Baaspunktide arv oli endiselt 1000, aga esimeses voorus oli ainult 4 ristsõna ja aega pool tundi. Miinuspunkte arvestati seal samamoodi, aga aja eest saadavad plusspunktid olid topelt, see tähendab iga võidetud minut andis 6 plussi. Lisaks sai uuendusena plusspunkte ka täpsuse eest: kui kogu ristsõna oli veatult lahendatud, andis see 10 punkti juurde. Kohe järgnenud teine voor kestis tund aega, aga aeg tegelikult enam punktide mõttes rolli ei mänginud. Teises voorus oli ainult üks ristsõna, see-eest aga tunduvalt suurem, A3 formaadis lehel "ristsõnasalat" (kui keegi ei peaks teadma, siis see on selline ristsõna, kus on mitu eri tüüpi ristsõna kokku miksitud: ühes nurgas näiteks šifriristsõna, kuskile pillutatud maagiline ruut, mõnes kohas laiemad ruudud, kuhu tuleb kirjutada hoopis silp jne - sõnaga, üsna pingutav registrite vahetusega mõistatus). Küll kehtisid ka teises voorus omad miinused ja plussid: täitmata ruut 2 ja valesti täidetud ruut 4 miinuspunkti ning perfektselt õigesti täidetud ruudustik lausa 40 plusspunkti.
Mul õnnestus esimeses voorus neljast ristsõnast kaks täita veatult ning ka teises voorus läks õnneks kogu ruudustik puhtalt ära täita, mis kokkuvõttes tõi kaasa II koha. Esikoha saanud Kaldase Avele muidugi polnud erilist lootust järele jõuda - kui ikka inimene suudab teha ainult kahes ruudus vea, sedagi ilmselt rohkem kogemata, siis on selge, et konkurentidel on tagasihoidlikult öeldes ilmvõimatu esikohta ohustada... Aga olgu siis pika jutu peale enda hänna kergitamiseks ka pildike tunnustuseks saadust lisatud (pildil olevale lisandus ka veel 70 euro eest Rahva Raamatu kinkekaarte, mis on mõistagi eriti rõõmustav):
Sellega aga päeva põnevad osad veel ei lõppenud. Nimelt õnnestus mul vanadusest hoolimata ilmutada erilist osavust ning taksoga võistluskohta Tallinna ülikoolis sõites äraütlemata nutika ja paindliku liigutusega rahakott väljudes taksoistmele poetada. Mille puudumise ma avastasin muidugi üsna kohe, kui rõõmsa näoga tahtsin hakata osalemismaksu tasuma... Korraldajate vastutulelikkuse tõttu ei jäänud mul siiski osalemata, küll aga vaevas enne ja pärast võistlust mõte ees seisvast kadalipust kõigi rahakoti vahel olnud kaartide uuesti hankimise vaevast (võistluse ajaks õnnestus siiski need muremõtted välja lülitada ja keskenduda laual asetsevale ülesandele).
Pärast võistlust valvelauas järele pärides selgus, et taksojuht oli olnud väga aus inimene ja tulnud seda sinna pakkuma, aga valvelauatädi, nähtavasti teadmata, milliseid võõraid inimesi võib hoones viibida, oli leidnud, et ülikooli nimekirjas minunimelist ei ole (mis on ka täiesti õige), ega tahtnud seda sugugi vastu võtta. Taksojuht olla selle peale öelnud, et eks ta viib selle siis Lasnamäe politseijaoskonda - küllap see oli tal kodu või järgmise pealevõtukoha või millegi lähedal.
Politsei infoliin oli väga vastutulelik selgitama, kus see jaoskond asub ja isegi kuidas sinna saab, aga sellest hoolimata võttis õige koha ülesleidmine omajagu aega. Esimese hooga sattusin selle juurde nähtavasti valest küljest ja kuigi ma imestasin vist korraks, miks peaks keset Lasnamäed olema silotorn, ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu. Lõpuks ei jäänud aga muud üle kui püüda "silotornile" läheneda ja teise külje pealt avastasingi, et tegemist on hoopis politsei võib öelda et täielise "fordiga" :-) Ja rahakott koos vahelolevaga ootaski mind seal ees, nii et pisuke närveldamist põhjustav äpardus möödus sedakorda õnnelikult. Ja mõistagi äärmiselt suur tänu taksojuhile, kelle nimi oli, kui ma just väga ei eksi, Mihhail Šupenko.
Loetud: Akadeemia 1/2012
Vaadatud: Nöbinina (ETV), Hord (TV6)
Ilmunud tõlked: John Lucas: poolihääli demokraatia kiituseks (Postimees, 21.01.2012)
No comments:
Post a Comment