Tavaline tööpäev.
Sattusin lugema uudist, et kirjastus Kunst kavatseb välja anda Gailiti Augusti Siuru-aegsed novellikogud. See tõi otsekohe meelde, millise vaimustusega ma neid omal ajal lugesin: nii Gailiti teemad, stiil kui ka kõike seda saatvad vaimustavad illustratsioonid - kõik see jättis väga sügava mulje ja kindlasti oleks huvitav neid nüüd üle lugeda. Õieti lugesin ma neid juba toona mitu korda. Teine kord oli ühe spetsiaalselt Gailitile pühendatud uurimistöö raames, aga esimene langes poisipõlve suurde lugemispalangusse, kui ma otsustasin läbi lugeda kõik 1940. aastani ilmunud raamatud. Millega ma suhtkoht ka toime tulin, jõudes muu hulgas juba toona järeldusele, et pahna osakaal ilmuva kirjanduse seas on nähtavasti ajas üsna konstantne suurus. Nojah, eks muidugi tänapäeva Pauksonite, Vigala Sasside ja muude kirjatööd võivad ju nii viiesaja aasta pärast suures hinnas olla, aga mitte sisu, vaid vanuse pärast... Nagu on praegu hinnas näiteks XVIII-XIX sajandi nn rahvakirjandus või kui ajas kaugemale minna, siis näiteks Rooma impeeriumi lõpuaja samalaadset tühja-tähja sisaldavad käsikirjad.
Teine, aga teistmoodi nooruspõlve meelde tuletanud tänane uudis käis lõunanaabrite Läti uue välisministri Ronise Aivise kohta (nii mulle kui ka ilmselt paljudele teistele arusaadavamas keeles ametliku eluloo võib leida siit). Nimelt nimetati teda veterandiplomaadiks, kusjuures mees ise saab alles mõne nädala pärast 42-aastaseks! Seega siis vaid poolteist aastat minust vanem... Niisuguses vanuses veteranid on pigem ikka sportlased, narkomaanid ja muude selliste jätkusuutmatute elualade esindajad - kuigi, teiselt poolt, kui arvestada, et ta on välisteenistuses olnud juba peaaegu 20 aastat, siis pole see ju ka väga vale. Õieti oleks ma võib-olla selle mainimata jätnud, aga Ronisel on veel üks omadus, mille poolest, ma kahtlustan, erineb ta tunduvalt enamikust oma kolleegidest - nimelt on ta lõpetanud ülikooli filosoofia erialal. Välisministrite seas on muidugi tavapäraselt poliitikas esinevatest juristidest, majandusinimestest ja muudest nii-ütelda praktilise elulaadi esindajatest märksa rohkem ka humanitaarse kallakuga inimesi, aga "filosoofe" nende seas vist siiski kuigi palju pole, vähemalt mul ei tule küll meelde. Seevastu tuli meelde muiste elanud filosoof Platon, kelle arvates ideaalse riigi ideaalsed juhid pidanukski olema filosoofid... :-)
Välisministeerium, sedakorda Eesti oma, jäi täna veel ette. Nimelt ilmus nende ajaveebis kirjeldus selle kohta, kuidas ja mismoodi olid nad rakkes "tuhanädalase" õhureiside pausi ajal mitmele poole sunnitult paigale jäänud eestlaste abistamisega. Huvitaval kombel olid nad just veidi varem pidanud põhimõtteliselt analoogset situatsiooni läbi mängiva konsulaarametnike seminari, aga nagu ikka, selgus, et ka parimad ettevalmistused jäävad jänni elu enda esitatavate probleemide lahendamisega...
Päeva peale küsis Estobuntu juhtivtegelane Mõtuse Laur, ega mul ei ole olnud või ole mahti tegelda muusikamängija Amarok Eesti veebiraadiote skripti täiendamise ja parandamisega. Nagu viimastel nädalatel ikka, pidin nentima, et seda aega mul paraku praegu ei ole, seda enam, et tema soov oli seda kiiresti saada (ilmselt mõeldes peatsele Estobuntu väljalaskele, ma oletan, millest juba täna peaks ilmuma esimene beetaväljalase). Siis selgus, et tema käsutuses on mõningad praktikandid, kellest üks oli ka kohe valmis skripti täiendama. Ning juba enne südaööd oli mul täiendatud skript käes. Ma tegelen selle uuendamisega KDE-Appsis küll alles homme, aga loodetavasti paneb Laur selle siiski oma beetasse sisse. Igal juhul olgu juba siin ära öeldud suur tänu Kikkuli Rivole, kes selle täiendamisoperatsiooni ette võttis - ja ma tean omast käest, et isegi pisikeses Eestis leidub piisavalt palju veebiraadioid, et nende andmete ülekontrollimine ja katsetamine, kas nad ikka tõesti töötavad, on päris paras ettevõtmine.
Tarkvara vallast sattusin täna veel lugema Apple'i suure juhi Jobsi Steve'i selgitus, miks Flash on kõikvõimalikes "õunakestes" nii põlu alla sattunud ja miks sellele eelistatakse veel alles kujunemisjärgus HTML5. Kokku kuuest põhjusest pädesid mu silmis kõige enam neljas ja viies, aga eks igaühel ole oma põhjused, mida peamiseks pidada.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3)
30.4.10
29.4.10
Kolmabased mõtted
Poolenisti tavaline tööpäev, millest teise poole võttis kahe artikli tõlkimine Diplomaatiale. Ma olen vist ajataju päris ära kaotanud, sest selline tunne on, nagu oleks ma just äsja lõpetanud Diplomaatia megamaratoni, ometi näitab kalender, et see oli juba kolme nädala eest... Aga no vähemalt tundub, et sedakorda midagi nii hullu ees ei ole, lugusid on vähem (tõlkida siis, mitte et lehes endas tingimata vähem lugusid oleks) ja ajalised limiidid ka märksa mõistlikumad.
Tänase päeva palju tsiteeritud uudis oli Venemaa otsus avalikustada Katõni veretööga seotud materjale. Tegelikult oli see suurest kärast hoolimata siiski rohkem sümboolne otsus, sest kui ma ei eksi, on täna avalikustatud materjalid juba varemgi kättesaadavad olnud ja vähemalt osa neist isegi vist kord või paar publitseeritud. Aga siiski, nüüd on nad väljas ka internetis ehk siis saadaval olulisel määral rohkematele inimestele kui varem. Tõsi, Venemaa arhiivide ametlik veebileht, mis neid sisaldama peaks, oli nii tõsiselt üle koormatud, et vähemalt mul ei õnnestunudki sellele ligi pääseda. Küll oli neid ka peegeldanud raadiojaam Eho Moskvõ, kus sai nendega ilma vaevata tutvuda. Sellest sümboolsest, aga ometi tänuväärsest sammust vahest olulisem oli presidendi (kelle otsusega ka Katõni materjalid avalikustati - nagu ikka, läheb selleks Venemaal vaja "tsaari" sõna...) teadaanne, et sellega asi ei piirdu ja massirepressioonidega seotud arhiivimaterjale avalikustatakse ka edaspidi.
Samal ajal võis ka lugeda, et 9. maiks Moskva tänavatele paigutada kavatsetud Stalini portreega plakatitest siiski loobutakse. Õigemini, ei loobuta, vaid tänavate asemel paigutatakse need peamiselt muuseumidesse, kus huvilised veteranid neid siis uudistada võivad. Kui need mõlemad teated tõepoolest tähendaksid, et Venemaal hakatakse ka kõrgemal tasemel ja ametlikult selgema pilguga nägema 60-70 aasta taguseid sündmusi ning nende politiseeritust vähendama, oleks küll imekena. Aga noh, loota ju tasub...
Samal ajal hoopis teise pildi praeguse Venemaa suundumustest andsid Piirsalu Jaanuse tehtud intervjuud kahe dagestanlasest ühiskonnateadlasega, mis lisaks mustale masendusele, mis tekkis lugedes samavõrra mustast masendusest, mis valitseb Dagestanis ja laiemalt Põhja-Kaukaasias, näitasid päris selgelt, et mingit ideed Venemaal õieti pole, kuidas seda piirkonda kindlalt enda rüpes hoida (kui välja jätta sõjaline jõud, mille jätkusuutmatus on praeguseks küllap selge isegi kõige kõvema peaga kindralitele), ja vist isegi mitte tahet midagi välja mõelda... Mis on õieti äärmiselt kurb, sest see tähendab seda, et pinged ei saagi kuhugi maanduda ning leiavad ikka ja jälle väljundi sellistes väljapursetes, mis oma verisusega köidavad korraks ka maailma tähelepanu. Seal ei ole õieti ju isegi enam iseseisvusvõitlusega tegemist, vaid juba puhtakujulise olelusvõitlusega ellujäämise nimel...
Täna võtsin üle pikema aja ette sammu, millest ma muidu olen püüdnud loobuda, nimelt ühenduse võtmise EKI keelenõuandega. Ma enamasti olen hinnanud, et mu mured on liiga tillukesed, et nende rasket tööd keelenõu jagamisel segada, aga sedakorda löödi mõnevõrra kõikuma mu eneseusk, mis ajendas siiski kontakteeruma. Asi oli nimelt selles, et ühes üldiselt muule pühendatud diskussioonis tekkis tõsine erimeelsus sõna "parendama" pärast. ÕS ütleb selle kohta üsna lakooniliselt:
Täna kuulutas Mandriva taas välja taustapiltide võistluse, mille võitjaid ootab ees suur au ja kuulsus saada enda looming sisse kevadväljalaske (2010.1 ehk 2010 Spring) lisataustapiltide komplekti. Tegin sellest ka pisikese nupu Pingviini. Praegu, käesoleva sissekande kirjutamise ajal, võistlustöid sisaldavat Flickri lehekülge vaadates võis tähele panna, et sinna oli juba jõudnud oma loomingut saata ka kaks eestlast, sealhulgas eelmine kord esikümne ja seega võitjate hulka jõudnud Tauno Erik. Loodetavasti läheb temal või mõnel teisel eestlasel, kes seekord oma loomingut julgevad välja käia, ka nüüd hästi ja nad jõuavad võidukasse esikümnesse.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2), Torchwood (Yle2)
Tänase päeva palju tsiteeritud uudis oli Venemaa otsus avalikustada Katõni veretööga seotud materjale. Tegelikult oli see suurest kärast hoolimata siiski rohkem sümboolne otsus, sest kui ma ei eksi, on täna avalikustatud materjalid juba varemgi kättesaadavad olnud ja vähemalt osa neist isegi vist kord või paar publitseeritud. Aga siiski, nüüd on nad väljas ka internetis ehk siis saadaval olulisel määral rohkematele inimestele kui varem. Tõsi, Venemaa arhiivide ametlik veebileht, mis neid sisaldama peaks, oli nii tõsiselt üle koormatud, et vähemalt mul ei õnnestunudki sellele ligi pääseda. Küll oli neid ka peegeldanud raadiojaam Eho Moskvõ, kus sai nendega ilma vaevata tutvuda. Sellest sümboolsest, aga ometi tänuväärsest sammust vahest olulisem oli presidendi (kelle otsusega ka Katõni materjalid avalikustati - nagu ikka, läheb selleks Venemaal vaja "tsaari" sõna...) teadaanne, et sellega asi ei piirdu ja massirepressioonidega seotud arhiivimaterjale avalikustatakse ka edaspidi.
Samal ajal võis ka lugeda, et 9. maiks Moskva tänavatele paigutada kavatsetud Stalini portreega plakatitest siiski loobutakse. Õigemini, ei loobuta, vaid tänavate asemel paigutatakse need peamiselt muuseumidesse, kus huvilised veteranid neid siis uudistada võivad. Kui need mõlemad teated tõepoolest tähendaksid, et Venemaal hakatakse ka kõrgemal tasemel ja ametlikult selgema pilguga nägema 60-70 aasta taguseid sündmusi ning nende politiseeritust vähendama, oleks küll imekena. Aga noh, loota ju tasub...
Samal ajal hoopis teise pildi praeguse Venemaa suundumustest andsid Piirsalu Jaanuse tehtud intervjuud kahe dagestanlasest ühiskonnateadlasega, mis lisaks mustale masendusele, mis tekkis lugedes samavõrra mustast masendusest, mis valitseb Dagestanis ja laiemalt Põhja-Kaukaasias, näitasid päris selgelt, et mingit ideed Venemaal õieti pole, kuidas seda piirkonda kindlalt enda rüpes hoida (kui välja jätta sõjaline jõud, mille jätkusuutmatus on praeguseks küllap selge isegi kõige kõvema peaga kindralitele), ja vist isegi mitte tahet midagi välja mõelda... Mis on õieti äärmiselt kurb, sest see tähendab seda, et pinged ei saagi kuhugi maanduda ning leiavad ikka ja jälle väljundi sellistes väljapursetes, mis oma verisusega köidavad korraks ka maailma tähelepanu. Seal ei ole õieti ju isegi enam iseseisvusvõitlusega tegemist, vaid juba puhtakujulise olelusvõitlusega ellujäämise nimel...
Täna võtsin üle pikema aja ette sammu, millest ma muidu olen püüdnud loobuda, nimelt ühenduse võtmise EKI keelenõuandega. Ma enamasti olen hinnanud, et mu mured on liiga tillukesed, et nende rasket tööd keelenõu jagamisel segada, aga sedakorda löödi mõnevõrra kõikuma mu eneseusk, mis ajendas siiski kontakteeruma. Asi oli nimelt selles, et ühes üldiselt muule pühendatud diskussioonis tekkis tõsine erimeelsus sõna "parendama" pärast. ÕS ütleb selle kohta üsna lakooniliselt:
parendama <52> paremaks tegema. Sageli saab asendada sõnaga parandama. ▪ Tuleb parendada, parem: parandada teeninduskultuuri.Sellest tegi mu, ütleme et oponent, järelduse, et ÕS soovitab üheselt kasutada "parendama" asemel "parandama". Mina nägin seda siiski teisiti: et vaid sageli on mõttekas ja otstarbekas kasutada "parandama" ning "parendama" sobib siiski teatavatel juhtudel. Et oponent aga nagu rauda enda seisukohta raius, siis tekkiski hinge pisike kahtlus. ÕS on pealegi, võin julgelt öelda, mu peamine töövahend, nii et usu ja veendumuse kõigutamine, et ma sellest ikka õigesti aru saan, ei olnud just meeldiv tunne. Nii siis võtsingi ühendust EKI-ga, et pärida sõna "parendama" kasutamisvõimaluste üle, ning sain keelehooldaja Rehemaa Tuuli käest mind täiesti rahuldava vastuse:
Sõna "parendama" läheb vaja siis, nt kui on tarvis rõhutada, et midagi just parendatakse ehk tehakse hea paremaks, mitte ei parandata ehk ei tehta halba heaks. Sõna "parandama" on üldisem ja kätkeb ka parendamist. Keelekorraldajad ei soovita sõna "parendama" eeskätt seetõttu, et mitte suurendada paronüümipesa, samuti läheb kõnealune sõna teinekord segi sõnaga "arendama".Ma loodan väga, et mu hingerahu taastamise üritus ei jätnud kedagi teist, hädalisemat, keelenõust ilma või piinavalt pikalt ootele. Ja olen samas väga tänulik keelehooldajatele, et nad nii operatiivselt ja ammendavalt vastasid.
Täna kuulutas Mandriva taas välja taustapiltide võistluse, mille võitjaid ootab ees suur au ja kuulsus saada enda looming sisse kevadväljalaske (2010.1 ehk 2010 Spring) lisataustapiltide komplekti. Tegin sellest ka pisikese nupu Pingviini. Praegu, käesoleva sissekande kirjutamise ajal, võistlustöid sisaldavat Flickri lehekülge vaadates võis tähele panna, et sinna oli juba jõudnud oma loomingut saata ka kaks eestlast, sealhulgas eelmine kord esikümne ja seega võitjate hulka jõudnud Tauno Erik. Loodetavasti läheb temal või mõnel teisel eestlasel, kes seekord oma loomingut julgevad välja käia, ka nüüd hästi ja nad jõuavad võidukasse esikümnesse.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2), Torchwood (Yle2)
28.4.10
Teisibased mõtted
Suuremalt jaolt tavaline tööpäev. Alustasin küll tarkvara tõlkimisega, sest mõned asjad tundusid juba sel määral põlevat, et vajasid kiiret sekkumist. Täpsemalt siis sai korda tehtud Mandriva ning KDE stabiilse haru tõlked - praegusel ülipingelisel ajal parim, mida on võimalik kiiresti ära teha. Lisaks sellele kiskus põhitööst eemale ka üks tõlge Postimehele.
Täna sai punkti Tänapäeva romaanivõistlus. Vastavat uudist lugedes ei jäänud küll suurt midagi tähelepanuväärset silma, ehk vaid paar äramärkimist leidnud asja on sellised, mis võiksid vähegi huvi pakkuda, kuid teisalt on ilmselt mu huvid ilukirjanduses (ajalooromaan, ulme) pigem üsna spetsiifilised ja auhinnavõitjad piisavalt väärilised ning leiavad ka tänulikke lugejaid. Kohtasin küll ka arvamust, et Tänapäeva romaanivõistlusele jõuavad tööd, mis nii-ütelda suurel või päris romaanivõistlusel ei ole suutnud läbi lüüa, aga isegi kui see peaks nii olema, ei tähenda see ju, et viimasel teise või kolmandasse kümnendisse jäävaid teoseid ei peakski välja andma... Igatahes, kui arvestada, et võistlusele olla laekunud 62 tööd, siis on ju ainult rõõmustav, et ajal, mil lausa ulutakse eesti keele ja kultuuri allakäigust, väljasuremisest ja muust sellisest, leidub nii palju inimesi, kes vähemalt püüavad vastupidist tõestada.
Tänu Goble'i Pauli viitele sattusin üheke huvitavale veebilehele, mis on pühendatud nende mälestusele, kes hukkusid II maailmasõja järel NSV Liidu lääneosas "natsionalistide" käe läbi. Nojah, selge see, et tegemist on järjekordse "tõese ajaloo" üllitisega, aga vähemalt tugineb see arhiivimaterjalidele ega püüagi, kui kõrvale jätta saidi sissejuhatus, neid kuidagimoodi ilustada või vastavalt poliitilistele tuultele tõlgendada. Leidsin sealt ka oma koduküla kohta ühe sissekande, milles kõneldakse lisaks haavata saanud NKVD vanemseersandile ka ühe metsavenna tapmisest ning teise haavamisest ja kinnivõtmisest. Tõsi, selle tapetu nimi on seal veidi valesti: tegemist on Jaan Lehtperega, kes õieti oli alles noor poiss ja kelle kalm peaks seniajani sealsamas tema tollase kodutalu lähedal olema (ma ei ole küll ise kodukülla enam aastaid jõudnud, aga nii väidab vähemalt koos pildilise tõestusega vastav materjal (lk 128, kui kedagi huvitab)).
Sattusin lugema, et lisaks Suurbritannia peaministrile ja USA presidendile jätavad Moskva suurtele 9. mai pidustustele tulemata Ukraina ja Valgevene presidendid, kes küll viibivat vahetult enne seda Moskvas, aga pöörduvat siis kodumaale tagasi, väidetavalt omamaist püha tähistama. Huvitav, kas lõpuks ongi siis nii, et 9. mail tähistavad seda Medvedev ja Ilves kahekesi? ;-)
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Välisilm (ETV), Välisilm esitleb: Obama sõda (ETV), Aardekütt (TV11), Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
Täna sai punkti Tänapäeva romaanivõistlus. Vastavat uudist lugedes ei jäänud küll suurt midagi tähelepanuväärset silma, ehk vaid paar äramärkimist leidnud asja on sellised, mis võiksid vähegi huvi pakkuda, kuid teisalt on ilmselt mu huvid ilukirjanduses (ajalooromaan, ulme) pigem üsna spetsiifilised ja auhinnavõitjad piisavalt väärilised ning leiavad ka tänulikke lugejaid. Kohtasin küll ka arvamust, et Tänapäeva romaanivõistlusele jõuavad tööd, mis nii-ütelda suurel või päris romaanivõistlusel ei ole suutnud läbi lüüa, aga isegi kui see peaks nii olema, ei tähenda see ju, et viimasel teise või kolmandasse kümnendisse jäävaid teoseid ei peakski välja andma... Igatahes, kui arvestada, et võistlusele olla laekunud 62 tööd, siis on ju ainult rõõmustav, et ajal, mil lausa ulutakse eesti keele ja kultuuri allakäigust, väljasuremisest ja muust sellisest, leidub nii palju inimesi, kes vähemalt püüavad vastupidist tõestada.
Tänu Goble'i Pauli viitele sattusin üheke huvitavale veebilehele, mis on pühendatud nende mälestusele, kes hukkusid II maailmasõja järel NSV Liidu lääneosas "natsionalistide" käe läbi. Nojah, selge see, et tegemist on järjekordse "tõese ajaloo" üllitisega, aga vähemalt tugineb see arhiivimaterjalidele ega püüagi, kui kõrvale jätta saidi sissejuhatus, neid kuidagimoodi ilustada või vastavalt poliitilistele tuultele tõlgendada. Leidsin sealt ka oma koduküla kohta ühe sissekande, milles kõneldakse lisaks haavata saanud NKVD vanemseersandile ka ühe metsavenna tapmisest ning teise haavamisest ja kinnivõtmisest. Tõsi, selle tapetu nimi on seal veidi valesti: tegemist on Jaan Lehtperega, kes õieti oli alles noor poiss ja kelle kalm peaks seniajani sealsamas tema tollase kodutalu lähedal olema (ma ei ole küll ise kodukülla enam aastaid jõudnud, aga nii väidab vähemalt koos pildilise tõestusega vastav materjal (lk 128, kui kedagi huvitab)).
Sattusin lugema, et lisaks Suurbritannia peaministrile ja USA presidendile jätavad Moskva suurtele 9. mai pidustustele tulemata Ukraina ja Valgevene presidendid, kes küll viibivat vahetult enne seda Moskvas, aga pöörduvat siis kodumaale tagasi, väidetavalt omamaist püha tähistama. Huvitav, kas lõpuks ongi siis nii, et 9. mail tähistavad seda Medvedev ja Ilves kahekesi? ;-)
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Välisilm (ETV), Välisilm esitleb: Obama sõda (ETV), Aardekütt (TV11), Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
27.4.10
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestasin kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Ilmad hakkavad juba vastikult palavaks minema, täna oli, kui ma ei eksi, juba üle kümne kraadi... igasuvine jama hakkab peale pressima... aga noh, teisest küljest on jahe ja nauditav hooaeg niigi hämmastavalt kaua kestnud, nii et eks tuleb nende südantsoojendavate meenutuste varal eesootav ära taluda.
