Valdavalt tavaline tööpäev, millest võttis siiski oma tubli mitmetunnise tüki ära ema poiss-sõbra sünnipäeval viibimine. Nagu mu meelest tavaliselt, otsustas ta seda pidada vabas õhus, aga sedakorda mitte mõne resto või muu kõrtsi esisel, vaid hoopis piknikuna Stroomi rannas. Mis sobis nagu valatult: kui eelmine aasta oli sel ajal juba põrgupalavus väljas või vähemalt midagi sinnapoole, siis sedakorda oli temperatuur valatult hea, napilt üle kümne kraadi, päikest polnud kuskil ja üsna pidevalt puhus kena karastav tuul. Pealegi veel mereäärne niiskus ja ümbritsev rohelus, nii et kõik oli lausa ideaalne - rääkimata sellest, et rand ise nägi mu arusaamist mööda kohe tublisti teistsugune välja kui mõnikümmend aastat tagasi, mil ma ilmselt viimati sinna sattusin... Noh, võib-olla mitte päris kõik polnud ideaalne, sest vaikselt eemale tõmbumise asemel okupeerisime me seal rannas ühe kaksikpingi teekese ääres ning seadsime nende taha murule oma pikniku püsti (õieti oli meil küll kavas olnud okupeerida võimaluse korral mõni sealne grilliplats, aga juba neist esimese nägemine kustutas selle mõtte, sest sinnajäämiseks oleks pidanud esmalt ikka ühe kohe päris korraliku "Teeme ära" läbi viima...), mis tõi mitme mööduja silmis esile pilgu, mida heatahtlikult võis arusaamatust väljendavaks pidada, aga realistlikumalt heiastus selle taga pahameel (tõsi, veidi arusaamatu, mille pärast - kas sellepärast, et keegi niimoodi sööb, joob ja üldse ennast vabalt tunneb, või siis sellepärast, et nad ise polnud selle mõtte peale tulnud, või siis käisid neil lihtsalt neelud, aga nad ei tundnud meid ega julgenud ka ligi astuda - meid oli ikkagi tublisti üle kümne, kuigi noorim oli vaid vaevu kuueaastane, aga möödaminejaid maksimaalselt neljane rühm, nendestki üks lapsevankris, kellest arvatavasti poleks olnud palju abi pikniku ülevõtmiseks...) Igatahes oli tegemist väga meeldiva ja tugevalt energiat andva üritusega, nii et hiljem töögi lausa lendas - või no kui täpsem olla, siis õnneks ei lennanud kuhugi eest ära, vaid lihtsalt läks kiiresti edasi...
Loetud: Akadeemia 5/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Ajavaod: Tootsi lugu (ETV), Ärapanija (Kanal2), Emberi linn (TV3), Spioonid (ETV)
Oletatavasti see pahameel tulenes sellest, et sedasorti tegevus on mõningate inimeste arvates millegipärast "venelikkuse" näitaja.
ReplyDeletehmm, ka võimalik, ma selle peale ei osanudki mõelda... kuigi ma ütleks, et pikniku pidamine või üldse ennast avalikus kohas hästi tundmine ei ole mu meelest küll kohe kuidagi "venelik", pigem vastupidi - vähemalt mu kogemused nii nõukogude ajal kui ka hiljem on näidanud, et venelased (või ka "venekeelsed") põrkuvad palju kergemini sellisel juhul eemale kui lääneliku elukogemusega inimesed...
ReplyDeleteMinu meelest ka, näiteks Rootsis selles vaevalt midagi erilist nähtaks. Aga pakkusin ma seda eelkõige seetõttu, et juttu oli tee ääres pinkide hõivamisest ja seal kõrval pikniku pidamisest. Samuti tulid meelde paljude kommijate omaaegsed eelarvamused Mustamäe metsapargi grillimiskohtade võimalike kasutajate rahvusliku koosseisu osas.
ReplyDeleteNojah, ma tegelikult pakkusin välja, et võiks päris muru peale, teest veidi kaugemale minna, aga vanemad ja tähtsamad isikud arvasid, et pink on parem hõivata ja sinna peale igasugu asju asetada (ka iseennast muidugi) kui ainult maas külitada... Tee on muidugi palju öeldud: kõvakattega küll, aga ikka selline pargitee või -rada. Ja grillimiskoha osas ma ei oska öelda: see laga, mida me seal nägime, oli paraku "internatsionaalne" ega kandnud etnilist silti...
ReplyDelete