Tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimisele pühendatud päev, mis kulges taas puhtalt KDE tähe all. Nüüd võib siis öelda, et ka arendusharus on kasutajaliidese tõlkimine sisuliselt valmis - või, kui täpsem olla, siis esialgu valmis: tõlkimata on veel mõned rakendused või nende osad, mille ümber siinkirjutaja nagu kass ümber paksu tulist auru välja pahviva pudrukausi käib, julgemata eelseisvaid raskusi tajudes hästi neile kallale asuda - mõned finantsrakendused, paar muusikarakendust (mul on raske isegi mõista, mis on näituseks MIDI või siis tabulatuur, rääkimata juba vastavate rakenduste tõlkimisest), partitsioonihalduri kõvaketaste füüsiliste omaduste kirjeldused, graafikarakendusele Karbon lisatud Dia trafaretid. Aga jäägu need siis kaugema tuleviku mureks, järgmisel nädalal nähtavasti seisab ees üleminek kasutajaliidese tõlkimiselt dokumentatsiooni tõlkimisele, mis nähtavasti pakub lõbu ja lusti õige mitmeks kuuks...
Aga tegelikult oli mõistagi tänase päeva tähtsündmus Usama bin Ladini tabamine ja ühtlasi tapmine. See jäi õieti juba eilsesse, ma olin juba magama minemas, kui tuli teade, et nähtavasti on UBL tapetud ja peatselt esineb USA president vastava avaldusega, ning jäin sestap veel õige mitmeks tunniks üles, et sündmusi jälgida. Obama kõne oli suhteliselt lühike ja kuiv, aga kõigest hoolimata oli selge, et see oli teeseldud jahedus ja et selle taga pulbitseb tubli võidurõõm, seesama, mida Valge Maja ümber või ka mujale (USA-s) kogunenud sugugi ei varjanud. Mis on ka mõistetav: eelkõige USA-le see korda lähebki ja tõstab nende enesekindlust väga tuntavalt. Muidugi, eks sellele reageeritakse ka mujal, eriti islamimaailmas, aga need viimased kümmekond aastat on mu meelest UBL isiklik mõju ja sära pidevalt kahanenud, osaliselt muidugi seepärast, et ta on olnud väga tagaplaanil (peamiselt mõistagi seepärast, et teda on päris tõsiselt jahitud).
Palju huvitavam on see, kuidas ta tabati, mille kohta praegu eriti andmeid ei ole paraku, peale selle, mida ka Obama oma kõnes mainis. Igal juhul see, et ta lasti maha keset Pakistani, tekitab äärmiselt palju mõtteid. Võis aru saada, et Pakistanis ei teadnud sellest operatsioonist keegi midagi, mis on kahtluste tõttu, et vähemalt osa Pakistani luure-, sõjaväe- ja poliitilistest tegelastest ei ole usaldusväärsed ja võiksid UBL hoiatada, on ka arusaadav. Aga sellise operatsiooni korraldamine teise riigi territooriumil, kus ju formaalselt midagi sellist ette võtta ei tohikski, on siiski tähelepanuväärne. Tuleb ju arvestada, et Pakistan on äärmiselt militariseeritud maa (kui ma õigesti mäletan, paikneb sõjaväe suuruselt kuskil esikümne teises pooles), tuumariik pealegi ning suhete tõttu suure naabri Indiaga ülimalt valvas. Et USA kopterid said nii vabalt lennata riigi pealinna lähedusse ja tagasi, tähendab ilmselt seda, et ühtlasi kasutati ka vahendeid, millega nullida Pakistani õhukaitse, vähemalt sel määral, et USA õhusõidukeid ei märgataks enne, kui on juba hilja. Mõnes muus olukorras ei jääks Pakistanil või mis tahes riigil sellisel juhul nähtavasti muud üle, kui sõda välja kuulutada...
Aga juba Obama kõne ja esimesed reaktsioonid, mida ma sattusin kuulma, näitasid, et mis tahes võimalikke pingeid Pakistaniga üritatakse igati siluda, seda nähtavasti mõlemalt poolt, sest kõige vähem oleks USA-le või õieti ilmselt kogu maailmale vaja seda, et Pakistanist saaks uus "terroripesa": seal võib ju olla ohtralt radikaale ja nende sümpatiseerijaid, aga vähemalt formaalselt (ja osaliselt, väimu säilitamise instinktist lähtudes, ka reaalselt) panustatakse "terrorivastasesse võitlusse" (pealegi muudaks Pakistani "ärakukkumine" oluliselt ka esialgu kohalikke, aga perspektiivis ka globaalseid jõujooni, sest Pakistani seisukohalt - naabreid silmas pidades - on valida, kas olla liidus USA-ga või Hiinaga...)
