnud teada kavatsusest kandideerida maikuistel presidendivalimistel, ent tema väljavaateid ei peeta kuigi suureks: hoolimata rollist Maidanil toetab teda kuu alguse küsitluse põhjal vaid 1,6 protsenti valijaist.

Niisiis, kui kõike eelnevat kokku võtta, on küllap selge, et fašistlikust või isegi fašismimeelsest võimupöördest Ukrainas on päris alusetu rääkida: kui kaks mainitud organisatsiooni kõrvale jätta, siis teistele ei saa isegi nii palju (või õigemini vähe) fašismilehka külge puhuda. Kindlasti on võimule tulnud jõud rahvuslikumalt meelestatud, kindlasti on Venemaa-vastasus samuti eelkõige viimase sekkumise tõttu Ukraina siseasjadesse ja eriti Krimmi sisulise okupeerimise tõttu tublisti suurenenud, aga fašismi taassünniks või isegi paremäärmusluse pealetungiks on seda ometi raske nimetada.

(PS. Poolirvitamisi võib ju ka lisada, et kui seda tõsiselt võtta, siis tuleks nähtavasti pidada Nõukogude Liidu seni väga põhjalikuks peetud tegevust kõigi nende tapmisel või vähemalt laagrisse või vanglasse saatmisel, kes Teise maailmasõja ajal kuidagimoodigi sakslastega koostööd tegid ja Nõukogude võimu vastu võitlesid, päris mannetuks ja läbikukkunuks - aga olgu, see on selge, et nii kaugele süüdistuste levitajate mõttelend ei küüni.)

Kolmabased mõtted

Rien.

Loetud: Akadeemia 3/2014
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Pariisi Saint-Germain - Bayer Leverkusen (TV6)

Teisibased mõtted

Kui juba eilsest päevast võttis suure tüki eemalviibimine kodunt, siis tänasest veelgi enam. Alustuseks kõigepealt iga-aastane mu kunagise formaalse ja nüüdsegi sagedase tööandja Postimehe korraldatav arvamusliidrite lõuna. (Jah, aastatega olen ma suutnud isegi välja mõelda, miks mind sinna kutsutakse: ma tõlgin üsna paljude väljamaiste või vähemalt väljamaa keeles kirjutavate arvamusliidrite (või ka mitte nii -liidrite) lugusid ja ju siis peetakse väärikaks neid ka oma silmaga nägema kutsuda. Ja näha neid seal muidugi õige palju ka oli, nii kuulsaid kui ka veel kuulsamaid.)

Lõuna oli mõistagi hea ja maitsev, Olümpia kokad olid nagu alati tasemel. Ja hea oli ka mitmesuguste tuttavate inimestega näha ning mõne uuegi inimesega tuttavaks saada. Ja mõistagi olid head ka lõunaga kaasnevad ettekanded, sel aastal siis teemal "Miks me viriseme?" Raidla Jürilt ja Liigi Kadrilt. Eks need, nagu ka muu lõunaga seotud melu, jõuab millalgi ka võimsalt veebiavarusse (praegu on seal olulisematest asjadest ehk põhiettekannetest ainult videod: vastavalt Raidla ja Liigi oma). Kui üldse, siis võib omalt poolt viriseda Raidla Jüri ettekande ühe pisikese lõigu üle, milles oli mu meelest täiesti lambist võetud või vähemalt liigoptimistlik väide. Tema sõnul võiks näiteks Eesti ajada Euroopa tulevase föderatsiooni põhiseaduse koostamise asja, sest erinevalt suurriikidest ei saavat Eestile kuidagi omakasupüüdlikkust ja oma joone pealesurumist ette heita - selline juba olevat väikeste privileeg. Vaevalt oli ta selle välja öelnud, kui mu peas kangastusid kohe arvukad vähemused, kellele on igasugu kaaperdamisi ja pealesurumis ette heidetud - võtame kas või kõige tuntumatena juudid ja homoseksuaalid, keda on kõikjal alati vähemus olnud (imetilluke erand esimeste puhul viimasel poolsajandil või nii nende oma riik Iisrael), aga keda on jumal teab milles kõiges aina süüdistatud ka siis, kui nad üldse pole eriti mingeid juhtohje tahtnud haarata, veel enam aga muidugi siis, kui nad seda on teinud. Aga noh, see oli vaid üks väike lõiguke ja mõttekribal, mis ei muutnud ülejäänud juttu sugugi vähemmõistlikuks.