Mõne aja eest kirjutasin ühest sakslasest, kes Venemaa ja Euroopa suhteid käsitleval konverentsil käis välja idee luua Balti-Venemaa ühine ajalooõpik. See hetkeseisuga küll pigem utoopiate kilda kuuluv mõte sai peamiselt kahetise vastuvõtu: ühed, mulle küll tegelikult arusaamatuks jäänud põhjustel, olid kindlad, et seda pole vaja või lausa ei tohiks isegi sellele mõelda, teised olid idee poolt ja eri määral skeptilised teostumise suhtes. Täna tuli teataval määral analoogne, kuigi veidi teises kontekstis idee Valgevene haridusministrilt, kes SRÜ õpetajate ja haridustöötajate kongressil tegi ettepaneku luua SRÜ-le ühine ajalooõpik, esialgu lõpuklassidele, siis ka noorematele. Venemaa haridusminister reageeris sellele muidu positiivselt, kuid nentis, et mingit võimalust selleks ei näe, parimal juhul õnnestuks ehk kokku panna ühine metoodiline materjal õpetajatele. Nojah, kui juba SRÜ sees, mille ühine ajalugu on tublisti pikem, ei õnnestu sellist asja teha, nagu tähtsaima osalisriigi kõrge minister usutavasti üsna õiglaselt hindas, siis mis kõnelda veel Venemaa-Balti ühisest ajalooõpikust tingimustes, kus isegi samalaadse ühise ajalooõpetajate-haridustöötajate-ajaloolaste koosviibimise idee tundub ebareaalsena... Tegelikult võis hiljaaegu lugeda, et ka Venemaal endal on kõigist "tõekomisjonidest" ja muust suurest ajaloole pühendatud tähelepanust hoolimata ühtse ajalooga tõsiseid raskusi. Väidetavalt olevat kogu föderatsiooni peale kasutusel lausa 18 eri õpikut ja erilist muret tegevat "õige ajaloo" eestvõitlejatele see, et mõnes neist on palju "diskussioonilise iseloomuga" materjali :-)
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Fringe (Pro7)
Mõne aja eest kirjutasin ühest sakslasest, kes Venemaa ja Euroopa suhteid käsitleval konverentsil käis välja idee luua Balti-Venemaa ühine ajalooõpik. See hetkeseisuga küll pigem utoopiate kilda kuuluv mõte sai peamiselt kahetise vastuvõtu: ühed, mulle küll tegelikult arusaamatuks jäänud põhjustel, olid kindlad, et seda pole vaja või lausa ei tohiks isegi sellele mõelda, teised olid idee poolt ja eri määral skeptilised teostumise suhtes. Täna tuli teataval määral analoogne, kuigi veidi teises kontekstis idee Valgevene haridusministrilt, kes SRÜ õpetajate ja haridustöötajate kongressil tegi ettepaneku luua SRÜ-le ühine ajalooõpik, esialgu lõpuklassidele, siis ka noorematele. Venemaa haridusminister reageeris sellele muidu positiivselt, kuid nentis, et mingit võimalust selleks ei näe, parimal juhul õnnestuks ehk kokku panna ühine metoodiline materjal õpetajatele. Nojah, kui juba SRÜ sees, mille ühine ajalugu on tublisti pikem, ei õnnestu sellist asja teha, nagu tähtsaima osalisriigi kõrge minister usutavasti üsna õiglaselt hindas, siis mis kõnelda veel Venemaa-Balti ühisest ajalooõpikust tingimustes, kus isegi samalaadse ühise ajalooõpetajate-haridustöötajate-ajaloolaste koosviibimise idee tundub ebareaalsena... Tegelikult võis hiljaaegu lugeda, et ka Venemaal endal on kõigist "tõekomisjonidest" ja muust suurest ajaloole pühendatud tähelepanust hoolimata ühtse ajalooga tõsiseid raskusi. Väidetavalt olevat kogu föderatsiooni peale kasutusel lausa 18 eri õpikut ja erilist muret tegevat "õige ajaloo" eestvõitlejatele see, et mõnes neist on palju "diskussioonilise iseloomuga" materjali :-)
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Fringe (Pro7)
26.4.10
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks ema külaskäik, kes lisaks tavapärasemale maitsvale külakostile ja paarile ristsõnale tõi tagasi ka eilseks välja laenatud õigekeelsussõnaraamatu. Selgus, et seda polnudki õieti vaja läinud, aga loodetavasti andis see siis noorsandile vähemalt suurema enesekindluse, mis küpsuskirjandi kirjutamisel kindlasti üleliiast pole.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Vaade tulevikku (FoxLife), Ärapanija (Kanal2)
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Vaade tulevikku (FoxLife), Ärapanija (Kanal2)
25.4.10
Laubased mõtted
Peaaegu täiesti töövaba päev, mille suuremalt jaolt sisustas Erkki sünnipäev ja kõik, mis sellega seondus. Esmalt seondus nimelt kuulsate bastionikäikude külastamine. Minu viimased väisamised jäid nii paarikümne aasta taha, sestap oli esimene reaktsioon ninaga agaralt nuuskida, aga võta näpust või ninasõõrmest, kuselõhna polnud kusagil :-) Igatahes väga kenasti olid need käigud korda tehtud, väga huvitavate asjadega sisustatud ning ekskursioon, mida juhatasid sisse ja välja ekraanil näidatavad liikuvad pildid, oli samuti igati tasemel. Mõningase vahega järgnes sellele juba sünnipäevapidu ise, mis jättis samuti ainult hea mulje - lõppeks oli ju kohal palju toredaid inimesi (täitsa ilma irooniata öeldud :-) ), elav muusika ja muud sellist, nii et oleks olnud lausa imelik, kui kõik see poleks meeldinud.
Sain täna kaasa aidata ka nooresoo sirgumisele ja kasvamisele, küll veidi iseäralikult. Nimelt oli ühel noorel hõimlasel (see on vist kõige õigem sõna, sest täpsema vahekorra selgitamine nõuaks pikka, väga pikka tähemärkide rittaseadmist...) ees kirjandi kirjutamine, mille juures tänapäeval lubatavat kasutada ka õigekeelsussõnaraamatut. Et aga nende kool on vist kolinud või midagi, siis koolil neid pakkuda polnud ja nii pidid vaesed abituriendid neid ise hankima. Ja mõistagi olid linna raamatukogud neist hoobilt tühjaks tõmmatud. Et mul eelnevalt mainitud sündmuste tõttu nagunii täna muidu oma põhitöövahendit kasutada vaja polnud, siis olin rõõmuga nõus hädalist kaevust välja aitama. Iseenesest on tegelikult imelik, et kirjandi kirjutamisel lubatakse üldse mingeid abimaterjale kasutada. veel enam, et selleks on just ÕS. Mu meelest vanasti (noh, siis, kui rohi oli ja taevas oli ja nii edasi... :-) ) hinnati lisaks arutlus- või fabuleerimisoskusele ka õigekirja ja seda siis muidugi ikka selle järgi, kuidas oma pea, ilma kõrvalise abita, vähegi lõikas. Pealegi, ega see eesti keel nüüd nii raske ja keeruline ka ei ole, et seda ÕS-i abil tingimata turgutama peaks. Ma pigem arvaks, et kui üldse, siis asjad, mida võiks kirjandi kirjutamisel kasutada lubada, oleks näiteks mingid ekraanid kirjutajate laudadel, mille abil nad saaksid kasutada kirjandusteoseid, kust sobivaid tsitaate hankida, või midagi sellist. Aga no eks ajad muutuvad ja ju siis on tänapäeval ÕS kirjandikirjutajatele vajalik.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Smallville (ETV)
Sain täna kaasa aidata ka nooresoo sirgumisele ja kasvamisele, küll veidi iseäralikult. Nimelt oli ühel noorel hõimlasel (see on vist kõige õigem sõna, sest täpsema vahekorra selgitamine nõuaks pikka, väga pikka tähemärkide rittaseadmist...) ees kirjandi kirjutamine, mille juures tänapäeval lubatavat kasutada ka õigekeelsussõnaraamatut. Et aga nende kool on vist kolinud või midagi, siis koolil neid pakkuda polnud ja nii pidid vaesed abituriendid neid ise hankima. Ja mõistagi olid linna raamatukogud neist hoobilt tühjaks tõmmatud. Et mul eelnevalt mainitud sündmuste tõttu nagunii täna muidu oma põhitöövahendit kasutada vaja polnud, siis olin rõõmuga nõus hädalist kaevust välja aitama. Iseenesest on tegelikult imelik, et kirjandi kirjutamisel lubatakse üldse mingeid abimaterjale kasutada. veel enam, et selleks on just ÕS. Mu meelest vanasti (noh, siis, kui rohi oli ja taevas oli ja nii edasi... :-) ) hinnati lisaks arutlus- või fabuleerimisoskusele ka õigekirja ja seda siis muidugi ikka selle järgi, kuidas oma pea, ilma kõrvalise abita, vähegi lõikas. Pealegi, ega see eesti keel nüüd nii raske ja keeruline ka ei ole, et seda ÕS-i abil tingimata turgutama peaks. Ma pigem arvaks, et kui üldse, siis asjad, mida võiks kirjandi kirjutamisel kasutada lubada, oleks näiteks mingid ekraanid kirjutajate laudadel, mille abil nad saaksid kasutada kirjandusteoseid, kust sobivaid tsitaate hankida, või midagi sellist. Aga no eks ajad muutuvad ja ju siis on tänapäeval ÕS kirjandikirjutajatele vajalik.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Smallville (ETV)
24.4.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millest teatava osa võttis ühe huvitava intervjuu tõlkimine Postimehele.
Kui ma eile kõnelesin iseäralikust väitest, nagu kavatsevat Venemaa tunnistada Eesti okupeerimist, siis mainisin lõpus arvamust, et see võib olla lihtsalt provokatiivne väljaütlemine, et kutsuda esile ametlik vastuväide. Paistab, et nii see oligi, sest täna esitati sama küsimus Venemaa välisministeeriumi pressiesindajale, kes andis täiesti loogilise vastuse: Venemaa seisukohtades pole midagi muutunud ja see küsimus on nende poolt "suletud". Mis formaalselt ei olegi mõistagi vale, sest paraku kiputakse okupatsiooni ja anneksiooni Eestis ka päris kõrgel tasemel tihtipeale segi ajama. Mis omakorda muidugi ei tähenda kaugeltki seda, et Venemaa oleks valmis anneksiooni tunnistama...
Sirbis oli üks pikk ja mõtlemapanev artikkel Vipi Kaupo sulest, mis sisuliselt kuulutas ette meie tänase tsivilisatsiooni lõppu. Ma ei saa just öelda, et ma sellise anarho-primitivismi kalduva seisukohaga (Zerzanist jäi see siiski veel kaugele :-) ) päris nõus oleks (kuigi anarho-primitivism on omamoodi väga köitev), aga oma tugev tõetera on seal kindlasti sees ja mõtteid pani see liikuma - siiski mitte nii palju, et neid praegu siin koherentselt esitada.
Loetud: Sirp 23.04.2010, S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Aardekütt (TV11), NCIS: Kriminalistid (TV3), NATO välisministrid Tallinnas (ETV2)
Kui ma eile kõnelesin iseäralikust väitest, nagu kavatsevat Venemaa tunnistada Eesti okupeerimist, siis mainisin lõpus arvamust, et see võib olla lihtsalt provokatiivne väljaütlemine, et kutsuda esile ametlik vastuväide. Paistab, et nii see oligi, sest täna esitati sama küsimus Venemaa välisministeeriumi pressiesindajale, kes andis täiesti loogilise vastuse: Venemaa seisukohtades pole midagi muutunud ja see küsimus on nende poolt "suletud". Mis formaalselt ei olegi mõistagi vale, sest paraku kiputakse okupatsiooni ja anneksiooni Eestis ka päris kõrgel tasemel tihtipeale segi ajama. Mis omakorda muidugi ei tähenda kaugeltki seda, et Venemaa oleks valmis anneksiooni tunnistama...
Sirbis oli üks pikk ja mõtlemapanev artikkel Vipi Kaupo sulest, mis sisuliselt kuulutas ette meie tänase tsivilisatsiooni lõppu. Ma ei saa just öelda, et ma sellise anarho-primitivismi kalduva seisukohaga (Zerzanist jäi see siiski veel kaugele :-) ) päris nõus oleks (kuigi anarho-primitivism on omamoodi väga köitev), aga oma tugev tõetera on seal kindlasti sees ja mõtteid pani see liikuma - siiski mitte nii palju, et neid praegu siin koherentselt esitada.
Loetud: Sirp 23.04.2010, S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Aardekütt (TV11), NCIS: Kriminalistid (TV3), NATO välisministrid Tallinnas (ETV2)
23.4.10
Neljabased mõtted
Suurelt osalt tavaline tööpäev, millest siiski teatava osa võttis paari loo tõlkimine Postimehele. Samuti kulus mõningane aeg üle tüki aja linnas käimisele. See käik ei läinud küll päris täie ette, sest kui ma olin lõpuks (jah, vahepeal on ilmselt ühistranspordi liikumist tõepoolest vähendatud, igatahes tundus neid kuidagi vähem ja harvemini liikuvat) linna jõudnud, selgus, et mu enda prioriteetide seas tähtsaim kohtumine jääb paraku toimumata. Sellest oli muidugi ääretult kahju, aga et ma olen juba selline multitegummees(TM), siis vähemalt teised asjad, mis rohkem must endast sõltusid, said korda aetud. Muu hulgas hõlmasid need raamatukauplusest läbiastumist ja ma ei saanud midagi parata, sealt pidi lisaks esmavajalikule ikka ka vähemalt ühe raamatu hankima. Ehkki mu õunalaar on selleks korraks põhimõtteliselt läbi, otsustasin siiski hankida teose nimetusega "Suur õunaraamat", sest kindel mis kindel on see, et sügise poole tuleb jälle silmitsi sattuda suuremate õunakogustega. Koju jõudes tegin küll vea ja hakkasin seda sirvima, mis nõudis lausa suure kausi toomist, et suust nõrguma hakkavat ilavoolu ära mahutada :-) paganama maitsvaid asju saab õuntest valmistada ikka! (noh, muidugi on selleks vaja ka neid paganama komponente, mida mul ju mõistagi ei ole, ja veel enam head õnne minusuguse köögikäpardi puhul, aga on päris kindel, et midagi ma millalgi järele proovin...)
Päris korraliku osa päevast võttis ka praegune NATO välisministrite kohtumine ja sellega nii või teisiti seotud asjad, peamiselt küll teles kajastatu vaatamise kaudu. See oli mõnevõrra hämmastav, aga väga tore, et ETV oli pidanud vajalikuks sellele nii suurt tähelepanu pöörata. Ja tuleb tunnistada, et Kaldre-Rannamäe tandem oli päris hea, kindlasti parem kui ükspuha kumb neist üksinda ja arvatavasti ka parem kui mõni muu võimalik meeskond.
Sattusin täna lugema üht õige iseäralikku uudislugu, milles väideti, nagu kavatsevat Venemaa peagi ametlikult tunnistada Eesti (või ka Balti riikide) okupeerimist. Nii olevat meie kohalikele venelastele väitnud Venemaa saatkonna ametnik. Putini algusaegade Balti-poliitika juhi Demurini sõnul olevat sellised "reeturlikud" meeleolud Venemaa ametkondades, eriti välisministeeriumis, lausa levinud. Kui uskumatult see ka kõlaks, ei saa seda muidugi ka välistada, ehkki mulle endale tundub usutavam Goble'i Pauli tõlgendus, et kuivõrd sellise süüdistuse käis välja siinsete "antifašistide" üks juht Reva Maksim, siis on pigem taotluseks saada Venemaa saatkonnalt või kõrgemaltki tasandilt hoopis selgesõnalise kinnitus, et midagi sellist kavas ei ole. Aga eks seda näeb, kas midagi järgneb või mitte.
Ahjaa, igahommikust interneti-raamatukaupluste ülevaatust tehes märkasin, et müügile on ilmunud üks mu tõlgitud raamat, viimane Osprey lahinguraamatute nelipakist, mis ilmus ülejäänud kolmest nii kohutavalt palju (umbes aasta aega) hiljem, et oli juba peaaegu ununenud :-)
Loetud: S. Marriott. Haldjad
Vaadatud: NATO välisministrid Tallinnas (ETV, ETV2), Aardekütt (TV11)
Ilmunud raamatud: P. Antill. Stalingrad 1942 (sari "Suured vastasseisud")
Päris korraliku osa päevast võttis ka praegune NATO välisministrite kohtumine ja sellega nii või teisiti seotud asjad, peamiselt küll teles kajastatu vaatamise kaudu. See oli mõnevõrra hämmastav, aga väga tore, et ETV oli pidanud vajalikuks sellele nii suurt tähelepanu pöörata. Ja tuleb tunnistada, et Kaldre-Rannamäe tandem oli päris hea, kindlasti parem kui ükspuha kumb neist üksinda ja arvatavasti ka parem kui mõni muu võimalik meeskond.
Sattusin täna lugema üht õige iseäralikku uudislugu, milles väideti, nagu kavatsevat Venemaa peagi ametlikult tunnistada Eesti (või ka Balti riikide) okupeerimist. Nii olevat meie kohalikele venelastele väitnud Venemaa saatkonna ametnik. Putini algusaegade Balti-poliitika juhi Demurini sõnul olevat sellised "reeturlikud" meeleolud Venemaa ametkondades, eriti välisministeeriumis, lausa levinud. Kui uskumatult see ka kõlaks, ei saa seda muidugi ka välistada, ehkki mulle endale tundub usutavam Goble'i Pauli tõlgendus, et kuivõrd sellise süüdistuse käis välja siinsete "antifašistide" üks juht Reva Maksim, siis on pigem taotluseks saada Venemaa saatkonnalt või kõrgemaltki tasandilt hoopis selgesõnalise kinnitus, et midagi sellist kavas ei ole. Aga eks seda näeb, kas midagi järgneb või mitte.
Ahjaa, igahommikust interneti-raamatukaupluste ülevaatust tehes märkasin, et müügile on ilmunud üks mu tõlgitud raamat, viimane Osprey lahinguraamatute nelipakist, mis ilmus ülejäänud kolmest nii kohutavalt palju (umbes aasta aega) hiljem, et oli juba peaaegu ununenud :-)
Loetud: S. Marriott. Haldjad
Vaadatud: NATO välisministrid Tallinnas (ETV, ETV2), Aardekütt (TV11)
Ilmunud raamatud: P. Antill. Stalingrad 1942 (sari "Suured vastasseisud")
22.4.10
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Jõudsin täna aprillikuise Akadeemia läbi. See on ikka korralik ajakiri, eriti kui lugeda nii nagu mina - töösse tehtavate pauside ajal - siis piisab kenasti terveks kuuks :-) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas see lugemine lõppes. Ja lõppes ta tõsise üllatusega, vaat et lausa vapustusega elik täpsemalt Tarandi Kaarli arvustusega Hennoste Tiidu viimasele üllitisele "Kommikoer ja pommikoer". Nagu enamiku viimase viie või isegi enama aasta jooksul ilmunud raamatute puhul, pean ma kurbdusega tunnistama, et ma pole seda lugenud, mis aga ei ole siiski takistanud kindlasti lugemisootel seisva raamatu retsensioone silmamast. Seekordne arvustus aga polnudki õieti nii palju arvustus kui... jah, mis ta siis oli? Surnumatja kiirvalang, tuli mulle miskipärast võrdlus pähe. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis Hennoste ajakirjandust just maha ei mata, küll aga tegi seda Tarand ja täie rauaga: "Kui Hennoste suudab tänuväärses kroonikurollis veel teist sama palju jätkata, siis on meil lootust lugeda nii ajakirjanduse haual peetud kõnesid kui peielauas räägitut"; "kalmistu juhatajana ei ole Tiit Hennoste asi surmatunnistuse väljakirjutamine, vaid ainult hauaplatsi asupaiga määramine". Tegelikult, kui kõike seda oleks kirjutanud keegi teine, siis võib-olla polekski ma nii segadusse sattunud kui nüüd, kus autoriks on ju vähemalt tavapäraselt samuti ajakirjanduse osaks peetava kultuurinädalalehe peatoimetaja (ma isegi kontrollisin Akadeemiale omaselt kirjutuse lõpus avaldatud andmed selles osas üle - on küll, ikka veel). Ainult kaks seletust tuli pähe, kumbki mitte kuigi rahuldav. Esimene ja vähem usutavam oleks näha selle taga ränka solvumist, et ta enda üsna teravaks kippuvad rünnakud riikliku kultuuripoliitika, - ministeeriumi ja -ministrigi vastu ei ole mingeid märgatavaid tulemusi andnud ja nüüd siis valati solvumine välja. Ma ei tunne küll teda isiklikult, aga selline väiklane "andmine" kõige põhjal, mida ma tean, talle nüüd küll iseloomulik ei ole. Teine ja veidi loogilisem, kuigi raskemini adutavam seletus oleks, et ta ei pea Sirpi õieti ajakirjanduseks, vähemalt mitte selles mõttes ajakirjanduseks, millest ta selles arvustuses kõige enam räägib, niisiis uudis-ajakirjanduseks, nii-ütelda maailma, riigivõimu või mille iganes vahendajaks. Eks ta muidugi omajagu nii olegi, sest uudise kui sellise osakaal on Sirbis tõepoolest suhteliselt väike ja isegi ajakajalised kirjutised pole enamasti otsesõnu uudised, vaid pigem arvustused, mõtisklused, arutlused vms. Võib-olla on sellest tingitud ka Sirbi suhteline konservatiivsus ja kaasaminematus uute "trendidega" (jah, tõsi, sisu kajastub ka veebis, aga see on ka vähemalt nähtavalt kõik - nn interaktiivsus kas või kommentaaride näol vahepeal oli, aga on juba ammu kadunud (ja Tarand ei jäta ka oma arvustuses kasutamata võimalust neile veel kord negatiivselt osutada), rääkimata muudest "uue meediaga" kaasnevate võimaluste rakendamisest; isiklikest kogemustest tean ka seda, et ilmselt tänini on neile võõras digiallkiri) ja enda positsioneerimine teatavasse nišši iselaadse materjalikogumikuna, mida ilmselt sellises koosluses kuidagi muudmoodi polegi võimalik kätte saada. Nojah, küllap on olemas ka kolmas ja tõene seletus, mida mul lihtsalt pähe ei tulnud, aga igal juhul ühelt poolt iseäraliku ja teiselt poolt mõtlemapaneva mulje jättis see "surnumatja viimne heide" küll.
