Ukrainast ja fašismist

Praeguse Ukraina ümber käiva möllu ajal on korduvalt - eriti ida poolt, aga pahatihti ka läänest - kostnud süüdistusi, et Kiievi tänavatel võimutsevad fašistid või fašismimeelsed või natsid või neonatsid või vähemalt natsionalistid ja paremäärmuslased (need kaks viimast on levinumad fraasid läänes, kus nad tähendavad enam-vähem sama, mida tähendavad fašistid idas - miks, on iseküsimus, mida ma siin ei hakka puudutama). Ja mitte ainult ei võimutse tänavatel ja ei ohusta kõiki tublisid inimesi, eriti neid, kes vene keelt kõnelevad, vaid on lausa valitsussegi jõudnud ja seeläbi Ukraina endagi sisuldasa kui mitte otse fašistlikuks, siis vähemalt fašismimeelseks riigiks muutnud.

Vähegi mõistlik inimene saab muidugi aru, et niisugused süüdistused on tagasihoidlikult öeldes absurdsed - eriti kui nendega liitub kinnitus sellise nähtuse võimutsemisest Ukrainas nagu "жидобандеровцы" (eesti keeli "juudibandeeralased", mille sisemine vastuolu saab ilmsemaks, kui lisada, et "bandeeralane" tähendab Bandera Stepani järgijat, kes selliste süüdistuste esitajate kinnitusel oli pesueht fašist). Miks siis selliseid tühifraase nii raevukalt õhku paisatakse? Selleks tuleb kaevuda pisut sügavamale ajalukku, kust selgub, et teatav õhkõrn põhi on neil süüdistustel all, aga pigem mitte selline, mida eriti idapoolne propaganda (ja selle kiiluvees ka osaliselt lääne kajastused) näidata tahab.

Et alustada võimalikult algusest, siis tuleb nentida, et 1917. aasta Venemaa revolutsioonide ja 1918. aasta maailmasõja lõpu järel tekkis Ukrainas terve rida riike, millest nõnda-ütelda rahvuslikumad olid Venemaale kuulunud aladel kujunenud Ukraina Rahvavabariik ja Austria-Ungarile kuulunud aladel loodud Lääne-Ukraina Rahvavabariik, mis lõpuks ka ühinesid. Tekkis muidugi ka hulk nõukogude vabariike ja nagu hästi teada, jäid mitu aastat kestnud võitluse järel viimased suure venna Venemaa toetusel peale. Aga kommunistlikud võimud polnud ainsad, kes Ukraina alasid endale haarasid: suurem osa Lääne-Ukrainast ehk varem Austria-Ungarile kuulunud aladest läks Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Ukraina vastu end jõuliselt kehtestanud Poolale.

Nagu igal riigil, olid mõistagi ka Ukraina rahvavabariikidel oma sõjajõud, mis, nagu öeldud, jäid lahinguväljal oma riigi eest alla nii Nõukogude Venemaale kui ka Poolale. Nõukogude Ukrainas valitsenud terrorirežiim teadagi ei soodustanud vastupanu osutamist, mistõttu suurem osa nii säilinud relvajõududest kui ka muust rahvuslikult meelestatud eliidist pages kodumaalt. Väike osa jäi Poolasse, suurem osa suundus pisut kaugemale, Tšehhoslovakkiasse, Saksamaale, Balkanile, isegi Itaaliasse. Sealt tuleb ka esimene seos fašismiga (ja selle päris õigega, mitte "fašismiga", nagu seda mõistetakse idapropagandas, kus see on üldjuhul natsionaalsotsialismi alias): nimelt eksisteeris 1920. aastate esimesel poolel mõnda aega niisugune ühendus nagu Ukraina fašistide liit.

Et Nõukogude Ukrainas oli põrandaalune võitlus märksa keerulisem (ehkki seda esines sporaadiliselt vähemal või suuremal määral kogu 1920. aastate vältel, enne kui 1930. aastatel võiks öelda et viimasedki vastupanukolded ja -mõttedki maha suruti), siis seda aktiivsemalt tegutsesid Ukraina rahvuslased põranda all Poolas. Mis samuti tõi 1930. aastatel kaasa Poola keskvõimu rängad repressioonid.