Vaevalt oli kosutav kõhutäis ja võimas verbaal-kommunikatiivne peatäis selja taha jäänud, kui juba ootas ees sellekuine Nõmme mälumäng. Seekord kulges mäng meile meie enda hinnangul päris edukalt, oli ainult üks küsimus, mille vastuse mitteteadmine tekitas lausa piinlikkust, seevastu aga hulk selliseid küsimusi, millele vastus tuli kena meeskonnasisese koostöö tulemusel. Paraku tundus, et ka teistele sobis see mäng kenasti, nii et lõpptulemuseks oli 7.-10. koha jagamine. Eks siin muidugi avaldab oma mõju see, et Nõmme mäng on kõigest 30 küsimusega, mistõttu iga vastuse ehk iga punkti hind on päris suur: enamasti ongi nii, et vaid ühe vastuse teadmine või mitteteadmine võib meeskonda liigutada nii oma nelja-viie koha võrra üles- või allapoole.

Päeva lõpetas aga ühe väikese artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.


Loetud: Akadeemia 3/2014
Vaadatud: Tehisintellekt (Fox), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Müncheni Bayern - Arsenal (TV6)

Esmabased mõtted

Tänasest päevast kulus õige suur tükk väljaspool koduseinu. Täpsemalt toimus omamoodi ajalooline sündmus, nimelt ühe mu tööandja, Diplomaatia, ilmumisajaloos esmakordne kõigi väljaandega otseselt seotud isikute kokkusaamine. Millest võib mõista, et midagi suurt ja olulist on tulekul. Ja ongi, aga jäägu see siin diskreetsuskaalutlusil täpsemalt lahti rääkimata ning näha ja kuulda alles siis, kui aeg on käes. Nii palju võib küll öelda, et ehkki mõned muutused on juba enam-vähem kindlalt paigas, siis tänane kohtumine oli siiski rohkem mõttetalgute moodi, rohkem ideede genereerimiseks kui millegi otsustamiseks. Ja noh, muidugi ka omavahel tutvumiseks, sest kohe kindlasti ei olnud kõik kõiki varem näinud, ning muidu mõnusaks ajaveetmiseks.

Aga see polnud muidugi ainuke Diplomaatiaga seotud asi tänases päevas: õhtupoolikul koju jõudes ootas mind ees veel ühe artikli tõlkimine samuse väljaande hüvanguks. Nii et täisdiplomaatiline päev, võiks öelda.

Loetud: Akadeemia 3/2014
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Labürint (Sony Entertainment), Välisilm (ETV), Kaunitar ja koletis (TV3), Elas kord Imedemaal (Sony Entertainment)

Pühabased mõtted

Nagu pühapäeviti tavaks, oli tänasegi päeva peamiseks sündmuseks ning tuum ja uba ema väisamine. Mis samamoodi traditsiooniliselt tähendas üht õige toekat kõhutäit ja sellele järgnevat mõnusat peatäit, seda viimast mõistagi ikka ristsõnavihikute kujul. Tänane päev oli küll selle poolest eriline, et vastmöödunud naistepäeva tähistamiseks viisin emale kaasa tordikese, mis tekitas, kui moodsalt väljenduda, tõsise turu, eee, torditõrke tema kodus: viimastel päevadel, paistis, oli talle igasugu magusaineid kohe õige palju kogunenud. Mis muidugi ei tähendanud, et ta tordikese ära oleks põlanud või poleks lasknud sel hea maitsta.

Kui lisada sellele veel mõningane vaevanägemine ühe huvitava artikli tõlkimisega Diplomaatia hüvanguks, siis võib päeva lugeda igati kordaläinuks, isegi sellest hoolimata, et väljas on hakanud paganama palavaks minema jälle - isegi kui taevas ja maa paistavad sellised mõnusad oktoobrised, siis temperatuur hakkab juba tasapisi suvve kiskuma. Aga esialgu õnneks siiski veel talutavates piirides.

Loetud: Akadeemia 3/2014
Vaadatud: mitte muhvigi

Laubased mõtted

Rien.

Loetud: Akadeemia 3/2014
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV), jalgpalli Premium liiga: Flora - Paide (ETV), Ussinuumaja (ETV2), Must ja valge armastus (ETV2), Ülemlaul (ETV2), Ärapanija (Kanal2), Vereinglid (TV6)

Neljabased mõtted

Rien.


Loetud: [digi] märts 2014
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)

Naiivitar ja Krimm, peotäis Kiievit peale

Selle kirjatüki mõte sündis mul Venemaa presidendi Putini Vladimiri Ukraina-teemalist intervjuud jälgides ja hiljem selle üleskirjutust lugedes. Selles oli mõni väljaütlemine, mis köitis mõneti rohkem tähelepanu ja mida ma ka allpool tsiteerin ja ära kasutan. Ühtlasi üritan olla nii "naiivne" kui võimalik ja püüda võtta avalikke väljaütlemisi tõe pähe, nii palju kui see võimalik on, kohkumata siiski tagasi ka osutamast selgele vastuolule, kui see peaks esinema.

