Neljabased mõtted

Täiesti tööväline päev, mille teokssaamise ja täitmise eest hoolitses kirjastus Varrak, kes otsustas saada kahekümneaastaseks - ja mitte lihtsalt saada, vaid ka seda tähistada. Tähistamine oli üsna suurejooneline ja uhke ja igati tore (väga vahvad olid valgele ekraanile projitseeritud pildikesed kirjastuse minevikust) ning pidu ja pillerkaar Mustpeade majas kestis (vististi) üpris kaua. Ma ei olnud selles hoones kas üldse käinud või siis on see käimine jäänud kuhugi aegade hämarusse, mistõttu esimene kokkupuutumine tolle hoone saaliga oli, kui kasutada välismaakeelset sõna, mind-blowing. Ja seda otseses mõttes: astud sisse, sulle ulatatakse pokaalike, võtad lonksu, heidad uudistava pilgu ümberringi, muu hulgas satub pilk ka lakke - ja siis tekib arusaamatus: kas tõesti võib ühestainsast sõõmust nii ära kukkuda, et jooned hakkavad naksti kõveraks käänduma? Lähemalt uurides ja ennast (esialgses) kainuses veendes selgus, et kõverjooneline ruum on siiski reaalsus, aga noh, et asju kokku viia ja mitte selliste kahtluse küüsi langeda, üritasin ma muidugi kiiresti jõuda konditsiooni, kus kahtlusi mõistuse hämarolekus enam ei tekiks... ja nii see pidu kestis ja kestis ja siis kestis veel edasi, teisteski kohtades... Seda enam, et seltskond oli küll nii suur, et kõiki ei saanudki tunda, aga siiski oli väga palju inimesi, keda vähem või rohkem teadsin ja nende seas ka neid, keda paremini teadsin.

Õieti olin ma küll varahommikul, veel enne Varraku juubeldamispeo algust, kaalunud ka natuke töötegemise võimalusi, aga siis sai laiskus minust täieliselt võitu, mistõttu ma otsustasin pisukese ajatühimiku täita hoopis millegi muuga, mille tulemusel on nüüd Mageia identiteedihaldus (see tähendab endale kasutaja loomine, mille abil sisse logida ja majandada kõigil Mageia saitidel, kus sisselogimist üldse vaja läheb, olgu siis postiloendite tellimisel või vigadest teatamisel vms) enam-vähem täielikult ka eestikeelne.

Mõistagi möödus ka õhtune Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine sedakorda ilma mu osavõtuta. Ega seal palju uut ei olnud, ikka endiselt see tõlkekeskkonna küsimus: Transifex on juba sisuliselt kokku lepitud, aga tõsine mure on endiselt see, et Transifex ei taha kohe mitte tunnistada tõlkijate (või ka tõlkimisrakenduste) lisatud kommentaare, mis ühtlasi tähendab, et seni kenasti tõlkefailide päises kirjas olnud ajalugu, kus oli aastate kaupa üles tähendatud kõigi tõlkimises osalenute nimed ja aadressid, Transifexi kasutamisel lihtsalt haihtub... mis on päris suur probleem tegelikult, aga loodetavasti saab siiski mingi lahenduse. Igal juhul võib selle kohtumise kokkuvõtet lugeda siit ja täielikku logi siit.


Loetud: Arvutimaailm 2/2011
Vaadatud: mitte muhvigi