Minu käest on viimastel päevadel õige mitu korda päritud, mida ma arvan Krimmi iseseisvumisest, liitumisest Venemaaga ja üldse olukorrast seal. Ja mul on olnud mõningaid raskusi sellele selgelt ja üheselt vastamisega. Anarhistina, kelle meelest võim, nii palju kui seda üldse üksikisikust väljaspool vaja peaks olema, peaks asuma võimalikult samusele üksikisikule lähedal, ei saa mul loomulikult olla midagi Krimmi iseseisvumise vastu: isegi kui Ukraina koosseisus oli tegu autonoomse vabariigiga, on vaieldamatult võimu toomine inimestele lähemale plussmärgiga nähtus. Mille antud juhul nullib küll täielikult soov otsekohe liituda Venemaaga, kus võim on kahtlemata oluliselt tsentraliseeritum ja seeläbi üksikisikust kaugemal kui isegi Ukrainas (rääkimata juba võrdlusest Eesti või veel suurema vabadusastmega maadega). Samamoodi on tagasihoidlikult öeldes kahtlane viis, kuidas praegusel juhul toda rahva tahet välja selgitati, millest ma olen oma ajaveebis põgusalt ka varem kirjutanud.
Küllap mu ajaloolase haridus tingib selle, et ma püüan ikka mõista asju nende ajalises kulus, nii ka Krimmi sündmusi ja seda, mismoodi ja kas üldse võiks see iseseisev olla. Sestap üritan allpool visandada põgusalt mu arvates tolle iseseisvussooviga seonduva ajatelje, mille puhul tuleb küll kohe ette öelda, et sellega kaasneb omajagu juriidikat, milles ma just väga kompetentne ei ole ja mille üle, nii palju kui ma aru saan, ei ole ühel meelel ka vastavaid probleeme käsitlenud asjatundlikumad isikud. Ma vähemalt püüan sellistel juhtudel esitada fakte ja enda arusaama, mainides muidugi ära ka teistsugused seisukohad, nii palju kui ma neid tean - aga ei pretendeeri vähemalt juriidilises mõttes mingil juhul lõplikule tõele.
Aga enne seda, kui asuda ajaloo kallale, tuleks õige pisut kõnelda veel ühest asjast, nimelt iseseisvumisest lähtudes rahvusliku enesemääramise printsiibist, nagu seda Krimmi puhul on tahetud esitada. Millistele kriteeriumidele üks rahvas/rahvus peaks vastama või milline peaks olema teatava territooriumi rahvuslik koosseis, et enesemääramisõigust kasutada, selle üle on vaieldud ja arvatavasti vaieldakse veel pikka aega, nii et sellesse ei hakka ma enda nina toppima. Küll aga annaks põgusa ülevaate Krimmi rahvastikuloost (suurema osa andmetest leiab siit: ma kontrollisin neid jõudumööda ka muudest allikatest, paistavad olevat nendega kooskõlas - märkusena võib lisada, et viimasel nädalal on veebis levinud üks teine tabel, millest võib otsekui välja lugeda ukrainlaste enamust veel 1897. aastal - jah, see ei ole vale, aga see puudutab kogu toonast Tauria kubermangu, mis hõlmas lisaks Krimmile ka tubli osa põhjapoolsemaid alasid, enamuse praegusest Hersoni kubermangust ja veel muudki, kus ukrainlasi oli tunduvalt rohkem).
Millisel rahval peaks Krimmile kõige suurem õigus olema, on raske öelda. Sküütidest-sarmaatidest ehk väga muistse aja asukatest pole õieti enam midagi alles, kui mitte arvestada edasikanduvaid geene juba nime poolest teistes rahvastes. Sama võib öelda kreeklaste kohta: praegused kreeklased Krimmis on rohkem 19. sajandi Kreeka iseseisvusvõitluse aegadest pärit põgenike ja ümberasujate järeltulijad kui antiikaja või isegi keskaja kreeka kolooniate elanike järglased.