Niisiis, esimene Putini väljaütlemine puudutab Krimmis toimuva õigustamist rahva tahtega ja selle võrdlemist Kosovoga. Viimane asjaolu pahandas tublisti mõningat osa Serbia avalikkusest, aga jäägu nende tungide ja tunnete klaarimine kuhugi mujale ja muule ajale. Vastav lõik ise kõlas järgmiselt:

И я вообще полагаю, что только граждане, проживающие на той или иной территории, в условиях свободы волеизъявления, в условиях безопасности могут и должны определять своё будущее. И если это было позволено, допустим, сделать косоварам, косовским албанцам, если это было позволено сделать вообще во многих частях света, то право нации на самоопределение, закреплённое, насколько мне известно, и в соответствующих документах ООН, никто не отменял. Но мы ни в коем случае не будем провоцировать никого на такие решения и ни в коем случае не будем подогревать такие настроения.
Я хочу подчеркнуть, я считаю, что только сами граждане, проживающие на определённых территориях, имеют право определять свою собственную судьбу.

Kes vähegi mäletab või viitsib järele vaadata, milline oli ja on Venemaa retoorika üldiselt nii 1998.-1999. aasta Kosovo sõja ajal kui ka sellele järgneval ajal tänase päevani, eriti aga samuse Putini sõnavõtud Kosovo iseseisvuse väljakuulutamise paiku 2008. aastal, võib kindlasti nentida, et juba üksi niisugune sõnavalik kujutab endast tollase (ja vähemalt ametlikult seni püsinud) positsiooni vaat et täielikku ümberkeeramist.

Aga olgu pealegi, inimesed, isegi presidendid, võivad aja möödudes ja asju paremini läbi mõeldes oma seisukohti muuta, selles pole põhimõtteliselt midagi imekspandavat, isegi kui nii äkiline kannapööre võiks panna ja peakski panema kulme ja veel teab mida kergitama. Selle kõrval oli palju tähelepanuväärsem Putini hinnang Krimmis ja Kiievis toimunu legitiimsusele, mille kohta käivad mainitud intervjuu-vestluse järgmised lõigud:

[Krimmist] И после того как предыдущий премьер подал в отставку, крымский парламент в соответствии с процедурами и законом на сессии Верховного Совета Крыма избрал нового премьер-министра. Конечно, он является легитимным. Там соблюдены все процедуры, предусмотренные законом, нет ни одного нарушения. 

[Kiievist, lühiduse huvides väljajätetega - igaüks võib ise kontrollida algmaterjali põhjal, et loodetavasti mitte liigsetega] Оценка может быть только одна – это антиконституционный переворот и вооружённый захват власти. [...] Обратите внимание, ведь Президент Янукович при посредничестве трёх министров иностранных дел европейских стран – Польши, Германии и Франции – в присутствии моего представителя (в таком качестве выступил омбудсмен, Уполномоченный по правам человека в Российской Федерации Владимир Петрович Лукин) подписали между оппозицией и властью тогда, 21-го, то самое соглашение, по которому, я хочу это подчеркнуть (хорошо это или плохо, я просто факт хочу отметить), Янукович практически свою власть уже сдал. Он согласился на всё, что требовала оппозиция: он согласился на досрочные выборы парламента, на досрочные выборы Президента, согласился вернуться к Конституции 2004 года, чего оппозиция требовала. Он положительно отреагировал и на нашу просьбу, и на просьбу западных стран, и прежде всего своей оппозиции, не применять силу. Ведь он не отдавал ни одного незаконного приказа по стрельбе по несчастным демонстрантам. Он, более того, дал указание вывести все милицейские силы из столицы, и они выполнили его приказ. Он поехал на мероприятие в Харьков, как только он уехал в Харьков, вместо того чтобы освободить занятые ранее административные здания, сразу же захватили и его резиденцию президентскую, и здание правительства, вместо того чтобы исполнить то, о чём договорились. [...] Являются ли эти сегодняшние власти легитимными? Парламент – отчасти да, все остальные – нет, и уж точно совершенно нельзя сказать о легитимности исполняющего обязанности президента, там просто нет никакой легитимности. Есть юридически только один легитимный президент. Ясно, что у него нет никакой власти, понятно. Но я уже об этом говорил, хочу повторить: этим легитимным президентом чисто юридически, безусловно, является только Янукович.

See hakkas mind intrigeerima, sest mu meelest käisid sündmused pisut teisiti. nii ajaliselt kui ka sisult. Ma olen kasutanud mitmesuguseid allikaid, mida oleks siinkohal vist lootusetu kõiki üles lugeda, aga üritan siin välja tuua vaid selliseid fakte, mida üldiselt kahtluse alla ei sea ükski mu nähtud allikas.