Sellest hoolimata loodi mitmetest seni lahus tegutsenud rühmitusest (muu hulgas ka mainitud Ukraina fašistide liidu järglasest) 1929. aastal Ukraina rahvuslaste organisatsioon, mida rohkem tuntakse ukrainakeelse lühendi OUN järgi. 1930. aastate esimese poole visa võitlus Poola keskvõimuga, milles OUN rakendas korduvalt ka terroritaktikat (kõrgemate ametnike mõrvamine jms), rappis nende ridu tublisti, kuid Teise maailmasõja alguseks oli OUN siiski endiselt arvestatav jõud. 1930. aastatesse jääb ka teine seos fašismiga: ühelt poolt Mussolini Itaaliaga, kus vahetult enne sõja puhkemist peeti OUNi teine suurkogu, teiselt poolt ja palju tihedamalt aga Saksamaaga, kes oli, kuidas öelda, loomulik liitlane võitluses Poola võimu vastu. OUN oli, muide, algusest peale ka üpris autokraatliku ja tsentraliseeritud ülesehitusega, aga seda võib muidugi lugeda ka põrandaaluste organisatsioonide levinud tunnusjooneks.

Samasse 1939.-1940. aastasse jääb ka OUNi lõhenemine. 1938. aastal oli NKVD mõrvanud OUNi esimese juhi Konovaletsi Jevgeni, kelle järel valiti organisatsiooni juhiks samuti sõjaväelase taustaga Melnõki Andrõi. Juba pikemat aega oli aga OUNis mõju kogunud poliitiku, ideoloogi ja terroristi taustaga Bandera Stepan, kelle algatusel peeti 1941. aasta kevadel (taas) OUNi teine suurkogu, millel osalejad leidsid, et just nemad on need õiged rahvuslased (kas pole tuttav Eestigi pagulasorganisatsioonide ajaloost?). Nende juhiks saigi Bandera.

Millised olid OUNi (ning mõlema tekkinud fraktsiooni, mille kohta on juhtide nime järgi kombeks kasutada lühendeid OUN(M) ja OUN(B)) täpsed suhted Saksamaaga, on seniajani vaieldav. Kindlasti oli sidemeid kõikvõimalikel tasanditel, aga tundub, et kõige enam suhtles OUNiga just sõjaväeluure. Kindlasti käis OUNi aktiivne väljaõpe Saksamaa okupeeritud Poola aladel just Abwehri hoole ja toetuse all. Ka OUN(B) dokumentides on tugevasti märgata Saksamaa ametliku (natsi)ideoloogia mõjusid, näiteks suhtumises juutidesse ja nende samastamises enamlastega (mitte et juutide vihkamine või vähemalt sügav umbusk neisse oleks ka varem tundmatu olnud, olgu OUNi ridades või Ukrainas laiemaltki, kus ju juute teatavasti juba sellest ajast rohkelt elas, kui Poola valitsejad juba 14.-15. sajandil, eriti aga 16. sajandil lahkelt neile enda aladel varjupaika pakkusid).

Millised ka polnud OUNi suhted sakslastega, oli neil kindlasti ka enda agenda, mis ilmnes selgelt pärast seda, kui Saksamaa oli Nõukogude Liitu rünnanud. 1940.-1941. aastal oli hulk Poolas väljaõpetatud OUNi võitlejaid suudetud üle piiri Nõukogude Ukrainasse toimetada (mille käigus küll ka paljud hukkusid) ja kuigi 1940. aasta lõpul ei õnnestunud kavandatud ülestõusu alustada, on mitmed Punaarmee tegelased mälestustes meenutanud, kui õõvastav oli sõja esimesil päevil piirilt taanduda läbi asulate, kus neid passisid ja mõnigi kord ka tulistasid katustele asunud püssimehed - nende seas võis olla muidugi ka Saksa diversante, aga enamikus olid need nähtavasti just OUNi võitlejad.

See polnud asjata operatsioon: 30. juunil 1941 kuulutati Lvivis välja iseseisev Ukraina riik. Selle taga seisis just nimelt Bandera (kes loomulikult pidas ennast selleks ajaks ainsaks OUNi õiguspäraseks juhiks). Mõistagi seisis väljakuulutamisaktis kirjas, et Ukraina riik (mille nimigi küllap teadlikult sarnanes Saksa riigiga) on Hitleri Adolfi juhitava rahvussotsialistliku Saksamaa liitlane ning võitleb koos sellega "Moskva okupatsiooni" vastu. Küllap oleks võimalik olnud ka teistsugune lahendus, näiteks Leedu eeskujul taastada sõltumatu riik (Ukraina rahvavabariik eksisteeris pagulusvalitsusena samuti edasi, andes enda volitused lõpuks alles 1992. aastal taas sõltumatuks saanud Ukraina presidendile üle), aga mingil põhjusel, täiesti võimalik, et osaliselt ka isiklikel ehk kildkondlikel-lahkmeelsetel, pidas Bandera õigemaks sisuliselt luua uus riik, milles arusaadavalt oleks tal endal juhtiv roll (formaalselt oli küll valitsusjuhiks tema võitluskaaslane Stetsko Jaroslav, kuid väljakuulutamisaktis oli Banderat nimetatud OUNi ja ukraina rahva juhiks).