Selgemalt on alles krimmitatarlased, kelle kujunemise algusajaks võib pidada umbkaudu 14. sajandit (st aega pärast mongolite 13. sajandi keskpaiga vallutusi ja enne Krimmi khaaniriigi tekkimist 15. sajandi keskel - viimane, see tähendab khaaniriik, mõistagi soodustas "rahvusliku ühtsuse" kujunemist, isegi kui sellise mõiste kandmine tollesse aega on omajagu anakronistlik). Veel Venemaa vallutuse eel 18. sajandi lõpul hinnatakse tatarlaste osakaalu Krimmis nii 90 protsendi kanti. Sealtpeale hakkas see mõistagi langema, aga veel 19. sajandi viimase veerandi algul oli neid üle poole Krimmi elanikkonnast. Alles sajandi lõpuks langes nende osakaal umbes kolmandiku peale (teise kolmandiku moodustasid selleks ajaks venelased). Lõpliku hoobi nende tähtsusele Krimmis andis 1944. aasta küüditamine - isegi eestlastel, keda sama nimetusega saatuslik hoop on tabanud, on ehk raske ette kujutada, milline tragöödia võib olla kogu ja terve rahva küüditamine täies koosseisus tuhandete kilomeetrite kaugusele. Siiski, nii pea kui olud võimaldasid (aga see juhtus alles 1989. aastal, päris Nõukogude Liidu lõpus - samuti erinevus eestlastest, kes tasahilju hakkasid tagasi tilkuma juba 1950. aastatel), võtsid nad jalge all tee enda või esiisade kodumaale ja praegu moodustavad ligikaudu 12 protsenti Krimmi elanikkonnast.
Slaavlastel, eelkõige Ukraina alade, aga ka kaugemate, juba rohkem tänapäeva venelaste eelkäijatega asustatud territooriumide elanikel, on samuti Krimmiga kokkupuuteid õige ammu, kaugelt enne Venemaa vallutust. Nimelt oli Krimmi khaaniriik väga tegus orjadega kauplema ning hangiti neid eelkõige just slaavlaste aladelt. Mõningatel hinnangutel liikus läbi Krimmi laiema türgi-araabia maailma orjaturgudele kaks kuni kolm miljonit inimest, peamiselt just slaavlased. Seda pole muidugi väga palju võrreldes Atlandi orjakaubanduse või ka araablaste Aafrika orjakaubanduse mahtudega, aga eks oli ka Venemaa omajagu hõredama asustusega kui Aafrika.
Lisaks muudele kaalutlustele (territoriaalne ekspansioon, nagu see ikka iseloomulik on riikidele, kui vähegi võimalust ja jõudu jagub) oli kindlasti just orjakaubandus ja Krimmi selleks korraldatavad rüüsteretked üks olulisi põhjuseid, miks Venemaa Krimmi nii kangesti vallutada tahtis (või vähemalt sõjaliselt purustada). Ja on sestap ka üpris loomulik, et suhtumine tatarlastesse kui orjapüüdjatesse oli uutel võimudel küllaltki negatiivne ning uue võimu eest pagenud tatarlaste asemele hakati innukalt tooma uusasunikke mujalt Venemaalt. (Jah, ka eesti külad tekkisid sinna ühe järjekordse asustamislainega, mis algas pärast Krimmi sõda 19. sajandi keskel.)
1917. aastaks oli venelaste ja tatarlaste vahekord jõudnud protsentides umbes tasemele 40:30 ja järgmise paarikümne aasta jooksul see palju ei muutunud (1939. aastal umbes 50:20). Nagu öeldud, murrang tuli 1944. aastal, mil pärast küüditamist kerkis venelaste osakaal lausa kolmveerandini (ukrainlaste osakaal samal ajal varasemalt kümmekonnalt protsendilt veidi üle paarikümne). Tänapäeval on viimased kindlad andmed pärit 2001. aasta rahvaloendusest, mil venelasi elas Krimmis 58, ukrainlasi 24 ja tatarlasi 12 protsenti. Usutavasti ligilähedaselt sama oli see vahekord ka käesoleva aasta algul, kui üldse, siis ehk õige pisut võis olla tõusnud ukrainlaste ja tatarlaste osakaal.
Eelnev kõrvalepõige kuivadesse ajaloolis-demograafilistesse üksikasjadesse oli osaliselt vajalik ka selleks, et jõuda vähemalt minu jaoks kõige üllatavama tõdemuseni Ukraina ja Krimmi ajaloo uurimisel: kui vaadata piirkonna praeguste iseseisvuspüüdluste algusjärku ehk aega 1917. aasta revolutsioonide ümber, siis just rahvusliku enesemääramise printsiibist lähtudes ei soovinud Ukraina sugugi enda rüpes näha Krimmi!
