Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna õhtul nägi  ilmavalgust Mageia loodetavasti viimane eelväljalase enne lõpliku ilmumist, mille kohta ma tegin ka pisikese uudisnupu.

Sattusin täna lugema Memokraadist huvitavaid mõtteid selle kohta, kuidas masintõlge muudab või vähemalt võib muuta maailma arusaama Eestist (huvitaval kombel ei olnud seal esitatud vastupidist küsimust, kuigi ka see võiks huvi pakkuda, sest ehkki suhteliselt vähearvulise keele esindajatena on eesti keele kõnelejate seas vähemalt mõne võõrkeele oskus suhteliselt levinud, kipub see siiski sageli olema liiga napp isegi vähegi keeletundlikumalt kirjutatud arvamuslugude mõistmiseks, piirdudes ehk vaid lihtsamakoeliste uudiste sisu taipamisega ja elementaarse suhtlemiskeelega).

Masintõlke näiteks oli mõistagi ilmselt kõige tuntum variant Google Translate, mis, tuleb öelda, on aastatega tunduvalt etemaks muutunud, osaliselt ka kindlasti ka inimeste vabatahtliku panuse tõttu pakutavate variantide parandamisel, aga mis, ma usun, ei saa eesti keele puhul siiski veel nii pea kuigi adekvaatseks tõlkemasinaks - eelkõige seepärast, et GT kasutab statistilist analüüsi (lihtsustatult: milline sõna esineb kõige sagedamini millise sõna kõrval) ja kuigi eesti keeles on teatavad reeglid, kuidas lauseid moodustada, on sõnajärg lauses siiski üsna vaba, kindlasti vabam kui mõneski levinumas suurkeeles (nt inglise või saksa), eriti veel kõnekeeles; lisaks muidugi sünonüümid ja homonüümid ja paljude sõnade paralleelvormid (alustades juba levinud asesõnadest ma~mina jne). Loomulikult on terve hulk valdkondi, kus on levinud kindlamapiirilised vormelid, nt retseptid, kasutamisjuhendid, kas või õiguskeel, ja nende puhul on masintõlke võimalustest tugevasti kasu kindlasti (iseasi, et kuivõrd need on siiski praktilised tekstid, vajavad nad kindlasti korralikku korrektuuri).

Aga kui teemasse tagasi tulla, siis kahtlemata on asi, mis üldse kedagi väljaspool Eestit võiks huvitada, mitte niivõrd tarbetekstid, kuivõrd ikka sellised "elavad" ja aktuaalsed teemad, niisiis sõnavõtud, arvamused ja muu selline. Ja nende tõlkimisega paraku jääb GT esialgu veel üpris hätta, alati ei ole võimalik isegi mõtet tabada - just neil eespool osutatud põhjustel (ma näiteks proovisin äsja Pino Jüri üht hiljutist artiklit GT abil inglise keelde panna: no olgu, mingi mõtte leiab pikapeale kokku, kui väga hoolikalt lugeda, aga tõesti, väga hoolikalt, kohe väga hoolikalt peab lugema, et ikka vähegi pihta saada - ja ausalt öeldes täpselt ei saa ikkagi...).

Ent ehk olulisemgi sellest, mida GT suudab või mitte, on see, mis ka Memokraadi artikli arvamusosas selgelt välja tuli: küsimus pole selles, kas masintõlge võimaldab ülejäänud maailmal kergemini meile pilku heita, vaid selles, kas kellelgi üldse tärkab soov või huvi seda pilku heita... Lähemad naabrid mõistagi, aga nemad enamasti ei vaja masintõlget, vaid huvitatud oskavad piisavalt eesti keelt, et siinsel elul see valvas pilk peal hoida. Aga jah, nagu ühes artiklis esitatud arvamuseski öeldud: How often have I used Google Translate to learn about goings-on in, say, Burkina Faso? Ja see on tegelik küsimus: kuidas olla pildi peal, kuidas käituda ja olla nii, et keegi sind üldse märkaks - mis ei ole muidugi Eesti või eestlaste, vaid õigupoolest iga üksiku inimese küsimus, sest vähesed erandid välja arvatud, tahavad inimesed enamasti, et vähemalt keegi neid märkaks...

Aga mis puutub artiklis avaldatud arvamusse, et selline avatus masintõlke kaudu võiks nõndanimetatud avalikku arvamust distsiplineerida ja kaotada praegu kohati täheldatava erinevuse selle vahel, mida öeldakse eesti keeles kodupublikule ja mida mõnes muus keeles muule auditooriumile, siis selles ma küll julgeks veidi kahelda. Selline topeltkõne paistab olevat omane eriti poliitikale, aga ka muudele eluvaldkondadele, kus suhtlemist rohkem vaja, lausa üldiselt, sõltumata üldse sellest, kas tegemist on "vähemõistetava" keelega või mitte: päris samamoodi kõnelevad eri publiku ees erinevalt ka need, kelle emakeeleks on inglise või prantsuse või hispaania või saksa või vene keel (hiina keele puhul vist veidi vähem, aga see on rohkem tingitud sealsest riigikorrast kui hiinlaste erilisusest...) Üks, ehkki mitte võib-olla peamine põhjus, miks näiteks USA-d mitmel pool maailmas lausa vihatakse või vähemalt halvasti suhtutakse, ei ole mitte niivõrd sõnade ja tegude, kuivõrd just sõnade ja sõnade lahknemine ehk selle lahkuminek, mida kas või ühed ja samad inimesed kõnelevad kodupublikule ja mida nad kõnelevad kuskil mujal - mis on ka täiesti mõistetav, sest vähe on neid, kes suudaksid ennast järjekindlalt, minut minutilt kontrollida, ning alati meeles pidada, et nende publik on tänapäeval põhimõtteliselt kogu maailm. Ja ma tugevasti kahtlen, et see muutub enne seda, kui kaovad vajadused või põhjused, mis sellist erinevat lähenemist tingivad - ehk siis tõenäoliselt mitte kunagi, sest globaliserumine üleilmastumiseks, aga sellist homogeensust pole ega tasugi loota. (Nojah, erandiks on mõistagi reklaamimeistrid ja võib-olla veel mõnede elukutsete esindajad, kelle kogu elukutse seisnebki võimalikult suure auditooriumi köitmises - aga need on enamasti ka sellise kõnepruugi juba omandanud ja ei saa küll kuidagi öelda, et selline unisex-lähenemine oleks midagi meeldivat...)


Loetud: Horisont 3/2011
Vaadatud: Haukka-ryhmän pako (Yle1)