Teine asi, millesse nähtavasti toovad selgust alles lähimad nädalad ja kuud, seondub Afganistaniga. Võõrvägede lahkumine sealt on nagunii kindel, aga nüüd võib olla õhus ka võimalus jõuda sealses kodusõjas reaalsema lahenduseni. Oli ju üks põhjusi, miks Taliban nii visalt edasi võitles, see, et needsamused võõrväed ründasid konkreetselt isikut, kellele nemad oma võimu ajal olid varjupaika pakkunud, see tähendab nende külalist. UBL tapmine võtab või vähemalt võib võtta Talibanilt tajutava kohustuse võidelda nende vastu, kes asusid nende "koju" pärast seda, kui uustulnukate abilised olid nende külalist jahtima asunud ja neid ennast "kodunt" minema kihutanud. Sellist rahvuslikku leppimist, esialgu kas või sõnades, on ju Afganistani praegune võim üsna pikalt taotlenud ning UBL tapmine võib muuta selle ka reaalsemaks, andes ühtlasi Läänele mugava ettekäände Afganistanist lahkuda ka siis, kui praegu deklareeritud eesmärgid täies mahus teostamata jäävad.
Kolmas huvipakkuv sündmuste areng puudutab al-Qaidat ennast. Mõneti on see ju olnud üsna varjusurmas, kuigi seda on raske hinnata: terve rida rühmitusi on ennast kuulutanud al-Qaida osaks või lausa haruks, kuigi ilmselgelt on ainuke asi, mis neid seob, ideoloogia, ilma et reaalseid kontaktegi oleks või kui, siis on need põgusad. Võib oletada, et nii palju, kui al-Qaida üldse veel iseendana olemas on, kandub nüüd selle kese veel enam Araabia poolsaarele, eriti selle lõunaservale, mis nagunii on käesoleval sajandil olnud al-Qaida üks tähtsamaid tugipunkte (pärast Afganistani ärakukkumist, tagasilööke Pakistanis ja eriti ränki hoope Kagu-Aasias ja Indoneesias). Aga ega muidugi al-Qaida pole ainuke väljund: fundamentalistlik islam sai selle läbi lihtsalt veel rohkem hoogu sisse ja on väga usutav, et sellised rühmitused võivad lähiajal isegi oma tegevust hoogustada, osaliselt ka katsena UBL tapmise eest kätte tasuda (seda sõltumata sellest, mil määral vastav rühmitus tegelikult al-Qaida või UBL endaga seotud on olnud - vaieldamatult oli tegemist sümboliga peaaegu kõigile fundamentalistliku islami esindajatele, kuigi nendegi seas on mõnevõrra erinevaid suundumusi).
Õieti võib rahulolematuid veel juurdegi tekkida, sest võidukad ameeriklased said hakkama millegagi, mis kindlasti rahulolematut tekitab, nimelt UBL "matmisega" merepõhja. Merre matmine ei ole küll otseselt islami kommete vastu, sest ka muslimid sõidavad merd ning vahel ka surevad merel, aga mu teada valitseb väga tugev traditsioon, et kui vähegi võimalik, tuleb muslim ikka maamulda sängitada. Ja UBL puhul toimiti lausa vastupidi: tapeti maa peal ja viidi siis merele, kus ka merepõhja lasti. Seda kõike on ilmselt võimalik mõista, kui arvestada asjaolusid ja isikut, aga sama hästi saab selle pinnalt edukalt rahulolematust ja vaenulikkust üles kütta.
Igal juhul oli see üks viimase kümnendi tähtsündmusi, mis võib (kuigi muidugi ei pruugi) kaasa tuua õige mitmeid olulisi muutusi. Aga eks seda näeb edaspidi.
Loetud: M. Foucault. Teadmine, võim, subjekt
Vaadatud: Ebatavaline perekond (FoxLife), Välisilm (ETV)
Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu
No comments:
Post a Comment