Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõin vahvat tuisupoiste möllamist nautides veidi vaheldusrikkust elukohajärgse kaupluse külastamisega koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil. Teel sinna ja tagasi tabasin ennast mõttelt, kui õige on ikka see, et mõned kohad kohe on pühad, nii et neis peetakse mingeid riitusi, ehitatakse pühakodasid ja nii edasi - mõte, mida on muidugi korduvalt esitatud ja korduvalt täheldatud ja mida ma viimati kohtasin äsja läbitud Kõivupuu Marju raamatus "101 Eesti pühapaika". Nimelt kavatsetakse mu Tallinna-kodu kõrvale ehitada luteri kirik ja just samma kohta, kus nüüd juba õige mitu aastat on peetud mingit paganlikku riitust, mille nähtavaim osa on jõulu/uusaastapuude (tahaks kangesti öelda -kuuskede, aga selle peale tõuseksid ilmselt kõik botaanikud tagajalgadele...) põletamine... Varasematest usutalitustest sel kohal mul küll andmeid pole, aga küllap neidki peeti...

Tänane Sirp sisaldas üsna palju huvitavat. Haruldase juhtumina oli isegi juhtkiri seekord üsna mõistlik. Eks sellest natuke sellist jõuetut solvumist välja paistis, et kui kuskil on juhtunud midagi, millele kuidagi vastu ei saa, siis tuleb pihta anda millelegi muule, mida veel on rünnata võimalik. Aga samas, tähelepanu juhtimine sellele, et ka rahvusringhäälingu kanalites esineb küllaga "cartlandiseerumist", ei ole sugugi vale. Ehkki nii põhjalik ristiretk "meelelahutuse" vastu, nagu peatoimetaja seda tundub tahtvat, on rohkem mõttetu lahmimine - lõppeks on kultuur tervikuna üks suur meelelahutus, ka see "rahvuslik", mille alalhoidmist lausa põhiseadus sihiks seab. Mis muidugi ei tähenda, et brittide üsna hästi korraldatud meediainvasiooni (see ei puuduta loomulikult ainult Eestit, vaid iseenesest enam-vähem kogu maailma, kuigi sellest kõneldakse vähem kui USA "pehmest jõust" Hollywoodi ja muu sellise kujul) ei tasuks suhtuda mõistliku ettevaatusega ja hoolikalt valida, mida soodustingimustel või lausa tasuta jagatavast vastu võtta ja mida mitte.

Eelnevaga haakus Maiste Valle-Steni võimas ja sapine kogupauk istuva kultuuriministri pihta, mis samuti selle autori puhul haruldasena oli mu meelest üpris asjalikult kirjutatud. Tõsi, tema rünnak on ilmselgelt pigem ideoloogilistest jõujoontest ajendatud, aga sellest hoolimata oli seal õige mitmeid väärt mõtteid. Näiteks tõik, et kultuuriväljaannete väljund internetis pole just kõige parem. Tõsi, kui uurida lähemalt SA Kultuurileht saiti, siis selgub, et olukord pole ka nii tumedates toonides, nagu loost võib mulje jääda, ent tõepoolest, artiklis mainitud Akadeemia on tõesti väljaanne, mis avaldab ainult sisukordi... Ja see polnud muidugi ainuke artiklis olev mõte. Nii et kuigi sootuks teistelt alustelt, aga tuleb nõustuda lõppjäreldusega: "Kuid raamatukogude rolli sisulise tugevnemise ootuses tuleb praegune minister ja tema erakond lihtsalt nagu majanduskriiski üle elada ja ära kannatada. Raske on uskuda, et see poliitiline jõud oskab peale häälte, raha või millegi muu reaalselt kokku loetava ka midagi muud hinnata. Raamatukogude ja raamatukoguhoidjate töö tegelik väärtustamine ja heale järjele edendamine eeldab hoopis teistsugust poliitikat ja ministrit."

Kena oli ka vahetumalt raamatukogudega seotult "raamatukoguinimese" Ärtise Toivo loo avaldamine, mis, tõsi küll, Sirbi peatoimetajale saadetud kirja kujul levis internetimaastikul juba õige mitme kuu eest (näiteks siin).

Äärmiselt hea oli lugeda Made Vahuri pisikest repliiki Eesti orientatsioonide osas (mis oli mõistagi refleksioon mõne aja tagusele Lobjaka Ahto pikemale orientatsiooniloole) - isegi mitte niivõrd sisu pärast, kuivõrd seepärast, et ma olen alati vaimustunud peenest sarkasmist :-)

Nii-ütelda erialasest kretinismist oli loomulikult hea lugeda vanameistri Tarveli Ennu lööva ja silmiköitva pealkirjaga "Mõttesügav ajalooteos" arvustuslikku kirjutist mõne aja eest ilmunud Läti Henriku teemalisele koguteosele, mida Sirbis küll juba varemgi on arvustatud-kirjeldatud, aga rohkem koostajate seisukohalt, mistõttu Tarveli omamoodi kõrvaltvaataja pilk on mõnevõrra huvitavamgi.

Huvitava mõttearendusega teadusajakirjanduse teemal oli maha saanud Oleski Arko. Inimestel, kes teadusuudiseid jälgivad ja nende kvaliteedi (või ka kvantiteedi) üle muretsevad või ka rõõmustavad, on seda nähtavasti põhjust lugeda - lõppeks olla ta väidetavalt praegu ainuke Eestis, kelle nii omandatud eriala kui ka ametinimetus ongi "teadusajakirjanik" :-) Tõsi, mind veidi hämmastas, et selles loos oli küll ohtralt kõneldud teadusajakirjandusest, aga piiratud see üsna tugevalt ajalehtede ja internetiportaalidega. Samal ajal on ju olemas näiteks päris pikaajaline teadust populariseeriv väljaanne Horisont (on mõistagi ka teisi, aga need on enamasti olnud kas üsna lühiajalised, liiga teaduslikud ja seega mitte just "keskmisele" inimesele või siis viimasel ajal sootuks tõlkeväljaanded)...

Päris mõnuga loetav oli ka teaduskülgedel avaldatud intervjuu Saarma Mardiga, mis osaliselt haakus samuti teadusajakirjanduse teemaga - ikka päris masendav, kui geneetiliselt muundatud organismide vastu ollakse teadmisega, et looduslikult kasvavates kurkides ja kapsastes ju geene pole...

Ja rosinaks kogu selle pika lugemise peal oli Soidro Marti arvamus ühest hiljutisest telesaatest, kus stuudios istusid "gigandid" Aunaste ja Kersna. Selle loo kohta ei ole muud öelda, kui et - lugege ja te ei kahetse! :-)


Loetud: Sirp, 13.01.2012
Vaadatud: Heroes (TV6)