Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida omajagu lühendas ühe eraviisilise tõlke tegemine. Tegelikult hea, et vahel (ja õnneks mitte väga tihti) tuleb ka selliseid pakkumisi ja võimalusi neid vastu võtta, mis ei ole tingimata 1000-leheküljesed süvitsi minevad raamatud ega ka mõnetuhandetähemärgised tihti üpris pealiskaudsed artiklikesed, vaid just kuskil seal vahepeal (kuigi nojah, temaatikast muidugi pääsu ei ole, sest kõigile, ka mulle endale, on ilmselge, et meditsiinist või spordist või veel mõnest muust parailmingust ma ju midagi ei tea ega ka oska tõlkida...)

Tänane Sirp oli päris suures ulatuses loetav õnneks, kuigi see (valimis)poliitiline temaatika ikka kipub räigelt üalju ruumi saama. Madise Üllelt oli üks iseenesest huvitav, aga paraku suhteliselt pisike ja sestap veidi vähepakkuv mõtisklus, kuidas seda öeldagi, teabevabaduse teemal, lähtekohaks mõistagi Wikileaks, mis on rohkemaidki mõtlejaid ja arvajaid viimastel aastatel sellest kirjutama ja rääkima pannud. Seal oli sees üks väga tänuväärt mõte, nimelt "Inimesel on vaja ettenägelikkust ja tundetaipu", kuid sellest hoolimata jäi mulle mulje, et autor ise arvab, et täielik avalikkus, ka näiteks mõtete lugemine, oleks siiski halb või mitte vähemalt hea asi. Mis on mind alati pannud imestama selliste arutelude juures, sest kuigi mõtete lugemise masinat tõepoolest veel olemas ei ole (prototüübid küll on, aga need on esialgu veel äärmiselt piiratud ja pigem suudavad öelda, mis laadi asjadest mõeldakse, mitte täpset mõtet ennast - kuigi võib-olla see viimane ongi keerulisem ja sõnastatud mõte on selline, mida ajus puhtal kujul niimoodi ei esinegi, koosnedes mitmest sisendist, mis saavadki kokku alles selsamusel sõnastamise hetkel), siis ei ole ju seetõttu, et inimolend ei ole võimeline tegutsema teisiti, kui ta mõtleb, tähelepanelikule vaatlejale sisuliselt mõtete lugemine tegude põhjal eriti raske kunst. Nojah, loomulikult võib ju teeselda, aga ka see on mõte, mõte teeselda, ning varem või hiljem kas selgub see mõte-taotlus, mille nimel teeseldi, või siis muutubki algne teesklus sootuks algse ajendi teeselda ning muutub ise reaalsuseks. Nii et ma jään alati jänni mõistmisega, miks seda privaatsust ja mitteavalikkust õieti vaja on - mitte et varjamises iseenesest midagi halba oleks, aga ma ei suuda peale kurjade mõtete-taotluste küll näha ühtegi põhjust, miks seda vaja peaks olema...

Täiesti üllatuslikult leidsin lugemist isegi muusikarubriigist, kus oli väga kenasti kirjutatud sellisest asjast nagu parmupill. Õieti tõmbas küll kõige enam seal tähelepanu selle ingliskeelse nimetuse Jew's harp tõlgendus, mis küll mõningate suurte sõnaraamatute kohaselt just eriti põhjendatud pole, kuigi ka ümber lükata on seda raske, aga artikkel oli ka muidu huvitav.

Veel tasub ära mainida alati mõnu ja naudinguga loetava Sirkeli Mati pikka lugu W. G. Sebaldist, keda ma paraku küll lugenud ei ole, aga kelle nimi on nii paljudes kohtades ja seostes nii sageli ette tulnud, et nii mõnedki tema teosed ootavad mul juba lugemisjärge . Päris huvitavad olid ka kaks lugu kõmulise kultuurinäitsiku Normani Kristina teemal, üks nii enam-vähem filmiarvustus, teine intervjuu. Ma ei olnud päris hästi sotti saanud, mis teda kõiki neid skandaale tekitanud ettevõtmisi tegema on pannud, aga see intervjuu oli päris paljuütlev ja jättis temast päris hea mulje - see haakus tugevasti samuti täna postkasti potsatanud raamatuajakirjast Lugu leitud Vonneguti Kurti vastusega küsimusele "Kas kõige üle võib naerda?": "Nojah, võib-olla Auschwitzi üle ma ei naeraks. Aga samas, ehk olid seal surmaminejatel oma naljad, jah, tõenäoliselt olid." Millega ma võin ainult nõustuda: kui sul on midagi, mille üle sa ei saa irvitada, siis oled sa tahes-tahtmata aheldatud millegi külge ega suuda maailma näha adekvaatselt, jumalikust aspektist, kui nii võib öelda...

Iesgi Sirbi viimane lehekülg sisaldas midagi lugemisväärset. Nojah, ammu enam ei ole Sirbis huumorilehekülge ja mõne aja tagune üürikeseks jäänud naljalisalehe katsetus on ka hingusele läinud, aga võib-olla kuidagi sellest mõjutatult oli just sinna asetatud teade Kultuurkapitali aastapreemiate jagamise kohta, millest võis leida ka järgmise rea: "Urmas Sisask - universumi armastuse vahendamise eest". Kuigi muusikaväline inimene, ei ole mul, nii palju kui ma kuulnud olen, midagi tema muusika vastu ega ka nonde astromusikaalsete mõtete vastu ja ma üldse ei kahtle, et ta on väärt nii seda kui ka muid preemiaid, aga sellise põhjenduse väljakäimine, njah, see oli küll ootamatu...

Aga noh, eks ta ole, nagu juba osundatud suur kirjamees öelnuks, täna sattusin veel ühe ootamatu keelelise ilmingu peale, nimelt sellise sõna nagu "terviseennetus" peale. Nii palju kui ma suutsin aru saada, mõeldakse selle all ennetavaid samme, mida tuleb astuda või peaks astuma selleks, et tervis ei halveneks. Ennetus tõepoolest tähendab ju millegi vältimist, eelnevat tegevust, et miski ei saabuks. Aga kui see nüüd tervisele otsa pookida, siis mina loen sellest küll soovitule sootuks vastupidist välja - mingit tegevust, millega ennetada tervist, terveolekut... Samas väike guugeldamine näitas, et seda on kasutatud ja kasutatakse ka rahvusvahelistes lepingutes, nii et ju ta siis oma pigem hirmutavast tähendusest hoolimata ametlikult heaks kiidetud sõnaühend on...


Loetud: TM Kodu ja ehitus 1/2011; Lugu, talv/kevad 2011
Vaadatud. NCIS: Kriminalistid (TV3), Spioonid (ETV), Der Rasenmäher-Mann (RTL2)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: tasuta kõrgharidus - lollitamine? (Postimees, 04.02.2011)