See lähtub Ukraina iseseisvumisele aluse pannud Ukraina Keskraada 7. (uue kalendri järg 20.) novembril 1917 välja antud III universaalist, milles on nimetatud, et loodavasse Ukraina Rahvavabariiki (mida sel hetkel küll nähti veel Venemaa koosseisus; täielik iseseisvus kuulutati välja alles IV universaaliga 9. (22.) jaanuaril 1918) peab teiste toonaste kubermangude seas kuuluma "Tauria (ilma Krimmita)". Nagu eespool mainitud, oli 1917. aastaks seal rahvuste vahekord tõepoolest selline, et ülekaalus olid juba venelased (41%), kellele järgnesid krimmitatarlased (29%) ja siis pika puuga ukrainlased (9%).
Tol hetkel ei soovinud Krimmi enamusrahvas siiski oma enesemääramisõigust sugugi kasutada, küll tegid seda aga tatarlased, kes mõistagi samuti ajaloole ja sugugi mitte hirmus kaugele suuremale või vähemale iseseisvusele Krimmi khaaniriigina (meenutuseks: Venemaa anneksioonist oli möödas vaid 134 aastat) tuginedes kuulutasid pisut pärast Keskraada otsust, täpsemalt novembri lõpul 1917 välja Krimmi Rahvavabariigi.
Kui Ukraina iseseisvus vähemate või suuremate raskustega püsis umbes 1920. aastani, siis Krimmil läks palju kehvemini: rahvavabariik hääbus juba 1918. aasta jaanuaris, mil seal said võidu kohalikud enamlased, ning edasi järgnes üle kahe aasta sõdade tallermaaks olemise aega, mille vältel seal õigupoolest kohalikest elanikest lähtuvat võimu enam ei tekkinudki. Sestap - ja ühtlasi arvatavasti lähtudes ka eelmainitud universaalis sisaldunud seisukohtadest, isegi kui need olid enamlaste vaenlaste välja öeldud - pole arvatavasti üllatav, et kui Nõukogude Venemaa Punaarmee koos Nõukogude Ukraina Tööarmeega 1920. aasta lõpul Krimmi vallutas (mis selleks ajaks oli aastajagu olnud Vene valgete jõudude (Denikin, Wrangel) peamine kants), ei tekkinud küsimustki, nagu võiks see kuuluda Ukraina Nõukogude vabariigi koosseisu. Vastupidi, 1921. aasta lõpus loodud Krimmi Autonoomne Sotsialistlik Nõukogude Vabariik hakkas kuuluma Vene NFSV koosseisu.
Ja kuulus selle koosseisu kuni 1954. aastani, ainuke administratiivne muutus vahepeal toimus 1944. aastal, mil pärast krimmitatarlaste in corpore küüditamist muudeti ka ala staatust: autonoomia kaotati ja nüüdsest oli tegu vaid oblastiga Vene NFSV koosseisus. Sellisena, st oblastina, läks Krimm 1954. aastal ka Ukraina NSV koosseisu.
Selle juures tuleks ära õiendada üks praegusel ajal, eriti pärast Putini Vladimiri äsjast kõnet levima hakanud väärarusaam. Kui Putin väitis käesoleva nädala teisipäeval, et 1954. aasta otsus oli vastu võetud "isegi omaaegseid põhiseaduslikke norme" eirates, siis nii see kindlasti polnud. Sel ajal kehtis NSV Liidus 1936. aasta põhiseadus, mis ütleb sõnaselgelt, et "Nõukogude Sotsialistlikkkude Vabariikide Liidu funktsioonidesse, tema kõrgemate võimuasutuste ja riigivalitsemise asutuste näol kuuluvad [...] liiduvabariikide vaheliste piirimuutuste kinnitamine" ( $14) ja et "Liiduvabariikide maaala ei või ilma nende nõusolekuta muuta" ($18). 1954. aasta otsus Krimm Vene NFSV koosseisust Ukraina NSV koosseisu anda formaalselt rahuldas kõiki neid tingimusi: olid olemas vastavad liiduvabariikide võimuorganite taotlused, mis keskvõimu otsusega rahuldati. Rahva arvamuse küsimist tollal lihtsalt ette ei nähtud, kuivõrd Nõukogude võimuorganid ju ametlikult kehastasidki rahva tahet ...
Küll muutus rahva tahtega arvestamine oluliseks NSV Liidu vaevalistel lõpuaastatel, mil esimene ametlik rahvahääletus peetigi nimelt Krimmis, kus 1991. aasta 20. jaanuaril küsiti elanikelt, kas nad soovivad Krimmi autonoomise nõukogude vabariigi taastamist. Umbes sama suure enamusega nagu praegusel referendumil olid krimlased ka selle poolt. 12. veebruaril tehti rahvahääletusest vajalikud järeldused ja Krimm saigi taas oblastist autonoomseks nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.