Enesestki mõista ei lasknud Saksa võimud niisugusel riiklikul moodustisel kaua tegutseda, nagu igal pool mujalgi nende kätte läinud Nõukogude Liidu aladel. Juba 12. juuliks olid kõik Ukraina riigi juhid kinni võetud (enamik saadeti koonduslaagrisse) ja kuigi mõnel pool tegutsesid sügiseni edasi juuli avapäevadel Ukraina riigi valitsuse ametisse pandud võimuesindajad, oli see iseseisvumiskatse läbi.

Nii palju siis järjekordsest, vahetust kokkupuutumisest "fašismiga". Septembris leidis OUNi vabadusse jäänud juhtkond või õigemini valdavalt nende asemele astunud isikud, et aktiivne vastupanu sakslastele ei ole hästi võimalik, küll aga tuleb allesjäänud liikmetel (ja mõistagi ka ülejäänud ukrainlastel) vargsi koguda relvi ja muid varusid, et soodsa juhuse tekkimisel iseseisvusvõitlust jätkata, võimaluse korral ka korraldada sõjalist väljaõpet ning loomulikult teha aktiivset propagandat vastupanu vajalikkuse kohta.

On väidetud, et 1941.-1942. aastal tegid nii OUN(M) (mis tegutses põhimõtteliselt legaalselt edasi endise Poola ehk tollel ajal Kindralkubermangu aladel, samal ajal kui OUN(B) oli täielikult keelustatud) kui ka OUN(B) koostööd sakslastega, aidates moodustada politseipataljone ning muu hulgas mõrvata juute, mustlasi ja kõiki teisi, kes Saksamaa plaanide kohaselt hukkamisele kuulusid, sõnaga panid toime inimsusevastaseid kuritegusid. Ei ole mingit kahtlust, et nagu leidus eestlasi, nii leidus ka ukrainlasi, kelle käed on tolles sõjas verega kaetud ja kelle üle pole põhjust uhkust tunda ühestki vähegi humanistlikust kriteeriumist lähtudes. Kui palju täpselt, on aga senini segane mõlemal juhul ja mujalgi (sõjajärgsed otsesed sõjakurjategijate protsessid olid nii Eestis kui ka Ukrainas suhteliselt väikesed, aga paljude üle mõisteti kohut muude paragrahvide alusel või nad lihtsalt tapeti võitluses Nõukogude võimu vastu). Suhteliselt kindel on see, et lisaks politseipataljonidele pidas OUN(B) ka omaette võitlust punaste partisanidega - muide, nad ise moodustasid samuti partisanisalku, mis võitlesid nii punaste partisanidega kui ka sakslastega.

1943. aasta algul loodi võitluse paremaks koordineerimiseks Ukraina ülestõusuarmee (tuntud ukrainakeelsest nimetusest tuletatud lühendiga UPA), mis koondas jõu eelkõige võitluseks sakslaste vastu. Aasta hiljem, 1944. aastal, kui Punaarmee taas Ukraina aladele jõudis, astus UPA mõistagi ka punaste jõudude vastu, seda nii omaette kui ka koostöös Saksa relvajõududega. Samal ajal lisandus veel kaks vaenlast: ühelt poolt Poola partisanid, eriti need, kes võitlesid Nõukogude Liidu poolel, aga teiselt poolt OUN(M) (millega veel hiljaaegu oli üritatud ühistegevust arendada) liikmed, mille ridades oli samuti tekkinud relvastatud rühmitusi. Nõukogude Liidus on väidetud, et 1944. aastal UPA sakslaste vastu enam ei võidelnud, vaid läks nendega täielikule koostööle; UPA enda liikmete ja organisatsiooni dokumentide kinnitusel kestis võitlus sakslastega siiski jätkuvalt edasi, küll võib-olla selle võrra väiksemas mahus, mil määral tuli koondada jõude ka Punaarmee ja aina aktiivsemate punaste partisanide vastu. Nojah, mine võta kinni, kellel siin rohkem õigus on, aga kogu OUNi ja UPA ajalugu vaadates tundub viimane variant pigem usutavam.

