Tavaline tööpäev, mida veidi kärpis ema ja ta poiss-sõbra külaskäik. Selgus, et ka neile oli tulnud postipakk, millele oli vaja järgi minna pigem minu kui nende lähedal asuvasse kandekeskusse, ja nii nad siis otsustasid ühendada mitu head ja armsat asja üheks puntraks. Ja et ka mind ootas kandekeskuses ees üks raamatupakike, siis avanes hea võimalus järjekordselt praktiseerida ootamatult sülle langenud ja nii nautimisväärset vanainimeste ärakasutamise võimalust. Olgu siin ka see raamat ära nimetud:
Viimane raamatuajakiri Lugu, mis äsja pärale jõudis, oli kuidagi rohkem meeltmööda kui varasemad. Võib-olla olen ma sellega ära harjuma hakanud, võib-olla oli aga asi ka selles, et siin oli õige palju lugemisväärset, eriti nende pikemate lugude seas (intervjuu Luige Viiviga, poolenisti ka intervjuu ette käiv Sauteri Peetri lugu Vonneguti Kurti intervjuudest), aga ka mõned lühemad (armsalt roosadel lehekülgedel (!) lugu Vargase Llosa Mario viimasest eestindusest ning Ilmeti Peebu poolt- ja vastuargumendid "Kalevipoeg 2.0" kohta väärivad eriti märkimist). Numbri parima osa avastasin siiski aga otse juhtkirja alt, kus tutvustati ajakirja uut toimetajat muu hulgas nii: "Loeb raamatuid ülevalt alla, eest taha, diagonaalis, tagant ette, risti ja rästi, põiki ja pikuti, püsti ja pikali." Parimatel aegadel on nähtavasti ka mu kohta võinud nii öelda ja kuigi nüüd on lugemises sisuliselt aastatepikkune paus sisse imbunud, loodan ma väga juba äraloetud kuude pärast, kui praegu käsil olevad kaks raamatut lõpuks ometi ära ja otsa tõlgitud saavad, taas sellesse seisu jõuda, väga loodan...
Loetud: Lugu, talv/kevad 2011
Vaadatud: Saag 4 (TV6), Pimedus (Ren Estonija)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: keda lastakse lahkuvale päästerongile? (Postimees, 05.02.2011)
No comments:
Post a Comment