Et üleeile õhtul näidati jalgpalli ning jalgpall on raudselt tähtsam kui poliitika ja isegi tähtsam kui mälumäng, siis selleaastase valimiskampaania seda osa, mis mulle vähegi huvi pakub, nimelt erakondade mälumängu, sattusin vaatama alles täna hommikul. Võimalik, et ma olen liiga vana ja seeläbi juba lapsepõlve taganuttev, või veel midagi, aga mu meelest ei ole need praegused telemängud, mis reklaamivad ennast "vanade heade" telemälumängude taastulekuna (lisaks sellele erakondade omale ka Tallinna TV-s näidatav), ikka kuidagi sama "fiilinguga". See tänane näiteks meenutas rohkem klubiüritust, seltskondlikku suhtlemist - nojah, eelkõige jätsid selle mulje nood kohvikulauad. Küsimused olid üldiselt üpris head, kuigi sekka lipsas ka selline, millega nagu tõesti ei ole midagi peale hakata (no kellel peale Labuani elanike võiks veel vaja olla teada, mitu omavalitsust seal asub - fakt, mille teadmine ei ole tarvilik ja mis pole isegi mitte huvitav). Ise ekraani taga kaasa mängides kogusin nähtavasti 13 punkti (mul jäi veidi arusaamatuks mõningate küsimuste punktiarvestus), mis polnudki väga paha tulemus, jäädes küll võitjate sotside skoorist kaugele maha, aga platseerudes kenasti sinna neile järgnevate sekka.
Tänases Sirbis oli üpris palju huvitavat lugemist. Haruharva (isegi see sõna tundub liiga tugev) näitena vähegi mitte-etatistlikust mõttest võis Annisti Aeti arvamusnupsust lugeda: "Äkki ei peagi meil kõigil ilmtingimata olema sidet bürokraatliku hiigelorganisatsiooniga, mida kujutab endast tänapäevane riik?" Nojah, ta jõuab küll kohe seejärel tõdemuseni, et "[e]estlaste suhe kroonuga tundub, vastupidi, intiimsuseni intensiivne: tõeline kirge, armu, vihkamist, põlgust täis armulugu, millest pole pääsu päeval ega ööl". Ma natuke kahtleksin selles, võib-olla on lugupeetav inimteadlane lasknud ennast ära eksitada nõndanimetatud avalikust debatist (mille ühele eredale näitele, Ojamaa Liisi muidu väga hästi kirjutatud, aga tõepoolest toda "intensiivet kirge" tulvil "armastuskirjale" ta ka viitab), unustades, et on rohkelt inimesi, kes jäävad sellest täiesti väljapoole, tihtipeale isegi ei seostu. Tõsi on muidugi seegi, et valdav osa neist suhestumata inimestest kuulub nii-ütelda asotsiaalide kihti, kellesse ju enamasti vähema või suurema põlastusega suhtutakse. Samas on neid asotsiaale mitmesuguseid, ma võin näiteks meenutada Sri Rama Michael Tamme, keda ma küll mingil moel ise ei tundnud, aga kes elas mu lapsepõlvekodule suhteliselt lähedal, ja eks ole selliseid näiteid rohkelt veelgi. Nii et päriselt ei tahaks ma lõpulausega, mis seab kahtluse alla, kas kuskil on üldse olemas "pelgupaik eestlase jaoks, kus ta ei pea riigiga vahekorras olema", nõustuda - see sõltub ikka eelkõige inimesest endast, mitte ümbritsevatest oludest, kas ja kuidas ta suhestub ülejäänud maailmaga, kas on ta kirglises lembevahekorras riigiga või kaasinimeste või kaasinimese või üldse ei kellegagi...
Päris hea lugemine oli ka intervjuu Wiedemanni auhinna pälvinud Viitso Tiit-Reinuga, mille muude tänuväärt mõtete seast sobiks siinkohal keelemängu huvides ära tuua näiteid eesti keele pikimaist sõnust: parajuslaslikustatamatumatetagi, samuti liitsõnadest isaspaabulinnusabakattesulesilmamunavärvivabrikukuldväravaauvahtkonnaülem ja vokaalide kuhjamise näitena saiaõueoaaiaaiauuendus. Eesti keel on imeline, võiks selle peale öelda! Aga seal intervjuus oli ka muremõtteid, eelkõige just pealekasvu, täpsemalt siis ülikoolide õppetöö korralduse huvides - kuigi formaalselt peaks ju kõik aina paremuse poole liikuma, on eriti humanitaarerialadel üha rohkem neid, kelle meelest see praegune õppekorraldus (ja ka teaduselu korraldus) kohe mitte hää ei ole...
Kindlasti tasub lausa pikemalt tsiteerida üht lõiku, mis paraku, nii kurb kui see ka pole, on vastikul kombel tõesti tõsi:
Riigipiiritaguste kohtade eestikeelsed kohanimed kajastavad seda, et koht on ajalooliseltki tuntud ja ehk isegi tähtis. Ma ei näe vähimatki põhjust, miks peaksime neist eestikeelsetest nimedest loobuma. See oleks vabatahtlik rahvuslikriiklik mälukaotus. Selle asemel peab häbenema kuuldes, kuidas riigitelevisioonis hääldatakse meie lähimate naaberriikide kohtade ametlikke nimesid. Väga vähe on neid, kes suudavad korralikult hääldada nt Läti Võnnu lätikeelset nime. Riigitelevisioonis vist mitte keegi. Ja Postimees ei suuda Läti ja lätlaste ning Rootsi ja rootslaste nimesid isegi mitte õigesti kirjutada, läbikollastest lehtedest rääkimata.
Väga hea lugemine oli veel üks intervjuu, sedakorda (tõlke)teaduskirjanduse ja tõlkimise teemal Tamme Marekuga. Eks muidugi köitis tähelepanu lause, et "tõlkijad on eesti kultuuriväljal ühed kõige alahinnatumad tegelased, sest õigupoolest on nende roll meie mõttehorisondi avardamisel ja kirjanduskeele arendamisel vähemalt sama suur kui kutselistel õpetlastel ja kirjanikel". Eks ta nii ole, kuigi samas võib öelda, et varasema aja kirjasõna puhul räägitakse siiski tõlkijatest üsna palju - polnud ju tooma, paari sajandi ja enama taguses ajas, "natiivseid" kirjutajaid olemaski, nii et tõlkijatest ei saagi mööda vaadata. Aga hilisemal ajal, paraku jah, on tõlkijad jäänud üpris tagaplaanile, imeüksikud erandid välja arvatud. Intervjuus oli veel üks tänuväärt mõte, nimelt see, et populaarteaduslikku kirjandust võiks olla rohkem (õigemini, võiksid olla tingimused, et seda oleks tõepoolest ind välja anda). Et ma ise olen just peamiselt selliste teoste tõlkimisega tegev, siis sellele mõttele võib küll kõigi jäsemetega alla kirjutada.
Päris hästi sobib selle teemaga kokku ka lehekülje alaserva istutatud Raua Reinu ja Donskise Leonidase vestlus teaduse, teaduskirjanduse ja kohati ka tõlkimise teemal, kus oli rohkelt mõtlemapanevaid mõtteid, mistõttu tasub soovitada selle lugemist.
Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Valimisstuudio. Mälumäng (ETV), NCIS: Kriminalistid (TV3), Westender (TV3)
No comments:
Post a Comment