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2)
Jõudsin täna aprillikuise Akadeemia läbi. See on ikka korralik ajakiri, eriti kui lugeda nii nagu mina - töösse tehtavate pauside ajal - siis piisab kenasti terveks kuuks :-) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas see lugemine lõppes. Ja lõppes ta tõsise üllatusega, vaat et lausa vapustusega elik täpsemalt Tarandi Kaarli arvustusega Hennoste Tiidu viimasele üllitisele "Kommikoer ja pommikoer". Nagu enamiku viimase viie või isegi enama aasta jooksul ilmunud raamatute puhul, pean ma kurbdusega tunnistama, et ma pole seda lugenud, mis aga ei ole siiski takistanud kindlasti lugemisootel seisva raamatu retsensioone silmamast. Seekordne arvustus aga polnudki õieti nii palju arvustus kui... jah, mis ta siis oli? Surnumatja kiirvalang, tuli mulle miskipärast võrdlus pähe. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis Hennoste ajakirjandust just maha ei mata, küll aga tegi seda Tarand ja täie rauaga: "Kui Hennoste suudab tänuväärses kroonikurollis veel teist sama palju jätkata, siis on meil lootust lugeda nii ajakirjanduse haual peetud kõnesid kui peielauas räägitut"; "kalmistu juhatajana ei ole Tiit Hennoste asi surmatunnistuse väljakirjutamine, vaid ainult hauaplatsi asupaiga määramine". Tegelikult, kui kõike seda oleks kirjutanud keegi teine, siis võib-olla polekski ma nii segadusse sattunud kui nüüd, kus autoriks on ju vähemalt tavapäraselt samuti ajakirjanduse osaks peetava kultuurinädalalehe peatoimetaja (ma isegi kontrollisin Akadeemiale omaselt kirjutuse lõpus avaldatud andmed selles osas üle - on küll, ikka veel). Ainult kaks seletust tuli pähe, kumbki mitte kuigi rahuldav. Esimene ja vähem usutavam oleks näha selle taga ränka solvumist, et ta enda üsna teravaks kippuvad rünnakud riikliku kultuuripoliitika, - ministeeriumi ja -ministrigi vastu ei ole mingeid märgatavaid tulemusi andnud ja nüüd siis valati solvumine välja. Ma ei tunne küll teda isiklikult, aga selline väiklane "andmine" kõige põhjal, mida ma tean, talle nüüd küll iseloomulik ei ole. Teine ja veidi loogilisem, kuigi raskemini adutavam seletus oleks, et ta ei pea Sirpi õieti ajakirjanduseks, vähemalt mitte selles mõttes ajakirjanduseks, millest ta selles arvustuses kõige enam räägib, niisiis uudis-ajakirjanduseks, nii-ütelda maailma, riigivõimu või mille iganes vahendajaks. Eks ta muidugi omajagu nii olegi, sest uudise kui sellise osakaal on Sirbis tõepoolest suhteliselt väike ja isegi ajakajalised kirjutised pole enamasti otsesõnu uudised, vaid pigem arvustused, mõtisklused, arutlused vms. Võib-olla on sellest tingitud ka Sirbi suhteline konservatiivsus ja kaasaminematus uute "trendidega" (jah, tõsi, sisu kajastub ka veebis, aga see on ka vähemalt nähtavalt kõik - nn interaktiivsus kas või kommentaaride näol vahepeal oli, aga on juba ammu kadunud (ja Tarand ei jäta ka oma arvustuses kasutamata võimalust neile veel kord negatiivselt osutada), rääkimata muudest "uue meediaga" kaasnevate võimaluste rakendamisest; isiklikest kogemustest tean ka seda, et ilmselt tänini on neile võõras digiallkiri) ja enda positsioneerimine teatavasse nišši iselaadse materjalikogumikuna, mida ilmselt sellises koosluses kuidagi muudmoodi polegi võimalik kätte saada. Nojah, küllap on olemas ka kolmas ja tõene seletus, mida mul lihtsalt pähe ei tulnud, aga igal juhul ühelt poolt iseäraliku ja teiselt poolt mõtlemapaneva mulje jättis see "surnumatja viimne heide" küll.
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2)
21.4.10
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Välisilm (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Välisilm (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
20.4.10
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Postimehest võis lugeda tänuväärsest ettevõtmisest asuda senisest põhjalikumalt digiteerima eesti vanemat kirjasõna, võttes aluseks kurjakuulutava nimetusega "Eesti trükise Punase raamatu". Nii palju kui ma olen aru saanud, on seda osaliselt juba tehtud ning see on ka mitmete kanalite kaudu kättesaadav, aga ega küll küllale liiga tee. Tegin ka Esteris prooviotsingu 1841. aastal ilmunud eestikeelsetele trükistele: 5 olid täiesti kättesaadavad, 10 mitte mingis mõttes ja ülejäänute puhul oli kenasti olemas võimalus tellida nende digiteerimine (võimalus, mida ma mõni aeg tagasi ei suutnud tuvastada) elik aidata ka omalt poolt kaasa eesti kultuuripärandi muutumisele senisest kättesaadavamaks.
Üks asi andis täna veel ainet mõtisklemiseks, kuigi paraku ei saanud ma selle kaua aega pühendada... Üht saadet telekast vaadates jäi kõrva väljend in the wrong place at the wrong time ning silma tõlge subtiitrites: "vales kohas valel ajal". Et televisioon on erinevalt näiteks kirjalikust meediast mõtlemist mittesoodustav ja isegi välistav kommunikatsioonikanal, ei pööranud ma sellele kohe erilist tähelepanu, kuid hiljem tuli see tagasi kummitama, kindla tundega, et midagi oli seal valesti. Veidi järele mõeldes sain aru, et ingliskeelne väljend oli igati korrektne, aga eestikeelne oli valepidi pööratud ja pidanuks olema "valel ajal vales kohas". Nojah, mõlemas keeles saab muidugi neid komponente mõlemat pidi tõsta, aga esimene ja loomulik reaktsioon on just niimoodi: inglise keeles koht ees ja aeg järel ning eesti keeles vastupidi. Selle tõdemusega paraku pidin sundima enda mõtiskelu ka lõpetama, sest muud ja tähtsamad asjad ei taha kuidagi iseenesest ära kaduda. Kuid siiski panin grafiidipulgakesega enda mentaalsesse kõrvatagusesse märkuse, et millalgi (nojah, sel õndsal a'al, mil kõige jaoks aega jagub... :-) ) tuleks põhjalikumalt (taas)tutvuda Masingu ja Looritsa ideedega - mäletamist mööda kirjutasid just nemad pikemalt soomeugrilaste ja indoeurooplaste keele ja meele erinevustest. (Õieti ma põgusalt olen nende ideedega ju kokku puutunud - tänu Humanitaarinstituudile, kus nad kuulusid nii mõnegi õppejõu soovitusliku lugemise nimekirja, kuid paraku olid toona, aastat paarkümmend tagasi, üsna raskesti kättesaadavad. Ent tollasest põgusast lugemisest on päris palju aega mööda läinud ja väheseidki korraks omandatud mõttekäike jõudnud juba tublisti kadunud mälestuste ookeani pudeneda...)
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Aardekütt (TV11), Fringe (Pro7)
Postimehest võis lugeda tänuväärsest ettevõtmisest asuda senisest põhjalikumalt digiteerima eesti vanemat kirjasõna, võttes aluseks kurjakuulutava nimetusega "Eesti trükise Punase raamatu". Nii palju kui ma olen aru saanud, on seda osaliselt juba tehtud ning see on ka mitmete kanalite kaudu kättesaadav, aga ega küll küllale liiga tee. Tegin ka Esteris prooviotsingu 1841. aastal ilmunud eestikeelsetele trükistele: 5 olid täiesti kättesaadavad, 10 mitte mingis mõttes ja ülejäänute puhul oli kenasti olemas võimalus tellida nende digiteerimine (võimalus, mida ma mõni aeg tagasi ei suutnud tuvastada) elik aidata ka omalt poolt kaasa eesti kultuuripärandi muutumisele senisest kättesaadavamaks.
Üks asi andis täna veel ainet mõtisklemiseks, kuigi paraku ei saanud ma selle kaua aega pühendada... Üht saadet telekast vaadates jäi kõrva väljend in the wrong place at the wrong time ning silma tõlge subtiitrites: "vales kohas valel ajal". Et televisioon on erinevalt näiteks kirjalikust meediast mõtlemist mittesoodustav ja isegi välistav kommunikatsioonikanal, ei pööranud ma sellele kohe erilist tähelepanu, kuid hiljem tuli see tagasi kummitama, kindla tundega, et midagi oli seal valesti. Veidi järele mõeldes sain aru, et ingliskeelne väljend oli igati korrektne, aga eestikeelne oli valepidi pööratud ja pidanuks olema "valel ajal vales kohas". Nojah, mõlemas keeles saab muidugi neid komponente mõlemat pidi tõsta, aga esimene ja loomulik reaktsioon on just niimoodi: inglise keeles koht ees ja aeg järel ning eesti keeles vastupidi. Selle tõdemusega paraku pidin sundima enda mõtiskelu ka lõpetama, sest muud ja tähtsamad asjad ei taha kuidagi iseenesest ära kaduda. Kuid siiski panin grafiidipulgakesega enda mentaalsesse kõrvatagusesse märkuse, et millalgi (nojah, sel õndsal a'al, mil kõige jaoks aega jagub... :-) ) tuleks põhjalikumalt (taas)tutvuda Masingu ja Looritsa ideedega - mäletamist mööda kirjutasid just nemad pikemalt soomeugrilaste ja indoeurooplaste keele ja meele erinevustest. (Õieti ma põgusalt olen nende ideedega ju kokku puutunud - tänu Humanitaarinstituudile, kus nad kuulusid nii mõnegi õppejõu soovitusliku lugemise nimekirja, kuid paraku olid toona, aastat paarkümmend tagasi, üsna raskesti kättesaadavad. Ent tollasest põgusast lugemisest on päris palju aega mööda läinud ja väheseidki korraks omandatud mõttekäike jõudnud juba tublisti kadunud mälestuste ookeani pudeneda...)
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Aardekütt (TV11), Fringe (Pro7)
19.4.10
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Poola Vabariigi presidendi ja tema abikaasa matusetseremoonia (ETV), Vaade tulevikku (FoxLife), Ärapanija (Kanal2)
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Poola Vabariigi presidendi ja tema abikaasa matusetseremoonia (ETV), Vaade tulevikku (FoxLife), Ärapanija (Kanal2)
18.4.10
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks ema külaskäik. Tohutu hea ja mõnus oli süüa meistri käega valmistatud õunapirukat - need katsetused,mida ma oskasin ette võtta, olid ikka selle kõrval armetud ja algajalikud... Lisaks tõi ta ka rohkelt ristsõnavihikuid, mis võttis samuti teatava osa ajast. Samuti tõi ta ühe mõningal määral märgilise tähendusega ajalehe, nimelt mu kodukandi nädalalehe Türi Rahvaleht viimase numbri. Kui ma seda teadet mõne aja eest lugema sattusin, siis mõtlesin, et äkki on tegemist aprillinaljaga, aga tundub paraku, et mitte. Nojah, õieti küll ei lõpeta see täielikult ilmumist, vaid teiseneb, vähemalt on nii lubatud, kuukirjaks ja paremate olude tekkides võib-olla isegi kunagi taas nädalakirjaks. Kuigi ma ei satu enam just väga tihedalt Türi kanti, on sealseid uudiseid siiski alati hea lugeda, midagi sellist tuttavlikku ja südant soojendavat.
Enne ema jõudis aga juba läbi astuda postikuller, sedakorda siis Eesti Päevalehe ülesandel, tolle uue "Eesti mälu" nime kandva sarja esimest (või õieti teist, kui lugeda esimeseks eraldi kätte toodud Krossi mälestusi) pakki kätte toimetama. Olgu siis ka siin ära nimetatud selle koostis:
2: A. Rei. Mälestusi tormiselt teelt
3: A. Haava. Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest
4: A. Hinnom. Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast
5: A. Rinne. Kui ma olin väiksekene. Laulud ja aastad. Ja kägu kukub raal...
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Õnnistatud (TV11), Smallville (ETV), Vilde tee (TV3)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: svammid (Postimees, 17.04.2010)
Enne ema jõudis aga juba läbi astuda postikuller, sedakorda siis Eesti Päevalehe ülesandel, tolle uue "Eesti mälu" nime kandva sarja esimest (või õieti teist, kui lugeda esimeseks eraldi kätte toodud Krossi mälestusi) pakki kätte toimetama. Olgu siis ka siin ära nimetatud selle koostis:
2: A. Rei. Mälestusi tormiselt teelt
3: A. Haava. Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest
4: A. Hinnom. Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast
5: A. Rinne. Kui ma olin väiksekene. Laulud ja aastad. Ja kägu kukub raal...
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Õnnistatud (TV11), Smallville (ETV), Vilde tee (TV3)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: svammid (Postimees, 17.04.2010)
17.4.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänases Sirbis oli õige palju lugeda, tõsi, küll koos lisadega (Diplomaatia ja Kultuurkapitali rahade jaotus). Sotsiaalia rubriik oli, nagu Wallensteini ajal kombeks on saanud, täis valdavalt vasakpoolset möginat, mis väärib vaid nii palju lugemist, et teada, mida öeldakse, aga erakordselt huvitav oli Vindi Toomase ülevaade 2009. aasta eesti proosakirjandusest. Ma olen küll varemgi nentinud, et õige mitu viimast aastat pole saanud õieti ühtegi raamatut läbi lugeda, vähemalt mitte korralikult ja nauditavalt, ilma vahepausideta (õigupoolest ainuke aeg, mida ma olen püüdnud lugemiseks kasutada, on olnud igapäevase tõlketöö käigus tehtavad igatunnised vahe/puhkepausid, mis tähendab korraga maksimaalselt 10 lk lugemist... ja sestap peamiselt selliste teoste kättevõtmist, kus puudub järjepidevus ja ühtsus, nt pildialbumid või praegugi veel nii väga moes rohkete piltidega temaatilised raamatud), seda vähem veel eesti ja eestikeelset kirjandust, aga jõudumööda olen püüdnud siiski jälgida vähemalt seda, mis ilmub. Sealhulgas ka ülevaateid ja see ülevaade oli mu meelest parim, mida ma olen sattunud lugema, nii puhtalt loetavuse kui ka hinnangute osas (viimase all ei mõtle ma seda, et need hinnangud peaksid tingimata olema sellised, mida kõik - ja kas või ma ise - tingimata aktsepteeriks, vaid seda, et need andsid mu meelest päris hea pilgu vähegi pikemalt käsitletud teostesse, sellise pilgu, mis sõltumata artikli/ettekande autori arvamusest tekitas ka endale teatava ettekujutuse). Nojah, muidugi ei saanud ta mööda ka enda raamatust, millele oli vahest ebaproportsionaalselt palju ruumi pühendatud, aga teisest küljest ei saa seda ka kuidagi pahaks panna, sest vanasõnagi ütleb ju, et kes see siis ikka kui mitte...
Tähelepanu köitis ka ühe "meistertõlkija" Planhofi Maie tublisti solvunud ja üpris terav vastus varasemale kriitikale. Nojah, ma ei oska tema tõlgete kohta kuigi palju midagi öelda, sest Esterist tema sule alt tulnud teoste nimekirja vaadates leidsin, et mul on küll kaks tükki kodus olemas, aga need on seni lugemata. Siiski äratab lisaks aukartuse kõrval nii tohutu produktiivsus, nagu talle omane - ainuüksi selle aastaga on samuse Esteri põhjal tema tõlgituna ilmunud neli raamatut, kõik üsna mahukad, lehekülgede arvuga 267 ja 382 vahel -, ka mõningat kahtlust, kuidas sellise hiiglasliku toodangu puhul on võimalik kas või juba tõlkijal enesel puhtfüüsiliselt oma tõlkeid kontrollida... Ma võin enda kohta öelda, et väga heal juhul ehk suudaksingi mõnda aega kõike muud kõrvale heites ennast nii palju pingutada, et. ütleme, nädalas 100 lk tõlkida, aga kohe kindlasti tuleks sinna kõrvale arvestada minimaalselt pool nädalat selle ülelugemiseks ja esmaseks, personaalseks toimetamiseks... Aga noh, inimesi on erinevaid ja võib-olla ta tõesti suudab niimoodi aastaid järjest aina panna ja panna...
Diplomaatia õieti väga huvitav seekord polnudki, seda natuke iseäralikul põhjusel - nimelt kukkus sel korral välja nii, et pea kogu numbri materjalid on mu "tõlkekojast" läbi käinud :-) (kui lisada veel üks Postimehes ilmunud lugu, siis on täna ilmunud tõlgete koguarvuks koguni 9, mis on vist lausa isiklik rekord...) Muidugi, tõlkimise ajal olid need lood väga huvitavad, sest kuigi Läti ja Leedu on ju meie naaberriigid, tehakse neist eesti keeles ometi nii vähe juttu, et lausa häbi. Siiski, nende omatõlgitud lugude kõrval (mis on allpool ära toodud) oli faktirohkuse poolest väga nauditav lugeda kolonel Ermuse Aarne ülevaadet Läti ja Leedu sõjaväest.
Mõneti üllatavalt pakkus naljakaid elamusi muidu suhteliselt kuiva nime- ja arvujada pakkuv Kultuurkapitali rahajaotuse vihikuke. Nimelt leidsin sealt õige huvitavaid/humoorikaid rahahankimise põhjendusi, näiteks "kirjandusveebi purpurmust.org õhushoid" ja mitmed "kaanehinna vähendamised/alandamised". Ilmselt on nutikas sõnastus väga hea eeldus raha edukaks väljanuiamiseks :-)
Eesti Ekspressist võis lugeda, millised jamad on kaasnenud TEA kirjastuse välja antud uhke nimetusega "Eesti spordi taskuentsüklopeediaga". Ausalt öeldes see, et selles esineb vigu, ei pannud mind väga imestama ega isegi nördima - tegemist on ühemehe-entsüklopeediaga, mille puhul vead on äärmiselt kerged tulema isegi siis, kui koostaja oleks oluliselt, hmm, ütleme et parem. Ei ole ju vigadest pääsenud ja ilmselt ei pääsegi ka suurte kollektiivide entsüklopeediad, olgu meie enda EE või ka Britannica või Meyeri/Brockhausi sugused hiiglased. Ma üldiselt olen suhtunud TEA teatmeteostesse suhtelise tolerantsiga: on jah tihtipeale vigased ja ilmselt kiiruga kokku pandud ja mitte kõige paremini toimetatud, aga et mul on tavaliselt kombeks nagunii vajalikke fakte mitmest allikast üle kontrollida, siis see nii väga ei häiri, kui TEA või kelle tahes muu teatmeteoses ka (mõistlikul hulgal) vigu leidub. Aga täiesti vihale ajas artiklis kirjeldatud äärmiselt alatu lüke, kus inimesi, kes olid juhtinud tähelepanu kavandatavas teoses esinevatele arvukatele vigadele ja teinud ettepaneku neid ja teost ennast läbi arutada, lükati lihtsalt kõrvale, aga samas pandi nende nimed kirja "sisutoimetajatena". Sellise käitumise kohta õieti polegi sõnu...
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), NCIS: Kriminalistid (TV3), Mägedel on silmad (TV3), Tulnukas tulnuka vastu (TV3)
Ilmunud tõlked:
Anne Applebaum: uus tragöödia neetud metsas (Postimees, 16.04.2010)
T. Rostoks. Läti välispoliitika: edasi läbi raskete aegade (Diplomaatia 4/2010)
P. Raudseps. Jahe kevad, kuum sügis: mõned tähelepanekud Läti poliitikaelust (Diplomaatia 4/2010)
M. Jurkynas. Kas Leedu välispoliitika muutub isikukeskseks? (Diplomaatia 4/2010)
I. Makaraityte. Leedu: uued luuad, vanad probleemid (Diplomaatia 4/2010)
Ž. Vaičiunas. Leedu energiajulgeolek pärast Ignalina tuumaelektrijaama sulgemist (Diplomaatia 4/2010)
J. Bult. Nord Stream: Eesti kaotatud lahing (Diplomaatia 4/2010)
J. Novagrockiene. Avalikkuse suhtumine Leedu relvajõudude muutumisse (Diplomaatia 4/2010)
E. Lucas. In memoriam: Lech Kaczyński (Diplomaatia 4/2010)
Tänases Sirbis oli õige palju lugeda, tõsi, küll koos lisadega (Diplomaatia ja Kultuurkapitali rahade jaotus). Sotsiaalia rubriik oli, nagu Wallensteini ajal kombeks on saanud, täis valdavalt vasakpoolset möginat, mis väärib vaid nii palju lugemist, et teada, mida öeldakse, aga erakordselt huvitav oli Vindi Toomase ülevaade 2009. aasta eesti proosakirjandusest. Ma olen küll varemgi nentinud, et õige mitu viimast aastat pole saanud õieti ühtegi raamatut läbi lugeda, vähemalt mitte korralikult ja nauditavalt, ilma vahepausideta (õigupoolest ainuke aeg, mida ma olen püüdnud lugemiseks kasutada, on olnud igapäevase tõlketöö käigus tehtavad igatunnised vahe/puhkepausid, mis tähendab korraga maksimaalselt 10 lk lugemist... ja sestap peamiselt selliste teoste kättevõtmist, kus puudub järjepidevus ja ühtsus, nt pildialbumid või praegugi veel nii väga moes rohkete piltidega temaatilised raamatud), seda vähem veel eesti ja eestikeelset kirjandust, aga jõudumööda olen püüdnud siiski jälgida vähemalt seda, mis ilmub. Sealhulgas ka ülevaateid ja see ülevaade oli mu meelest parim, mida ma olen sattunud lugema, nii puhtalt loetavuse kui ka hinnangute osas (viimase all ei mõtle ma seda, et need hinnangud peaksid tingimata olema sellised, mida kõik - ja kas või ma ise - tingimata aktsepteeriks, vaid seda, et need andsid mu meelest päris hea pilgu vähegi pikemalt käsitletud teostesse, sellise pilgu, mis sõltumata artikli/ettekande autori arvamusest tekitas ka endale teatava ettekujutuse). Nojah, muidugi ei saanud ta mööda ka enda raamatust, millele oli vahest ebaproportsionaalselt palju ruumi pühendatud, aga teisest küljest ei saa seda ka kuidagi pahaks panna, sest vanasõnagi ütleb ju, et kes see siis ikka kui mitte...