Kõigepealt Kiievist. Verised kokkupõrked on küllap hästi teada ja ma ei hakka siin lahkama, kes oli neis õilishing ja kes kaabakas, jäägu see hilisemate ja põhjalikumate uurimiste hinnata. Igatahes võib öelda, et murdepunkt sündmustes, seesamune, mida võib nimetada revolutsiooniks või siis võimuhaaramiseks, langes 21.-22. veebruarile. 21. veebruar, meenutame, oli see päev, kui asi tundus õige pisut rahunevat pärast kõige verisemaid sündmusi: kulminatsiooniks sai õhtul alla kirjutatud kokkulepe opositsiooniesindajate ja presidendi vahel, mõne Euroopa "tunnistaja" juuresolekul (Venemaagi esindaja oli kohal, aga leppele heakskiitu ei andnud), mis nägi ette mitu punkti olukorra normaliseerimiseks. Neid võib nii ja teistpidi lugeda, aga nii palju kui mina aru saan, asuti neid ka usinalt täitma. Vähemalt nii palju kui see oli tänavatel viibinud opositsiooni ja ülemraada kätes. Ainuke, kes sisuliselt tõrkus seda täitmast, oli president ise, kes mõni tund hiljem sootuks pealinnast ja pisut hiljem ka riigist kadus ning jättis seeläbi ka allkirjad andmata Ülemraadas kokkuleppe kohaselt vastu võetud seadustele.

Siiski oli kokkuleppes ka üks lause, millest on eelkõige kinni hakatud näitamaks, et (senine) opositsioon sugugi lepet ei täitnud: nimelt kohustus 24 tunni jooksul pärast selle tähtsaima, 2004. aasta põhiseaduse juurde tagasipöördumist sätestava seaduse vastuvõtmist loovutada kõik ebaseaduslikult inimeste käes olevad relvad. Kõrvaltseisjana on mulle jäänud pisut segaseks, kui palju või kui vähe seda kohustust täideti, aga on jäänud mulje, et 22. veebruari jooksul sulandusid senised nõndanimetatud Maidani kaitsjad ja ametlikud militsionäärid kokku ning võtsid ühiselt Kiievis korra alalhoidmise enda peale. Kindlasti on selles pildis lünki ja kindlasti ei olnud see sulandumine sujuv, nii et tundub, et see kohustus on võib-olla tõesti ainuke, mida kokku lepitud kujul ei täidetud - küll aga võib-olla hoopis teisel kujul, "Maidani kaitsjaid" senistesse korrakaitsejõududesse sulandades.

Igal juhul tuli 22. veebruaril ülemraada kokku ja asus päris palavikuliselt tegutsema uues olukorras, kus ühelt poolt oli vaja vastu võtta mitmeid seadusi ja muid seadusandlikke akte eelmise õhtu kokkuleppe täitmiseks, teiselt poolt aga selgus, et senine kõrgem riigivõim (president ja veel õige mitmed kõrged ametiisikud) oli ühtäkki haihtunud. On kõlanud väiteid, et osadele saadikutele olla silmnähtavalt survet avaldatud, millele osutanud nende "katkutud" olek 22. veebruari hommikul parlamenti ilmudes. Seda ei oska kinnitada ega välistada, mingeid sõnaselgeid väiteid kellegi suust, keda oleks "töödeldud", pole silma jäänud. Igatahes parlamendihoones endas "kaikamehi", nagu üks Eesti poliitik tabavalt väljendus, peale tavapärase miilitsavalve ei paistnud olevat ja seda pole ka keegi väitnud, nii et tõenäoliselt võib öelda, et see, mida parlament tol päeval ja järgmistelgi tegi, oli niivõrd-kuivõrd tehtud vastavalt südametunnistusele (või siis poliitilisele oportunismile), aga mitte sunniviisil.

Selline nägi siis välja ebaseaduslik võimuhaare. Nüüd aga võtame ette teise võimuhaarde, mis Putini sõnul olla igati seaduslik. Need sündmused leidsid aset 27. veebruaril Simferoopolis. Mingil hetkel vastu hommikut (levinuim on kellaaeg 4.20, aga esineb variatsioone siia-sinnapoole) võtsid eraldusmärkideta relvastatud isikud (eri hinnanguil 30-60 isikut) enda kontrolli alla Krimmi ülemnõukogu (ukraina keeles on seegi ülemraada, aga kasutan siinkohal venepärast varianti, et liigset segadust ei tekiks) hoone ja kihutasid sealt välja seda seni valvanud militsionäärid, misjärel heisati hoonele ka Venemaa lipp. Need relvastatud isikud olid hoones ka lõuna paiku, kui hakkasid kogunema ülemnõukogu saadikud, ja kontrollisid hoolikalt, keda sisse lasta ja keda mitte. Ajakirjanikke sisse ei lastud; väidetavalt olla ka sidevahendid sisenejatele ära korjatud. Mis seal seinte vahel täpselt toimus ja kuidas, jääbki küllap lõpuni teadmata; teada on nii palju: otsustati korraldada rahvahääletus pisut kummalise küsimusega ("Вы за государственную самостоятельность АР Крым в составе Украины на основе договоров и соглашений?") ning tagandada senine Krimmi autonoomse vabariigi valitsus ja määrata uut valitsust juhtima Aksjonovi Sergei.