Alles 1944. aasta lõpul, kui juba kogu Ukraina oli Punaarmee käes, suutsid OUN(B) ja OUN(M) nii palju ära leppida, et pidada vähemalt ühist võitlust järjekordsete okupantide vastu. Äärmiselt aktiivne võitlus kestis umbes pool aastat, 1945. aasta suveni, mil Punaarmee järel tulnud NKVD väed suutsid suuremad UPA väekoondised purustada. Samal ajal pidasid ukrainlaste relvarühmitused (osa UPA egiidi all, osa iseseisvalt) võitlust ka Poolas, kus samuti algasid punase võimu kehtestudes ägedad repressioonid. Poolas lõppes võitlus täielikult 1947. aastal, mil ukrainlased (ja osaliselt teistegi rahvaste esindajaid) peaaegu täies ulatuses oma senistelt elualadelt Poola kaguosas küüditati riigi põhja- ja lääneossa, varem Saksamaale kuulunud, aga sõja järel Poolale läinud ja punaste võimu alla sattunud aladel tolleks ajaks kurva kombe kohaselt levinud rahvaste ümberasustamispoliitikaga tühjaks jäänud territooriumile.

Umbes sama arengujoont järgis UPA võitlus Ukrainas: valdavalt suutis Nõukogude võim nende vastupanu murda umbes 1946. aasta suveks, mil vastupanuvõitlejad läksid aktiivselt vastupanult üle peamiselt põrandaalusele vastupanule (sabotaaž jms). Ametlikult lõpetas UPA oma tegevuse 1949. aastal.

Nii OUN(M) kui ka OUN(B) jätkasid tegevust paguluses ja neist oli kahtlemata teatavat abi külmas sõjas, kuid 1950. aastate lõpuks - 1960. aastate alguseks, mil areenilt kadusid nii Bandera (mõrvati 1959) kui ka Melnõk (suri 1964), muutusid nad üpris tähtsusetuks. (Vahepeal, 1956. aastal, oli jõudnud tekkida veel üks lahkulööjate rühm, mida tuntakse lühendi OUN(Z) nime all, mille tähendus jäi aga pisikeseks). Siiski tegutsevad mõlemad organisatsioonid tänini edasi ja eelmisel aastal sõlmisid lausa kokkuleppe, mille kohaselt peaks uuesti sündima ühtne OUN. Praegu peetakse aga nende mõju Ukrainas täiesti tühiseks - kuigi ei saa välistada, et viimased sündmused neilegi kui ammuste võitlustraditsioonide edasikandjatele toetust võivad lisada.

Miks ma nii pikalt OUNist ja kaugest minevikust rääkisin? Aga just sellepärast, et siin ongi nende fašismisüüdistuste juured. Samast Galiitsia pinnast, täpsemalt Lvivist ja selle ümbrusest sündis 1991. aastal Ukraina sotsiaalrahvuslik partei, mis lisaks nime küllaltki selgelt tabatavale sarnasusele natsionaalsotsialismiga pidas ise ennast kui mitte otse OUNi, siis vähemalt OUNi traditsioonide edasikandjaks. Tänaseks on mitmete transformatsioonidega sellest saanud Üleukrainaline ühendus "Vabadus", mis on praeguses valitsuses esindatud nelja ministrikohaga (pluss veel mõned liikmed muudes kõrgemates ametites).

Svoboda kohta võib täie kindlusega öelda kaht asja: see on teravalt antikommunistlik ja rõhutatult rahvuslik organisatsioon. Kahtlemata on selle juhtide ja lihtliikmetegi väljaütlemistes olnud mõndagi sellist, mille tõttu neile juudivastasusest, rassismist, võõravihast läbi imbunud organisatsiooni maine külgekleepimine pole sugugi raske. Samal ajal on partei esimees Tjagnõboki Oleg niisuguseid süüdistusi selgelt eitanud (mis muidugi ei tähenda iseenesest kuigi palju). Kui nende programmilisi seisukohti vaadata, jääb pigem mulje rahvuslik-korporatiivsest kallakust, mille poolest neid võib teataval määral Itaalia fašismiga võrrelda küll. Teiselt poolt on neis palju sellist, mida on kombeks nimetada demokraatiaks, nii et ühest hinnangut on raske anda - seda enam, et Svobodal pole just olnud väga palju võimalusi oma võimu reaalselt teostada. Parteisse kuulub ka hulk vaimulikke, mis on tinginud ühenduse vastuseisu näiteks abortidele ja mitmeid avalikke väljaütlemisi homoseksualismi vastu.