Tähelepanu köitis ka ühe "meistertõlkija" Planhofi Maie tublisti solvunud ja üpris terav vastus varasemale kriitikale. Nojah, ma ei oska tema tõlgete kohta kuigi palju midagi öelda, sest Esterist tema sule alt tulnud teoste nimekirja vaadates leidsin, et mul on küll kaks tükki kodus olemas, aga need on seni lugemata. Siiski äratab lisaks aukartuse kõrval nii tohutu produktiivsus, nagu talle omane - ainuüksi selle aastaga on samuse Esteri põhjal tema tõlgituna ilmunud neli raamatut, kõik üsna mahukad, lehekülgede arvuga 267 ja 382 vahel -, ka mõningat kahtlust, kuidas sellise hiiglasliku toodangu puhul on võimalik kas või juba tõlkijal enesel puhtfüüsiliselt oma tõlkeid kontrollida... Ma võin enda kohta öelda, et väga heal juhul ehk suudaksingi mõnda aega kõike muud kõrvale heites ennast nii palju pingutada, et. ütleme, nädalas 100 lk tõlkida, aga kohe kindlasti tuleks sinna kõrvale arvestada minimaalselt pool nädalat selle ülelugemiseks ja esmaseks, personaalseks toimetamiseks... Aga noh, inimesi on erinevaid ja võib-olla ta tõesti suudab niimoodi aastaid järjest aina panna ja panna...
Diplomaatia õieti väga huvitav seekord polnudki, seda natuke iseäralikul põhjusel - nimelt kukkus sel korral välja nii, et pea kogu numbri materjalid on mu "tõlkekojast" läbi käinud :-) (kui lisada veel üks Postimehes ilmunud lugu, siis on täna ilmunud tõlgete koguarvuks koguni 9, mis on vist lausa isiklik rekord...) Muidugi, tõlkimise ajal olid need lood väga huvitavad, sest kuigi Läti ja Leedu on ju meie naaberriigid, tehakse neist eesti keeles ometi nii vähe juttu, et lausa häbi. Siiski, nende omatõlgitud lugude kõrval (mis on allpool ära toodud) oli faktirohkuse poolest väga nauditav lugeda kolonel Ermuse Aarne ülevaadet Läti ja Leedu sõjaväest.
Mõneti üllatavalt pakkus naljakaid elamusi muidu suhteliselt kuiva nime- ja arvujada pakkuv Kultuurkapitali rahajaotuse vihikuke. Nimelt leidsin sealt õige huvitavaid/humoorikaid rahahankimise põhjendusi, näiteks "kirjandusveebi purpurmust.org õhushoid" ja mitmed "kaanehinna vähendamised/alandamised". Ilmselt on nutikas sõnastus väga hea eeldus raha edukaks väljanuiamiseks :-)
Eesti Ekspressist võis lugeda, millised jamad on kaasnenud TEA kirjastuse välja antud uhke nimetusega "Eesti spordi taskuentsüklopeediaga". Ausalt öeldes see, et selles esineb vigu, ei pannud mind väga imestama ega isegi nördima - tegemist on ühemehe-entsüklopeediaga, mille puhul vead on äärmiselt kerged tulema isegi siis, kui koostaja oleks oluliselt, hmm, ütleme et parem. Ei ole ju vigadest pääsenud ja ilmselt ei pääsegi ka suurte kollektiivide entsüklopeediad, olgu meie enda EE või ka Britannica või Meyeri/Brockhausi sugused hiiglased. Ma üldiselt olen suhtunud TEA teatmeteostesse suhtelise tolerantsiga: on jah tihtipeale vigased ja ilmselt kiiruga kokku pandud ja mitte kõige paremini toimetatud, aga et mul on tavaliselt kombeks nagunii vajalikke fakte mitmest allikast üle kontrollida, siis see nii väga ei häiri, kui TEA või kelle tahes muu teatmeteoses ka (mõistlikul hulgal) vigu leidub. Aga täiesti vihale ajas artiklis kirjeldatud äärmiselt alatu lüke, kus inimesi, kes olid juhtinud tähelepanu kavandatavas teoses esinevatele arvukatele vigadele ja teinud ettepaneku neid ja teost ennast läbi arutada, lükati lihtsalt kõrvale, aga samas pandi nende nimed kirja "sisutoimetajatena". Sellise käitumise kohta õieti polegi sõnu...
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), NCIS: Kriminalistid (TV3), Mägedel on silmad (TV3), Tulnukas tulnuka vastu (TV3)
Ilmunud tõlked:
Anne Applebaum: uus tragöödia neetud metsas (Postimees, 16.04.2010)
T. Rostoks. Läti välispoliitika: edasi läbi raskete aegade (Diplomaatia 4/2010)
P. Raudseps. Jahe kevad, kuum sügis: mõned tähelepanekud Läti poliitikaelust (Diplomaatia 4/2010)
M. Jurkynas. Kas Leedu välispoliitika muutub isikukeskseks? (Diplomaatia 4/2010)
I. Makaraityte. Leedu: uued luuad, vanad probleemid (Diplomaatia 4/2010)
Ž. Vaičiunas. Leedu energiajulgeolek pärast Ignalina tuumaelektrijaama sulgemist (Diplomaatia 4/2010)
J. Bult. Nord Stream: Eesti kaotatud lahing (Diplomaatia 4/2010)
J. Novagrockiene. Avalikkuse suhtumine Leedu relvajõudude muutumisse (Diplomaatia 4/2010)
E. Lucas. In memoriam: Lech Kaczyński (Diplomaatia 4/2010)
16.4.10
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Täna leidsin, et mõne nädala pärast läheb õige tihedaks: ühekorraga toimuvad Balti raamatumess ja Tallinna kirjandusfestival... Mõlema raames rohkelt igasugu asju, kus tahaks osaleda. Tuleb kavasid väga põhjalikult uurida, et mingi mõistlik päevakava mai alguseks kokku panna. Tõsisemal kirjanduse/kultuurihuvilisel on muidugi veel raskem, sest taas täpselt samal ajal toimub suuremat sorti üritus nimega PrimaVista ka teises Eesti otsas. Aga no ütleme, et see on siis Liivimaa üritus ja esimesed Eestimaa omad :-) ikkagi on kaks samaaegset samalaadset üritust päris palju...
Loetud: Arvutimaailm 4/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3)
Täna leidsin, et mõne nädala pärast läheb õige tihedaks: ühekorraga toimuvad Balti raamatumess ja Tallinna kirjandusfestival... Mõlema raames rohkelt igasugu asju, kus tahaks osaleda. Tuleb kavasid väga põhjalikult uurida, et mingi mõistlik päevakava mai alguseks kokku panna. Tõsisemal kirjanduse/kultuurihuvilisel on muidugi veel raskem, sest taas täpselt samal ajal toimub suuremat sorti üritus nimega PrimaVista ka teises Eesti otsas. Aga no ütleme, et see on siis Liivimaa üritus ja esimesed Eestimaa omad :-) ikkagi on kaks samaaegset samalaadset üritust päris palju...
Loetud: Arvutimaailm 4/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3)
15.4.10
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestas pisukeseks ajaks ühe tõlke tegemine Postimehele.
Samuses Postimehes oli huvitav uudisnupuke Saksamaa kantsleri nõuniku kohta, kelle arvates oleks üks võimalus Venemaa ja Baltimaade suhete parandamiseks ühise ajalooõpiku koostamine. Õieti oli tegemist ühe mõttega laiemast arutelust, mille teemaks olid Venemaa ja Euroopa suhted ja mida tasub samuti lugeda. Ideena on ühine ajalooõpik muidugi väga hea ja vaevalt saaks kellelgi selle vastu midagi olla. On ju ka üksikuid näiteid maailmast selliste õpikute kohta olemas, kuigi just mitte väga palju ja enamasti on nad jäänud üpris kuhtunud projektideks. Tahame või ei taha, aga inimeste mälu kipub olema havi omast natuke pikem ja mäletama muudki kui seda, kust saadi viimane ninaesine. Perspektiivikamad on olnud ajaloolaste ühiskomisjonid, mis on koondanud tähelepanu konkreetsematele vastuolulistele sündmustele või ajalõikudele. Neist on edukamaid näiteid mõnevõrra rohkem tuua ja nende baasil võib ka kunagi sündida ajalooõpikuid, olgu siis sünteesina (mis lähemas perspektiivis on vähem usutavam) või alternatiivsete seisukohtade esitajatena. Paraku Venemaa ja Baltimaade vahel vähemalt mu teada praegu mingit sisulist koostööd ajaloolaste tasandil ei ole: on küll üksikuid ja väga tervitatavaid kontakte konkreetsete ajaloolaste või isegi teataval määral institutsioonide vahel, aga mitte ühistöögruppe (igal juhul ei suuda ma meenutada, et ma oleks mõnest kuulnud). Kantsleri nõunik ütleb täiesti õigesti, et kui selline ajalooõpik ilmuks, siis oleks eesmärk täidetud. Kuid karta on, et kõigepealt peaks alustama ikka mingilgi moel institutsionaliseeritud koostööst, kas või ühistöögruppidest selliste ajalõikude kohta, mis ei tekita väga suuri erimeelsusi - laias laastus tähendaks see minimaalselt viimase saja aasta piiri taha jäävat aega (kuigi ka vanemas ajaloos on küllaga eri seisukohti, aga need on siiski veidi pisema emotsionaalse laenguga kui see ajalugu, mida veel elavalt mäletatakse).
Üks veidi teisest vallast, aga samamoodi ajalootõlgenduste virvarri sobituv uudis, mis täna silma jäi, puudutas Venemaa rüpes elavaid tatarlasi, kellest osa soovib täiendada oma vabariigi nime sõnaga Булгария. Tatarlastel teadagi on venekeelses ajalookirjutuses (mis Venemaal teatavasti on ju põhimõtteliselt ainuvaldav - unifitseeritud haridussüsteem tähendab ka seda, et õpikudki on ametlikus riigikeeles ja emakeelsed õpikud, nii palju kui neid üldse on, rohkem fakultatiivsed...) äärmiselt negatiivne. lausa demoniseeritud maine, mistõttu selline soov on täiesti mõistetav. Hoopis iseasi on põhjendus, nagu oleks volgatatarlased kunagi sealkandis elanud bulgaaride järglased. Mitte et see täiesti vale oleks, kindlasti on neis bulgaaride verd tänagi tugevalt veel sees, aga Kuldhordi aeg ja sellega kaasnenud üpris suur rahvaste liikumine on neile ikka tugeva jälje jätnud ja vähemalt neis materjalides, mida ma olen lugenud, räägitakse volgatatarlaste puhul ka märkimisväärsest kõptšaki (või polovetsi) komponendi mõjust. Kuigi, nojah, ilmselt on see vaidlus etnose komponentide üle sisuldasa sama tulutu, nagu meilgi aeg-ajalt puhkevad debatid, kui palju on meis protoeurooplast, kui palju soomeugrilast ja kui palju veel keda iganes...
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2)
Samuses Postimehes oli huvitav uudisnupuke Saksamaa kantsleri nõuniku kohta, kelle arvates oleks üks võimalus Venemaa ja Baltimaade suhete parandamiseks ühise ajalooõpiku koostamine. Õieti oli tegemist ühe mõttega laiemast arutelust, mille teemaks olid Venemaa ja Euroopa suhted ja mida tasub samuti lugeda. Ideena on ühine ajalooõpik muidugi väga hea ja vaevalt saaks kellelgi selle vastu midagi olla. On ju ka üksikuid näiteid maailmast selliste õpikute kohta olemas, kuigi just mitte väga palju ja enamasti on nad jäänud üpris kuhtunud projektideks. Tahame või ei taha, aga inimeste mälu kipub olema havi omast natuke pikem ja mäletama muudki kui seda, kust saadi viimane ninaesine. Perspektiivikamad on olnud ajaloolaste ühiskomisjonid, mis on koondanud tähelepanu konkreetsematele vastuolulistele sündmustele või ajalõikudele. Neist on edukamaid näiteid mõnevõrra rohkem tuua ja nende baasil võib ka kunagi sündida ajalooõpikuid, olgu siis sünteesina (mis lähemas perspektiivis on vähem usutavam) või alternatiivsete seisukohtade esitajatena. Paraku Venemaa ja Baltimaade vahel vähemalt mu teada praegu mingit sisulist koostööd ajaloolaste tasandil ei ole: on küll üksikuid ja väga tervitatavaid kontakte konkreetsete ajaloolaste või isegi teataval määral institutsioonide vahel, aga mitte ühistöögruppe (igal juhul ei suuda ma meenutada, et ma oleks mõnest kuulnud). Kantsleri nõunik ütleb täiesti õigesti, et kui selline ajalooõpik ilmuks, siis oleks eesmärk täidetud. Kuid karta on, et kõigepealt peaks alustama ikka mingilgi moel institutsionaliseeritud koostööst, kas või ühistöögruppidest selliste ajalõikude kohta, mis ei tekita väga suuri erimeelsusi - laias laastus tähendaks see minimaalselt viimase saja aasta piiri taha jäävat aega (kuigi ka vanemas ajaloos on küllaga eri seisukohti, aga need on siiski veidi pisema emotsionaalse laenguga kui see ajalugu, mida veel elavalt mäletatakse).
Üks veidi teisest vallast, aga samamoodi ajalootõlgenduste virvarri sobituv uudis, mis täna silma jäi, puudutas Venemaa rüpes elavaid tatarlasi, kellest osa soovib täiendada oma vabariigi nime sõnaga Булгария. Tatarlastel teadagi on venekeelses ajalookirjutuses (mis Venemaal teatavasti on ju põhimõtteliselt ainuvaldav - unifitseeritud haridussüsteem tähendab ka seda, et õpikudki on ametlikus riigikeeles ja emakeelsed õpikud, nii palju kui neid üldse on, rohkem fakultatiivsed...) äärmiselt negatiivne. lausa demoniseeritud maine, mistõttu selline soov on täiesti mõistetav. Hoopis iseasi on põhjendus, nagu oleks volgatatarlased kunagi sealkandis elanud bulgaaride järglased. Mitte et see täiesti vale oleks, kindlasti on neis bulgaaride verd tänagi tugevalt veel sees, aga Kuldhordi aeg ja sellega kaasnenud üpris suur rahvaste liikumine on neile ikka tugeva jälje jätnud ja vähemalt neis materjalides, mida ma olen lugenud, räägitakse volgatatarlaste puhul ka märkimisväärsest kõptšaki (või polovetsi) komponendi mõjust. Kuigi, nojah, ilmselt on see vaidlus etnose komponentide üle sisuldasa sama tulutu, nagu meilgi aeg-ajalt puhkevad debatid, kui palju on meis protoeurooplast, kui palju soomeugrilast ja kui palju veel keda iganes...
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2)
14.4.10
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Välisilm (ETV), Välisilm esitleb: Lõvinaised (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2), Aardekütt (TV11)
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Välisilm (ETV), Välisilm esitleb: Lõvinaised (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2), Aardekütt (TV11)
13.4.10
Esmabased mõtted
Pärast eelmist hullumeelset nädalat siis lõpuks taas tavaline tööpäev, kuigi mitte väga pikk: esiteks kulus siiski pisut aega ühe eilse tõlke lõplikule viimistlemisele ja teiseks nõudis oma osa viimaste päevade pinge, väljendudes õige mehises unepalangus.
Täna sai paika ka KDE SC 4.5 ajakava. Tõlkimise seisukohalt on aega laias laastus kolm kuud, nii enam-vähem juuli lõpuni. See peaks olema täiesti rahuldav, sest ega õiegi kuigi palju tõlkida polegi, ainult PIM rakenduste seas on rohkem puudujääke hetkeseisuga (no ja siis veel üks uus mäng Kajongg, n-ö päris Mah Jongg, mille reegleid ega mõisteid vist eesti keeles olemas ei ole või vähemalt pole ma neid leidnud, nii et need tuleb võib-olla oma peaga välja mõelda...)
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Aardekütt (TV11), Fringe (Pro7)
Täna sai paika ka KDE SC 4.5 ajakava. Tõlkimise seisukohalt on aega laias laastus kolm kuud, nii enam-vähem juuli lõpuni. See peaks olema täiesti rahuldav, sest ega õiegi kuigi palju tõlkida polegi, ainult PIM rakenduste seas on rohkem puudujääke hetkeseisuga (no ja siis veel üks uus mäng Kajongg, n-ö päris Mah Jongg, mille reegleid ega mõisteid vist eesti keeles olemas ei ole või vähemalt pole ma neid leidnud, nii et need tuleb võib-olla oma peaga välja mõelda...)
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Aardekütt (TV11), Fringe (Pro7)
12.4.10
Pühabased mõtted
Ka see ei päev ei sarnanenud sugugi tavalise tööpäevaga: tervelt kaks tõlkeühikut Diplomaatia ja teist sama palju Postimehe heaks! Nädalaga kokku siis Diplomaatiale tervelt kaheksa tõlget pluss ühe varem tõlgitud, aga seni avaldamata tõlke pisike täiendamine - seda on ikka päris palju... Loodetavasti tuleb nüüd järgmine nädal nende lisatööde poolest mõistlikum ja mul õnnestub taas põhitööle elik raamatutõlkimisele pühenduda, sest ajavahe tõlgete üleandmise tähtaegadega aina suureneb, mis ei ole kohe kuidagi meeldiv...
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Vaade tulevikku (FoxLife), Ärapanija (Kanal2), Külmaamps (Showtime)
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Vaade tulevikku (FoxLife), Ärapanija (Kanal2), Külmaamps (Showtime)
11.4.10
Laubased mõtted
Sellist päeva lausa ei mäletagi enam, vähemalt mitte viimasest üheksast aastast, kus kohe ärkamise järel oleks nii tõsine vapustus tabanud kui täna. Vapustuse põhjuseks siis muidugi täiesti uskumatu lennukatastroof Smolenski kandis, mis viis siitilmast suure osa Poola eliidist, nii poliitilisest, sõjalisest kui usulisestki. Nii ränka katastroofi ei oska ettegi kujutada, enne kui see tegelikult juhtub... Ja veel see sümboolika: sõitsid nad ju mälestama 70 aasta eest Katõnis ja mujalgi mõrvatud poolakaid (kes samuti olid omamoodi eliit, ehkki vahest rangilt mitte nii kõrged, aga see-eest oli neid suurusjärgu võrra rohkem). Siin ei olegi muud teha kui leinas pea langetada ja siirast kaastunnet avaldada.
Ülejäänud päevast pole muud öelda kui seda, et seegi möödus veel osaliselt Diplomaatia tõlkimise tähe all.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3), Rebaste pidu (Kanal6)
Ülejäänud päevast pole muud öelda kui seda, et seegi möödus veel osaliselt Diplomaatia tõlkimise tähe all.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3), Rebaste pidu (Kanal6)
10.4.10
Reedesed mõtted
Nagu arvata oli, läks tänasestki päevast omajagu Diplomaatiale tõlkimise tähe all ja ma ei saanudki päris selgust, kas see on kõik või tuleb veel midagi...
Igatahes tekitasin endale nii palju vaba aega, et lõpuks ometi läbi hüpata korralikult varustatud kauplusest ja hankida mõningaid komponente, mille abil leevendada mõne päeva eest mind tabanud õunauputust muul viisil kui neid lihtsalt ära süües - sest see närimine on tegevus, mille abil ma õunte mitte enam esimest noorust ja mõningaid kiiresti laienevaid pruuni plekke arvestades sellest kotitäiesti küll edukalt jagu ei suuda saada (see tõi pähe mõtte, et kuigi on olemas arvutult õpetusi, kuidas näiteks veel tõhusamalt kaalust maha võtta, ei ole ma mäletamist mööda kohanud õpetust, kuidas tõhusamalt (õunu) närida...) Poe väisamine oli suhteliselt piinarikas tegevus, sest suurem osa asju, mida ma sealt hankisin, olid minu jaoks uudsed, sellised, mida ma vist üldse varem ei ole kauplusest ostnud või kui, siis väga, väga ammu (näiteks kaneel, tärklis ja mitmed muud õunte töötlemiseks vajalikuna tunduvad abivahendid), mistõttu nende tuvastamine kaubanduskeskusele omaselt arvukate tihedalt kaupa täis riiulite vahel polnud sugugi lihtne ülesanne isegi siis, kui nii poolenisti hea õnne peale juhtusingi enam-vähem kohe õigesse vahesse sattuma. Aga igatahes lõpuks need komponendid hangitud said.
Hiljem õhtul neid vaagima asudes ja kasutusele võttes selgus paraku, et mul siiski puudub üks väga oluline komponent, mille hankimine kuulub juba tõsisemate otsuste valda. Selleks on siis prae- ehk küpsetusahi või kuidas sellist värgendust nimetataksegi. Ka enamik retsepte, mis on mulle ette sattunud, võtavad endastmõistetavana, et selline asi on olemas, ning räägivad aina mingitest kraadidest ja minutitest... (Vahemärkusena: ilmselt, kui mu ammu haudunud köögiremondi plaanid hakkavad tõsisemat kuju võtma, peaks ikka tõsiselt mõtlema ahju hankimise peale. Nojah, arvata on, et ma kasutaks seda ehk vaid nii korda viis-kuus aastas, aga teiselt poole ei kasuta ma ju kuigi palju sagedamini ka pesumasinat ja selle omamist pean ma ometi vajalikuks... Kuigi jah, köögi suurust arvestades on nagunii kõigi vajalike asjade paigutamine paras kvantülesanne, mille kõige ratsionaalsemad lahendused näeksid ette osa asjade paigutamist mõnda kõrgemasse, näiteks kuuendasse dimensiooni, ja senised mõtisklused, mille põhjal on teatav ehk isegi teostatav kujutluspilt tulevasest välimusest kujunenud, ei ole ahju veel sisaldanud...) Aastatega olen ma küll teatavate toiduainete ja toitude puhul suutnud omandada teisendamisoskuse mul olemasoleva mikrolaineahju skaalasse, aga ei õuntega ega taignaga mul seni kogemusi pole, paraku (ahjaa, need asjad siis, mida ma valmistada tahtsin, kannavad nimetust õunapommid, mille näidisretsepti võib leida näiteks siit). Sestap võin ma ilmselt täie enesekindlusega kinnitada, et selliseid õunapomme nagu mul välja kukkusid, pole maailm seni veel näinud :-) Õieti vist tuleks seda nimetada õuna-taignaroaks... :-) (õunad said kenasti küpseks, aga nende ümber olnud taigen osutus sitkemaks poisiks...) Sellest hoolimata olid need õrnalt ikkagi õunapomme meenutavad asjad täiesti söödavad ja ära söödud nad ka said. Lihtsam oli selle kõrvale valmistatud õunakisselliga, mis jättis täitsa sellise mulje ja maitse nagu juba päriselt. Õieti seda ma olin eelmistelgi päevadel paar korda valmistanud, aga et siis polnud mu käsutuses tärklist, ei saa seda vahest päris kisselliks nimetada. Tänapäeval on mu meelest vist lausa igasugust keeduvett kombeks puljongiks nimetada, nii võiks too joodav ollus siis vahest õunapuljongi nime kanda. Aga eks ma proovin veel mõningaid asju, mida mu käsutuses olevad vahendid võimaldavad teha, sest samuseid õunu on ikka veel päris hulga järel...
