Valdavas osas musta ja sügava masenduse ja lootusetusega täidetud päev, milles siiski olid omad head hetked ja mis lõppes lõpuks ikkagi hästi. Aga alustuseks siis sellest vähesest heast, mis mõistetatavalt on seotud sellega, et tänane päev oli ka pidupäev. Nojah, tõsi, mitte mulle, vaid emadepäevale kohaselt mu armsale ja marukallile emmele, keda ma täna pidasin vajalikuks väisata, et teda auväärseks naisterahvaks teha. Mis ei olnud väga kerge, sest küll ma mõtlesin, millega tasuda memme vaeva, aga välja ei mõelnud ikka midagi paremat kui viia külakostiks pojakätega valmistatud kirjut koera. Mille üle vanainimene, see tähendab emme, paistis siiski üliväga rõõmustavat.
Need mõned tunnid ema ja ta poiss-sõbra juures olid siis tänase päeva helge hetk, millele eelnes ja järgnes tõsine mure. Nimelt eile, kaaludes, kas minna magama või mitte, mõtlesin korraks, et võiks ehk ühe üldise tarkvarauuenduse teha. Mõeldud, tehtud, ent siis tegin saatusliku valekäigu, valides mingil põhjusel arvuti taaskäivitamise, ehkki seda poleks tegelikult vaja olnud. Mis lõppes sellega, et kullakallis masin suutis hakkama saada vaid operatsioonisüsteemi valiku etapiga (nojah, mul on tegelikult kuskile partitsioonile isegi Vista unustatud) ja sellega ka kõik lõppes, edasi tuli ainult armsalt vilkuv kursorike. Ma olin tegelikult lugenud Mandriva postiloendist, et uue kerneliga on probleeme, aga samas just kernelit ei olnud ma uuendanud, nii et see tuli täiesti ootamatult (hiljem on selgunud, et nähtavasti polnudki viga kernelis endas, vaid milleski muus). Et peal olid veel ka mõned vanemad kernelid, proovisin nendegagi, aga tulemus polnud sugugi parem, miska pidasin paremaks magama minna, et enda närve mitte lausa kolmekordsesse umbsõlme keerata. Hiljem, ema juurest naastes, otsustasin revideerida oma mitmesugustele irdandmekandjatele salvestatud asju ning avastasin, et uusim neist on Mandriva 2009, mis kenasti ka tööle läks. Ent see tundus ikkagi liiga vana ja nii ma proovisin, olles taas pääsenud ligi ka kõvakettale, läbi Mandriva 2011 viimased beetad, mis paraku ei tahtnud samuti ükski tööle hakata. Siis võtsin viimaks ette uue, veel tegelikult sündimata Mageia ja esmalt proovisin uuendada toda kõlbmatuks muutunud Mandriva arendusversiooni. See võttis oma tund aega, aga tulemus oli ikka ja jälle kernel panic paraku. Lõpuks juba täiesti masendununa otsustasin Mageia lihtsalt paigaldada ja see viis lõpuks sihile: paarkümmend minutit hiljem oli süsteem üleval ja töötamas (ja et mul on /home eraldi partitsioonil, mis tähendab ühtlasi, et kõik, mida ma oma käe järgi olen sättinud, on seal kenasti alles, siis välimuselt sisuliselt eristamatu varasemast). Tõsi, hiljem kulus veel oma poolteist tundi, et paigaldada muud tarkvara, mida esimese hoobiga, nii-ütelda vaikimisi paigaldusega peale ei panda (KDE ja muude asjade tõlkijana mõistagi on mul vaja nii palju KDE ja nende muude asjade pakette, kui neid vähegi olemas on - mis "keskmisele" kasutajale on enesestmõistetavalt täiesti üleliigne). Aga igatahes olen ma nüüd tosina aasta järel teinud suure sammu, nimelt vahetanud distributsiooni, Mandriva Mageia vastu! :-) Ilmselt see ka nii jääb, ehkki juhul, kui ma peaksin hankima mõne arvuti juurde, siis sinna ma paneks ehk uuesti ka mõne Mandriva stabiilse väljalaske peale, et ka see silme ees oleks - sest kindlasti ei kavatse ma vähemalt tõlkimise mõttes Mandrivale selga pöörata veel niipea.
Vastse Mageia-kasutajana avastasin, et Diplomaatia oli juba hommikul soovinud minu käest üht tõlget saada, ja nii ma päeva nende heaks tõlkides lõpetasingi, mis tegelikult aitas kenasti rajale tagasi ja tõrjus peast nii igasugused muremõtted kui ka takistas eufooriasse langemast pärast raske olukorra lahendamist.
Loetud: Lugu kevad/suvi 2011
Vaadatud. Neli tankisti ja koer (ETV2), Ajavaod: Sõda enne sõda (ETV), Ärapanija (Kanal2), Spioonid (ETV)
No comments:
Post a Comment