Teine "fašistlik" jõud praeguses Ukrainas on nõndanimetatud Paremsektor, mis samuti toonitab enda püsimist UPA ja OUNi traditsioonide juures ning nende ideaalide edasikandmist. Kujunes see ühendus välja eelmise aasta novembris alanud valitsusvastaste protestide käigus ning kõige tuntumaks ongi kahtlemata saanud "Maidani kaitsjatena". Eelkõige nemad olid ka need, kes kõige verisematel päevadel aktiivset vastupanu miilitsale osutasid, kasutades Molotovi kokteile, munakive ja kõike muud, mis kätte sattus (ka relvi, mõistagi). Neid on palju keerulisem iseloomustada nii sellepärast, et tegu on väga vastse moodustisega, milles pealegi on kokku sulanud väga erinevate varasemate rühmituste liikmeid, kui ka seepärast, et nende juhtide ja liikmete väljaütlemised ja teod on olnud väga mitmeti tõlgendatavad ja väga mitmesse suunda näitavad.

Igatahes, kui arvestada Paremsektori nähtavasti kindlat seisukohta, et Ukraina peab olema täielikult iseseisev ja seisma vastu vähemalt kahele suurele totalitaarsele süsteemile, millest ühe keskus on Moskvas ja teisel Brüsselis, siis võib neid pidada kahtlemata padurahvuslikuks organisatsiooniks. Antisemitismi ja kõike muud, mis üht korralikku fašistlikku organisatsiooni iseloomustama peaks, on nad ise loomulikult eitanud. Ka valitsuses nad esindatud pole ja riigiameteidki on nad uue võimu ajal õige vähe saanud. Küll võib neid omajagu leiduda praegustes korrakaitsejõududes: pärast seda kui endine president Janukovõtši Viktor riigist põgenes ning Kiiev Maidani protestijate kontrolli alla läks, pidas teiste Maidanilt pärit jõudude kõrval koos seniste militsionääridega linnas korda ka osa Paremsektori liikmeid ja kui ma õigesti olen aru saanud, siis on tubli osa neid Maidani kaitsjaid (mitte ainult Paremsektorist, vaid ka teistest omakaitsejõududest) praeguseks sisuliselt militsionäärideks muutunud.

Paremsektori tunnustatud juht Jaroši Dmõtro (ametlikult sel organisatsioonil juhti polegi, kuid Jaroš on siiski selle mõjukaim liige ja üldtunnustatud eestvedaja) on andnud teada kavatsusest kandideerida maikuistel presidendivalimistel, ent tema väljavaateid ei peeta kuigi suureks: hoolimata rollist Maidanil toetab teda kuu alguse küsitluse põhjal vaid 1,6 protsenti valijaist.

Niisiis, kui kõike eelnevat kokku võtta, on küllap selge, et fašistlikust või isegi fašismimeelsest võimupöördest Ukrainas on päris alusetu rääkida: kui kaks mainitud organisatsiooni kõrvale jätta, siis teistele ei saa isegi nii palju (või õigemini vähe) fašismilehka külge puhuda. Kindlasti on võimule tulnud jõud rahvuslikumalt meelestatud, kindlasti on Venemaa-vastasus samuti eelkõige viimase sekkumise tõttu Ukraina siseasjadesse ja eriti Krimmi sisulise okupeerimise tõttu tublisti suurenenud, aga fašismi taassünniks või isegi paremäärmusluse pealetungiks on seda ometi raske nimetada.

(PS. Poolirvitamisi võib ju ka lisada, et kui seda tõsiselt võtta, siis tuleks nähtavasti pidada Nõukogude Liidu seni väga põhjalikuks peetud tegevust kõigi nende tapmisel või vähemalt laagrisse või vanglasse saatmisel, kes Teise maailmasõja ajal kuidagimoodigi sakslastega koostööd tegid ja Nõukogude võimu vastu võitlesid, päris mannetuks ja läbikukkunuks - aga olgu, see on selge, et nii kaugele süüdistuste levitajate mõttelend ei küüni.)