Selle juures on aga paar konksu, millele tol ajal nii hirmus suurt tähelepanu ei pööratud, aga mis on nüüd taas välja kaevatud ja millel seepärast tuleks peatuda. Nimelt oli jaanuarireferendumil esitatud küsimus: "Вы за воссоздание Крымской Автономной Советской Социалистической Республики как субъекта Союза ССР и участника Союзного договора?" Veebruarikuine taastamisotsus, mille võttis vastu Ukraina NSV Ülemnõukogu, sätestas aga järgmist: "Восстановить Крымскую Автономную Советскую Социалистическую Республику в пределах территории Крымской области в составе Украинской ССР."
Toona kavandatud uue liidulepingu kohaselt (projekti leiab siit) pidanuks see ühtlasi tähendama ka uue lepingu sõlmimist Ukraina ja Krimmi vahel, mis sätestaks täpselt nende omavahelised suhted. Paraku, nagu teada, jäi liiduleping tulemata, tuli hoopis augustiputš ja kõik, mis sellele järgnes. Ja ühes sellega tuli veel üks rahvahääletus 1. detsembril 1991, millele seati küsimus: "Подтверждаете ли Вы Акт провозглашения независимости Украины?" Sellele vastati kogu Ukrainas ülekaalukalt pooldavalt, isegi Krimmis oli poolehoidjate osakaal 54 protsenti.
Sellegi referendumi puhul on üritatud väita, et rikuti toona kehtivat õiguslikku raamistikku: nimelt kehtis sel ajal veel NSV Liidus juba 1990. aastal vastu võetud seadus, mis sätestas liiduvabariikide lahkumise liidu koosseisust ja mille kohaselt tulnuks liiduvabariigi koosseisu kuuluvates autonoomsetes üksustes korraldada eraldi referendum. Minu arvates muudab aga asja segasemaks asjaolu, et pärast augustiputši kuulutas septembri algul end iseseisvaks ka Krimm, täpsemalt võeti 4. septembril vastu Krimmi iseseisvusdeklaratsioon, mille kohaselt Krimm pidi olema küll iseseisev vabariik, aga ometi Ukraina koosseisus. Nii et sellest lähtudes jälle ei pruugi too NSV Liidu 1990. aasta väljaastumisseadus üldse asjakohane olla (aga nagu öeldud, selles pole sugugi ühel meelel ka need palju pädevamad juristid, keda ma olen sattunud lugema).
Igatahes iseloomustas 1990. aastate algust tubli vägikaikavedu Ukraina ja Krimmi vahel. 1991. aasta septembri suveräänsusdeklaratsiooni järel kuulutas end vahepeal Krimmi ANSVst Krimmi Vabariigiks nimetanud alal võimu teostav Krimmi Ülemnõukogu 5. mail 1992 välja riikliku iseseisvuse.(ja ühtlasi pöördus Ukraina poole sooviga sõlmida kahepoolne suhteid sätestav leping). Päev hiljem vastu võetud Krimmi põhiseaduses kinnitati kuulumist Ukraina koosseisu ja nähti ette kahepoolsete suhete korraldamine vastava lepinguga.
Aktiivsele vägikaikaveole panid piiri ühelt poolt Ukraina keskvõimu 1994. aasta otsus nimetada piirkonda edaspidi ametlikult Krimmi Autonoomseks Vabariigiks ja teiselt poolt viimases redaktsioonis 1998. aastal kinnitatud Krimmi põhiseadus. Viimane sätestab üsna suure autonoomia, mis tundus rahuldavat mõlemat poolt, vähemalt umbes järgnenud viisteist aastat. Muide, praeguste sündmuste valguses tuleb märkida, et selles on üks huvitav säte: "Никто не имеет права приобретать или использовать властные полномочия в нарушение Конституции Украины, законов Украины, Конституции Автономной Республики Крым, нормативно-правовых актов Верховной Рады Автономной Республики Крым." (I osa, artikkel 6, punkt 5).
Veel poolteist aastat tagasi tundus, et Krimmi ja Ukraina vahekorrad on kõigest hoolimata rahuldavad. Ühe nähtavasti küllaltki esindusliku küsitluse kohaselt oli Krimmi Venemaaga liitmise pooldajate (keda oli kogu aeg olnud) hulk järjepidevalt vähenenud, autonoomse staatusega leppijate arv aga sama järjepidevalt kasvanud: 2012. aasta suvel oli esimesi 38 ja teisi 40 protsenti (samal ajal Krimmi täielikku iseseisvust pooldas ainult kümmekond protsenti).
