Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Ka tänane Sirp oli päris loetav - juba teist nädalat järjest, mis ometi toimub, ega sellest tõepoolest hästi- ja paljuloetavat ajalehte ei saa? :-)

Üsna teoreetiline, aga huvitavate küsimustepaaridega oli arvamuskülje põhilugu Veebeli Viljari sulest Euroopa Liidu ja Eesti vahekordade teemal. Küsimused on igatahes mõtlemapanevad, eriti selles valguses, milliseid vastuseid neile on nii väga ühtsena näida ja esineda tahtvas Euroopa Liidus seni antud...

Eraldi keelelehele sedakorda ruumi polnud jagunud, küll aga oli tervelt kaks lehekülge otseselt keeleküsimuste all kinni, alustades Rannuti Mardi sapise (ja ühtlasi peaaegu marurahvusliku - on see sümptomaatiline, et need hoiakud pahatihti kipuvad kokku langema?) ülevaatega möödunudaastastest sündmustest (ja arengutest, tahaks lisada, aga miski hoiab tagasi :-) ). Teisalt, eks tal muidugi ole mitmeski mõttes õigus ka: keeleseadus sai tõepoolest kirik küll keset küla, aga enamik inimesi paraku on valglinnastunud, nii et neist jääb see kaugele...

Künstleri Aili jätkas visalt keele kitsaskohtadele osutamist, sedakorda siis tarbetute ja lausa võigaste konstruktsioonide peale, mille tunnuslikuks näiteks on mitmuslik "pädevused", mis, tuleb tunnistada, on tõepoolest sama kole nagu eespool targu kirjutamata jäetud "arengud"... Mitte et arengud, pädevused, tegevused ja muu selline ei saaks üldse mitmuses olla, aga neid kohti on ikka imevähe, kus see on õigustatud. Aga noh, inglise keel surub kangesti peale ja selles on jälle ka nende sõnade puhul mitmus täiesti loomulik, eelkõige ühildumissüsteemi jäikuse tõttu, mis eesti keeles on traditsiooniliselt palju vabam. Aga võib-olla ongi see järjekordne trend: on ju minevikuski lainetega see keel indoeuroopastunud ja ehk on nüüd käes uue laine aeg? Mine tea...

Päris põnev oli lugeda "Kevade" saja-aasta-juubeli puhust topeltlehekülge kirjandusõpetajate arvamustega, kui aktuaalne see teos tänapäeval on ja milline on üldse laste lugemisharjumused või -kombed. Eks ta ole, see on ilmselt õige, et tänapäeval on sajanditaguse "Kevadega" juba raskem haakuda eelkõige olude üsna põhjaliku muutumise tõttu. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et mulle oli suureks abiks ka muidu igas mõttes eeskujuks olnud vanaonu, kes oli ise umbes samal ajal koolis käinud ja oskas väikesele poisile nii mõndagi pajatada, mis nii "Kevadet" kui ka teisi tolle aja teoseid mõistetavamaks tegi. Ent nüüdseks on sellised inimesed juba ammu meie seast lahkunud ja kuigi "Kevade" ehk pole kõige tugevamini ajastus kinni teos, oleks usutavasti uusväljaannetele lausa vaja väikest järelsõna või midagi, mis seda olustikku põgusaltki edasi annaks inimestele, kellele muidu - nagu ka Sirbi arvamustes osutatud - võivad üldse arusaamatuks jääda mitmed raamatus tegelikult olulised, aga otsesõnu väljaütlemata asjad, näiteks see, et õppetöö käis võõrkeeles. Aga eks seni peavad siis õpetajad selle töö ära tegema...

Tõlketeoreetilised küsimused ei anna ikka rahu: kui eelmises oli Cortázari juhtumile tuginedes pikalt juttu erinevatest tõlkimise võimalustest, siis arvustaja Kaintsi Holger, kelle arvamusest see arutelu lahti läks, ei jäänud teps mitte rahule ja avaldas nüüd pisikese vastulause, mis ilmutab taas täiesti teistsugust lähenemist küsimusele. Tegelikult on ta mure muidugi õigustatud, aga samas on ka eesti enda kultuuriruumis olnud piisavalt neid, kes on keelele, sealhulgas süntaksilegi, ikka mitu vinti peale keeranud (kohe meenuvad Laaban, Ehin, isegi Masing), nii et ma kipuks pigem jääma arvamuse juurde, et kui tõlkija, kes paistab olevat vähemalt hispaania keele ja kultuuri osas kõrgelt haritud, pidas paremaks emakeeleski väidetavalt keelepiire kompavat Cortázari just niimoodi edasi anda, ju tal siis selleks põhjust oli ja hukka mõista seda ehk ei tasuks. (Lõppeks on ju selliseid asju, millega tõlkija hätta satub või vähemalt peaks sattuma, muudeski, muidu suhteliselt tavapärastes teostes. Kohe meenub näiteks Douglas Adamsi surematust teosest mind kuude kaupa vaevama jäänud küsimus, kuidas oleks võimalik tõlkida järgmisi lauseid: "For a moment, nothing happened. Then, after a second or so, nothing continued to happen." Eestikeelses tõlkes oli vist lahendatud paraku erilise iluta...)

Väga mõtlemapaneva ja sisuka loo pealkirjaga "Infovaba infoühiskond" praegu nii päevakorda kerkinud infovabaduse (ja osaliselt intellektuaalomandi) teemal oli avaldanud Kikase Jaan, mis mõneti haakus juba möödunud nädalal intervjuus Hurumi Jørniga läbi käinud mõttega, et teadusajakirjad on tänapäeval muutunud teadusmõtte leviku vaenlasteks. See on mõistagi probleemipundar, kus segast on rohkem kui selgust, nii et on hea, et sellel teemal jätkuvalt trummi taotakse.

Viimase aja kirjaskandaalai valguses oli Soidro Mart päris põhjendatult meenutanud alles päris äsjast analoogset juhtumit, kus samasugusest asjast suuremat probleemi ei tehtud, nimelt Laari Mardi samuti eraviisilise kirjavahetuse avalikkuse ette toomist. Nojah, seekord vististi kirjavahetus avalikkuse ette ei jõudnud, võib-olla sellepärast tekkiski skandaal? :-)


Loetud: Akadeemia 1/2012
Vaadatud: Heroes (TV3), Emane (PBK), Der Sieg des Odysseus (RTL2)