Tänases Sirbis oli meeldivalt palju juttu tõlkimisest, tervelt kaks lehekülge. Tõsi, valdavalt puudutas see tõlkimise n-ö igavamat ehk teoreetilisemat külge, olles seotud täna ja homme Tallinna Ülikoolis toimuva rahvusvahelise konverentsiga, mille peateemaks on õieti mitte tõlkimine ise, vaid tõlkelugu. Aga nii või teisiti, praktilise tõlkimise kõrval ja taga peab nagunii olema ka mingi teooria (olgu kas või kõigest tõlkija peas) ja on ainult hea, et sellistest asjadest räägitakse ka laiemalt ehk siis ajaleheveergudel, mitte ainult konverentsisaalides.
Täna jäi silme ette juba natuke vana uudis, et Mandriva (kui ettevõte) on endale saanud uue tegevdirektori Arnaud Laprévote'i. Viimased tegevjuhid on olnud finantsistid, mis oli mõne aasta tagust pankrotikaitse otsimist arvestades ka igati loogiline, uus juht aga on rohkem nii-ütelda tehnikamees. kes kunagi asutas eelkõige (vaba tarkvaralise) äritarkvaraga tegeleva firma Linbox, mille Mandriva mõne aja eest omandas. Võib-olla annab see märku, et finantsprobleemidest ollakse vähemalt mingil määral üle saadud ja ehk langeb nüüd ka kõrgema juhtkonna pilk rohkem tehnilisele poolele, aga eks see selgub edaspidi.
Õhtul võis ajalehe Kommersant vahendusel lugeda intervjuud Kõrgõzstani uue juhi Roza Otunbajevaga. See oli küll üpris lühike, aga midagi andis sealt siiski välja lugeda. Peamiselt seda, et uus võim või vähemalt selle juht eelistab tegelda sisemaiste asjadega ja välissuhete nii-ütelda joondamises tal veel mingit kindlat seisukohta pole. Sellest ilmselt ka üsna vastuolulised teated, mida on tulnud Läänes võib-olla kõige enam muret tekitanud USA sõjaväebaasi edasise saatuse kohta. Ka intervjuus laveeris Otunbajeva sellest küsimusest üsna diplomaatiliselt kõrvale. Venemaale ja Putinile määris ta intervjuus küll veidi mett moka peale, aga ühtlasi ei unustanud ka kergelt torkamast viitega autoritaarseid režiime valitsevatele ohtudele. Samas on tema tausta arvestades (pikka aega diplomaadina Läänes) ka selge, et tal on päris hea ettekujutus nii sellest, kust toetust võib saada, kui ka sellest, et välismaine toetus ei tule üldjuhul lihtsalt heast südamest. Aga toetust paistab uuel võimul hädasti vaja olevat, sest ühest teisest uudisest võis teada saada, et Kõrgõzstani riigikassas olevat kõigest 250 miljoni Eesti krooni jagu raha. See on summa, mille kõrval Kreeka või Islandi või mõne muu finantsmaailmas viimasel ajal kõmu tekitanud riigi probleemid tunduvad lausa olematud või otse positiivsed, sest üle jõu käivaid võlgu saab heal juhul restruktureerida või mingi kas või hambaid kiristama paneva lahenduse leida, aga kui raha ikka kohe üldse ei ole, siis ainult hambad ongi...
Üks väga vahva ettevõtmine jäi samuti silme ette, nimelt projekt Mälumaastikud, mis koondab meie kolme rahvuspargi - Soomaa, Karula, Lahemaa - kohapärimust. Esialgu ei ole seal küll veel kõigi kohanimede kohta oma lugu, aga loodetavasti see veel täieneb. Igal juhul väga tore ja informatiivne asi.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3)
Igatahes tekitasin endale nii palju vaba aega, et lõpuks ometi läbi hüpata korralikult varustatud kauplusest ja hankida mõningaid komponente, mille abil leevendada mõne päeva eest mind tabanud õunauputust muul viisil kui neid lihtsalt ära süües - sest see närimine on tegevus, mille abil ma õunte mitte enam esimest noorust ja mõningaid kiiresti laienevaid pruuni plekke arvestades sellest kotitäiesti küll edukalt jagu ei suuda saada (see tõi pähe mõtte, et kuigi on olemas arvutult õpetusi, kuidas näiteks veel tõhusamalt kaalust maha võtta, ei ole ma mäletamist mööda kohanud õpetust, kuidas tõhusamalt (õunu) närida...) Poe väisamine oli suhteliselt piinarikas tegevus, sest suurem osa asju, mida ma sealt hankisin, olid minu jaoks uudsed, sellised, mida ma vist üldse varem ei ole kauplusest ostnud või kui, siis väga, väga ammu (näiteks kaneel, tärklis ja mitmed muud õunte töötlemiseks vajalikuna tunduvad abivahendid), mistõttu nende tuvastamine kaubanduskeskusele omaselt arvukate tihedalt kaupa täis riiulite vahel polnud sugugi lihtne ülesanne isegi siis, kui nii poolenisti hea õnne peale juhtusingi enam-vähem kohe õigesse vahesse sattuma. Aga igatahes lõpuks need komponendid hangitud said.
Hiljem õhtul neid vaagima asudes ja kasutusele võttes selgus paraku, et mul siiski puudub üks väga oluline komponent, mille hankimine kuulub juba tõsisemate otsuste valda. Selleks on siis prae- ehk küpsetusahi või kuidas sellist värgendust nimetataksegi. Ka enamik retsepte, mis on mulle ette sattunud, võtavad endastmõistetavana, et selline asi on olemas, ning räägivad aina mingitest kraadidest ja minutitest... (Vahemärkusena: ilmselt, kui mu ammu haudunud köögiremondi plaanid hakkavad tõsisemat kuju võtma, peaks ikka tõsiselt mõtlema ahju hankimise peale. Nojah, arvata on, et ma kasutaks seda ehk vaid nii korda viis-kuus aastas, aga teiselt poole ei kasuta ma ju kuigi palju sagedamini ka pesumasinat ja selle omamist pean ma ometi vajalikuks... Kuigi jah, köögi suurust arvestades on nagunii kõigi vajalike asjade paigutamine paras kvantülesanne, mille kõige ratsionaalsemad lahendused näeksid ette osa asjade paigutamist mõnda kõrgemasse, näiteks kuuendasse dimensiooni, ja senised mõtisklused, mille põhjal on teatav ehk isegi teostatav kujutluspilt tulevasest välimusest kujunenud, ei ole ahju veel sisaldanud...) Aastatega olen ma küll teatavate toiduainete ja toitude puhul suutnud omandada teisendamisoskuse mul olemasoleva mikrolaineahju skaalasse, aga ei õuntega ega taignaga mul seni kogemusi pole, paraku (ahjaa, need asjad siis, mida ma valmistada tahtsin, kannavad nimetust õunapommid, mille näidisretsepti võib leida näiteks siit). Sestap võin ma ilmselt täie enesekindlusega kinnitada, et selliseid õunapomme nagu mul välja kukkusid, pole maailm seni veel näinud :-) Õieti vist tuleks seda nimetada õuna-taignaroaks... :-) (õunad said kenasti küpseks, aga nende ümber olnud taigen osutus sitkemaks poisiks...) Sellest hoolimata olid need õrnalt ikkagi õunapomme meenutavad asjad täiesti söödavad ja ära söödud nad ka said. Lihtsam oli selle kõrvale valmistatud õunakisselliga, mis jättis täitsa sellise mulje ja maitse nagu juba päriselt. Õieti seda ma olin eelmistelgi päevadel paar korda valmistanud, aga et siis polnud mu käsutuses tärklist, ei saa seda vahest päris kisselliks nimetada. Tänapäeval on mu meelest vist lausa igasugust keeduvett kombeks puljongiks nimetada, nii võiks too joodav ollus siis vahest õunapuljongi nime kanda. Aga eks ma proovin veel mõningaid asju, mida mu käsutuses olevad vahendid võimaldavad teha, sest samuseid õunu on ikka veel päris hulga järel...
Tänases Sirbis oli meeldivalt palju juttu tõlkimisest, tervelt kaks lehekülge. Tõsi, valdavalt puudutas see tõlkimise n-ö igavamat ehk teoreetilisemat külge, olles seotud täna ja homme Tallinna Ülikoolis toimuva rahvusvahelise konverentsiga, mille peateemaks on õieti mitte tõlkimine ise, vaid tõlkelugu. Aga nii või teisiti, praktilise tõlkimise kõrval ja taga peab nagunii olema ka mingi teooria (olgu kas või kõigest tõlkija peas) ja on ainult hea, et sellistest asjadest räägitakse ka laiemalt ehk siis ajaleheveergudel, mitte ainult konverentsisaalides.
Täna jäi silme ette juba natuke vana uudis, et Mandriva (kui ettevõte) on endale saanud uue tegevdirektori Arnaud Laprévote'i. Viimased tegevjuhid on olnud finantsistid, mis oli mõne aasta tagust pankrotikaitse otsimist arvestades ka igati loogiline, uus juht aga on rohkem nii-ütelda tehnikamees. kes kunagi asutas eelkõige (vaba tarkvaralise) äritarkvaraga tegeleva firma Linbox, mille Mandriva mõne aja eest omandas. Võib-olla annab see märku, et finantsprobleemidest ollakse vähemalt mingil määral üle saadud ja ehk langeb nüüd ka kõrgema juhtkonna pilk rohkem tehnilisele poolele, aga eks see selgub edaspidi.
Õhtul võis ajalehe Kommersant vahendusel lugeda intervjuud Kõrgõzstani uue juhi Roza Otunbajevaga. See oli küll üpris lühike, aga midagi andis sealt siiski välja lugeda. Peamiselt seda, et uus võim või vähemalt selle juht eelistab tegelda sisemaiste asjadega ja välissuhete nii-ütelda joondamises tal veel mingit kindlat seisukohta pole. Sellest ilmselt ka üsna vastuolulised teated, mida on tulnud Läänes võib-olla kõige enam muret tekitanud USA sõjaväebaasi edasise saatuse kohta. Ka intervjuus laveeris Otunbajeva sellest küsimusest üsna diplomaatiliselt kõrvale. Venemaale ja Putinile määris ta intervjuus küll veidi mett moka peale, aga ühtlasi ei unustanud ka kergelt torkamast viitega autoritaarseid režiime valitsevatele ohtudele. Samas on tema tausta arvestades (pikka aega diplomaadina Läänes) ka selge, et tal on päris hea ettekujutus nii sellest, kust toetust võib saada, kui ka sellest, et välismaine toetus ei tule üldjuhul lihtsalt heast südamest. Aga toetust paistab uuel võimul hädasti vaja olevat, sest ühest teisest uudisest võis teada saada, et Kõrgõzstani riigikassas olevat kõigest 250 miljoni Eesti krooni jagu raha. See on summa, mille kõrval Kreeka või Islandi või mõne muu finantsmaailmas viimasel ajal kõmu tekitanud riigi probleemid tunduvad lausa olematud või otse positiivsed, sest üle jõu käivaid võlgu saab heal juhul restruktureerida või mingi kas või hambaid kiristama paneva lahenduse leida, aga kui raha ikka kohe üldse ei ole, siis ainult hambad ongi...
Üks väga vahva ettevõtmine jäi samuti silme ette, nimelt projekt Mälumaastikud, mis koondab meie kolme rahvuspargi - Soomaa, Karula, Lahemaa - kohapärimust. Esialgu ei ole seal küll veel kõigi kohanimede kohta oma lugu, aga loodetavasti see veel täieneb. Igal juhul väga tore ja informatiivne asi.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3)
9.4.10
Neljabased mõtted
Tänasestki päevast võttis oma osa ära Diplomaatia hüvanguks tõlkimine ning teatavaks tehtud ähvarduste kohaselt ei ole homne päev palju parem. Nii et raamatutõlkimine seisukohalt on olnud selline lombakas nädal, paraku...
See-eest raamatute hankimise seisukohalt (nojah, järjekordsete, mis jäävad horisontaali elik ootama imeilusaid aegu, mil on aega neid lugeda...) oli tänane päev edukas, kui postikuller toimetas kenasti koju kätte pakikese SERK-ilt. Iseäralik oli, et toomise eel soovis ta teada mu vana aadressi - juba enam kui aasta aega elan ma küll samas majas, aga uuel tänaval :-) Tegelikult ei olnud see esimene kord, kus mu käest on seda päritud: inimestel on küll kenasti GPS-seadmed olemas, aga tarkvara neis on ikka endiselt vana (sest ma olen päris kindel, et selle enam kui aastaga on tänavanime muutus tarkvarra sisse jõudnud - igatahes on see juba ammust aega nii EOMAP-i kui ka REGIO võrgukaardil ja küllap siis ka GPS-seadmetele mõeldud tarkvaras). Aga olgu siis ka ära mainitud, mida head-paremat pakike sisaldas:
Mõned Mandriva aktivistid on ette võtnud nähtavasti tänuväärse töö luua korda ja selgust helidega tegelevates rakendustes ning on valmis teinud metapaketi task-sound-studio, mille paigaldamisel peaks kasutaja arvutisse paigaldatama ühtlasi vajalikud programmid ja rakendused helimaailmaga tegelemiseks - kui ma õigesti aru sain, siis võimalike valikutega sõltuvalt sellest, mida ja kuidas kasutajal peaks just vaja minema (helisalvestus, helitöötlus jne). Mind kui muusikakauget inimest jätab see küll suhteliselt külmaks, aga täiesti usutav, et leidub hulk neid, kellele niisugused asjad korda lähevad, sestap olgu siin ära toodud lingid nii ideed algatanud kirjale (mille alt leiab edasisi mõttearendusi) kui ka (esialgu küll ainult prantsuskeelsele) teemaleheküljele wikis. Esialgu on siis olemas mainitud metapakett, aga plaani kuulub ka spetsiaalse plaaditõmmise valmistamine, mille sisuks olekski siis helindusega tegelejatele spetsiifilisemalt vajalikud programmid ja rakendused.
Õhtupoolikul vaatasin mõningase tagantkihutamise peale Kanal2 uut saadet "See vist ongi armastus" ja osutus, et see polnud sugugi nii mahavisatud pooltund, kui ma olin peljanud. Õieti ega saade ise oma teemaga ja esinejatega väga suurt muljet ei jätnud - kui üldse, siis sai taas kord kinnitust stereotüüp, et eestlased pole üldiselt kuigi suured kõnelejad, vaid ikka rohkem sellised sissepoole pööratud tegelased, eriti kui asjad puudutavad isiklikumaid teemasid. Ja kuigi kõigil kolmel paaril oli oma eripärane lugu, olid need siiski laiemas laastus päris sarnased (ilmselt olekski olnud imestada, kui poleks olnud - lõppeks olid nad kõik inimesed ja inimestel käib see armastusevärk ikka üsna ühtmoodi... :-) ). Aga asi, miks ma seda üldse mainin, oli see, et mulle kohutavalt meeldis selle saate, kuidas öelda, disain või kujundus. Põhimõtteliselt istuvate peade juttu lõhkusid väga oskuslikult nii vahele lisatud kaadrid fotodest kui ka veel enam väga andekas ekraanigraafika, mis kenasti räägitavaga kokku jooksis ja vähemalt korra üle ekraani suriseva bussi kujul isegi kõnelejad varju jättis. See ei ole ilmselt küll sugugi originaalne võte, mul endalgi oleks samalaadseid võtteid nagu kuskilt meeles, aga selles saates jättis see äärmiselt sobiva ja väga sügava mulje kohe kindlasti. Ilmselt oli oma osa ka saadet vorminud samanimelisel laulul, mis isegi üllatuslikult sobis sinna väga hästi.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: See vist ongi armastus (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)
See-eest raamatute hankimise seisukohalt (nojah, järjekordsete, mis jäävad horisontaali elik ootama imeilusaid aegu, mil on aega neid lugeda...) oli tänane päev edukas, kui postikuller toimetas kenasti koju kätte pakikese SERK-ilt. Iseäralik oli, et toomise eel soovis ta teada mu vana aadressi - juba enam kui aasta aega elan ma küll samas majas, aga uuel tänaval :-) Tegelikult ei olnud see esimene kord, kus mu käest on seda päritud: inimestel on küll kenasti GPS-seadmed olemas, aga tarkvara neis on ikka endiselt vana (sest ma olen päris kindel, et selle enam kui aastaga on tänavanime muutus tarkvarra sisse jõudnud - igatahes on see juba ammust aega nii EOMAP-i kui ka REGIO võrgukaardil ja küllap siis ka GPS-seadmetele mõeldud tarkvaras). Aga olgu siis ka ära mainitud, mida head-paremat pakike sisaldas:
- H. Palamets. Eesti Vabadussõja lugu
- L. Parek. Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Mälestused
- O. Figes. Sosistajad. Eraelu Stalini Venemaal
- H. Põlluaas. Eesti-Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine?
- V. Zubok. Luhtunud impeerium. Nõukogude Liit külmas sõjas alates Stalinist kuni Gorbatšovini
- A. Eidintas. Otsi Moskva sfinksi
- A, C. Doyle. Sherlock Holmesi lühijutud
Mõned Mandriva aktivistid on ette võtnud nähtavasti tänuväärse töö luua korda ja selgust helidega tegelevates rakendustes ning on valmis teinud metapaketi task-sound-studio, mille paigaldamisel peaks kasutaja arvutisse paigaldatama ühtlasi vajalikud programmid ja rakendused helimaailmaga tegelemiseks - kui ma õigesti aru sain, siis võimalike valikutega sõltuvalt sellest, mida ja kuidas kasutajal peaks just vaja minema (helisalvestus, helitöötlus jne). Mind kui muusikakauget inimest jätab see küll suhteliselt külmaks, aga täiesti usutav, et leidub hulk neid, kellele niisugused asjad korda lähevad, sestap olgu siin ära toodud lingid nii ideed algatanud kirjale (mille alt leiab edasisi mõttearendusi) kui ka (esialgu küll ainult prantsuskeelsele) teemaleheküljele wikis. Esialgu on siis olemas mainitud metapakett, aga plaani kuulub ka spetsiaalse plaaditõmmise valmistamine, mille sisuks olekski siis helindusega tegelejatele spetsiifilisemalt vajalikud programmid ja rakendused.
Õhtupoolikul vaatasin mõningase tagantkihutamise peale Kanal2 uut saadet "See vist ongi armastus" ja osutus, et see polnud sugugi nii mahavisatud pooltund, kui ma olin peljanud. Õieti ega saade ise oma teemaga ja esinejatega väga suurt muljet ei jätnud - kui üldse, siis sai taas kord kinnitust stereotüüp, et eestlased pole üldiselt kuigi suured kõnelejad, vaid ikka rohkem sellised sissepoole pööratud tegelased, eriti kui asjad puudutavad isiklikumaid teemasid. Ja kuigi kõigil kolmel paaril oli oma eripärane lugu, olid need siiski laiemas laastus päris sarnased (ilmselt olekski olnud imestada, kui poleks olnud - lõppeks olid nad kõik inimesed ja inimestel käib see armastusevärk ikka üsna ühtmoodi... :-) ). Aga asi, miks ma seda üldse mainin, oli see, et mulle kohutavalt meeldis selle saate, kuidas öelda, disain või kujundus. Põhimõtteliselt istuvate peade juttu lõhkusid väga oskuslikult nii vahele lisatud kaadrid fotodest kui ka veel enam väga andekas ekraanigraafika, mis kenasti räägitavaga kokku jooksis ja vähemalt korra üle ekraani suriseva bussi kujul isegi kõnelejad varju jättis. See ei ole ilmselt küll sugugi originaalne võte, mul endalgi oleks samalaadseid võtteid nagu kuskilt meeles, aga selles saates jättis see äärmiselt sobiva ja väga sügava mulje kohe kindlasti. Ilmselt oli oma osa ka saadet vorminud samanimelisel laulul, mis isegi üllatuslikult sobis sinna väga hästi.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: See vist ongi armastus (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3)
8.4.10
Kolmabased mõtted
Tänagi ei tulnud tavalisest tööpäevast palju välja, ikka selle Diplomaatia tõttu, mis sedakorda paistab tulevat peamiselt tõlkelugudest koosnev. Teisest küljest on naabermaadele pühendatud artiklite tõlkimine teretulnud vaheldus üle pea kasvanud keltidele ja venelastele, nii et nuriseda võib ehk ainult selle üle, et nii palju asju korraga ühele hetkele satub, aga eks see ole ajakirjanduse, mida ju Diplomaatia on, puhul lausa loomulik.