Selline oli siis Putini arvates seaduslik võimuvahetus. Isegi ülimat vaoshoitust ja mõttepaindlikkust ilmutades on niisuguse järeldusega raske nõus olla - kui üldse, siis võib neile ühtmoodi mõõta "ebaseadusliku" iseloomu, aga vastandamine on küll selgelt liiast.

Kõige selle juures äratas tähelepanu veel üks asi. Väga palju on kõneldud neist nõndanimetatud Krimmi omakaitsejõududest ja väga palju on üpris argumenteeritult väitnud - küll eitamata ka isetekkeliste relvastatud jõuude olemasolu -, et tegelikult tegutsevad seal siiski peamiselt Venemaa sõjaväelased (relvastus, autonumbrid jm tõendid). Venemaa on päris mõistetavalt sellised süüdistused selgelt ja otsustavalt tagasi lükanud: oleks ju selle tunnistamine otsene tunnistamine, et on rikutud nii rahvusvahelist õigust üleüldiselt kui ka Venemaa ja Ukraina vahel sõlmitud mitmesuguseid lepinguid, sealhulgas Musta mere baaside lepingut. Putin kinnitas väga sõnaselgelt, et Venemaa ei ole mitte kuidagi sõjaliselt sekkunud Ukraina asjadesse:

ВОПРОС: Но это были российские солдаты или нет?
В.ПУТИН: Это были местные силы самообороны.
[...]
ВОПРОС: Можно тогда уточнить вопрос? Принимали ли мы участие в подготовке сил самообороны Крыма?
В.ПУТИН: Нет, не принимали.

Vastselt Krimmi valitsust juhtima asunud Aksjonovi Sergei oli aga samal päeval peetud pressikonverentsil sootuks teistsugusel arvamusel:

- А все-таки, почему здесь российские солдаты?
– Я обратился за помощью к Владимиру Владимировичу Путину с целью стабилизации ситуации в Крыму, оказания помощи, обеспечения безопасности граждан оказать нам содействие. Это содействие было оказано.

Minu arusaamist mööda need väljaütlemised omavahel kokku ei klapi: üks lihtsalt peab valetama või vähemalt eksima. Aga nagu poliitikas ikka, võimalikud on ka kolmandad ja neljandad võimalused. Tuleb vaid oodata, kuni tekib kooskõlastatud seisukoht ...

Kolmabased mõtted

Täna võis üle tüki aja taas näha Eesti meeste jalgallikoondist mängimas, täpsemalt uue treeneri käe all uut hooaega alustamas sõprusmänguga kaljusel Gibraltaril sealse vastselt UEFA ridadesse jõudnud meeskonna vastu. Nojah, eks need sõprusmängud on nagu on, head mängu tavaliselt seal ei näe, küll mitmesuguseid katsetamisi ja muud sellist. Nii ka täna: eriti millegagi Eesti ei hiilanud ja ilmselt ka ei tahtnud, sest Gibraltar on selgelt tunduvalt nõrgem meeskond, mistõttu nende taktika oli vähimagi ohu korral - ja seda jagus neile piisavalt - tõmbuda nii umbkaitsesse kui võimalik ning mõistagi ei hakanud Eesti üritama sellest läbi murda, sest see võinuks asjatult kulutada jõudu ja veel enam, tuua kaasa vigastusi, mida sugugi pole vaja. 2:0 võit tuli sellest hoolimata. Aga ega vähemalt minu pilk eriti aru ei saanud, et uus treener ja uued käigud - võib-olla pole ka veel põhjust, lõppeks ikkagi esimene mäng.

Rõõmustavama poole pealt võib veel lisada, et täna nägi ilmavalgust üks mu viimase aja pisut suurematest tõlketöödest, Avatud Eesti Fondi tarbeks tõlgitud Euroopa Parlamendi valimiste eelsele ajale ajastatud üleeuroopalise Euroopa tuleviku arutelu alustekst, mis mu pisikeseks üllatuseks avaldati põhiosas ka Postimehe võrguversioonis (põhilugu siin, selle sees ka viited edasistele osadele). Ega see mind muidugi kurvasta, vastupidi, tõlkides tundus, et sellesse teksti on panustatud tubli annus mõttetööd, nii et selline laiem avalikustamine on igati kohane ja väärt.

Aga muidu kulus suurem osa päevast samuti Postimehe peale: neil on kavas üks erileht ning selle tarbeks valmis mul täna lausa nelja artikli tõlge. Kuigi arv on näiliselt suur, siis lood ise polnud ometi kuigi pikad ega ka eriliselt nõudlikud, rohkem sellised pidupäevased, nii et väga suurt tükki see nüüd ka küljest ei võtnud.