Ent siis saabus nõndanimetatud Euromaidani aeg ning ka Krimmis hakkasid meeleolud muutuma. Seda juba enne kõige ärevamate sündmuste algust - Krimmi võimud väljendasid ärevust (peamiselt) Kiievis toimuvate sündmuste üle juba detsembris, 4. veebruaril aga tuldi ülemnõukogus välja algatusega korraldada "natsionalistlik-fašistlike rühmade võimule pürgimise tingimustes" Krimmi elanike seas küsitlus poolsaare edasise staatuse kohta.
Edasised sündmused on küllap hästi teada (nagu algul öeldud, käsitlesin ma neid pisut ka ühes oma varasemas ajaveebi sissekandes): (ka juriidiliselt) kaheldava väärtusega võimu ülevõtmine 27. veebruaril; nõndanimetatud omakaitseväelaste (kelle seas kahtlemata oli ka tõepoolest relvastatud krimlasi, aga peaaegu kindlalt ka Venemaa sõjaväelasi - ning on alust arvata, et viimaste roll oli määrav) võimutsemine; kiiruga korraldatud referendum 16. märtsil, Krimmi iseseisvuse väljakuulutamine 17. märtsil ning päev hiljem Krimmi Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni lepingu sõlmimine, mille kohaselt Krimmist saab Venemaa osa.
Nagu öeldud, ei saa ma kuidagi olla põhimõtteliselt Krimmi elanike enesemääramisõiguse vastu, aga viis, kuidas seda praegu on tehtud, on pigem rõlge samuse enesemääramisõiguse üle irvitamine, mitte selle tegelik teostamine. Ühelt poolt on selge, et Krimmis on küllaga neid, kelle meelest liitumine Venemaaga on igati õige - seda kinnitavad nii eespool mainitud poolteise aasta taguse küsitluse kui ka nüüdse referendumi tulemused -, aga teiselt poolt on äärmiselt kaheldav, kas ilma Venemaa ülivõimsa propaganda ning otsese jõulise ja jõuga sekkumiseta naaberriigi asjadesse oleksid need vähegi ülekaalus.
Kogu kaasnevast retoorikast hoolimata jätab kõik ikkagi rohkem jõhkra annekteerimise mulje, millele juriidilise korrektsuse katte andmisega pole isegi nii palju vaeva nähtud, et seda mujal kui annekteerijate enda seas aktsepteeritaks. Kas või juba Krimmi referendumi korraldamine. Et selle puhul oleksid olnud täidetud kehtivad seadused (retoorika, mida vähema või suurema eduga, pigem vähemaga, on üritanud lauale käia nii Venemaa kui ka Krimmi praegused võimud), tulnuks lähtuda Ukraina põhiseadusest, mille 73. paragrahv sätestab, et muutusi Ukraina territooriumis tuleb heaks kiita või tagasi lükata ainult üleukrainalisel referendumil. 72. paragrahv aga sätestab, et niisuguse referendumi saab algatada kas Ukraina parlament või president või ka rahvas juhul, kui selleks kogutakse vähemalt kolme miljoni inimese allkirjad, kusjuures need kolm miljonit peavad esindama vähemalt kaht kolmandikku oblastitest (kokku on neid Ukrainas 24 pluss Krimmi autonoomne vabariik ja kaks eristaatusega linna, Kiiev ja Sevastopol) ja igast neist peab olema kogutud 100 000 allkirja.
Ilmselgelt Krimmi referendum neid tingimusi ei rahulda (ehkki sellele on kindlasti võimalik ka vastu väita, ikka sellestsamast rahvaste enesemääramise printsiibist lähtudes, et seda polegi vaja, piisab, kui antud territooriumi enda elanikud iseseisvumissoovi avaldavad - ja mõistagi võib siia lisada, et Venemaa juhtide mitu korda väljendatud seisukoha järgi Ukraina põhiseadus nähtavasti praegu ei kehtigi, sest Ukrainas olla tegu kas ebaseadusliku riigipöörde või lausa revolutsiooniga, millega on loodud uus riik, mille suhtes Venemaal pole mingeid kohustusi ja millel pole ka oma uudsuse tõttu mingeid kehtivaid seadusi, sealhulgas põhiseadust).
No comments:
Post a Comment