Täna õhtupoolikuks paistsid Kõrgõzstanis puhkenud rahutused jõudvat lõppfaasi: senine võim on nähtavasti kukutatud ja uued tegijad kui mitte veel päris pukis, siis pukki ronimas. Vaevalt muidugi keegi (kaasa arvatud mina) pööraks sealsetele sündmustele kuigi palju tähelepanu, sest iseenesest pole ju Kõrgõzstan maailma mastaabis kuigi palju tähtsam riik kui näiteks Eesti või Ekvatoriaal-Guinea (või mõni muu e-tähega algav riik, kui parafraseerida üht mu ammust arvamusartiklit :-) ), aga paraku asub ta väga lähedal juba pikemat aega tulipunktis olnud piirkondadele (alates Kashmirist idas, aga mõistagi eelkõige Afganistanile) ning on ka ise mitmete jõutelgede keskmes (Hiina ja Kasahstan kui suured naabrid ning USA ja Venemaa kui veel suuremad "naabrite naabrid"). Tundub küll, et seekordne mäss ei olnud eriti tingitud välismaistest teguritest, vaid pigem olid mitmed sisemaised pinged kuhjunud sinnamaani, et nende vähendamise ainuke tee oligi paraku omajagu veriseks osutunud sisekonflikt. Ma ei ole küll väga põhjalikult jälginud Kõrgõzstanis toimuvat, aga kõige põhjal, mida ma viimastel aastatel olen siiski kõrva taha pannud, on seal tegemist endiselt üleminekuga tugevast autoritaarsest süsteemist (nõukogude kord ei asendunud just kuigi palju leebema süsteemiga sealkandis) mingisse muusse süsteemi (kas just läänelikku demokraatiasse, on kaheldav, aga tundub, et vähemalt mingisse sellisesse süsteemi, mis ei ole enam nii jäiga vertikaalse ülesehitusega kui senised). Esimene suurem samm astuti selles suunas viie aasta eest, nüüd on siis nähtavasti järg järgmise käes, sest nagu selliste üleminekute puhul sageli, käivad need järk-järgult, sageli järskude hüpetega (kohe meenub ajalooõpingute vältel pähe taotud Prantsusmaa ajalugu, kus suurel revolutsioonilgi oli mitmeid järske murranguid...). Mõneti sarnaneb Kõrgõzstanis toimuv sellega, mis on juhtunud Ukrainas, isegi ajaliselt on kattuvus üsna täpne, muidugi oma eripäradega, millest vahest kõige silmatorkavam hetkel on see, et Ukrainas tuli viimase lainega võimule vähemalt esmapilgul "tagurlane", Kõrgõzstanis aga hetkel paistab võim olevat läinud pigem tulbirevolutsiooni kas just radikaalsema, aga vähemalt samu üllaid ideid kandva seltskonna kätte (see eristus on mõlemal juhul äärmiselt tinglik mõistagi). Aga eks seda veel näeb, millises suunas Kõrgõzstanis asjad edasi arenevad, sest isegi kui mäss ise oli tingitud rohkem siseprobleemidest, on päris selge, et mainitud jõutelgede otsad on väga huvitatud sellest, kuidas asi edasi liigub - ja nende huvid pole kaugeltki ühesugused...
Täna nägi ilma-, hmm, õieti trükivalgust siis ka üks veidi suurem tõlge, millega ma jaanuari lõpul vaeva nägin, ja ühtlasi oli see esimene kord, kus mul õnnestus näha enda nime mu meelest ühes Eesti paremas ajakirjas Akadeemia ka mujal kui lihtsalt kasutatud kirjanduse loetelus :-) Viidet tõlke tekstile paraku anda ei saa, sest Akadeemia kuulub (teadusliku kallakuga väljaannetele vist lausa iseloomulikult? - kuigi vähemalt osade puhul on võimalik siiski interneti kaudu artiklite lugemisõigust osta...) samuti nende ajakirjade hulka, milles ilmunu on laiemale avalikkusele näha ainult sisukorrana, artiklite enda lugemiseks tuleb ajakiri tellida, osta või raamatukogus sirvida.
Eelmisest lausest johtuvalt tuli aga meelde, et pean vähemalt osaliselt tagasi võtma mõne päeva eest ajakirjale Tuna antud samalaadse iseloomustuse. Mitte küll viimase numbrini välja, aga vähemalt 2007. aasta lõpuni ilmunud numbrite sisu on nüüd täiesti vabalt kättesaadav.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Stargate Universe (RTL2)
Ilmunud tõlked: Rein Müllerson. Ex uno plures'est E pluribus unum'ini? (Akadeemia 4/2010, lk 696-731)
Täna õhtupoolikuks paistsid Kõrgõzstanis puhkenud rahutused jõudvat lõppfaasi: senine võim on nähtavasti kukutatud ja uued tegijad kui mitte veel päris pukis, siis pukki ronimas. Vaevalt muidugi keegi (kaasa arvatud mina) pööraks sealsetele sündmustele kuigi palju tähelepanu, sest iseenesest pole ju Kõrgõzstan maailma mastaabis kuigi palju tähtsam riik kui näiteks Eesti või Ekvatoriaal-Guinea (või mõni muu e-tähega algav riik, kui parafraseerida üht mu ammust arvamusartiklit :-) ), aga paraku asub ta väga lähedal juba pikemat aega tulipunktis olnud piirkondadele (alates Kashmirist idas, aga mõistagi eelkõige Afganistanile) ning on ka ise mitmete jõutelgede keskmes (Hiina ja Kasahstan kui suured naabrid ning USA ja Venemaa kui veel suuremad "naabrite naabrid"). Tundub küll, et seekordne mäss ei olnud eriti tingitud välismaistest teguritest, vaid pigem olid mitmed sisemaised pinged kuhjunud sinnamaani, et nende vähendamise ainuke tee oligi paraku omajagu veriseks osutunud sisekonflikt. Ma ei ole küll väga põhjalikult jälginud Kõrgõzstanis toimuvat, aga kõige põhjal, mida ma viimastel aastatel olen siiski kõrva taha pannud, on seal tegemist endiselt üleminekuga tugevast autoritaarsest süsteemist (nõukogude kord ei asendunud just kuigi palju leebema süsteemiga sealkandis) mingisse muusse süsteemi (kas just läänelikku demokraatiasse, on kaheldav, aga tundub, et vähemalt mingisse sellisesse süsteemi, mis ei ole enam nii jäiga vertikaalse ülesehitusega kui senised). Esimene suurem samm astuti selles suunas viie aasta eest, nüüd on siis nähtavasti järg järgmise käes, sest nagu selliste üleminekute puhul sageli, käivad need järk-järgult, sageli järskude hüpetega (kohe meenub ajalooõpingute vältel pähe taotud Prantsusmaa ajalugu, kus suurel revolutsioonilgi oli mitmeid järske murranguid...). Mõneti sarnaneb Kõrgõzstanis toimuv sellega, mis on juhtunud Ukrainas, isegi ajaliselt on kattuvus üsna täpne, muidugi oma eripäradega, millest vahest kõige silmatorkavam hetkel on see, et Ukrainas tuli viimase lainega võimule vähemalt esmapilgul "tagurlane", Kõrgõzstanis aga hetkel paistab võim olevat läinud pigem tulbirevolutsiooni kas just radikaalsema, aga vähemalt samu üllaid ideid kandva seltskonna kätte (see eristus on mõlemal juhul äärmiselt tinglik mõistagi). Aga eks seda veel näeb, millises suunas Kõrgõzstanis asjad edasi arenevad, sest isegi kui mäss ise oli tingitud rohkem siseprobleemidest, on päris selge, et mainitud jõutelgede otsad on väga huvitatud sellest, kuidas asi edasi liigub - ja nende huvid pole kaugeltki ühesugused...
Täna nägi ilma-, hmm, õieti trükivalgust siis ka üks veidi suurem tõlge, millega ma jaanuari lõpul vaeva nägin, ja ühtlasi oli see esimene kord, kus mul õnnestus näha enda nime mu meelest ühes Eesti paremas ajakirjas Akadeemia ka mujal kui lihtsalt kasutatud kirjanduse loetelus :-) Viidet tõlke tekstile paraku anda ei saa, sest Akadeemia kuulub (teadusliku kallakuga väljaannetele vist lausa iseloomulikult? - kuigi vähemalt osade puhul on võimalik siiski interneti kaudu artiklite lugemisõigust osta...) samuti nende ajakirjade hulka, milles ilmunu on laiemale avalikkusele näha ainult sisukorrana, artiklite enda lugemiseks tuleb ajakiri tellida, osta või raamatukogus sirvida.
Eelmisest lausest johtuvalt tuli aga meelde, et pean vähemalt osaliselt tagasi võtma mõne päeva eest ajakirjale Tuna antud samalaadse iseloomustuse. Mitte küll viimase numbrini välja, aga vähemalt 2007. aasta lõpuni ilmunud numbrite sisu on nüüd täiesti vabalt kättesaadav.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Stargate Universe (RTL2)
Ilmunud tõlked: Rein Müllerson. Ex uno plures'est E pluribus unum'ini? (Akadeemia 4/2010, lk 696-731)
7.4.10
Teisibased mõtted
Tavalisest tööpäevast ei tulnud suurt midagi välja, sest vaevalt olin ma jõudnud veidi nokitseda raamatutõlke kallal, kui kaela sadas Diplomaatia korraga kahe tõlkesooviga, millele mõnevõrra hiljem lisandus kolmaski. Selge see, et aur läks siis nende peale. Aga kahetsema seda ei pea, sest teemalt olid lood huvitavad ja õieti ongi Diplomaatiale selles mõttes oluliselt etem tõlkida, et sealsed lood pole reeglina lühikesed ja sestap ka pea tühisõnalised ajalehe-arvamuslood, vaid enamasti rohkem sinna analüütilise ajakirjanduse kanti kirjutised, mõnikord isegi uurivama-teaduslikuma kallakuga.
Täna tuli Moskva metrooplahvatuste asjus ka ametlik kinnitus, et teine süüdlane on samuti tuvastatud. Selle naise nimi oli küll juba varemgi Venemaa ajakirjandusest läbi käinud, aga nüüd siis kinnitati seda ka ametlikult. Tõsi, segadust on tema ümber rohkem kui esimese süüdlase puhul, kas või juba selles osas, kuidas tal oli võimalik Moskvasse jõuda nii kiiresti, aga eks usinad uurijad suudavad kindlasti ka need lüngad ja ebakõlad täita, loodetavasti enam-vähem usutavalt...
Sattusin täna lugema Rahvusraamatukogu direktrissi artiklit Postimehes, mis tõi meelde paari päeva eest mainitud paar artiklit ligikaudu samal teemal, millest ma nii pooliveeri lubasin pikemalt kirjutada. Õhku rippuma jäävad lubadused on ühed vastikumad asjad, mida ma tean, sestap üritan siin siis mõned mõtted sel teemal kirja panna. Esiteks puudutasid need kõik kolm mind nii-ütelda isiklikult: et ma olen kohe päris sõna otseses mõttes raamatukogus üles kasvanud, siis lood, milles on raamatukogudest ja kõigest nendega seonduvast juttu, lähevad mulle ka sügavalt korda. Google Booksile pühendatud artikkel kõneles peamiselt küll autoriõigustest, mis jätavad mind üldiselt suhteliselt külmaks - nojah, tõlkijana pole ma ka eriline "autor" just... :-)
(Kui siiski lühidalt, siis minu meelest on praegune 70-aasta-süsteem ja palju muudki vaid meeleheitlik raha väljapressimise katse ning peaaegu kindlasti see elab üle tõsiseid muutusi juba üsna varsti. Kas asemele tuleb selline süsteem, mis minu meelest oleks vahest kõige õiglasem - autor saab tellijalt tasu oma loomingu eest ja asi ants; konkreetse teose avalikustamise õigused kuuluvad teatava, autoriga sõlmitud lepingus määratud aja jooksul tellijale, mille järel autor võib neid uuendada või kellelegi teisele müüa või ka üldse teose kõigile vabaks kasutamiseks kuulutada; igasugused autoriõigused lakkavad koos autoriga, sest vaim ja selle looming ei ole kohe kuidagi pärandatavad; kui mõni inimrühm, olgu selts või riik, soovib teatavatel tingimustel teatavatele autoritele nende loomingu eest maksta (umbes nagu praegune AHF), siis on ainult tore -, või midagi muud, seda on muidugi võimatu ette öelda, aga kindel on see, et midagi peab muutuma, sest ebakõlad praeguse autoriõigusesüsteemi ja (teabe leviku poolest aina kiiremaks muutunud) infoajastu vahel on ilmselged - olid juba eelmine sajand, mil siiski autoriõiguste "rikkumine" teoste käsitsi ümberkirjutamise vajaduse tõttu oli aeglasem ja "piraatkoopiad" levisid aeglasemalt, aga nüüd on nii masinad kui ka kommunikatsioon muutunud peaaegu hetkeliselt toimivaks ja arvata on, et seda mingi paisu taha kinni jätta ega suruda pole lihtsalt võimalik.)
Aga aitab autoriõigustest, sest peamine, mis minu tähelepanu neis kõigis artiklites endale tõmbas, oli arutelu raamatukogude funktsiooni muutumise üle ja ümber. GB-st kõnelev artikkel rõhutas ohte ja võimalusi, mis kaasnevad raamatukogude ja raamatupoodide funktsioonide ühtelangemisega. Selles seoses tõstis artikkel esile kaks ohtu: esiteks privaatsuse ja teiseks tsensuuri. Ma veidi kahtleks, kas privaatsusküsimused on ikka nii tähtsad, nagu neid kiputakse sageli käsitlema, aga ilmselt sõltub see ka tunduvalt sellest, kuidas keegi privaatsust käsitleb. Jälitusmaania käes põdejaid on alati leidunud ja kindlasti leidub ka edasi, aga samas on ka selge, et juba praegu, mil GB on digiteerinud üle 10 miljoni raamatu, ei ole ka põhjaliku kasutajainfo olemasolu korral selle vähegi mõistlik töötlemine enam võimalik - nagu ei ole sisuliselt suurt midagi kasu maailma ilmselt parimatest e-luure süsteemidest (kurikuulsad Echelon ja teised analoogid), sest teavet on lihtsalt liiga palju ja isegi väga kitsa teabe väljasõelumine hiigelmassiivist on liiga töömahukas, et anda mingeid mõistlikke tulemusi. Pealegi on ka praeguste raamatukogude privaatsus, mida artiklis mainitakse, mõneti illusoorne: jah, seal ei salvestata neid andmeid automaatselt, aga tegelikult on soovi ja vajaduse ja vastavate lubade (või, sõltuvalt riigist, ka ilma loata) korral võimalik ka täiesti tavalises raamatukogus konkreetset isikut ja kõike, mida ta teeb, väga edukalt jälgida.
Tsensuur on veidi tõsisem küsimus, aga mulle tundub, et see on rohkem, kui kasutada stampväljendit, Lääne heaoluühiskonna probleem, kus nii-ütelda laiemal tasandil lihtsalt ei kujutata tsensuuri ette ja sestap seda ka peljatakse. Siinse maanurga elanikel ilmselt sellega nii palju probleeme ei ole: juba varasemgi aeg, aga eriti pool sajandit nõukogude võimu rüpes tegid väga selgeks nii korraliku tsensuuri olemuse kui ka selle vältimise viisid. Ja nii nagu ei suudetud ka parima tahtmise korral hävitada paberkandjatel levivat teavet, nii suudetakse seda veel vähem elektrooniliste kandjate puhul. Oli meilgi omal ajal kodus mitmeid ühel või teisel põhjusel "vastaliseks" tunnistatud raamatuid, ilmselt kõige rängema vaenamise ajal esimesel sõjajärgsel kümnendil ehk isegi sügavale kapipõhja peidetud, aga olemas nad olid ja minu eluajal enam isegi mitte erilise saladusena (kuigi mõistagi ei läinud mina ega keegi teine pereliige ka näiteks "Sakala partisane" linnaväljakule isakese Lenini kuju ette (mille kohal praegu saatuse irooniana troonib linna vist suurim kaubanduskeskus :-) ) kõva häälega ette lugema). Ja nii on ka praegu lisaks mitmele "internetiarhiivile" veel hulk inimesi, kes mitmesugust digitaalsel kujul levivat teavet salvestavad ja säilitavad.
Igatahes mulle tundub vähemalt põhimõttelises plaanis Google'i plaan luua omamoodi "Paabeli raamatukogu" (ehkki borgesliku teostuseni kulub ka parimal juhul veel aega palju, väga palju) päris edulisena ja midagi halba ei oska ma ka näha plaanis ühitada seda raamatumüügiga. Mõneti ehk üllatuslikult, kuigi samas ka üsna loogiliselt liiguvad teiselt poolt samas suunas vastu raamatukogudki, ehkki võib-olla mitte päris sama mudelit järgides. RR-i direktrissi artiklis mainitud "raamatutellimise" võimalus (millest lähemalt on juttu vastaval leheküljel) on ju ka mõnes mõttes raamatukogu raamatupoestumine, kuigi müük on siin ühekordne, arvestab igati autoriõiguseid ja pärast müüki muutub müüdu kõigile vabalt kättesaadavaks. Tõsi, e-kataloogi lapates ei leidnud ma küll kuskilt vastavat märget, et mõnest raamatust, millele kindlasti enam mingid autoriõigused ei kehti ja mida vähemalt kataloogi järgi pole veel digiteeritud, saaks ka tegelikult digitaalkoopiat tellida... Võimalik, et ma lihtsalt ei sattunud õigete asjade otsa siis. (Lihtsalt üks näide raamatu kohta, millele ilmselt autoriõigused enam kuidagi ei laiene, mida ei ole veel digiteeritud, aga mille juures ma ei suutnud ka avastada märget, et saaks tellida digitaalkoopia: http://tallinn.ester.ee/record=b1604782~S1*est.) Aga igatahes on ka e-kataloogi abil võimalik juba praegu paljusid vanemaid asju vabalt lugeda, seegi hea.
Kolmas artikkel, see Pirsko Priidu oma, köitis tähelepanu selle poolest, et seal käidi, osaliselt kunagise kanadalaste (nende maal täide läinud) ennustuse põhjal välja mõte, et millalgi "keskpikas" tulevikus ühinevad arhiiv ja raamatukogu. Midagi imestada selles poleks, ongi ju raamatukogud õieti arhiividest välja kasvanud (või ka vastupidi, nende varasemate dokumendikollektsioonide puhul on ju päris raske neid mahutada tänapäeva liigituste alla) ja kas või praegu on Eestis olemas ka selline asi nagu Arhiivraamatukogu. Kui siia nüüd liita raamatukogu ja raamatupoe potentsiaalne ühtekasvamine, siis kerkivad muidugi eelpool mainitud privaatsusprobleemid juba teravamalt üles, sest kui käitumine mis tahes raamatukogus kujutab endast vähemalt minu arvates üsna pisikest ohtu mis tahes laadi privaatsusele, siis arhiividega, nende mälutalletajatega, on asjad natuke teised. Tõenäoliselt eeldaks selline kokkukasvamine praegusest märksa diferentseeritumat loasüsteemi. Muidugi, teiselt poolt märgib austatud riigiarhivaar ära ka esmapilgul paradoksaalset tõika, et mida läbipaistvamam on valitsemine ja üldse haldussüsteem ning mida avalikumad dokumendid, seda vähem huvi nad tegelikult pakuvad: avalikud on vaid (lõpp)dokumendid ise, valdav osa aruteludest ja muust dokumendi loomisega kaasnevast käib tegelikult avalikkuse pilgu eest eemal, näiteks (registreerimata, eraviisiliste) e-kirjadega. See muidugi ei tähenda, et arhiiv ei sisalda tulevikus teavet, mida võib liigitada "tundliku" alla.
Need olid siis kõige esimesed mõtted, mis mainitud kolm artiklit tekitasid. Igatahes pakkusid need rohkelt mõtteainet ja täiesti võimalik, et ma millalgi edaspidi satun veel sel teemal mõtisklema. Aga praegu tuleb vist öelda: pikk jutt, hea jutt, aga veel parem, kui jutt pole liiga pikk...
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Pangarööv (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
Täna tuli Moskva metrooplahvatuste asjus ka ametlik kinnitus, et teine süüdlane on samuti tuvastatud. Selle naise nimi oli küll juba varemgi Venemaa ajakirjandusest läbi käinud, aga nüüd siis kinnitati seda ka ametlikult. Tõsi, segadust on tema ümber rohkem kui esimese süüdlase puhul, kas või juba selles osas, kuidas tal oli võimalik Moskvasse jõuda nii kiiresti, aga eks usinad uurijad suudavad kindlasti ka need lüngad ja ebakõlad täita, loodetavasti enam-vähem usutavalt...
Sattusin täna lugema Rahvusraamatukogu direktrissi artiklit Postimehes, mis tõi meelde paari päeva eest mainitud paar artiklit ligikaudu samal teemal, millest ma nii pooliveeri lubasin pikemalt kirjutada. Õhku rippuma jäävad lubadused on ühed vastikumad asjad, mida ma tean, sestap üritan siin siis mõned mõtted sel teemal kirja panna. Esiteks puudutasid need kõik kolm mind nii-ütelda isiklikult: et ma olen kohe päris sõna otseses mõttes raamatukogus üles kasvanud, siis lood, milles on raamatukogudest ja kõigest nendega seonduvast juttu, lähevad mulle ka sügavalt korda. Google Booksile pühendatud artikkel kõneles peamiselt küll autoriõigustest, mis jätavad mind üldiselt suhteliselt külmaks - nojah, tõlkijana pole ma ka eriline "autor" just... :-)
(Kui siiski lühidalt, siis minu meelest on praegune 70-aasta-süsteem ja palju muudki vaid meeleheitlik raha väljapressimise katse ning peaaegu kindlasti see elab üle tõsiseid muutusi juba üsna varsti. Kas asemele tuleb selline süsteem, mis minu meelest oleks vahest kõige õiglasem - autor saab tellijalt tasu oma loomingu eest ja asi ants; konkreetse teose avalikustamise õigused kuuluvad teatava, autoriga sõlmitud lepingus määratud aja jooksul tellijale, mille järel autor võib neid uuendada või kellelegi teisele müüa või ka üldse teose kõigile vabaks kasutamiseks kuulutada; igasugused autoriõigused lakkavad koos autoriga, sest vaim ja selle looming ei ole kohe kuidagi pärandatavad; kui mõni inimrühm, olgu selts või riik, soovib teatavatel tingimustel teatavatele autoritele nende loomingu eest maksta (umbes nagu praegune AHF), siis on ainult tore -, või midagi muud, seda on muidugi võimatu ette öelda, aga kindel on see, et midagi peab muutuma, sest ebakõlad praeguse autoriõigusesüsteemi ja (teabe leviku poolest aina kiiremaks muutunud) infoajastu vahel on ilmselged - olid juba eelmine sajand, mil siiski autoriõiguste "rikkumine" teoste käsitsi ümberkirjutamise vajaduse tõttu oli aeglasem ja "piraatkoopiad" levisid aeglasemalt, aga nüüd on nii masinad kui ka kommunikatsioon muutunud peaaegu hetkeliselt toimivaks ja arvata on, et seda mingi paisu taha kinni jätta ega suruda pole lihtsalt võimalik.)