Loetud: Eesti etümoloogiasõnaraamat
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus. Gibraltar-Eesti (ETV2)

Ilmunud tõlked:
John Lucas: John, ega te soovi mulle raha anda? (Postimees, 05.03.2014)
Euroopa uus lepe. Euroopa tuleviku strateegilised valikud (sissejuhatav tekst)

Teisibased mõtted

Tänase päeva peamine featuur oli taas külaskäik ema juurde. Ma ka ei tea, miks, aga mingil põhjusel on nii kujunenud, et lisaks jõuludele ja ema sünnipäevale on just vastlapäev see päev, mil ma ikka tema juurde satu. Eks ma tegelikult kahtlustan, et sellel võib olla mingisugune seos sel päeval pakutava hernesupi ja vastlakuklitega, aga milline täpselt, pole ma veel päris hästi aru saanud :-) Olgu, sel aastal, nagu mõnelgi korral varem, oli tegelikult hernesupi asemel oasupp, aga see teeb peaaegu sama välja. No ja üks ristsõnavihikuke ka veel kopsaka kõhutäie järel kindlustas ka mõnusa peatäie, nii et päev ja külastuskäik läks igati täie ette.

Loetud: Eesti etümoloogiasõnaraamat
Vaadatud: Tehisintellekt (Fox), Kaunitar ja koletis (TV3)

Esmabased mõtted

Kui jätta kõrvale ühe taas väga kiiresti soovitud (aga õnneks ka mitte kuigi pika ja mitte väga nõudliku) artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks, mõningate mõne päevaga kogunenud Krimmi-teemaliste (praegusest konfliktist ajendatud, aga mitte sellega päris vahetult seotud) mõtete väljavalamine ajaveebi eraldi sissekandes ja veel seitseteist pisemat, ent ometi aega nõudvat, tülikat ja väsitavat asjaajamist, siis jah, rien mis rien.


Loetud: Eesti etümoloogiasõnaraamat
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Jumala sõdalased ja jumala vaenlased (ETV), Kaunitar ja koletis (TV3)

Mõnest Eesti ja Krimmi kurvamaigulisest kokkupuutest

Paari päeva eest Postimehe hüvanguks maineka Briti ajalooseletaja David Keysi Krimmi kriisile ajaloolist tausta pakkuvat artiklit (ilmus 3. märtsil) tõlkides turgatasid lisaks tolles kirjutises leidunud üldistele tähelepanekutele meelde veel mitmed seigad, mis seovad Eestit või eestlasi Krimmiga. Paraku pole need mitte just kõige positiivsemad ja on pigem isegi aidanud kaasa Krimmi praeguse keerulise olukorra tekkele, isegi kui eestlased pole olnud neis seikades algatajad, vaid rohkem ühed paljudest, kes vooluga kaasa haarati.

Kui jätta kõrvale võimalikud varasemad kokkupuuted, siis algas Krimmi ja eestlaste lähem kokkupuude poolteise sajandi eest Krimmi sõja ajal. Võimalik, et ehk sõdis mõni eestlane ka otseselt Krimmis, aga peamine kokkupuude oli rohkem kodumaine: hästi põgusalt puudutas too sõda ju ka siinset kanti, mistõttu siingi värvati rohkem mehi kodukandi kaitseks. Ja mõistagi kirjutati sõjast ajalehtedes, nii palju kui neid tollal oli, ning kõneldi kantslites ja rahva seas.

Märksa otsesemalt puudutasid aga ka eestlasi sõja tagajärjed, seda vähemalt kahes aspektis. Kõigepealt sõja lõpetanud Pariisi rahu, mille kindlasti tähtsaim, aga paraku üürikeseks ja vähetoimivaks jäänud punkt nägi ette Musta mere demilitariseerimise - ah, kui palju vähem probleeme võiks olla, kui see säte oleks järgimist leidnud! Üks teine ja siinset kanti rohkem puudutav punkt nägi ette Ahvenamaa demilitariseerimise (ja see punkt on jäänud tänini püsima (kui õige pisike, paariaastane vahepala Esimese maailmasõja ajal välja arvata), kinnitatuna 1921. aasta rahvusvahelise lepinguga), mille kiiluvees 1857. aastal kaotas staatuse kindlusena ka Tallinn, mis omakorda andis linna arengule tugeva tõuke.

Teine püsivam seos tekkis mõned aastad hiljem, mil sajad eestlased asusid Krimmi välja rändama (meenutagem prohvet Maltsveti ja tema "valget laeva", mis pidigi ju jüngrid Krimmi viima). See episood on Vilde Eduardi klassikalise sule läbi küllap hästi teada, nagu on teada ja uuritud ka põhjused, miks Eesti talupojad kodumaalt välja rännata tahtsid, aga ehk pisut vähem on teadvustatud seda, miks oli sihtmärk just Krimm.