Aga aitab autoriõigustest, sest peamine, mis minu tähelepanu neis kõigis artiklites endale tõmbas, oli arutelu raamatukogude funktsiooni muutumise üle ja ümber. GB-st kõnelev artikkel rõhutas ohte ja võimalusi, mis kaasnevad raamatukogude ja raamatupoodide funktsioonide ühtelangemisega. Selles seoses tõstis artikkel esile kaks ohtu: esiteks privaatsuse ja teiseks tsensuuri. Ma veidi kahtleks, kas privaatsusküsimused on ikka nii tähtsad, nagu neid kiputakse sageli käsitlema, aga ilmselt sõltub see ka tunduvalt sellest, kuidas keegi privaatsust käsitleb. Jälitusmaania käes põdejaid on alati leidunud ja kindlasti leidub ka edasi, aga samas on ka selge, et juba praegu, mil GB on digiteerinud üle 10 miljoni raamatu, ei ole ka põhjaliku kasutajainfo olemasolu korral selle vähegi mõistlik töötlemine enam võimalik - nagu ei ole sisuliselt suurt midagi kasu maailma ilmselt parimatest e-luure süsteemidest (kurikuulsad Echelon ja teised analoogid), sest teavet on lihtsalt liiga palju ja isegi väga kitsa teabe väljasõelumine hiigelmassiivist on liiga töömahukas, et anda mingeid mõistlikke tulemusi. Pealegi on ka praeguste raamatukogude privaatsus, mida artiklis mainitakse, mõneti illusoorne: jah, seal ei salvestata neid andmeid automaatselt, aga tegelikult on soovi ja vajaduse ja vastavate lubade (või, sõltuvalt riigist, ka ilma loata) korral võimalik ka täiesti tavalises raamatukogus konkreetset isikut ja kõike, mida ta teeb, väga edukalt jälgida.
Tsensuur on veidi tõsisem küsimus, aga mulle tundub, et see on rohkem, kui kasutada stampväljendit, Lääne heaoluühiskonna probleem, kus nii-ütelda laiemal tasandil lihtsalt ei kujutata tsensuuri ette ja sestap seda ka peljatakse. Siinse maanurga elanikel ilmselt sellega nii palju probleeme ei ole: juba varasemgi aeg, aga eriti pool sajandit nõukogude võimu rüpes tegid väga selgeks nii korraliku tsensuuri olemuse kui ka selle vältimise viisid. Ja nii nagu ei suudetud ka parima tahtmise korral hävitada paberkandjatel levivat teavet, nii suudetakse seda veel vähem elektrooniliste kandjate puhul. Oli meilgi omal ajal kodus mitmeid ühel või teisel põhjusel "vastaliseks" tunnistatud raamatuid, ilmselt kõige rängema vaenamise ajal esimesel sõjajärgsel kümnendil ehk isegi sügavale kapipõhja peidetud, aga olemas nad olid ja minu eluajal enam isegi mitte erilise saladusena (kuigi mõistagi ei läinud mina ega keegi teine pereliige ka näiteks "Sakala partisane" linnaväljakule isakese Lenini kuju ette (mille kohal praegu saatuse irooniana troonib linna vist suurim kaubanduskeskus :-) ) kõva häälega ette lugema). Ja nii on ka praegu lisaks mitmele "internetiarhiivile" veel hulk inimesi, kes mitmesugust digitaalsel kujul levivat teavet salvestavad ja säilitavad.
Igatahes mulle tundub vähemalt põhimõttelises plaanis Google'i plaan luua omamoodi "Paabeli raamatukogu" (ehkki borgesliku teostuseni kulub ka parimal juhul veel aega palju, väga palju) päris edulisena ja midagi halba ei oska ma ka näha plaanis ühitada seda raamatumüügiga. Mõneti ehk üllatuslikult, kuigi samas ka üsna loogiliselt liiguvad teiselt poolt samas suunas vastu raamatukogudki, ehkki võib-olla mitte päris sama mudelit järgides. RR-i direktrissi artiklis mainitud "raamatutellimise" võimalus (millest lähemalt on juttu vastaval leheküljel) on ju ka mõnes mõttes raamatukogu raamatupoestumine, kuigi müük on siin ühekordne, arvestab igati autoriõiguseid ja pärast müüki muutub müüdu kõigile vabalt kättesaadavaks. Tõsi, e-kataloogi lapates ei leidnud ma küll kuskilt vastavat märget, et mõnest raamatust, millele kindlasti enam mingid autoriõigused ei kehti ja mida vähemalt kataloogi järgi pole veel digiteeritud, saaks ka tegelikult digitaalkoopiat tellida... Võimalik, et ma lihtsalt ei sattunud õigete asjade otsa siis. (Lihtsalt üks näide raamatu kohta, millele ilmselt autoriõigused enam kuidagi ei laiene, mida ei ole veel digiteeritud, aga mille juures ma ei suutnud ka avastada märget, et saaks tellida digitaalkoopia: http://tallinn.ester.ee/record=b1604782~S1*est.) Aga igatahes on ka e-kataloogi abil võimalik juba praegu paljusid vanemaid asju vabalt lugeda, seegi hea.
Kolmas artikkel, see Pirsko Priidu oma, köitis tähelepanu selle poolest, et seal käidi, osaliselt kunagise kanadalaste (nende maal täide läinud) ennustuse põhjal välja mõte, et millalgi "keskpikas" tulevikus ühinevad arhiiv ja raamatukogu. Midagi imestada selles poleks, ongi ju raamatukogud õieti arhiividest välja kasvanud (või ka vastupidi, nende varasemate dokumendikollektsioonide puhul on ju päris raske neid mahutada tänapäeva liigituste alla) ja kas või praegu on Eestis olemas ka selline asi nagu Arhiivraamatukogu. Kui siia nüüd liita raamatukogu ja raamatupoe potentsiaalne ühtekasvamine, siis kerkivad muidugi eelpool mainitud privaatsusprobleemid juba teravamalt üles, sest kui käitumine mis tahes raamatukogus kujutab endast vähemalt minu arvates üsna pisikest ohtu mis tahes laadi privaatsusele, siis arhiividega, nende mälutalletajatega, on asjad natuke teised. Tõenäoliselt eeldaks selline kokkukasvamine praegusest märksa diferentseeritumat loasüsteemi. Muidugi, teiselt poolt märgib austatud riigiarhivaar ära ka esmapilgul paradoksaalset tõika, et mida läbipaistvamam on valitsemine ja üldse haldussüsteem ning mida avalikumad dokumendid, seda vähem huvi nad tegelikult pakuvad: avalikud on vaid (lõpp)dokumendid ise, valdav osa aruteludest ja muust dokumendi loomisega kaasnevast käib tegelikult avalikkuse pilgu eest eemal, näiteks (registreerimata, eraviisiliste) e-kirjadega. See muidugi ei tähenda, et arhiiv ei sisalda tulevikus teavet, mida võib liigitada "tundliku" alla.
Need olid siis kõige esimesed mõtted, mis mainitud kolm artiklit tekitasid. Igatahes pakkusid need rohkelt mõtteainet ja täiesti võimalik, et ma millalgi edaspidi satun veel sel teemal mõtisklema. Aga praegu tuleb vist öelda: pikk jutt, hea jutt, aga veel parem, kui jutt pole liiga pikk...
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Pangarööv (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
6.4.10
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev ehk ka see esmaspäev ilma tarkvara tõlkimata, sest eelmisel nädalal osutatud mured pole kuhugi kadunud, pigem muutunud aina akuutsemaks...
Malomaani (elik eesti keeli õunalembi) elu pole kerge, pidin taas kord tõdema ema eile toodud suurt kotti põrnitsedes, mille sisu ei tundunud ka intensiivse hammastega töötamise järel sugugi vähenevat. Puhtast laiskusest (ma ei viitsi hakata otsima põhjuseid töökoormusest ja muudest asjadest...) ei jõudnud ma eile poodi, et hankida mõningaid aineid, mis võimaldaksid õuntest ka midagi valmistada. Õnneks seisavad nad korralikus jahedas päris hästi, nagu ma kogemustest tean, nii et loodetavasti õnnestub leida hetk, kus saavad kokku poe väisamise soov ja valmistamist ootavate õunte allesolek. Aga igatahes oli tore näha, et mu eilse ajaveebi sissekande peegeldus Facebookis leidis teatavat vastukaja ja andis mulle ühtlasi mõningiad ideid.
Varraku raamatublogis oli Vaariku Daniel kirjutanud huvipakkuva mõtiskluse infosõja teemadel, tõukeks mõne aja eest eesti keeles ilmunud ukrainlase Potšeptsovi raamat "Propaganda trummipõrin". See on mõistagi teema, mis vääriks pikemat lahtikirjutamist mitte ainult ajaveebides, vaid ka mujal (õnneks mu teada sellega teataval määral ka tegeldakse nii akadeemilisel kui praktilisel tasandil), sest sõltumata sellest, kas asja nimetada infosõjaks või mainekujunduseks või veel kuidagi, on tegemist ikkagi nähtusega, millega mikrotasandil puutub ju igaüks kokku (X räägib Y kohta seda ja teist ning Y peab pingutama, et jätta kas või B-le ja C-le, aga teistelegi teistsugune mulje, kui neil on kujunenud X jutu põhjal...)
Õhtupoolikul jõudis kätte hetk, mil sai taas ema näha, aga sedakorda mitte oma ukse taga, vaid läbi telepurgi TV14 saates "Pealinnapilt", kus ta kõneles arvutikursustest, mida ta korraldab (jah, kes oleks võinud veel mõne aasta eest uskuda, et mu ema hakkab arvutiõpetajaks - kindlasti ka mitte ta ise... :-) ). Antud juhul olid siis kõne all kursused tööotsijatele. See oli vist esimene kord, kus ma sattusin seda kanalit üldse nägema, ja muidugi ka seda saadet, aga täitsa talutava mulje jättis. Nojah, poole tunni sees oli ainult neli teemat ja see töötutele sotsiaaltööde pakkumise teema jättis rohkem nagu telepoe mulje, kus üht ja sama asja pidevalt üle korratakse, aga teiselt poolt on ju ka tegemist teemaga, mis üsna paljusid puudutab, nii et väga pahaks seda ehk panna ei tulekski.
Enne seda, haruldase juhusena päeval, vaatasin ka üht filmi, mis jättis üllatavalt hea mulje, ehkki ma olin selle kohta kuulnud mitmeid negatiivseid arvamusi. Tegemist oli siis filmiga "10.000 B.C". Muidugi, tõsise ajaloolase pilguga vaadates oli seal lausa karjuvaid vastuolusid ja ebakõlasid ja selles mõttes jäi see film kaugele maha paljudest teistest, mis on loodud ajaloo mõttes märksa autentsemalt. Kuid asi, mis mulle meeldis ja mis tihtipeale kipub neis autentsemates filmides puuduma, oli õhustik, see filmi läbiv vaim, mis mu meelest üsna hästi vastas kui mitte just pealkirjas mainitud aastale, siis vähemalt sellele, millised mõtted ja tungid võisid kanda sellistes oludes elanud inimesi - see on muidugi ainult minu arvamus, sest õieti on ju võimatu tolle aja kohta rankelikus mõttes teada saada, kuidas siis tegelikult oli.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Die Jagd nach der Heiligen Lanze (RTL), 10.000 B.C. (Pro7), Pealinnapilt (TV14), Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2)
Malomaani (elik eesti keeli õunalembi) elu pole kerge, pidin taas kord tõdema ema eile toodud suurt kotti põrnitsedes, mille sisu ei tundunud ka intensiivse hammastega töötamise järel sugugi vähenevat. Puhtast laiskusest (ma ei viitsi hakata otsima põhjuseid töökoormusest ja muudest asjadest...) ei jõudnud ma eile poodi, et hankida mõningaid aineid, mis võimaldaksid õuntest ka midagi valmistada. Õnneks seisavad nad korralikus jahedas päris hästi, nagu ma kogemustest tean, nii et loodetavasti õnnestub leida hetk, kus saavad kokku poe väisamise soov ja valmistamist ootavate õunte allesolek. Aga igatahes oli tore näha, et mu eilse ajaveebi sissekande peegeldus Facebookis leidis teatavat vastukaja ja andis mulle ühtlasi mõningiad ideid.
Varraku raamatublogis oli Vaariku Daniel kirjutanud huvipakkuva mõtiskluse infosõja teemadel, tõukeks mõne aja eest eesti keeles ilmunud ukrainlase Potšeptsovi raamat "Propaganda trummipõrin". See on mõistagi teema, mis vääriks pikemat lahtikirjutamist mitte ainult ajaveebides, vaid ka mujal (õnneks mu teada sellega teataval määral ka tegeldakse nii akadeemilisel kui praktilisel tasandil), sest sõltumata sellest, kas asja nimetada infosõjaks või mainekujunduseks või veel kuidagi, on tegemist ikkagi nähtusega, millega mikrotasandil puutub ju igaüks kokku (X räägib Y kohta seda ja teist ning Y peab pingutama, et jätta kas või B-le ja C-le, aga teistelegi teistsugune mulje, kui neil on kujunenud X jutu põhjal...)
Õhtupoolikul jõudis kätte hetk, mil sai taas ema näha, aga sedakorda mitte oma ukse taga, vaid läbi telepurgi TV14 saates "Pealinnapilt", kus ta kõneles arvutikursustest, mida ta korraldab (jah, kes oleks võinud veel mõne aasta eest uskuda, et mu ema hakkab arvutiõpetajaks - kindlasti ka mitte ta ise... :-) ). Antud juhul olid siis kõne all kursused tööotsijatele. See oli vist esimene kord, kus ma sattusin seda kanalit üldse nägema, ja muidugi ka seda saadet, aga täitsa talutava mulje jättis. Nojah, poole tunni sees oli ainult neli teemat ja see töötutele sotsiaaltööde pakkumise teema jättis rohkem nagu telepoe mulje, kus üht ja sama asja pidevalt üle korratakse, aga teiselt poolt on ju ka tegemist teemaga, mis üsna paljusid puudutab, nii et väga pahaks seda ehk panna ei tulekski.
Enne seda, haruldase juhusena päeval, vaatasin ka üht filmi, mis jättis üllatavalt hea mulje, ehkki ma olin selle kohta kuulnud mitmeid negatiivseid arvamusi. Tegemist oli siis filmiga "10.000 B.C". Muidugi, tõsise ajaloolase pilguga vaadates oli seal lausa karjuvaid vastuolusid ja ebakõlasid ja selles mõttes jäi see film kaugele maha paljudest teistest, mis on loodud ajaloo mõttes märksa autentsemalt. Kuid asi, mis mulle meeldis ja mis tihtipeale kipub neis autentsemates filmides puuduma, oli õhustik, see filmi läbiv vaim, mis mu meelest üsna hästi vastas kui mitte just pealkirjas mainitud aastale, siis vähemalt sellele, millised mõtted ja tungid võisid kanda sellistes oludes elanud inimesi - see on muidugi ainult minu arvamus, sest õieti on ju võimatu tolle aja kohta rankelikus mõttes teada saada, kuidas siis tegelikult oli.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Die Jagd nach der Heiligen Lanze (RTL), 10.000 B.C. (Pro7), Pealinnapilt (TV14), Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2)
5.4.10
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida väga lühidalt katkestas ema külaskäik. Õieti ei olnud see isegi külaskäik, vaid lihtsalt korraks sisseastumine. Ta oli just jõudnud tagasi järjekordselt ringreisilt ümber Eestimaa ehk siis marsruudilt Tallinn-Kungla-Iisaku-Tallinn. Nagu aru võis saada, oli Kunglas olukord olnud üsna masendav... Ilmselt peab seal mingi põgusagi remondi sel suvel ette võtma, et see "avariipind" ikka kuidagi elamiskõlblik oleks ka edaspidi... Aga igal juhul, isegi selle äärmiselt napi külastusega õnnestus emal mu elukorraldust omajagu segi raputada. Nimelt tõi ta suure kotitäie õunu, kenasti ületalve seisnud, aga siiski juba staadiumis, et ega nad enam kaua seisa... Selge, et nii palju ei jõua ma neid lihtsalt ära süüa. Teadmatuses, mida nendega ette võtta, uurisin Toidutare retsepte, kuid juba eelnevalt tärganud kahtlus osutuski tõeks: õuntest saab tõepoolest väga palju igasugu maitsvaid asju teha, aga paraku ilmnes ka tõsiasi, et kõigist vajalikest komponentidest nende valmistamiseks on mul raudselt olemas ainult vesi... Niisiis, tuleb ilmselt lähiajal poodi väisata ja hankida mingeid asju, et sellest ootamatust õunalaadungist siiski midagi muud valmistada kui pruuni löga biojäätmete konteineris. Tegelikult retsepte vaadates - selliseid, millest mu oskused ehk võiksid üle käia - jäi silma kaks komponenti, mida õieti vist tasukski kodus nii praktilistel kui esteetilistel kaalutlustel omada: ma kahtlustan, et tärklisel on rohkelt ka muid kasutamisvõimalusi, ning kaneel annab mäletamist mööda tuppa väga mõnusa leha. Aga eks vaatab...
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Hitman - Jeder stirbt alleine (RTL)
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Hitman - Jeder stirbt alleine (RTL)
4.4.10
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi veidi vaheldust artikli tõlkimine Diplomaatiale (ühes ähvardusega järgmisel nädalal mind uute tõlkimist ootavate lugudega üle külvata, aga et nende teema tõotab olla huvitav - selline, millele paraku Eesti ajakirjanduses pea üldse tähelepanu ei pöörata, ehkki tasuks -, siis ma eriti ei muretse, vaid peaaegu et ootan seda...).
Sattusin lugema kaht väga huvitavat ja palju mõtteid tekitanud artiklit, kuid need andsid nii palju mõtteainet, et ma ei ole praegu veel lihtsalt võimeline neid kirjasõnna lahti valama, sestap mainin ainult artiklid ära: üks oli tänu Jürka esitatud viitele silma jäänud artikkel Google Booksi kohta, teine Pirsko Priidu sulest artikkel Eesti arhiivinduse juubeliks ajakirja Tuna viimases numbris (1/2010; viide puudub, sest Tuna on mõeldud vaid "rikastele ja ilusatele" ehk siis lugemiseks saadaval ainult tellijatele, ostjatele või vähemalt korralikult varustatud raamatukogu külastajatele).
Loetud: Vikerkaar 3/2010, Tuna 1/2010
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: täitsa soravalt (Postimees, 03.04.2010)
Sattusin lugema kaht väga huvitavat ja palju mõtteid tekitanud artiklit, kuid need andsid nii palju mõtteainet, et ma ei ole praegu veel lihtsalt võimeline neid kirjasõnna lahti valama, sestap mainin ainult artiklid ära: üks oli tänu Jürka esitatud viitele silma jäänud artikkel Google Booksi kohta, teine Pirsko Priidu sulest artikkel Eesti arhiivinduse juubeliks ajakirja Tuna viimases numbris (1/2010; viide puudub, sest Tuna on mõeldud vaid "rikastele ja ilusatele" ehk siis lugemiseks saadaval ainult tellijatele, ostjatele või vähemalt korralikult varustatud raamatukogu külastajatele).
Loetud: Vikerkaar 3/2010, Tuna 1/2010
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: täitsa soravalt (Postimees, 03.04.2010)
3.4.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mille vältel leidis taas kinnitust tõsiasi, et kui päeva alustada rõõmsas meeleolus, siis lendab ka ülejäänud päeva ajal nii töö kui kõik muu nagu linnutiivul ning see kujutab endast vaid lusti ja lillepidu. Sellele rõõmsale algusele pani aluse kohe pärast ärkamist vaadatud Kättemaksukontori järjekordne osa, mis ilmselgelt oli tehtud "1. aprilli eri" vaimus. Ega ta sisult polnud palju parem kui tavaliselt (õnneks ka mitte halvem), aga kahtlemata on sellistel lausetel nagu "Porno on täitsa rõve... Naised peavad ikka kaetud olema, nagu nad on looduse poolt loodud" või seletustel, et kõlbelise allakäigu vältimiseks tuleb hoolikalt käsi pesta, sest puhaste käte külge ei jää isegi pistiseraha kinni, sees päris tubli vägi jõuda rahva seas laiemalt käibelegi.
Täna nägi ka ilmavalgust tulevase Mandriva Linux 2010.1 ehk kevadväljalaske esimene beetaversioon, mille kohta ma tegin ka lühikese uudisnupu.
Üks asi, mis mul unus eile märkimata (mis näitab, et ma pole ikka õige härrasmees, sest õige härrasmees sellist teemat juba ei unustaks...) ja mis täna tundus paljudel keelel ja meelel olevat, oli ilm. Ma olin eile tõsiselt hämmeldunud, kui avastasin välja astudes, et suurem osa lumest on jäljetult haihtunud, alles on ainult suuremad hunnikud, need kolmemeetrised, mida tõenäoliselt kuhjati kokku kelgutootjate õhutusel, et nad saaksid ka suvel oma toodangut edukalt maha müüa ja inimesed õhetavate nägudega pisikeste mägede otsast alla lasta. Selle lume kadumise tegi veel müstilisemaks see, et kuskil polnud ka eriti vett näha (ka mu enda akna taga, mitme suure maja vahel, on alles mõned lumesiilud, aga nende ümber on maapind kuiv ja tahe). Et samal ajal võis lugeda ja kuulda, et mitmel pool Eestis siiski sulavesi on olemas ja lausa uputab, siis jääb nähtavasti üle tänada õnne ja oma head nina, et ma sellise elukoha olen valinud. Väidetavalt olevat peaminister Ansip kunagi öelnud, et parim lumekoristaja on kevad ja tema sõnades ei ole põhjust kahelda, sest ta on ju peaminister ja poliitik ning need sõnad on kogu maailmas alati olnud laitmatu maine ja üdini ausa inimese sünonüümideks. Aga selle eest, et Tallinnas või vähemalt kitsamalt mu elupaigas on see lumekoristamine käinud nii valutult, tuleb nähtavasti tänada otseselt austatud linnapead ja tema usinaid käsilasi, kes on päästnud vähemalt kaks viiendikku Eesti elanikest igasuguste tulvavete ja muude koleduste eest.
Loetud: [digi] aprill 2010, TM Kodu & ehitus 2/2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Mis toimub? (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Aliens vs. Predator 2( RTL), Obitel' zla: võmiranie (PBK)
Täna nägi ka ilmavalgust tulevase Mandriva Linux 2010.1 ehk kevadväljalaske esimene beetaversioon, mille kohta ma tegin ka lühikese uudisnupu.
Üks asi, mis mul unus eile märkimata (mis näitab, et ma pole ikka õige härrasmees, sest õige härrasmees sellist teemat juba ei unustaks...) ja mis täna tundus paljudel keelel ja meelel olevat, oli ilm. Ma olin eile tõsiselt hämmeldunud, kui avastasin välja astudes, et suurem osa lumest on jäljetult haihtunud, alles on ainult suuremad hunnikud, need kolmemeetrised, mida tõenäoliselt kuhjati kokku kelgutootjate õhutusel, et nad saaksid ka suvel oma toodangut edukalt maha müüa ja inimesed õhetavate nägudega pisikeste mägede otsast alla lasta. Selle lume kadumise tegi veel müstilisemaks see, et kuskil polnud ka eriti vett näha (ka mu enda akna taga, mitme suure maja vahel, on alles mõned lumesiilud, aga nende ümber on maapind kuiv ja tahe). Et samal ajal võis lugeda ja kuulda, et mitmel pool Eestis siiski sulavesi on olemas ja lausa uputab, siis jääb nähtavasti üle tänada õnne ja oma head nina, et ma sellise elukoha olen valinud. Väidetavalt olevat peaminister Ansip kunagi öelnud, et parim lumekoristaja on kevad ja tema sõnades ei ole põhjust kahelda, sest ta on ju peaminister ja poliitik ning need sõnad on kogu maailmas alati olnud laitmatu maine ja üdini ausa inimese sünonüümideks. Aga selle eest, et Tallinnas või vähemalt kitsamalt mu elupaigas on see lumekoristamine käinud nii valutult, tuleb nähtavasti tänada otseselt austatud linnapead ja tema usinaid käsilasi, kes on päästnud vähemalt kaks viiendikku Eesti elanikest igasuguste tulvavete ja muude koleduste eest.
Loetud: [digi] aprill 2010, TM Kodu & ehitus 2/2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Mis toimub? (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Aliens vs. Predator 2( RTL), Obitel' zla: võmiranie (PBK)
2.4.10
Mandriva Linux 2010.1 Beta1 väljas
Kavandatud ajast paar päeva hiljem nägi ilmavalgust tulevase Mandriva Linux 2010.1 ehk Springi esimene beetaversioon. Alljärgnevalt siis suurematest muudatustest võrreldes eelmise väljalaskega (Alpha3), mille kohta leiab teavet siit.
1) Mandriva enda tööriistades pole väga palju silmaga nähtavaid olulisi uuendusi. Vahest kõige olulisem on tegelikult Fedora/RedHati arendatava, aga ka Mandrivas kasutatava trükkimishalduri (system-config-printer) uus versioon 1.2.0.
2) Rohkem uuendusi on "kolmanda poole" tarkvaras:
Kindlasti tasub juba enne beetaväljalaske paigaldamist tutvust teha ka võimalike vigade leheküljega, millel leiab ka õpetust, kuidas neist mõningatest jagu, üle või ümber saada.
Väljalasketeade: Mandriva ajaveebi sissekanne
Uudise allikas: Mandriva wiki artikkel
1) Mandriva enda tööriistades pole väga palju silmaga nähtavaid olulisi uuendusi. Vahest kõige olulisem on tegelikult Fedora/RedHati arendatava, aga ka Mandrivas kasutatava trükkimishalduri (system-config-printer) uus versioon 1.2.0.
2) Rohkem uuendusi on "kolmanda poole" tarkvaras:
- kernel 2.6.33.1, mis muu hulgas sisaldab NVidia graafikakaartidele vajalikku nouveau draiverit
- Python 2.6.5
- spamassassin 3.3.1
- Mesa 7.8
- X.org 7.5, sealhulgas XServer 1.7.6
- Inteli X11 draiver 2.11.0
- kui ma õigesti aru sain, on ka ATI fglrx draiver taas tagasi pärast seda, kui see vahepeal sobimatuse pärast uue X'iga välja praagiti
- GNOME 2.30.0, mille juures tasub vahest eriti tähele panna sisselogimishalduri GDM suuremamahulist uuendamist, mis aga paraku on tähendanud ka mitmete seniste võimaluste loodetavasti ajutist kadumist (täpsemalt vaata allpool osutatud vigade leheküljelt)
- GNOME kasutab nüüd HAL-i asemel riistvaraga suhtlemiseks programme udisks ja gnome-disk-utility
- KDE 4.4.2
- Qt 4.6.2
- Amarok 2.3 (ja kellele Amarok2 ei meeldi, nende jaoks on olemas Amarok1 edasiarendus nimetusega Clementine)
- digiKam ja kipi-plugins 1.20
- Firefox 3.6.2 kõigi oma uuendustega, mille juures tuleb ära märkida üks võimalik segadusi tekitav asjaolu: turbekaalutlustel ei näidata vaikimisi külastatud lehekülgede linke enam teise värviga, kui aga on soov seda siiski teha, tuleb muuta vastavat seadistusvõtit (täpsemalt räägitakse sellest allpool osutatud vigade leheküljel)
- OpenOffice.org 3.2
Kindlasti tasub juba enne beetaväljalaske paigaldamist tutvust teha ka võimalike vigade leheküljega, millel leiab ka õpetust, kuidas neist mõningatest jagu, üle või ümber saada.
Väljalasketeade: Mandriva ajaveebi sissekanne
Uudise allikas: Mandriva wiki artikkel
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida rebendasin veidi kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Algas see päev aga üsna vara: ilmselt tahtmatult tegi naabrimees kena aprillinalja, kui otsustas alustada kell 9 ehk ajal, mil ma olin jõudnud magada juba tervelt kolme tunni jagu, mõni tund väldanud puurimisseanssi. Mõistagi ma pärast seda enam magama ei suutnud jääda, aga mõnevõrra uimase oleku tõttu ei kaasnenud sellega paraku ka pikaajalisest ülevalolekust tingitud üliproduktiivset päeva...
Et otse seina taga teostatav puurimine muudab enamasti üpris võimatuks vähegi intensiivsema mõttetöö, tegelesin sel ajal muu hulgas ka tarkvara uuendamisega. See tõi kaasa väikese üllatuse. Ma teadsin küll, et GNOME arvatavasti viimase 2.x seeria väljalase 2.30 on ilmunud, aga ma ei osanud arvata, et see on nüüd nii agressiivne, et ennast lausa ise arvutisse paigaldab :-) Täpsemalt siis: mul on juba varasemast ajast peal GNOME sisselogimishaldur GDM, mille uuendamine tõi sedakorda kaasa GNOME töökeskkonna põhikomponentide paigaldamise. See oli tegelikult pakendamise viga ja peaks olema praeguseks juba parandatud, aga minu uuendustegevus jäi selle hetke eelsesse aega, mil parandus oli kohale jõudnud, ja nii saingi ma oma 100 mega GNOMEt enda arvutisse nagu lupsti. Ruumi mul on, nii et las ta olla, võib-olla isegi vaatan millalgi, milline see praegune GNOME siis välja näeb...
Ühtlasi viisin Mandriva tõlked taas 100% peale: vahepeal oli sinna ilmunud mõnikümmend uut sõnet, peamiselt seotud ühe vana probleemiga, nimelt sellega, et paigaldamise ajal saab aktiveerida terve hulga teenuseid, millest aga ainult osadel oli kirjas, mida nad õieti teevad, teisi tuli vaid nime järgi oletada. Nüüd on siis ilmselt enam-vähem kõigile teenustele mingi lühike kirjeldus lisatud.
Veidi harjumatu oli neljapäeval käes hoida sama nädala Sirpi, aga eks pühadele pea lõivu maksma ka mõjukas "neljas võim". Muidu üsna tühjas lehes oli siiski üks päris hea lugu, sedakorda ka täiesti tõlkekriitika alla mahtuv Janika Pälli arvamus mõne aja eest ilmunud raamatu "Bütsantsi kultuur" kohta. Eriti jäi mulle sealt kõlama soov näha millalgi eesti keeles mõnda korralikku teost Bütsantsi ajaloo kohta. Ma imestasin juba omal ajal üht kursusetööd tehes, mis puudutas peamiselt just Bütsantsi n-ö eellugu (täpsemalt sissetunge Kreekasse nii enam-vähem meie ajaarvamise esimesel kuuel sajandil ehk siis ajast, mil Kreeka langes Rooma võimu alla, ajani, mil lakkas olemas Lääne-Rooma impeerium), miks ei ole keegi ette võtnud mõne teose eestindamist, mida ju ometi on olemas arvukalt nii vene, saksa, prantsuse kui ka inglise keeles (et nimetada ära nähtavasti suurimad ja mõjukamad keeled, milles Bütsantsi-uuringuid on tehtud ja tänini tehakse). Bréhier, kelle teosele arvustus on pühendatud, on vahest tänaseks mõnevõrra vananenud, aga et eesti keeles midagi ju õieti pole, sobiks ka see. ODB väljaandmist eesti keeles oleks ilmselt naiivne loota, aga vähemalt inglise ja saksa keeles on olemas küll viimasel kümnendil ilmunud mõnesajaleheküljelisi Bütsantsi ajalugusid (prantsuskeelseid ma kahjuks ei tea ja vene keeles mu meelest pärast kapitaalse kolmeköitelise ajaloo, mis küll anti välja nõukogude ajal ja on sellevõrra mõneti ideoloogiliselt kallutatud, ilmumist midagi uuemat vist ei ole), mida sobiks ka eesti keeles välja anda.
Õhtupoolikul sattusin Novaja Gazetast lugema kokkuvõtlikku ülevaadet Moskva metrooplahvatuste uurimise praegusest seisust, mis tundus olevat senistest kõige parem ja täielikum ja "objektiivsem". Teine huvitav materjal puudutas eile mainitud Dokka Abu Usmani videot, milles ta võtab vastutuse plahvatuste eest otseselt endale. Video lähemal uurimisel selgub mitmeid ebakõlasid, mis seavad selle ehtsuse kahtluse alla. See muidugi ei tähenda tingimata, et Kaukaasia emiraat mingil juhul ei seisa plahvatuste taga, sest selle teadaolevasse tegevusmalli mahub see kenasti igati sisse ära, aga eks ta ole: infosõjas ei pruugi ju tingimata musta valgeks värvida, vaid mõnikord võib ka musta spetsiaalselt mustaks võõbata, et kõik peaksid seda valgeks :-) Igatahes tundub seni avalikuks tulnud teabe põhjal, et uurimine suubub väga selgelt "Põhja-Kaukaasia juhtniiti", ning esialgu alternatiivina välja pakutud rahvusäärmuslaste variant on kõrvale jäetud. Ka seost "rahvusvahelise terrorismiga" vähemalt selle läänelikus arusaamas ei paista seni kuskilt välja. Õieti, rahvusvahelisust muidugi sellele külge poogitakse, nagu osutab ka NG artiklis viidatud uurijate seisukoht, et plahvatanud naisi õpetas välja "Lähis-Ida instruktor". Aga selle juures tuleb arvestada, et nii nagu nõukogude ajal oli võimalik paljusid eestlasi süüdistada "spionaažis" Rootsi kasuks, kus ikka juhtus elama mõni sugulane, kellega kuidagi sidet hoiti, nii on ka tšetšeenidel ja teistelgi Põhja-Kaukaasia rahvastel Tsaari-Venemaa omaaegse genotsiidi (või vähemalt genotsiidilähedase poliitika) tõttu rohkelt hõimlasi kogu Lähis-Idas - ka enamik neid "araablasi", kes Tšetšeenia iseseisvusvõitluses on osalenud, on tegelikult tšetšeeni päritolu jordaanlased, süürialased, türklased jne.
Loetud: Tehnikamaailm 4/2010, Sirp 01.04.2010
Vaadatud: Eesti aprillinaljade edetabel (Kanal2)
Et otse seina taga teostatav puurimine muudab enamasti üpris võimatuks vähegi intensiivsema mõttetöö, tegelesin sel ajal muu hulgas ka tarkvara uuendamisega. See tõi kaasa väikese üllatuse. Ma teadsin küll, et GNOME arvatavasti viimase 2.x seeria väljalase 2.30 on ilmunud, aga ma ei osanud arvata, et see on nüüd nii agressiivne, et ennast lausa ise arvutisse paigaldab :-) Täpsemalt siis: mul on juba varasemast ajast peal GNOME sisselogimishaldur GDM, mille uuendamine tõi sedakorda kaasa GNOME töökeskkonna põhikomponentide paigaldamise. See oli tegelikult pakendamise viga ja peaks olema praeguseks juba parandatud, aga minu uuendustegevus jäi selle hetke eelsesse aega, mil parandus oli kohale jõudnud, ja nii saingi ma oma 100 mega GNOMEt enda arvutisse nagu lupsti. Ruumi mul on, nii et las ta olla, võib-olla isegi vaatan millalgi, milline see praegune GNOME siis välja näeb...
Ühtlasi viisin Mandriva tõlked taas 100% peale: vahepeal oli sinna ilmunud mõnikümmend uut sõnet, peamiselt seotud ühe vana probleemiga, nimelt sellega, et paigaldamise ajal saab aktiveerida terve hulga teenuseid, millest aga ainult osadel oli kirjas, mida nad õieti teevad, teisi tuli vaid nime järgi oletada. Nüüd on siis ilmselt enam-vähem kõigile teenustele mingi lühike kirjeldus lisatud.
Veidi harjumatu oli neljapäeval käes hoida sama nädala Sirpi, aga eks pühadele pea lõivu maksma ka mõjukas "neljas võim". Muidu üsna tühjas lehes oli siiski üks päris hea lugu, sedakorda ka täiesti tõlkekriitika alla mahtuv Janika Pälli arvamus mõne aja eest ilmunud raamatu "Bütsantsi kultuur" kohta. Eriti jäi mulle sealt kõlama soov näha millalgi eesti keeles mõnda korralikku teost Bütsantsi ajaloo kohta. Ma imestasin juba omal ajal üht kursusetööd tehes, mis puudutas peamiselt just Bütsantsi n-ö eellugu (täpsemalt sissetunge Kreekasse nii enam-vähem meie ajaarvamise esimesel kuuel sajandil ehk siis ajast, mil Kreeka langes Rooma võimu alla, ajani, mil lakkas olemas Lääne-Rooma impeerium), miks ei ole keegi ette võtnud mõne teose eestindamist, mida ju ometi on olemas arvukalt nii vene, saksa, prantsuse kui ka inglise keeles (et nimetada ära nähtavasti suurimad ja mõjukamad keeled, milles Bütsantsi-uuringuid on tehtud ja tänini tehakse). Bréhier, kelle teosele arvustus on pühendatud, on vahest tänaseks mõnevõrra vananenud, aga et eesti keeles midagi ju õieti pole, sobiks ka see. ODB väljaandmist eesti keeles oleks ilmselt naiivne loota, aga vähemalt inglise ja saksa keeles on olemas küll viimasel kümnendil ilmunud mõnesajaleheküljelisi Bütsantsi ajalugusid (prantsuskeelseid ma kahjuks ei tea ja vene keeles mu meelest pärast kapitaalse kolmeköitelise ajaloo, mis küll anti välja nõukogude ajal ja on sellevõrra mõneti ideoloogiliselt kallutatud, ilmumist midagi uuemat vist ei ole), mida sobiks ka eesti keeles välja anda.
Õhtupoolikul sattusin Novaja Gazetast lugema kokkuvõtlikku ülevaadet Moskva metrooplahvatuste uurimise praegusest seisust, mis tundus olevat senistest kõige parem ja täielikum ja "objektiivsem". Teine huvitav materjal puudutas eile mainitud Dokka Abu Usmani videot, milles ta võtab vastutuse plahvatuste eest otseselt endale. Video lähemal uurimisel selgub mitmeid ebakõlasid, mis seavad selle ehtsuse kahtluse alla. See muidugi ei tähenda tingimata, et Kaukaasia emiraat mingil juhul ei seisa plahvatuste taga, sest selle teadaolevasse tegevusmalli mahub see kenasti igati sisse ära, aga eks ta ole: infosõjas ei pruugi ju tingimata musta valgeks värvida, vaid mõnikord võib ka musta spetsiaalselt mustaks võõbata, et kõik peaksid seda valgeks :-) Igatahes tundub seni avalikuks tulnud teabe põhjal, et uurimine suubub väga selgelt "Põhja-Kaukaasia juhtniiti", ning esialgu alternatiivina välja pakutud rahvusäärmuslaste variant on kõrvale jäetud. Ka seost "rahvusvahelise terrorismiga" vähemalt selle läänelikus arusaamas ei paista seni kuskilt välja. Õieti, rahvusvahelisust muidugi sellele külge poogitakse, nagu osutab ka NG artiklis viidatud uurijate seisukoht, et plahvatanud naisi õpetas välja "Lähis-Ida instruktor". Aga selle juures tuleb arvestada, et nii nagu nõukogude ajal oli võimalik paljusid eestlasi süüdistada "spionaažis" Rootsi kasuks, kus ikka juhtus elama mõni sugulane, kellega kuidagi sidet hoiti, nii on ka tšetšeenidel ja teistelgi Põhja-Kaukaasia rahvastel Tsaari-Venemaa omaaegse genotsiidi (või vähemalt genotsiidilähedase poliitika) tõttu rohkelt hõimlasi kogu Lähis-Idas - ka enamik neid "araablasi", kes Tšetšeenia iseseisvusvõitluses on osalenud, on tegelikult tšetšeeni päritolu jordaanlased, süürialased, türklased jne.
Loetud: Tehnikamaailm 4/2010, Sirp 01.04.2010
Vaadatud: Eesti aprillinaljade edetabel (Kanal2)
1.4.10
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänu Facebooki sõbra Maarise viitele sattusin lugema NYT-i mõtlemapanevat lugu sellest, kui tähtis on raamatu kaas. Õieti oli artikli algusosas rõhutatud seda, et kaane tõttu, mida kuskil silmad, võid sattuda hea raamatu peale, ja osutatud ohule, et e-raamatute levides kaob selline võimalus. Ma siiski ei tahaks seda uskuda - juba seda artiklit lugedes kangastus mul silme ees võimalus, et lugeri välisküljel kuvatakse loetava raamatu (või ka mõne muu teksti) kaant või mingit muud seda iseloomustavat kujutist. Ja kui see tuli juba mul pähe, siis ma usun, et see tuleb pähe ka kellelgi, kellel on tehnilist nutti või vähemalt tehnilise nutiga sõpru või äripartnereid, kes sellise asja mingil hetkel ka teoks teevad. Sest see on ju lisaks kõigele ka veel üks reklaamivõimalus, mida oleks ju patt kasutamata jätta, pealegi visuaalne, mis väidetavalt olevat kõige võimsam mõjukanal üldse. Sellega võib igatahes nõus olla, et väga paljudel, võib-olla isegi enamikul juhtudel on kaas väga otsustav tegur valiku langetamisel raamatu kasuks või kahjuks.
Õhtupoolikul tuli mõningat selgust ka Moskva metrooplahvatuste asjus. Või no mis selgust, aga vähemalt teatas Kaukaasia emiir Dokka Abu Usman, et just tema olevat andnud käsu need korraldada. Olgu selle tõeväärtus milline tahes, igal juhul on nüüd siis vähemalt formaalne süüdlane olemas (pole ju üldse võimatu, et see käsk ja otsene korraldamine tuligi otse emiraadi juhtkonnalt, kuigi mõningaid kahtlusi selles osas muidugi on).
Täna saan ära märkida ka mitmed tõlked, mis on nüüdseks ilmunud. Ma ei tea küll täpselt, kas just nimelt täna, aga igal juhul nädala algul ei olnud Välisministeeriumi uut aastaraamatut veel veebis avaldatud ja nüüd on, nii et tulgu nad siis tänase sissekande all.
Loetud: Tehnikamaailm 4/2010
Vaadatud: Stargate Universe (RTl2), Siseimpeerium (ETV2)
Ilmunud tõlked:
J. Ora. Transatlantilised suhted: kuidas saavutada enamat (Välisministeeriumi aastaraamat 2010, lk 21-27)
M. Roger. Euroopa välisteenistuse loomine (Välisministeeriumi aastaraamat 2010, lk 33-37)
P. Alamäe. Ärimaailma arvamus: IT on Eesti trumpkaart (Välisministeeriumi aastaraamat 2010, lk 66-71)
V. Made. Silmitsi idapartnerlusega (Välisministeeriumi aastaraamat 2010, lk 89-93)
Tänu Facebooki sõbra Maarise viitele sattusin lugema NYT-i mõtlemapanevat lugu sellest, kui tähtis on raamatu kaas. Õieti oli artikli algusosas rõhutatud seda, et kaane tõttu, mida kuskil silmad, võid sattuda hea raamatu peale, ja osutatud ohule, et e-raamatute levides kaob selline võimalus. Ma siiski ei tahaks seda uskuda - juba seda artiklit lugedes kangastus mul silme ees võimalus, et lugeri välisküljel kuvatakse loetava raamatu (või ka mõne muu teksti) kaant või mingit muud seda iseloomustavat kujutist. Ja kui see tuli juba mul pähe, siis ma usun, et see tuleb pähe ka kellelgi, kellel on tehnilist nutti või vähemalt tehnilise nutiga sõpru või äripartnereid, kes sellise asja mingil hetkel ka teoks teevad. Sest see on ju lisaks kõigele ka veel üks reklaamivõimalus, mida oleks ju patt kasutamata jätta, pealegi visuaalne, mis väidetavalt olevat kõige võimsam mõjukanal üldse. Sellega võib igatahes nõus olla, et väga paljudel, võib-olla isegi enamikul juhtudel on kaas väga otsustav tegur valiku langetamisel raamatu kasuks või kahjuks.
Õhtupoolikul tuli mõningat selgust ka Moskva metrooplahvatuste asjus. Või no mis selgust, aga vähemalt teatas Kaukaasia emiir Dokka Abu Usman, et just tema olevat andnud käsu need korraldada. Olgu selle tõeväärtus milline tahes, igal juhul on nüüd siis vähemalt formaalne süüdlane olemas (pole ju üldse võimatu, et see käsk ja otsene korraldamine tuligi otse emiraadi juhtkonnalt, kuigi mõningaid kahtlusi selles osas muidugi on).
Täna saan ära märkida ka mitmed tõlked, mis on nüüdseks ilmunud. Ma ei tea küll täpselt, kas just nimelt täna, aga igal juhul nädala algul ei olnud Välisministeeriumi uut aastaraamatut veel veebis avaldatud ja nüüd on, nii et tulgu nad siis tänase sissekande all.
Loetud: Tehnikamaailm 4/2010
Vaadatud: Stargate Universe (RTl2), Siseimpeerium (ETV2)
Ilmunud tõlked:
J. Ora. Transatlantilised suhted: kuidas saavutada enamat (Välisministeeriumi aastaraamat 2010, lk 21-27)
M. Roger. Euroopa välisteenistuse loomine (Välisministeeriumi aastaraamat 2010, lk 33-37)
P. Alamäe. Ärimaailma arvamus: IT on Eesti trumpkaart (Välisministeeriumi aastaraamat 2010, lk 66-71)
V. Made. Silmitsi idapartnerlusega (Välisministeeriumi aastaraamat 2010, lk 89-93)
Subscribe to:
Posts (Atom)