Selleks tuleb vaadata ajas pisut tagasi. 1783. aastal liitis Venemaa pärast pikki jõukatsumisi Türgi ja selle (küll väga suure autonoomiaga) vasalli Krimmi khaaniriigiga lõpuks Krimmi enda külge, mis tõi kaasa hulga kokkupõrkeid sealse enamusrahvaga, keda tänapäeval nimetatakse krimmitatarlasteks, keda uus võim, tavaliselt täiesti õigustatult, pidas enda vaenlase Türgi poolehoidjaks. Mis omakorda tõi kaasa paljude krimmitatarlaste põgenemise kunagise süserääni Türgi aladele. Üks suuremaid laineid jõudiski kätte Krimmi sõja ajal ja pärast seda. Arvatakse, et 300 000 krimmitatarlasest põgenes lausa 200 000. Seeläbi tekkis mõistagi palju tühja maad, aga et see oli viljakas, hakati sinna asunikke meelitama (mõnikord ka poolsunniviisiliselt asustama). Selle lainega läksid kaasa ka eestlased (sama võib näha Kaukaasia eesti asunduste puhul, mis tekkisid eriti tšerkesside vaenamise ja pagemise järel tühjenenud aladele).

Toona mõistagi tänapäevastes "rahvuslikes" terminites väga ei mõeldud, aga põhimõtteliselt võib teiste seas ka ühtekokku mõnda tuhandet eestlast pidada samasugusteks "okupantideks", nagu, ütleme, neid venelasi või teiste rahvaste esindajaid, kes pärast Teist maailmasõda valgusid (omal tahtel või keskvõimu innustatuna) üle võtma muu hulgas ka Eestis tühjaks jäänud talusid. Krimmitatarlaste puhul on muidugi restitutsiooniküsimused veel keerulisemad, kas või juba selle tõttu, et need ulatuvad nii kaugele ajalukku, aga veel enam sellepärast, et nad kogu rahvana 1944. aastal kodumaalt küüditati, ning said sinna naasta alles pool sajandit hiljem - mõistagi vahepeal täiesti muutunud oludesse. Tõele au andes võib öelda, et ega nad hirmus väga polegi restitutsiooni taotlenud, mõistes päris hästi, et see tooks kaasa üliränga juriidilis-omandusliku segapuntra.

Kolmas kurva maiguga seos eestlaste ja Krimmi vahel jääb Venemaa kaugele üle piiride valgunud kodusõja aegadesse. Revolutsioonilainetuses üritas ka Krimm end iseseisvaks kuulutada, ent nende rahvavabariik jäi üürikeseks ja edaspidi andsid tooni välised jõud (Saksa, Vene ja Ukraina väga eri karva sõjajõud). Nende seas ka eestlased ehk täpsemalt punaste poolel võitlev Eesti kütidiviis.

Kui sageli on eestlased "palgasõduritena" (st võideldes mujal kui kodumaal - "palgasõdurid" ei ole siin mõeldud halvustavana, vaid lihtsalt tähistamaks, et võideldakse millegi muu kui vahetu kodupinna eest) leidnud tubli tunnustamist, siis Lõuna-Venemaa ja Ukraina alade toonastes võitlustes nad ennast just kõige paremast küljest ei näidanud. Võitluses anarhist Mahno jõududega suutsid nad 1920. aasta alguskuudel enam-vähem toime tulla, kuid suvel tabas tõsine tagasilöök, kui kümned eestlased langesid vangi ja hukati.

Vahepeal jõudis aga suur osa kütidiviisi üksustest võidelda ka Perekopi piirkonnas (mis teatavasti ühendab Krimmi poolsaart nõnda-ütelda Päris-Ukrainaga), kus nad aga märtsis peetud võitlustes verest tühjaks jooksid ilma märkimisväärset edu saavutamata. Ehk nagu nendib eestlaste punaste väeosade ajalugu dokumenteerinud Tipneri Johannes: "Õieti läbi mõeldud, kuid halvasti ette valmistatud operatsioon ei andnud tulemusi [...] Neis ja järgnevais lahinguis kandsid eesti diviisi väeosad suuri kaotusi, kuid võitlesid viimase võimaluseni."

Eesti kütidiviisile tähendas see ühtlasi ka lõppu: allesjäänud mehed jagati teiste Punaarmee ja Ukraina Tööarmee vahel - kus nad küll ka edasi võitlesid Krimmi pärast, mis teatavasti 1920. aasta lõpul suudetigi Wrangeli valgete vägede käest kätte saada, millega ühtlasi sai põhimõtteliselt lõpu Venemaa kodusõda. Aga mitte ainult. Eespool mainitud Tipner sedastab: "Teised endised eesti väeosad täitsid tööarmee koosseisus ülesandeid vilja rekvireerimisel kulakuilt, samuti teostasid rohkearvulisi operatsioone banditismi likvideerimisel."

Lõpetuseks võib mainida veel üht kurba kaudsemat seost eestlaste ja Krimmi vahel. Kui uskuda ajahele Kommersant lisa Vlast uuringut (Vlast, nr 8, 03.03.2014)), on praeguse Krimmi kriisi taga Venemaa poolel seisnud "ajutrustina" eelkõige Venemaa presidendi administratsioon, mille juhi asetäitja on teatavasti eesti juurtega Vaino Anton. Tõsi, Vlasti uuringu järgi ei ole tal - ehkki mehel on rahvusvaheliste suhete alane haridus ja ta on töötanud ka välisministeeriumis - siiski praegustes sündmustes nähtavasti kuigi kandvat osa, sellega tegelevad "suuremad kalad".

Niisiis, kuigi Eesti juhindub praegu Ukraina terviklikkuse kaitsmisel ja Venemaa sammude vastustamisel kahtlemata sootuks muudest, aktuaalsematest muredest ja seisukohtadest, tasuks ehk meeles pidada ka neid varasema ajaloo seiku, milles eestlastel on olnud küll mitte kandev ja kindlasti mitte algatav osa Krimmi praeguste hädade ja murede tekkes, aga siiski just selline roll, mis võiks tugevdada tahet teha praegu kõik, et need ebamugavad seigad võiksidki jääda minevikku ega lisanduks uut häbikoormat.

Pühabased mõtted

Nagu ikka, oli tänagi päeva kulminatsioon külaskäik ema juurde. Mis algas pisikese vapustusega: vaevu ärganud ja silmad avanud, oli kohe tunne, et midagi on valesti - ja tõepoolest, suutnud tuvastada ärevuse allika elupaigast väljaspool, silmasin õues maha langenud valget kihti. Tõsi, välja minnes ja pisut asja seedides leidsin, et tegelikult pole sel mõnusalt hilissügisesel ilmal, mil värske lumeke vargsi end maha poetab, et siis kohe jälle pelglikult jalga lasta, õieti midagi viga. Nojah, veidi sopane ehk küll, aga eks see käib parima aastaaja elik sügise juurde ju nagunii.

Ema juures oli vastuvõtt lausa kuninglik: lisaks tavapärasele kopsakale kõhukinnitusele oli ta valmistunud ka lähenevaks vastlapäevaks ja hankinud selleks kohaseid valge mütsikesega kukleid, mida ma endastmõistetavalt ainult hea maitsta lasin. Ja mõistagi ei puudunud kõhutäie kõrvalt ka peatäis, see viimane siis loomulikult ikka ristsõnade kujul.


Loetud: Eesti etümoloogiasõnaraamat
Vaadatud: Jüri Rumm (ETV2)

Ilmunud tõlked: D. Keys. Ukraina ja Venemaa pingete taga Krimmi pärast seisab pikk ja raske ajalugu (Postimees, 03.03.2014; lingitud online-versioon ilmus haruldasel kombel juba täna, pühapäeval)

Laubased mõtted

Kui jätta kõrvale tõsiasi, et palve peale kiiresti tegutseda tõlkisin täna ühe artikli Postimehe hüvanguks, siis oli täna rohkem ühe pisut kurvamaigulise tähtpäeva hõnguga - aga selles oli siiski ka õige pisut lootusekiiri ja optimismi. Nimelt möödus täna, kui ma nüüd ikka õigesti arvutasin, täpselt üks aasta, üks kuu ja üks nädal sellest, kui ma viimati KDE tõlkimisega tegelda sain ja suutsin. Aga lootusekiir tuleneb sellest, et kui liita tollele ümmargusele tähtpäevale veel üks päev (sissekande aja järgi), siis täna võtsin siiski kätte ning asusin taas ka KDE tõlkimisega tegelema. Nagu ilmnes, on selle vahepealse pisut enam kui aastaga päris palju uut materjali juurde tekkinud (mõistagi osaliselt ka sellist, mis vajab - tõlkimise mõttes - kõigest ülevaatamist, aga siiski ka päris palju uut). Nii et suurtest töövõitudest rääkida on veel väga vara. Seda enam, et see tänane purtsatus jääb mõneks ajaks ka ainsaks ja sestap pigem sümboolseks: enne kui tõsisemalt KDE kallale asuda, tuleb kustutada veel mõned pakilised tulekahjud mu tegemata, aga hädasti tegemist vajavate tööde jadas. Ent kui midagi päris ootamatut ette ei tule, siis ei peaks järgmisi sissekandeid kohe kindlasti mitte nii kaua ootama, vaid need võiksid järgneda juba üsna varsti - ent jäägu täpne aeg siiski asjaolude kulu ja tao otsustada ...


Loetud: Eesti etümoloogiasõnaraamat
Vaadatud: mitte muhvigi

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu