Tavaline tööpäev, millesse põgusa katkestuse tekitas väljaskäik elukohajärgse kaupluse külastamiseks koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil.
Täna oli taas Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, tõsi, suhteliselt lühike ja väheste päevakorrapunktidega. Peamine jututeema oli endiselt puuduv veebitõlkekeskkond, mille olemasolu on mõistetav isegi mulle, kes ma aastatega olen juba käsureal subversioni kasutamisega ära harjunud. Tõlkesuuna üldjuht paistab olevat oma ülikooliasjade ja nähtavasti ka mõningase suvepuhkusega hakkama saanud, nii et vahest võib nüüd loota intensiivsemat tegelemist ja ehk juba septembris uue keskkonna teket, tulgu see siis milline tahes. Mageia 3 esimene alfaväljalase on ka kohe ukse taga, paraku küll minu osaluseta. See ei tohiks väga palju küll näha olla, sest muutunud või juurde tulnud stringe, mis mu ajapuuduse tõttu tõlkimata või kohendamata on jäänud, peaks olema õige üksikuid, aga kui ma lähipäevil raamatu tõlkele punkti panen, siis on see Mageia kindlasti üks esimesi asju, mille tõlked ma korda ajan (ja nähtavasti ka juurde teen, sest on ju vahepeal mõningal määral edenenud abitekstide loomine, mis on seni täiesti tõlkimata). Aga kohtumise kokkuvõtet võib lugeda siit ja täielikku üleskirjutust siit.
Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud: Sündmus (TV3), Eesti mäng (ETV), Eureka (TV6)
Ilmunud tõlked: Oleg Kašin: kohtulik jumalateotus (Postimees, 30.08.2012)
31.8.12
30.8.12
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Meistrite liiga play-off: Kiievi Dinamo - Mönchengladbachi Borussia (TV6), USA jalgpalli kõrgliiga: DC United - New Yorgi Red Bulls (Kanal12)
Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Meistrite liiga play-off: Kiievi Dinamo - Mönchengladbachi Borussia (TV6), USA jalgpalli kõrgliiga: DC United - New Yorgi Red Bulls (Kanal12)
29.8.12
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millest haukas siiski oma kopsaka tüki kahe artikli tõlkimine Postimehe ja ühe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks.
Emakeele seltsi keeletoimkonna suve alguse ajaloosündmuste kirjutust puudutanud otsuse, mida ma oma ajaveebiski ära mainisin, järelkajana (üpris hilisena - nähtavasti olid inimesed puhkusel ja alles nüüd naasid tööpostile ja avastasid õudusega, mis vahepeal on juhtunud) ilmus üsna oodatult täna 23 ajaloolase ühine pöördumine samuse keeletoimkonna poole, milles nad teravalt taunisid langetatud otsust. Kui keeletoimkond oli ette näinud edaspidi ajaloosündmuste kirjutamise väiketähega (erandiks muidugi need sündmused, mille nimetuses esineb mõni koha- või isikunimi, mis nõuab ju suurtähte), siis ajaloolased pidasid paremaks, et ajaloosündmused oleksid kirjutatud algussuurtähega. Niisiis ikkagi Teine ja Esimene maailmasõda ja Verine pühapäev ja Jüriöö ülestõus. Nojah, üldjuhul on see senise praktika jätkamine, erandiks pigem küll Külm sõda ja Laulev revolutsioon, mida pöördumises välja toodi ja mida seniajani on enamasti ikka väiketähelisena kirjutatud. Mis tekitasid minus väikese ärevuse: silme ees kangastusid juba sellised suurtähelised ajaloosündmused nagu Talude päriseksostmine ning Esimene ja Teine ja ehk isegi Kolmas usuvahetus (vastavalt siis kristluse juurutamine siinsel maalapil, üleminek luterlusele ja massiline pöördumine õigeusku).
Mu enda seisukoht on muidugi endine: eesti keeles, õigemini kirjas, peaksid olema suurtähed lubatud ainult lause alguses ning erandina lause keskel, kui tegu on isiku- või kohanimega. Ma kuulsin juba vastuväidet: aga asutuse-, toote- ja muud nimed ja nimetused, aga (teoste) pealkirjad? Ent ka järele mõeldes ei leidnud ma vähimatki põhjust, miks need peaksid suurtähega olema. Austuse märgiks? Vaevalt küll. Eristamiseks millestki muust? Mu arust on lausa keelatud vähemalt ühe riigi piires ja laiemaltki registreerida samasuguse nimega ettevõtet või toodet. Sarnasus üldkeele sõnadega (näiteks ajaleht Postimees ja elukutse postimees - kuigi see vist kaldub soovoliniku valdkonda ja on sellisel kujul ka juba vaat et poolkeelatud ...)? Samal ajal kõnes ju suur- ja väiketähe eristust mingil adutaval moel ei ole (olgu, rõhutamisega saab natuke mängida, aga see on ka selline pooles vinnas lahendus) ja ometi tekib segadust haruharva (küll aga saab edukalt rakendada niisugust kahetisust, kolmetisust või mis tahes mitmesust keelemängudeks), järelikult peab ka kirjas olema võimalik kasutada sõnu nii, et sellist segadust ei teki (kui just see polegi taotluslik). Jah, täpsustid võivad teksti mõnevõrra pikemaks muuta, aga kas tõesti on esmatähtis maksimaalne lakoonilisus?
Ja kui ajaloosündmuste juurde tagasi tulla, siis on mul tegelikult tekitanudki mõningat segadust see, et kuigi seitse või kolmkümmend aastat väldanud, jah, isegi sada aastat väldanud sõdu on õige tubli hulk, siis suurtähelisena eristatakse neist ainult üht. See võiks ju olla mõistetav, kuidas öelda, ajaloolises plaanis, umbes põhjendusega, et sada aastat tagasi ei tuntud maailma ajalugu veel nii hästi ja neid teisi sõdu ei teatud või ei peetud nii tähtsaks kui meile ajaliselt ja ruumiliseltki lähedasemaid, aga kas see ettekääne tänapäeval enam pädeb? Kahtlane.
Aga eks muidugi tõlkijana järgin ma suhteliselt täpselt konventsioone, olgu nad siis millised tahes, võib-olla neid ainult seal veidi mudides ja enda tahtmise järgi koolutades, kus need pole veel otsustavalt kinnistunud. (No ja muidugi tuleb öelda ka seda, et isegi kui mulle selle pöördumise sisu väga peale ei lähe, meeldib mulle kindlasti asjaolu, et ajaloolased on jätkuvalt aktiivsed ning suudavad iga aasta-paari tagant mõne ühispöördumise teha neile endale või lausa suuremalegi inimkooslusele olulistes küsimustes.)
Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud. Salajane ladu 13 (Universal), Meistrite liiga play-off: Udinese-Braga (TV6)
Emakeele seltsi keeletoimkonna suve alguse ajaloosündmuste kirjutust puudutanud otsuse, mida ma oma ajaveebiski ära mainisin, järelkajana (üpris hilisena - nähtavasti olid inimesed puhkusel ja alles nüüd naasid tööpostile ja avastasid õudusega, mis vahepeal on juhtunud) ilmus üsna oodatult täna 23 ajaloolase ühine pöördumine samuse keeletoimkonna poole, milles nad teravalt taunisid langetatud otsust. Kui keeletoimkond oli ette näinud edaspidi ajaloosündmuste kirjutamise väiketähega (erandiks muidugi need sündmused, mille nimetuses esineb mõni koha- või isikunimi, mis nõuab ju suurtähte), siis ajaloolased pidasid paremaks, et ajaloosündmused oleksid kirjutatud algussuurtähega. Niisiis ikkagi Teine ja Esimene maailmasõda ja Verine pühapäev ja Jüriöö ülestõus. Nojah, üldjuhul on see senise praktika jätkamine, erandiks pigem küll Külm sõda ja Laulev revolutsioon, mida pöördumises välja toodi ja mida seniajani on enamasti ikka väiketähelisena kirjutatud. Mis tekitasid minus väikese ärevuse: silme ees kangastusid juba sellised suurtähelised ajaloosündmused nagu Talude päriseksostmine ning Esimene ja Teine ja ehk isegi Kolmas usuvahetus (vastavalt siis kristluse juurutamine siinsel maalapil, üleminek luterlusele ja massiline pöördumine õigeusku).
Mu enda seisukoht on muidugi endine: eesti keeles, õigemini kirjas, peaksid olema suurtähed lubatud ainult lause alguses ning erandina lause keskel, kui tegu on isiku- või kohanimega. Ma kuulsin juba vastuväidet: aga asutuse-, toote- ja muud nimed ja nimetused, aga (teoste) pealkirjad? Ent ka järele mõeldes ei leidnud ma vähimatki põhjust, miks need peaksid suurtähega olema. Austuse märgiks? Vaevalt küll. Eristamiseks millestki muust? Mu arust on lausa keelatud vähemalt ühe riigi piires ja laiemaltki registreerida samasuguse nimega ettevõtet või toodet. Sarnasus üldkeele sõnadega (näiteks ajaleht Postimees ja elukutse postimees - kuigi see vist kaldub soovoliniku valdkonda ja on sellisel kujul ka juba vaat et poolkeelatud ...)? Samal ajal kõnes ju suur- ja väiketähe eristust mingil adutaval moel ei ole (olgu, rõhutamisega saab natuke mängida, aga see on ka selline pooles vinnas lahendus) ja ometi tekib segadust haruharva (küll aga saab edukalt rakendada niisugust kahetisust, kolmetisust või mis tahes mitmesust keelemängudeks), järelikult peab ka kirjas olema võimalik kasutada sõnu nii, et sellist segadust ei teki (kui just see polegi taotluslik). Jah, täpsustid võivad teksti mõnevõrra pikemaks muuta, aga kas tõesti on esmatähtis maksimaalne lakoonilisus?
Ja kui ajaloosündmuste juurde tagasi tulla, siis on mul tegelikult tekitanudki mõningat segadust see, et kuigi seitse või kolmkümmend aastat väldanud, jah, isegi sada aastat väldanud sõdu on õige tubli hulk, siis suurtähelisena eristatakse neist ainult üht. See võiks ju olla mõistetav, kuidas öelda, ajaloolises plaanis, umbes põhjendusega, et sada aastat tagasi ei tuntud maailma ajalugu veel nii hästi ja neid teisi sõdu ei teatud või ei peetud nii tähtsaks kui meile ajaliselt ja ruumiliseltki lähedasemaid, aga kas see ettekääne tänapäeval enam pädeb? Kahtlane.
Aga eks muidugi tõlkijana järgin ma suhteliselt täpselt konventsioone, olgu nad siis millised tahes, võib-olla neid ainult seal veidi mudides ja enda tahtmise järgi koolutades, kus need pole veel otsustavalt kinnistunud. (No ja muidugi tuleb öelda ka seda, et isegi kui mulle selle pöördumise sisu väga peale ei lähe, meeldib mulle kindlasti asjaolu, et ajaloolased on jätkuvalt aktiivsed ning suudavad iga aasta-paari tagant mõne ühispöördumise teha neile endale või lausa suuremalegi inimkooslusele olulistes küsimustes.)
Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud. Salajane ladu 13 (Universal), Meistrite liiga play-off: Udinese-Braga (TV6)
28.8.12
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Putin, Venemaa ja lääs (ETV)
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Putin, Venemaa ja lääs (ETV)
27.8.12
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust traditsiooniline ema ja ta poiss-sõbra külastamine. Nojah, õigupoolest ma ju alles mõne päeva eest seal käisin, aga pühapäev on siiski see kõige õigem päev - lisaks kõigele ka selle poolest, et sel päeval on emal endalgi kombeks omletti või vähemalt omletilaadset kehakinnitust teha, millest ma täna rõõmuga osa sain. Ema oli eile käinud Türil, et sealt edasi kulgeda kodukandi metsadesse pohlajahile, ning naasnud enda kinnitusel kõigest raske kotitäie marjadega, kuigi nende hulka vaadates jäi mulle veidi segaseks, mil moel ta selle vähemalt endaga võrdväärse kaaluga saagi üldse suutis koju tarida. Aga igatahes oli ta seda teinud ning suurest hirmust ja pelgusest, et muidu jõuluprae kõrvale pohlamoosi ei antagi, aitasin ka mina pisut neid puhastada - mis on üks äraütlemata niru töö, aga paraku vajab siiski tegemist. Loodetavasti siis veab ja saab jõulude ajal mahlase sealihakäntsaka kõrvale ka suu mõnusalt hapuks teha, et pisut tasakaalustada ja nüansseerida terava sinepi mekki.
Huvitava tähelepanekuna võis täna täheldada erakordselt suurt aktiivsust sinava taevalaotuse all: minu jalutuskäikude ajal ema juurde ja sealt tagasi võis näha ja kuulda vähemalt seitset lennumasinat. Kusjuures need ei olnud sugugi sõjalennukid, millega siin mõni aeg tagasi üritati inimesi kangesti hirmutada, vaid kõik ikka reisi- või muidu tsiviillennukid. Kummaline igatahes, varem pole sellist agarat sebimist pea kohal pühabasel päeval märganud ...
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: mitte muhvigi
Huvitava tähelepanekuna võis täna täheldada erakordselt suurt aktiivsust sinava taevalaotuse all: minu jalutuskäikude ajal ema juurde ja sealt tagasi võis näha ja kuulda vähemalt seitset lennumasinat. Kusjuures need ei olnud sugugi sõjalennukid, millega siin mõni aeg tagasi üritati inimesi kangesti hirmutada, vaid kõik ikka reisi- või muidu tsiviillennukid. Kummaline igatahes, varem pole sellist agarat sebimist pea kohal pühabasel päeval märganud ...
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: mitte muhvigi
26.8.12
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Eesti jalgpalli meistriliiga: Paide-Viljandi (TV6), Maailm sõjajalal (Kanal12)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: elu roosas valguses ja mustade raamidega (Postimees, 25.08.2012)
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Eesti jalgpalli meistriliiga: Paide-Viljandi (TV6), Maailm sõjajalal (Kanal12)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: elu roosas valguses ja mustade raamidega (Postimees, 25.08.2012)
25.8.12
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänane Sirp sisaldas ehk üllatavaltki palju huvitavat lugemist. Nii muigena võib mainida, et kui eelmises peatoimetaja veerus oli raha veel pelk mõõtühik, mille üle pole mõtet verd valada ega piike murda, siis tänases numbris oli see ometi taas tõusnud oluliseks elemendiks seoses Kultuurkapitali teemaga :-)
See selleks, aga kindlasti on üks autoreid, keda on alati huvitav lugeda, Laidre Mikael. Kahju ainult, et ta nii harva üldse kirjutab (mis nähtavasti on rohkem seotud tema tööga kui millegi muuga). Igatahes ühe tänapäeva maailma lahti harutada püüdva raamatu tutvustus-analüüs tema sulest oli nauditav lugemine, isegi kui ilmselgelt oli sellele natuke napilt ruumi antud. Nojah, talle meeldib keskajast kirjutada ja mulle meeldib keskajast lugeda, selge see, et siis meeldib ka artikkel, mis rangelt võttes pole küll keskajast, aga selle ümber ometi omajagu keerleb ja tiirleb. Kindlasti tasub lugeda - nagu küll ka aineseks olevat raamatut, mõistagi.
See-eest pikalt oli ruumi saanud Alliku Jaak, aga tundub, et põhjusega: tema ülevaade Grafi Mati taasiseseisvumist käsitlevast raamatust oli päris põnev lugeda, ehkki sinna oli sisse mahtunud ka mõningaid autoripoolseid kommentaare, mille hinnangulisus võib olla vahest natuke vaieldav. Ent teisest küljest, mis see arvustusliku kallakuga artikkel siis ikka muud on kui eelkõige enda hinnangu andmine, lootuses, et samamoodi arvajaid leidub teisigi ... Kui sinna kõrvale lisada veel Valge Jaagu raamatuarvustus, mis ehk oli isegi veel enam (poliitiliselt) kallutatud, kuigi sootuks teisele poole,. siis sai igatahes minu ajaloo/poliitikahuviline hing täiega rahuldatud.
Nagu juba mainitud, oli peatoimetaja veerg pühendatud Kultuurkapitalile ja mitte ilma põhjuseta, vaid ikka seepärast, et terve Sirbi keskmine osa oli sellele pühendatud. Uljase Jüri põhjalik ja pikk (kokku lausa neljale leheküljele (kuigi neist kahel kõigest õhukese ribana) paigutatud, mis mäletamist mööda on üle päris-päris tüki aja sellise ulatuse saanud lugu) ülevaade selle asutuse ajaloost algusest peale kuni tänase päevani sisaldas äärmiselt palju pisikesi detaile, mida ma varem ei teadnud. Muu hulgas tuletas see meelde, et praegu mõnigi kord ahhetama panevad ministrite väljaütlemised pole midagi erakordset - mahlakat kõnepruuki on ikka poliitikud aegajalt kasutada armastanud, näituseks haridusminister 1922. aastal sõnadega, et Eestis pole "sarnaseid kirjanikke, keda toetada võiks. On ainult "lendavaid sigu"" - mis, kui ma õigesti mäletan kunagi sirvitud toonaseid ajalehti, tekitas samuti väga suurt vastukaja ... Vähemalt sama huvitav oli lugeda intervjuud Kultuurkapitali lahkuva juhatajaga, millest jäi küll mulje, et ehkki mõtteid senise korralduse muutmiseks on, siis niipea neist asja ei saa.
Lõbusat vahelugemist pakkus Kareva Dorise ülevaade hiljaaegu Alatskivi kandis aset leidnud Eesti aasta parima kirjaniku valimisest ja eriti selle juurde käiv intervjuu tolle häppeningi õhtujuhi Kunnuse Mihkliga. Milles leidus mitmeid häid, lausa tsiteerimist väärivaid mõtteid või tähelepanekuid, näituseks:
Kahtlemata kuuluvad tähelepanu väärivate kirjutiste hulka veel Jõesaare Andrese ahastav-satiiriline appihüüe Raadio 2 tumeda tuleviku pärast ning lõpulugu Loogi Alvari sulest raske- ja muu metallimeeste suurüritusest Wackeni festivalist.
Loetud: Sirp, 24.08.2012
Vaadatud. Eureka (TV6), Salajane ladu 13 (Universal), The Rise and Fall of Estonia (ETV)
Tänane Sirp sisaldas ehk üllatavaltki palju huvitavat lugemist. Nii muigena võib mainida, et kui eelmises peatoimetaja veerus oli raha veel pelk mõõtühik, mille üle pole mõtet verd valada ega piike murda, siis tänases numbris oli see ometi taas tõusnud oluliseks elemendiks seoses Kultuurkapitali teemaga :-)
See selleks, aga kindlasti on üks autoreid, keda on alati huvitav lugeda, Laidre Mikael. Kahju ainult, et ta nii harva üldse kirjutab (mis nähtavasti on rohkem seotud tema tööga kui millegi muuga). Igatahes ühe tänapäeva maailma lahti harutada püüdva raamatu tutvustus-analüüs tema sulest oli nauditav lugemine, isegi kui ilmselgelt oli sellele natuke napilt ruumi antud. Nojah, talle meeldib keskajast kirjutada ja mulle meeldib keskajast lugeda, selge see, et siis meeldib ka artikkel, mis rangelt võttes pole küll keskajast, aga selle ümber ometi omajagu keerleb ja tiirleb. Kindlasti tasub lugeda - nagu küll ka aineseks olevat raamatut, mõistagi.
See-eest pikalt oli ruumi saanud Alliku Jaak, aga tundub, et põhjusega: tema ülevaade Grafi Mati taasiseseisvumist käsitlevast raamatust oli päris põnev lugeda, ehkki sinna oli sisse mahtunud ka mõningaid autoripoolseid kommentaare, mille hinnangulisus võib olla vahest natuke vaieldav. Ent teisest küljest, mis see arvustusliku kallakuga artikkel siis ikka muud on kui eelkõige enda hinnangu andmine, lootuses, et samamoodi arvajaid leidub teisigi ... Kui sinna kõrvale lisada veel Valge Jaagu raamatuarvustus, mis ehk oli isegi veel enam (poliitiliselt) kallutatud, kuigi sootuks teisele poole,. siis sai igatahes minu ajaloo/poliitikahuviline hing täiega rahuldatud.
Nagu juba mainitud, oli peatoimetaja veerg pühendatud Kultuurkapitalile ja mitte ilma põhjuseta, vaid ikka seepärast, et terve Sirbi keskmine osa oli sellele pühendatud. Uljase Jüri põhjalik ja pikk (kokku lausa neljale leheküljele (kuigi neist kahel kõigest õhukese ribana) paigutatud, mis mäletamist mööda on üle päris-päris tüki aja sellise ulatuse saanud lugu) ülevaade selle asutuse ajaloost algusest peale kuni tänase päevani sisaldas äärmiselt palju pisikesi detaile, mida ma varem ei teadnud. Muu hulgas tuletas see meelde, et praegu mõnigi kord ahhetama panevad ministrite väljaütlemised pole midagi erakordset - mahlakat kõnepruuki on ikka poliitikud aegajalt kasutada armastanud, näituseks haridusminister 1922. aastal sõnadega, et Eestis pole "sarnaseid kirjanikke, keda toetada võiks. On ainult "lendavaid sigu"" - mis, kui ma õigesti mäletan kunagi sirvitud toonaseid ajalehti, tekitas samuti väga suurt vastukaja ... Vähemalt sama huvitav oli lugeda intervjuud Kultuurkapitali lahkuva juhatajaga, millest jäi küll mulje, et ehkki mõtteid senise korralduse muutmiseks on, siis niipea neist asja ei saa.
Lõbusat vahelugemist pakkus Kareva Dorise ülevaade hiljaaegu Alatskivi kandis aset leidnud Eesti aasta parima kirjaniku valimisest ja eriti selle juurde käiv intervjuu tolle häppeningi õhtujuhi Kunnuse Mihkliga. Milles leidus mitmeid häid, lausa tsiteerimist väärivaid mõtteid või tähelepanekuid, näituseks:
Näiteks selleks, et neljaline õpilane ei peaks end kahelisest õpilasest kaks korda targemaks, otsustas ülikool mõni aeg tagasi minna täisarvuliselt hindamiselt tähelisele hindamisele – B-d juba D-ga nii naljalt ei kõrvuta. Tähed on erinevad, aga võrdsed ning nii on hea ja demokraatlik ja humanistlik.Kena oli näha, et Sirp hoiab end endiselt rahvaloenduse lainel või siis vähemalt tuleb vastu pearahvaloendaja soovile enda tegevust avalikkuses tutvustada, seekord kirjeldusega sellest, kuidas on kavas toime tulla tõigaga, et osa inimesi jäi kohe kindlasti üle ja ära lugemata. Mitte ainult autori Laane Aleksandri nime, vaid ka esmapilgul kummastava pealkirja "Biofilm: elu nagu filmis" pärast lugesin seda artiklit hoolikalt ja selgus, et kõneldakse üsna huvitavat lugu meie sees tegutsevatest väikeeluritest. Kuigi pealkiri jäi edasigi kummitama: ma ju tean küll, et sõnal film on ka see teine tähendus, mis peaaegu puhtalt võõrkeelest üle võetud ja mille vasteks siinses kontekstis sobib kile, aga ikkagi see miskipärast häiris veidi.
Kahtlemata kuuluvad tähelepanu väärivate kirjutiste hulka veel Jõesaare Andrese ahastav-satiiriline appihüüe Raadio 2 tumeda tuleviku pärast ning lõpulugu Loogi Alvari sulest raske- ja muu metallimeeste suurüritusest Wackeni festivalist.
Loetud: Sirp, 24.08.2012
Vaadatud. Eureka (TV6), Salajane ladu 13 (Universal), The Rise and Fall of Estonia (ETV)
24.8.12
Neljabased mõtted
Samuti valdavalt tavaline tööpäev, mille algus möödus küll eilse meeldiva õhtupooliku jätkuna kodunt eemal ärgates. Millele järgnes üks operatsioon, mida ma olen küll visalt edasi lükanud, aga mis tuleb siiski lähiajal lõplikult teoks teha, nimelt läbiastumine mobiiltelefonide kauplusest, et hankida endale uus praegu juba viimaseid hingetõmbeid koriseva senise pisikaaslase asemele. Muidugi, valikut saaks ju ka teha veebi vahendusel, aga millegipärast on enamikul mobiilipakkujatel (mitte ainult Eesti omadel, vaid üldse) komme jätta peaaegu tähelepanuta mu meelest üks tähtsamaid parameetreid telefoni juures üldse, nimelt mõõtmed. Küll saad pakutavat valikut kitsendada igasuguste parameetrite järgi, aga vaat mõõtmete järgi kuidagi ei saa, nii et pead vaatama iga telefoni eraldi, kas see ikka on üldse selline, mis pihku korralikult ära mahub, nii et sellega saaks veel midagi teha ka peale lihtsalt raskustega kinnihoidmise. Päris lõplikku valikut ma tänagi ei langetanud, aga vähemalt sain eri telefone omajagu kätte sobitades selgeks, et Nokia Lumia 900 (685 mm laiust) mõõdus telefon on maksimaalne piir ja kõige parem oleks veel oma 50-60 mm peenem.
Sellele operatsioonile järgnes ema väisamine, kes oli vahepeal Kunglast tagasi jõudnud, õnnelik ja rõõmus mulla- ja aiatööde eduka lõpetamise pärast. Mille tulemustest minagi siis osa sain, vohmides rõõmsalt näost sisse imehead värsket kartulit ja sama imehead munavõid ja kõike muud head ja paremat, mida hoolitsev emasüda oma pojakesele ette kandis ja andis.
Ühtlasi andis ema kaasa ka ühe ristsõnavihiku, mille lahendamine pakkus koduski veel omajagu naudingut, kuigi tõi kaasa ka pettumuse. Tegu oli nimelt Meistriristikuga, kus on kombeks avaldada ka mälumängurubriiki, mis on aga sellest hoolimata, et seda koostab arvatavasti üks paremaid Eesti mälumängureid, viimasel kahel korral kergelt longanud. Eelmine kord küsiti, millise teatri on rajanud Dajan Ahmet ja valikvastused olid kergelt öeldes segadusse ajavad, et mitte öelda täitsa mööda (mille eest oli küll käesolevas numbris ka vabandatud). Seekord küsiti, milline NHL klubi on olnud kõige kauem meistritiitlita ja täpsustati, et aastaid on 56. Ma ei ole küll kuidagi sporditeadlik inimene, aga tõngumine mulle meeldib ja arvutada ma ka oskan natuke, mistõttu jõudsin kiiresti järeldusele, et see küsimus on vildakas mis vildakas. Ja põhjuski sai selgeks: küsimus on vähimalgi määral allikaid kontrollimata võetud Õhtulehe artiklist, kus esineb seesama vigane 56 aastat. Mis on absurdne kas või seetõttu, et tolles artiklis mainitud Los Angeles Kings on üleüldse praeguseks hetkeks 46-aastane ... Ja samuti on samast artiklist pärit mitte küll vigane, aga siiski vildakas teave, nagu oleks St Louis Blues nüüd ainuke, kes, muidugi ikka jälle need müstilised 56 aastat, ilma tiitlita on: see on muidugi õige, et Blues on nüüd ainuke, kes, tõsi küll, vaid 44 aastat tiitlita on olnud, aga sama kaua on olnud tiitlita ka Toronto Maple Leafs, kes võitis viimast korda just 1967. aastal, enne seda kui NHLiga liitusid nii Blues, Kings kui veel mõned meeskonnad (Maple Leafsi muidugi valikvastuste seas ei olnud, nii et formaalselt on võimalik seekord siiski õige vastus anda, isegi kui küsimus on valesti esitatud... ) Lausa kahju, et selliseid küsimusi koostades, mis trükis avaldatakse ja seeläbi potentsiaalselt palju kauemaks püsima jäävad kui tavalistel mälumängudel (suuliselt) esitatavad küsimused, natuke rohkem ei pingutata ...
Ahjaa, ja eilse jätkuks: see jäätis tuli täitsa hästi välja. Nähtavasti olin kondenspiima veidi palju pannud, sest õige pisut liiga magus oli, aga muidu maitses täiesti nagu üks jäätis peab maitsma.
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal)
Sellele operatsioonile järgnes ema väisamine, kes oli vahepeal Kunglast tagasi jõudnud, õnnelik ja rõõmus mulla- ja aiatööde eduka lõpetamise pärast. Mille tulemustest minagi siis osa sain, vohmides rõõmsalt näost sisse imehead värsket kartulit ja sama imehead munavõid ja kõike muud head ja paremat, mida hoolitsev emasüda oma pojakesele ette kandis ja andis.
Ühtlasi andis ema kaasa ka ühe ristsõnavihiku, mille lahendamine pakkus koduski veel omajagu naudingut, kuigi tõi kaasa ka pettumuse. Tegu oli nimelt Meistriristikuga, kus on kombeks avaldada ka mälumängurubriiki, mis on aga sellest hoolimata, et seda koostab arvatavasti üks paremaid Eesti mälumängureid, viimasel kahel korral kergelt longanud. Eelmine kord küsiti, millise teatri on rajanud Dajan Ahmet ja valikvastused olid kergelt öeldes segadusse ajavad, et mitte öelda täitsa mööda (mille eest oli küll käesolevas numbris ka vabandatud). Seekord küsiti, milline NHL klubi on olnud kõige kauem meistritiitlita ja täpsustati, et aastaid on 56. Ma ei ole küll kuidagi sporditeadlik inimene, aga tõngumine mulle meeldib ja arvutada ma ka oskan natuke, mistõttu jõudsin kiiresti järeldusele, et see küsimus on vildakas mis vildakas. Ja põhjuski sai selgeks: küsimus on vähimalgi määral allikaid kontrollimata võetud Õhtulehe artiklist, kus esineb seesama vigane 56 aastat. Mis on absurdne kas või seetõttu, et tolles artiklis mainitud Los Angeles Kings on üleüldse praeguseks hetkeks 46-aastane ... Ja samuti on samast artiklist pärit mitte küll vigane, aga siiski vildakas teave, nagu oleks St Louis Blues nüüd ainuke, kes, muidugi ikka jälle need müstilised 56 aastat, ilma tiitlita on: see on muidugi õige, et Blues on nüüd ainuke, kes, tõsi küll, vaid 44 aastat tiitlita on olnud, aga sama kaua on olnud tiitlita ka Toronto Maple Leafs, kes võitis viimast korda just 1967. aastal, enne seda kui NHLiga liitusid nii Blues, Kings kui veel mõned meeskonnad (Maple Leafsi muidugi valikvastuste seas ei olnud, nii et formaalselt on võimalik seekord siiski õige vastus anda, isegi kui küsimus on valesti esitatud... ) Lausa kahju, et selliseid küsimusi koostades, mis trükis avaldatakse ja seeläbi potentsiaalselt palju kauemaks püsima jäävad kui tavalistel mälumängudel (suuliselt) esitatavad küsimused, natuke rohkem ei pingutata ...
Ahjaa, ja eilse jätkuks: see jäätis tuli täitsa hästi välja. Nähtavasti olin kondenspiima veidi palju pannud, sest õige pisut liiga magus oli, aga muidu maitses täiesti nagu üks jäätis peab maitsma.
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal)
23.8.12
Kolmabased mõtted
Valdavalt tavaline tööpäev, mida pisut kärpis ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Siiski tõsisema, aga meeldiva kärpe tegi vastu õhtut saadud telefonikõne, mis tegi ettepaneku õhtu veidi teisiti ja palju lõbusamas tujus veeta. Millise ettepaneku ma ka vastu võtsin, sest see tähtaja lähenemine kipub aju ja olemist nii krussi keerama, et kerge interluudium kulub täiesti ära. Seetõttu jäi küll ka järele proovimata, kas üle aastate ette võetud katsetus ise jäätist valmistada - tänu juhuslikult avastatud imelihtsale retseptile, mis pühkis kohe meelest lapsepõlves tehtud mitte kõige õnnestunumad katsetused, umbes millest on ka artiklis juttu - tuli ikka edukas või mitte, kuigi enne kodunt lahkumist maitstud amps andis loota parimat.
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Meistrite liiga play-off: Braga-Udinese (TV6)
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Meistrite liiga play-off: Braga-Udinese (TV6)
22.8.12
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Imeline Ajalugu 8/2012
Vaadatud: Putin, Venemaa ja lääs (ETV), Salajane ladu 13 (Universal), Meistrite liiga play-off: Mönchengladbachi Borussia - Kiievi Dinamo (TV6)
Loetud: Imeline Ajalugu 8/2012
Vaadatud: Putin, Venemaa ja lääs (ETV), Salajane ladu 13 (Universal), Meistrite liiga play-off: Mönchengladbachi Borussia - Kiievi Dinamo (TV6)
21.8.12
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi ootamatult meeldivat vaheldust jalgpall. Esmaspäev pole just tavaliselt selline päev, kus üldse jalgpalli näidatakse, aga täna see juhtus ja juhtus ka nii, et mängu oli tõepoolest hea vaadata. Nojah, tegu oli Eesti meistriliigaga, mis tähendab, et tehnilises mõttes polnud see ehk kõige kõrgemal võimalikul tasemel, vähemalt mitte tervikuna, kuigi vähemalt paar väravat olid sellised, mille puhul poleks ka kõige kõrgemal võimalikul tasemel midagi häbeneda. (Ja ehkki ma olen jätkuvalt arvamusel, et vähemalt nende mängude põhjal, mida ma teiste maade kõrgliigadest olen näinud, on Eesti meistriliiga tase täiesti normaalne - loomulikult on koondiste mäng midagi muud ja loomulikult on mõnel maal üksikuid klubisid, kes nähtavasti mängiksid suvalise Eesti meistriliiga võistkonna mis tahes tingimustes ikka üle -, ent üldine tase on siiski päris normaalne, selline väga tubli keskmiku või isegi veidi parema oma.) Aga igal juhul oli see mäng äärmiselt elav ja kaasakiskuv, kus mõlemad pooled, kelleks siis konkreetsemalt olid Levadia ja Flora, panid endast välja kõik või vaat et rohkemgi. Mida ilmekalt näitab mängu tulemus 5:4, mis üldiselt on sellise tasemega ja enam-vähem võrdsete meeskondade vahel üsna haruldane skoor. Kui veel lisada, et ühel hetkel oli tablool näha tulemus 4:1 Levadia kasuks, millest Flora tohutute pingutustega sai 4:4, et siis viimastel sekunditel - mis dramaatilisuse rõhutamiseks olid juba nagunii üleminutid - kalduda punase kaardi ja penalti järel taas 5:4 Levadia kasuks. Ja kui veel lisada, et selles mängus anti kolm penaltit, mille kõik lõi sisse üks ja sama mees (kusjuures tegu on keskkaitsjaga). Ja kui veel lisada, et selles mängus oli kindlasti kahe võistkonna kõrval kolmanda selge osapoolena väljakul kohtunik, kelle otsustamine või ka mitteotsustamine oli õige mitmel juhul väga silmatorkav. Jah, tõesti võimas mäng oli, mida tasus igal juhul vaadata!
Loetud: Diplomaatia 8/2012
Vaadatud: Eesti jalgpalli meistriliiga: Levadia-Flora (TV6), Salajane ladu 13 (Universal), Meedium (Kanal2)
Loetud: Diplomaatia 8/2012
Vaadatud: Eesti jalgpalli meistriliiga: Levadia-Flora (TV6), Salajane ladu 13 (Universal), Meedium (Kanal2)
20.8.12
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, mille põhitööle kuuluva osa pikkusesse tegi küll tõsiseid korrektiive kahe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks.
Viimase paari päeva ära- ja hämaroleku tõttu jõudsin alles täna reedese Sirbi lugemiseni. Kuigi lehte avades ja peatoimetaja veergu silmitsedes tundus tegelikult, et see olek kestab edasi ... Selles veerus leidub sageli niisuguseid mõttepahvakuid, mis lihtsalt jahmatavad, aga seekordne tundus neid omajagu lausa ületavat. Kui ma õigesti aru sain, tauniti seal agressiivsust ja laiemalt üldse konkurentsi, sest need on seotud agressiivsusega, see aga on nähtavasti paha või vähemalt võib viia "reegleid mitte austavale majanduskäitumisele, inimõiguste rikkumisele ja muule". Njah. Teine omapärane mõte oli raha kui sellise mahategemine. Lause "Jutt on ju kõigest rahast, mis on mõõtühikuna sama vähe verd väärt kui gramm, amper või sekund" kõlab muidugi igati geniaalselt, lausa genitalissimolt, ent läheb kuidagi kummastavalt vastuollu sama peatoimetaja rohkete varasemate sõnavõttudega, kus loeti äärmise hoolega raha ja muudkui tümitati (peamiselt) kultuuriministrit (seda eelmist siis, mitte praegust), kes seda sugugi ei taha jagada ega isegi välja võidelda; rääkimata mulle hingelähedasest raamatukogusaagast, kus samuti raha nii ja teisiti hambus oli ning raamatukogudel lahkelt koomale võtta soovitati ... Aga no eks inimesed ja nende seisukohad arenevad ning kui ma veel piisavalt kaua elan, vahest jõuan siis jälle ära oodata ka hetke, kus agressiivsus ja raha taas pjedestaalile tõstetakse ...
Päris huvitav oli lugeda vestlusring poliitika ja demokraatia üle, mille osalisteks olid Madise Ülle ja Oti Margus. See oli osaliselt, võis aru saada, tõukunud eelmises Vikerkaares avaldatud artiklivalimikust samuti demokraatia teemal. Mis oli samuti huvitav, isegi huvitavam kui Sirbis nüüd avaldatud mõtted, sest siin kippus ikka kõik minema väga ühte roopasse. See niinimetatud Occupy-liikumise alus, konsensuslik otsustamismeetod, on mõistagi hea asi ja niimoodi loomulik elu enamasti käibki, aga miskipärast üritatakse seda alati laiendada ja süvendada suuremale-kõrgemale tasandile, kus, nagu ajalugu on näidanud, on tulemuseks ikka mingilaadne türannia, nimetatagu seda monarhiaks, oligarhiaks või ka (osalus/enamus/mistahes)demokraatiaks. Minu kui anarhisti seisukohalt on õieti arutamine selle üle, milline peaks olema poliitika selle tavapärases, s.t riiklikus tähenduses, üsna mõttetu - pigem on mõtet arutada selle üle, mismoodi ja kuidas seda "poliitikat" hoopis vähendada ehk teisisõnu korraldada elu nii, et otsustamistasand oleks maksimaalselt madalal. (Mis ei välista muidugi ka teatavates küsimustes kõrgema tasandi otsuste vajalikkust, jõudude koondamist millekski, milleks üksi või väiksema kogukonna jõud lihtsalt ei saagi üle käia - sellest on ka selles vestlusringis veidi juttu). Aga noh, siin ja praegu läheks nende mõtete edasiarendamine liiga pikaks ... Igatahes päris hea lugemine, õige mitme huvitava mõttearendusega.
Tõlkijana oli kena lugeda Pilve Aare üle- ja sissevaadet Toropi Peetri teosesse "Tõlge ja kultuur", mida ma mõni aeg tagasi sirvisin ja panin kõrvale kui raamatu, mis on kindlasti vaja läbi lugeda - ajal, kui on aega, et sellesse korralikult süveneda, seda enam, et semiootika on üks selline (teadus?)valdkond, mille puhul mul on alati tekkinud kahtlane tunne, et muidu nähtavasti targad inimesed on miskipärast lihtsalt udutama ja täiesti lambist konstrueeritud konstruktsioone lahkama asunud ...
Omamoodi lõbusa vahepala pakkus Oja Arno kirjutis äsja lausa tiitliga Eesti Kirjanik 2012 pärjatud Friedenthali Meelise (tõsi, see ei saanud Sirbi artikli kirjutamise ajal veel teada olla, loomulikult) viimasest teosest, olles ühtaegu ülevaade neile, kes raamatut ise ei viitsi lugeda, kui ka lihtsalt nauditavalt kirja pandud lugu.
Nagu ikka, oli teaduslehekülgede tugevaim komponent pikk artikkel, sedakorda Kulli Kalevi sulest, küll ehk iseennast veidi palju kordav, aga siiski sõnumit selgesti esile toov lugu nähtavasti kõike (kuigi võib-olla samal ajal ka ei midagi) ütleva pealkirjaga "Olla elus". Paar mõtet selles on nii head, et neid tasub siin lausa tsiteerida.
Viimase paari päeva ära- ja hämaroleku tõttu jõudsin alles täna reedese Sirbi lugemiseni. Kuigi lehte avades ja peatoimetaja veergu silmitsedes tundus tegelikult, et see olek kestab edasi ... Selles veerus leidub sageli niisuguseid mõttepahvakuid, mis lihtsalt jahmatavad, aga seekordne tundus neid omajagu lausa ületavat. Kui ma õigesti aru sain, tauniti seal agressiivsust ja laiemalt üldse konkurentsi, sest need on seotud agressiivsusega, see aga on nähtavasti paha või vähemalt võib viia "reegleid mitte austavale majanduskäitumisele, inimõiguste rikkumisele ja muule". Njah. Teine omapärane mõte oli raha kui sellise mahategemine. Lause "Jutt on ju kõigest rahast, mis on mõõtühikuna sama vähe verd väärt kui gramm, amper või sekund" kõlab muidugi igati geniaalselt, lausa genitalissimolt, ent läheb kuidagi kummastavalt vastuollu sama peatoimetaja rohkete varasemate sõnavõttudega, kus loeti äärmise hoolega raha ja muudkui tümitati (peamiselt) kultuuriministrit (seda eelmist siis, mitte praegust), kes seda sugugi ei taha jagada ega isegi välja võidelda; rääkimata mulle hingelähedasest raamatukogusaagast, kus samuti raha nii ja teisiti hambus oli ning raamatukogudel lahkelt koomale võtta soovitati ... Aga no eks inimesed ja nende seisukohad arenevad ning kui ma veel piisavalt kaua elan, vahest jõuan siis jälle ära oodata ka hetke, kus agressiivsus ja raha taas pjedestaalile tõstetakse ...
Päris huvitav oli lugeda vestlusring poliitika ja demokraatia üle, mille osalisteks olid Madise Ülle ja Oti Margus. See oli osaliselt, võis aru saada, tõukunud eelmises Vikerkaares avaldatud artiklivalimikust samuti demokraatia teemal. Mis oli samuti huvitav, isegi huvitavam kui Sirbis nüüd avaldatud mõtted, sest siin kippus ikka kõik minema väga ühte roopasse. See niinimetatud Occupy-liikumise alus, konsensuslik otsustamismeetod, on mõistagi hea asi ja niimoodi loomulik elu enamasti käibki, aga miskipärast üritatakse seda alati laiendada ja süvendada suuremale-kõrgemale tasandile, kus, nagu ajalugu on näidanud, on tulemuseks ikka mingilaadne türannia, nimetatagu seda monarhiaks, oligarhiaks või ka (osalus/enamus/mistahes)demokraatiaks. Minu kui anarhisti seisukohalt on õieti arutamine selle üle, milline peaks olema poliitika selle tavapärases, s.t riiklikus tähenduses, üsna mõttetu - pigem on mõtet arutada selle üle, mismoodi ja kuidas seda "poliitikat" hoopis vähendada ehk teisisõnu korraldada elu nii, et otsustamistasand oleks maksimaalselt madalal. (Mis ei välista muidugi ka teatavates küsimustes kõrgema tasandi otsuste vajalikkust, jõudude koondamist millekski, milleks üksi või väiksema kogukonna jõud lihtsalt ei saagi üle käia - sellest on ka selles vestlusringis veidi juttu). Aga noh, siin ja praegu läheks nende mõtete edasiarendamine liiga pikaks ... Igatahes päris hea lugemine, õige mitme huvitava mõttearendusega.
Tõlkijana oli kena lugeda Pilve Aare üle- ja sissevaadet Toropi Peetri teosesse "Tõlge ja kultuur", mida ma mõni aeg tagasi sirvisin ja panin kõrvale kui raamatu, mis on kindlasti vaja läbi lugeda - ajal, kui on aega, et sellesse korralikult süveneda, seda enam, et semiootika on üks selline (teadus?)valdkond, mille puhul mul on alati tekkinud kahtlane tunne, et muidu nähtavasti targad inimesed on miskipärast lihtsalt udutama ja täiesti lambist konstrueeritud konstruktsioone lahkama asunud ...
Omamoodi lõbusa vahepala pakkus Oja Arno kirjutis äsja lausa tiitliga Eesti Kirjanik 2012 pärjatud Friedenthali Meelise (tõsi, see ei saanud Sirbi artikli kirjutamise ajal veel teada olla, loomulikult) viimasest teosest, olles ühtaegu ülevaade neile, kes raamatut ise ei viitsi lugeda, kui ka lihtsalt nauditavalt kirja pandud lugu.
Nagu ikka, oli teaduslehekülgede tugevaim komponent pikk artikkel, sedakorda Kulli Kalevi sulest, küll ehk iseennast veidi palju kordav, aga siiski sõnumit selgesti esile toov lugu nähtavasti kõike (kuigi võib-olla samal ajal ka ei midagi) ütleva pealkirjaga "Olla elus". Paar mõtet selles on nii head, et neid tasub siin lausa tsiteerida.
Ent on ju kohe näha, et elu keskne omadus, nii nagu me seda kirjeldasime – otsinguolukord ehk miski organismile ses mõttes uus, et ta peab leidma lahenduse, on ju otsinguolukord üksnes siis, kui ei ole võimalik ette öelda, mis on lahendus. Sest kui seda on võimalik ette öelda, siis ei ole see ju enam otsing, siis see ei ole enam probleem. Seepärast siis oleme täpse loodusteadusliku keelega seda elu põhilist omadust kirjeldada püüdes suure raskuse ees.
[...]
Kui me lähme välja ja on igavene vihmane ilm, ütleme, et see ilm on halb. Aga ilm ei saa ju ise halb olla. See, mis võib olla halvem või parem või erinev, on meie enesetunne. Ühe ilma puhul me tunneme ennast ühtviisi, teinekord teistviisi. Aga keeles me omistame selle, mis on meie enesetunne, sinna väljapoole. Täiesti absurdne on ju öelda ilma kohta, et see on paha – ilm ei saa midagi valida. See, kes ei saa midagi valida, selle kohta ei saa öelda, on ta hea või halb.
Päris hea oli ka Treufeldti Roberti ülevaade Patarei vangla nime all tuntud hoonekompleksi saatusest ja võimalikust tulevikust. Eks see vahest natuke ühte auku kirjutatud oli, täpsemalt siis sõjamuuseumit soosides, aga ma võin öelda, et vähemalt mulle meeldiks kahtlemata, kui seal tegutseks muuseum (või ka muuseumid), mitte näituseks kasiino ...
Loetud: Sirp, 17.08.2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), USA jalgpalli kõrgliiga: New Yorgi Red Bulls - Portlandi Timbers (TV12), Das Rätsel der Sphinx (RTL2)
19.8.12
Laubased mõtted
Tänane päev möödus samuti tööväliselt ehk siis lusti ja lillepeo, täpsemalt küll lusti ja aiatööde tähe all. Hommikul venna juures ärganud ning mõelnud järele elu ja aknast avaneva vaate üle, leidsin, et tuleb siiski üles tõusta ja Kunglasse sõita, kuhu selleks ajaks olid kohale jõudnud juba ka ema ja ta poiss-sõber. Mis tähendas kiiret kehastumist usinalt vikatit liigutavaks ja muid maaelus vajalikke toiminguid tegevaks kalliks pojaks. Kui on mingi asi, mille omandamata jätmist ma tõsiselt kahetsen, siis on selleks oskus vikatit luisata. Vanaonu oskas seda imehästi ja eks ma natuke ta käest ju õppisin, aga kuidagi ikka väga viltu kisub tavaliselt: isegi kui tundub, et nüüd sai küll teravaks, siis kaua ei kipu see kestma, kindlasti vähem kui peaks. Aga noh, kuidagi ma siiski kõige sellega, mis kippus varjutama maa alla peitu pugenud kartuleid, toime tulin, et siis jätta järg kogenud kartulite paljastajale (mulle tavaliselt nii suuri käsitsemisoskusi nõudvat töövahendit nagu kartulikonks ei usaldata ...).
Aga ega see interluudium maaidülli saatel väga pikaks ei jäänud: parasjagu ähvardavalt lähedal on tõlke üleandmise tähtaeg, et innustada mind juba õhtul taas Tallinnasse tõttama. Selle teekonna vältel sai ka ära nähtud asi, mida nimetatakse Mäo reisiterminaliks. Kõrges bussis istudes tundus see küll väga tilluke ja äbarik olevat, iseäranis võrreldes kõrval asuvate majesteetlike peale-, maha-, ümber-, ära- ja teab-kuhu-kuradile-sõitudega, aga usutavasti maapinnal viibides võinuks tunne teistsugune olla.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Aga ega see interluudium maaidülli saatel väga pikaks ei jäänud: parasjagu ähvardavalt lähedal on tõlke üleandmise tähtaeg, et innustada mind juba õhtul taas Tallinnasse tõttama. Selle teekonna vältel sai ka ära nähtud asi, mida nimetatakse Mäo reisiterminaliks. Kõrges bussis istudes tundus see küll väga tilluke ja äbarik olevat, iseäranis võrreldes kõrval asuvate majesteetlike peale-, maha-, ümber-, ära- ja teab-kuhu-kuradile-sõitudega, aga usutavasti maapinnal viibides võinuks tunne teistsugune olla.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Pühabased mõtted
Natuke mõelnud, leidsin, et kuna reede, laupäev ja pühapäev moodustasid sujuva kolmainsuse minekust, olekust ja tulekust, siis pole põhjust hakata seda päevakaupa lahku ajama, vaid kirjutada ühe jutiga kõik kokku ja nii ausalt ära, kui südame tagavatsakeses tuksuv andmekaitseseadus lubab. Niisiis reede oli mineku, täpsemalt siis sünnipäevale mineku päev, mis algas poolkošmaarselt ja lõppes poolhämarolekus, seega kohaselt ühele korralikule nädalalõpu sissejuhatusele.
See poolkošmaar algas, kui täpne olla, jõudmisega Tallinna autobussijaama, kus ma taksouksest välja astudes avastasin end päris ootamatult keset tellinguid, lubjatolmu ja muud sellist, mida poleks osanud kuidagi oodata. Pisukese otsimise peale selgus, et see, mida ma algul pidasin tänuväärselt paigaldatud välikemmerguks, ongi nüüd Tallinna bussijaam, kus luugikestest ulatatakse pileteid. Olgu, istusin (siis veel pahaaimamatult) Pärnu bussi peale ja lootsin, et see ehitusmüra jääb nüüd selja taha, aga ei. Esimesed paarkümmend minutit, mille jooksul autobuss suutis läbida ehk nii kilomeetrikese ja ennast Ülemiste viaduktini läbi murda, möödusid samuti keset tellinguid ja muid ehituskonstruktsioone. Miskipärast tulid kohe meelde kõikvõimalikud õudusfilmid, kus heausksed inimesed jäävad mingisse väga kurja lõksu, kust nad enam üldse välja ei pääse ... Siiski õnnestus koobaste ja kollide rägastikust pääseda ilma suuremaid tükke enda väärtuslikust minast maha jätmata ja edasine sõit möödus märkimisväärsete ekstsessideta.
Pärnus aga selgus, et veidruste maailm pole veel ammendunud. Ohu poolest pealt tegi ettevaatlikuks ilmselge asjaolu, et ma olen kellelgi kuskil kindlalt luubi all: kui ma Tallinnas võtsin enesestmõistetavalt, et sain bussi peale koha nr 17, kuhu ma ka rõõmsalt maha räntsatasin. siis see, et Pärnu bussijaamas ulatati mulle meeldivalt naeratuse saatel samuti pilet, millel ilutses koht nr 17, tekitas juba tõsist rahutust. Bussis igaks juhuks istusingi teise koha peale ja kuigi ma ei pannud ka 17. koha peal midagi eriskummalist tähele, päästis see kindlasti mu ihu ja hinge ... Pärnust jäi veel ka mällu üks imetabane pildike kohaliku burgeriputka akna taga, mille vitriinis ilutsesid kõrvuti järgmised müügiartiklid: "Tulemasin 0.26 €" ja "Tulemasin tulega 0.60 €". See oleks lausa väärinud pilti, aga mul polnud muud visuaalse jäädvustamise mehhanismi (peale mälu, muidugi) kaasas kui mobiiltelefon ja selle puhul oli enam-vähem valida, kas teha pilt või hoida telefon siiski elu- ja helistamisvõimelisena seni, kuni jõuan lõplikku sihtpunkti. (Hiljem küll targemad inimesed selgitasid mulle, et mind hämmastanud kõrvutusel on oma sügav mõte: tõepoolest, esimene masin suudab tekitada ainult seda tuld, mida tulemasinalt ikka oodataksegi, teisele aga on juurde monteeritud "päris", see tähendab mittelooduslik tuli ehk taskulamp või midagi - nojah, seda saanuks kindlasti öelda kuidagi paremini, et ka musugused rumalad inimesed mõistaksid, aga vähemalt müsteerium sai lahendatud.)
Järgnevad paar ööpäeva möödusidki siis merelähedases, aga siiski mitte päris mereäärses kaunis maakohas sünnipäevalapse päeva tähistades ja järeltähistades. Millega kaasnes mitmesuguseid siinkohal täpsustamata jäävaid episoode. Täpsustamist võimaldavatest episoodidest võib ära mainida laupäeva ööd vastu pühapäeva, mil lõkke ääres mõnuledes sai ära näha ka mõned langevad "tähed", kuigi vähemalt nende tundide jooksul, mil meie silmad taevalaotust registreerida suutsid, mingit suurejoonelist sabatähtede lendu näha küll ei olnud. Siiski oli neid kindlasti rohkem kui mis tahes tavalisel ööl. Ja veel isikliku tähelepanuväärse elemendina jäi nendesse päevadesse üle tüki aja supi söömine - see tuli just ajal, kus organism oligi staadiumis, et supp sobis kehakinnituseks äärmiselt täpselt. Teine selline isiklik ja natuke kipitavam-valusam tähelepanek oli asjaolu, et suvi on jõudnud järku, kus ilmuvad välja need kõige jubedamad olevused maa peal, keda tavatsetakse nimetada parmudeks. Sääsed, kuigi ka mitte sugugi meeldivad olevused, on nende kõrval algajad poisikesed ... Siiski oli ilm piisavalt hea, üsna pideva tuulekesega ja mitte kõige päikeselisem, mis võib-olla ühelt poolt pärssis parmude tarmukust, aga teiselt poolt võimaldas hoida alal head tuju, nii et need ei muutunud üldiselt vastiku enesetunde krooniks, vaid pigem kergeks nuhtluseks, mille suhtes valvel olla.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
See poolkošmaar algas, kui täpne olla, jõudmisega Tallinna autobussijaama, kus ma taksouksest välja astudes avastasin end päris ootamatult keset tellinguid, lubjatolmu ja muud sellist, mida poleks osanud kuidagi oodata. Pisukese otsimise peale selgus, et see, mida ma algul pidasin tänuväärselt paigaldatud välikemmerguks, ongi nüüd Tallinna bussijaam, kus luugikestest ulatatakse pileteid. Olgu, istusin (siis veel pahaaimamatult) Pärnu bussi peale ja lootsin, et see ehitusmüra jääb nüüd selja taha, aga ei. Esimesed paarkümmend minutit, mille jooksul autobuss suutis läbida ehk nii kilomeetrikese ja ennast Ülemiste viaduktini läbi murda, möödusid samuti keset tellinguid ja muid ehituskonstruktsioone. Miskipärast tulid kohe meelde kõikvõimalikud õudusfilmid, kus heausksed inimesed jäävad mingisse väga kurja lõksu, kust nad enam üldse välja ei pääse ... Siiski õnnestus koobaste ja kollide rägastikust pääseda ilma suuremaid tükke enda väärtuslikust minast maha jätmata ja edasine sõit möödus märkimisväärsete ekstsessideta.
Pärnus aga selgus, et veidruste maailm pole veel ammendunud. Ohu poolest pealt tegi ettevaatlikuks ilmselge asjaolu, et ma olen kellelgi kuskil kindlalt luubi all: kui ma Tallinnas võtsin enesestmõistetavalt, et sain bussi peale koha nr 17, kuhu ma ka rõõmsalt maha räntsatasin. siis see, et Pärnu bussijaamas ulatati mulle meeldivalt naeratuse saatel samuti pilet, millel ilutses koht nr 17, tekitas juba tõsist rahutust. Bussis igaks juhuks istusingi teise koha peale ja kuigi ma ei pannud ka 17. koha peal midagi eriskummalist tähele, päästis see kindlasti mu ihu ja hinge ... Pärnust jäi veel ka mällu üks imetabane pildike kohaliku burgeriputka akna taga, mille vitriinis ilutsesid kõrvuti järgmised müügiartiklid: "Tulemasin 0.26 €" ja "Tulemasin tulega 0.60 €". See oleks lausa väärinud pilti, aga mul polnud muud visuaalse jäädvustamise mehhanismi (peale mälu, muidugi) kaasas kui mobiiltelefon ja selle puhul oli enam-vähem valida, kas teha pilt või hoida telefon siiski elu- ja helistamisvõimelisena seni, kuni jõuan lõplikku sihtpunkti. (Hiljem küll targemad inimesed selgitasid mulle, et mind hämmastanud kõrvutusel on oma sügav mõte: tõepoolest, esimene masin suudab tekitada ainult seda tuld, mida tulemasinalt ikka oodataksegi, teisele aga on juurde monteeritud "päris", see tähendab mittelooduslik tuli ehk taskulamp või midagi - nojah, seda saanuks kindlasti öelda kuidagi paremini, et ka musugused rumalad inimesed mõistaksid, aga vähemalt müsteerium sai lahendatud.)
Järgnevad paar ööpäeva möödusidki siis merelähedases, aga siiski mitte päris mereäärses kaunis maakohas sünnipäevalapse päeva tähistades ja järeltähistades. Millega kaasnes mitmesuguseid siinkohal täpsustamata jäävaid episoode. Täpsustamist võimaldavatest episoodidest võib ära mainida laupäeva ööd vastu pühapäeva, mil lõkke ääres mõnuledes sai ära näha ka mõned langevad "tähed", kuigi vähemalt nende tundide jooksul, mil meie silmad taevalaotust registreerida suutsid, mingit suurejoonelist sabatähtede lendu näha küll ei olnud. Siiski oli neid kindlasti rohkem kui mis tahes tavalisel ööl. Ja veel isikliku tähelepanuväärse elemendina jäi nendesse päevadesse üle tüki aja supi söömine - see tuli just ajal, kus organism oligi staadiumis, et supp sobis kehakinnituseks äärmiselt täpselt. Teine selline isiklik ja natuke kipitavam-valusam tähelepanek oli asjaolu, et suvi on jõudnud järku, kus ilmuvad välja need kõige jubedamad olevused maa peal, keda tavatsetakse nimetada parmudeks. Sääsed, kuigi ka mitte sugugi meeldivad olevused, on nende kõrval algajad poisikesed ... Siiski oli ilm piisavalt hea, üsna pideva tuulekesega ja mitte kõige päikeselisem, mis võib-olla ühelt poolt pärssis parmude tarmukust, aga teiselt poolt võimaldas hoida alal head tuju, nii et need ei muutunud üldiselt vastiku enesetunde krooniks, vaid pigem kergeks nuhtluseks, mille suhtes valvel olla.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Reedesed mõtted
Täiesti töövaba ning täieliselt lõbule ja lustile pühendatud päev, mille algus, keskpaik ja lõpp olid seotud ühe ja sama üritusega, nimelt kursuse kokkutulekuga. Täpsemalt siis nende inimeste kokkutulekuga, kel tekkis millalgi 1990. aastate algul tunne, et nad võiksid ajalugu õppida, ja kes 1992. aasta sügisel asusidki seda plaani Tartu ülikooli seinte vahel entusiastlikult ellu viima.
Varakult Tallinnast sõitma hakanud, olime ka varakult, et mitte öelda esimestena kohal kokkulepitud ürituse toimumispaigas, milleks oli üliõpilasseltsi Raimla hoone. Siiski mitte liiga vara, sest peagi hakkas teisigi tilkuma, olgu üksi-, kaksi- või rohkemakaupa. Kui eelmisel kokkutulekul kümne aasta möödumisel sisseastumisest Muhus oli meid kohal mu mäletamist mööda lausa suurem osa sisse astunud poolesajast inimesest, siis seekord oli tulnuid mõnevõrra vähem, aga siiski kokku kindlasti üle kahekümne. Nojah, ajad ja olud (eriti viimased, mis teisigi olles ja paigutudes oleks võinud ehk veel kümmekond inimest kohale tuua) teevad oma töö ... Tõsi, hilisemas ülekuulamisvoorus selgus, et õige paljud meist on seniajani ametis erialadel, mis on kas otseselt seotud ajalooga või siis vähemalt sellele piisavalt lähedal (või kui teisiti öelda, siis, kui ma just valesti aru ei saanud, ei ole kellestki meist saanud ei astrofüüsikut ega kombainerit, et valida ajaloost võimalikult kaugele jäävad erialad ...)
Üritusest endast võib liigselt eraviisilise kokkusaamise kohta paljastamata nii palju öelda, et nagu ikka sellised kokkutulekud, tähendas see megapalju suhtlemist, rõõmu ja nalja, lõbutsemist üleüldiselt ja nii edasi. Eriti inimestega, keda ei ole üldse pärast viimast kokkutulekut näinud ja kes tegutsevad sellega, millega nad tegutsevad, nii vaikselt, et nende nime isegi naljalt ei kuule.
Küll võib aga rääkida väikesest jalutuskäigust ümber ja läbi Tartu linna, mille ligikaudu pool seltskonnast ette võttis külastamaks kohti, kus meie õppetöö möödus või mis muudmoodi olulised olid. Pepleri/Pälsoni ühikas on nüüdseks täiesti teistsugune, on kuulda olnud, kuigi sinna me sisse ei pääsenud, et muutusi oma silmaga perra kaeda. Seevastu Tähe tänava õppehoonesse sai ja kuigi meid hoiatati, et seal, kus meie loengud käisid, on nüüd erakool või midagi, kuhu kuidagi ei pääse, selgus siiski, et kui uksi tõmmata, siis nad ka avanevad. Ja nii said ka need koridorid ja kohad üle vaadatud. Raamatukogus käis parajasti remont ning sinna sissepääs oli samuti tõkestatud, nii et ainuke meeldesööbiv asjaolu oli mu jaoks uus konstruktsioon purskkaevude juures, mis teadjamate inimeste selgituste kohaselt pidada olema Lotmani mälestusmärk. Mulle tundus see küll isegi segasem veel kui semiootika üldse ja rohkem mingist mahapõlenud tööstushoonest allesjäänud turritava sarrusena, aga ju ta siis on ...
Sealt üle Toome kulgedes oli hea näha, et vähemalt üks kurikuulus liutee on saanud plaatkatte ja korraliku käsipuu, nii et ehk on nüüd vähem neid, kes saavad ettekäändeks hilinemisele tuua murtud jala-, käe- või pealuu ... Ka toomkiriku tornid olla nüüd avatud külstajatele, nii et enam ei pea ennast proovile pannes mööda müüre turnima, et siis võidukalt ülevalt, nojah, mida iganes teha ... Jätsime küll sinna sisse astuma, osaliselt ka võõrkehana tunduva putka pärast, mis trepile viiva ukse ette oli püstitatud.
Peahoone oli samuti avatud nagu ikka ning sealgi oli üht-teist meenutada. Muu hulgas avastasime, et kuhugi trepi alla, just sellisesse harjakonkusse, milles elas maailmakuulus Harry Potter, on vähemalt uksele kinnitatud sildi järgi majutatud kunstiajaloo õppetool (kuigi hiljem selgus, et sama nimetust kandvad sildid on endiselt ka Lossi tänava hoones - segane ...) Marksu maja paistis samuti olevat korda tehtud - me ei hakanud küll sisse minema, sest ka erilisi mälestusi meil selle majaga ju pole, aga väidetavalt ei olevat teisel korrusel enam selliseid põrandaid, mis tekitasid kogu aeg kerge muremõtte, et kui loeng või miski algas teisel korrusel, siis kas ta seal ka lõpeb ... Lossi tänava õppehoone, kus meil pärast esimesi aastaid möödus nähtavasti suurem osa õppetööle kuluvast ajast, oli samuti lahti. Vähekogenud pilgule nagu minu oma, kes ma pole selles hoones oma aastat viisteist käinud, ei paistnud kuigi palju muutunud olevat. Arvatavasti polnudki.
Sellega meie ringkäik põhimõtteliselt ka lõppes. Jah, Tartus on selles mõttes hea käia vaheaegadega, et seal on ikka kõik samamoodi, aga kogu aeg tuleb ka midagi uut juurde, erinevalt näiteks eriti Tallinnast, kus juba aasta või vähemagagi võib pilt nii põhjalikult muutuda, et enam midagi ära ei tunne ega aru ei saa. Nii oli ka tagasitee kokkutuleku toimumispaika ikka vanamoodi tuttav, kuigi silma jäi, et täielikult on ära kadunud kunagine jubedus Toome peldikud ja juurde on tekkinud, kuidas öelda, tänav, mis kannab Hezeli nime (jälle tarkade inimeste teade: Tartus olla nüüd koos selle Hezeli nime kandvaga kaks tänavaks nimetatud asja, millel pole ühtegi hoonet).
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Mikko Patokallio, Juha Saarinen. Araabia kevade valel poolel (Diplomaatia 8/2012)
Varakult Tallinnast sõitma hakanud, olime ka varakult, et mitte öelda esimestena kohal kokkulepitud ürituse toimumispaigas, milleks oli üliõpilasseltsi Raimla hoone. Siiski mitte liiga vara, sest peagi hakkas teisigi tilkuma, olgu üksi-, kaksi- või rohkemakaupa. Kui eelmisel kokkutulekul kümne aasta möödumisel sisseastumisest Muhus oli meid kohal mu mäletamist mööda lausa suurem osa sisse astunud poolesajast inimesest, siis seekord oli tulnuid mõnevõrra vähem, aga siiski kokku kindlasti üle kahekümne. Nojah, ajad ja olud (eriti viimased, mis teisigi olles ja paigutudes oleks võinud ehk veel kümmekond inimest kohale tuua) teevad oma töö ... Tõsi, hilisemas ülekuulamisvoorus selgus, et õige paljud meist on seniajani ametis erialadel, mis on kas otseselt seotud ajalooga või siis vähemalt sellele piisavalt lähedal (või kui teisiti öelda, siis, kui ma just valesti aru ei saanud, ei ole kellestki meist saanud ei astrofüüsikut ega kombainerit, et valida ajaloost võimalikult kaugele jäävad erialad ...)
Üritusest endast võib liigselt eraviisilise kokkusaamise kohta paljastamata nii palju öelda, et nagu ikka sellised kokkutulekud, tähendas see megapalju suhtlemist, rõõmu ja nalja, lõbutsemist üleüldiselt ja nii edasi. Eriti inimestega, keda ei ole üldse pärast viimast kokkutulekut näinud ja kes tegutsevad sellega, millega nad tegutsevad, nii vaikselt, et nende nime isegi naljalt ei kuule.
Küll võib aga rääkida väikesest jalutuskäigust ümber ja läbi Tartu linna, mille ligikaudu pool seltskonnast ette võttis külastamaks kohti, kus meie õppetöö möödus või mis muudmoodi olulised olid. Pepleri/Pälsoni ühikas on nüüdseks täiesti teistsugune, on kuulda olnud, kuigi sinna me sisse ei pääsenud, et muutusi oma silmaga perra kaeda. Seevastu Tähe tänava õppehoonesse sai ja kuigi meid hoiatati, et seal, kus meie loengud käisid, on nüüd erakool või midagi, kuhu kuidagi ei pääse, selgus siiski, et kui uksi tõmmata, siis nad ka avanevad. Ja nii said ka need koridorid ja kohad üle vaadatud. Raamatukogus käis parajasti remont ning sinna sissepääs oli samuti tõkestatud, nii et ainuke meeldesööbiv asjaolu oli mu jaoks uus konstruktsioon purskkaevude juures, mis teadjamate inimeste selgituste kohaselt pidada olema Lotmani mälestusmärk. Mulle tundus see küll isegi segasem veel kui semiootika üldse ja rohkem mingist mahapõlenud tööstushoonest allesjäänud turritava sarrusena, aga ju ta siis on ...
Sealt üle Toome kulgedes oli hea näha, et vähemalt üks kurikuulus liutee on saanud plaatkatte ja korraliku käsipuu, nii et ehk on nüüd vähem neid, kes saavad ettekäändeks hilinemisele tuua murtud jala-, käe- või pealuu ... Ka toomkiriku tornid olla nüüd avatud külstajatele, nii et enam ei pea ennast proovile pannes mööda müüre turnima, et siis võidukalt ülevalt, nojah, mida iganes teha ... Jätsime küll sinna sisse astuma, osaliselt ka võõrkehana tunduva putka pärast, mis trepile viiva ukse ette oli püstitatud.
Peahoone oli samuti avatud nagu ikka ning sealgi oli üht-teist meenutada. Muu hulgas avastasime, et kuhugi trepi alla, just sellisesse harjakonkusse, milles elas maailmakuulus Harry Potter, on vähemalt uksele kinnitatud sildi järgi majutatud kunstiajaloo õppetool (kuigi hiljem selgus, et sama nimetust kandvad sildid on endiselt ka Lossi tänava hoones - segane ...) Marksu maja paistis samuti olevat korda tehtud - me ei hakanud küll sisse minema, sest ka erilisi mälestusi meil selle majaga ju pole, aga väidetavalt ei olevat teisel korrusel enam selliseid põrandaid, mis tekitasid kogu aeg kerge muremõtte, et kui loeng või miski algas teisel korrusel, siis kas ta seal ka lõpeb ... Lossi tänava õppehoone, kus meil pärast esimesi aastaid möödus nähtavasti suurem osa õppetööle kuluvast ajast, oli samuti lahti. Vähekogenud pilgule nagu minu oma, kes ma pole selles hoones oma aastat viisteist käinud, ei paistnud kuigi palju muutunud olevat. Arvatavasti polnudki.
Sellega meie ringkäik põhimõtteliselt ka lõppes. Jah, Tartus on selles mõttes hea käia vaheaegadega, et seal on ikka kõik samamoodi, aga kogu aeg tuleb ka midagi uut juurde, erinevalt näiteks eriti Tallinnast, kus juba aasta või vähemagagi võib pilt nii põhjalikult muutuda, et enam midagi ära ei tunne ega aru ei saa. Nii oli ka tagasitee kokkutuleku toimumispaika ikka vanamoodi tuttav, kuigi silma jäi, et täielikult on ära kadunud kunagine jubedus Toome peldikud ja juurde on tekkinud, kuidas öelda, tänav, mis kannab Hezeli nime (jälle tarkade inimeste teade: Tartus olla nüüd koos selle Hezeli nime kandvaga kaks tänavaks nimetatud asja, millel pole ühtegi hoonet).
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Mikko Patokallio, Juha Saarinen. Araabia kevade valel poolel (Diplomaatia 8/2012)
17.8.12
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev. Täna andis kirjastus teada, et lõpuks on ilmunud järjekordne tõlge, Bellamy Christopheri "Absoluutne sõda". Mis oli ka tubli tükk tõlkimist, higi, verd ja vaeva, kuigi ehk mitte nii palju kui raamatus kirjeldatud meestel ja naistel. Aga ka naudingut, sest autor on üks neist, kes üritab vaadata asju nii, nagu nad on, mõnikord lausa äärmuslikult triviaalselt, mida ent on samuti vaja, et mõnedki asjad selgemaks saaksid. (Nojah, nauding oli minupoolne - kindlasti ei valmistanud kirjastusele naudingut, et selle tõlkimine nii kaua aega võttis ...) Nii et üle tüki aja taas midagi ... loodetavasti tuleb neid, raamatuid siis, sel aastal siiski veel mõni.
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Sündmus (TV3), Salajane ladu 13 (Universal), Eureka (TV6)
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Sündmus (TV3), Salajane ladu 13 (Universal), Eureka (TV6)
16.8.12
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Täna õhtul võis taas nautida jalgpalli. Ja jah, just nautida, kuigi tegu oli kõigest sõpruskohtumisega Eesti ja Poola vahel. Viimased EMi eelsed Eesti koondise mängud jätsid suhteliselt hapu maigu suhu ja isegi tekkinud veendumusest, et nondes kaotustes ja üldse kesises mängus oli rohkem süüdi väsimus hooajast ja üürikese puhkuse võimalus kui miski muu, hoolimata kerkis hinge ometi pelgus, et väga tubli esitus EMi valiksarjas oli selline pimeda kana moodi tera. Täna aga paistis, et see pelgus oli asjatu - kuigi selguse annab mõistagi septembris algav MMi valiksari. Igatahes mängis Eesti täna hästi, isegi väga hästi. Poola on ka üsna sobiv vastane, kelle peal sellist mängu näidata: FIFA edetabelis ligikaudu meiega võrdne ja ka äsjase EMi mängudes nähtu põhjal just selline meeskond, kellest Eesti ei pruugi sugugi jagu saada, aga kes kindlasti pole ka sel määral üle nagu päris tippmeeskonnad. Mäng oli küllaltki tasavägine, kuigi ehk võib-olla isegi mõningase üllatusena Eesti kerge ülekaaluga, ja see, et lõppskoor jäi 1:0 Eesti kasuks peaaegu viimasel hetkel, juba üleminutitel tulnud väravast, ei olnud sugugi ettemääratud, vaid pigem kogu mängu kestnud tubli tegutsemise vääriline tulemus. Ja eriti hea oli näha seda, et - kui ametlikes mängudes võib teha ainult kolm vahetust, siis sõprusmängudes märksa rohkem, tavaliselt kuus, mõnikord isegi veel enam - kuidas ka mehi ei vahetatud, suutis meeskond tervikuna kogu aeg "pildis olla", ei olnud ühtegi mõõnaperioodi, mis mõnikord kipuvad koondise mängu sisse tulema. Nojah, võib-olla oli see just sellest tingitud, et vahetusi võis rohkem teha, aga igatahes paistis koostöö sujuvat ja võitlusvaim ka tugev olevat.
Üks asi veel, mis eile jäi ära märkimata, aga millest tuleks siiski kõnelda. Üleeile õhtul anti teada kontoritööpaketi Calligra uue väljalaske 2.5 ilmumisest. Ma mõtlesin korra sellest eraldi uudise teha, aga nii väljalasketeade kui ka (tõsi, napid) isiklikud proovimised näitavad, et väga palju uut selles ei ole, nii et vahest piisab ka, kui see niisama, tavalise päevasissekande all ära märkida. Vahest kõige tähtsamad uuendused on tekstitöötlusrakenduses Words (teksti)tabelite redigeerimise ja teksti muude elementide ümber mähkimise tuntav täiustamine, joonistamisrakenduses Krita kompositsioonidokk, mis peaks võimaldama hõlpsalt valmistada piltlugusid (storyboard) ning mõned uued impordifiltrid (Visio, Works, xfig), samuti MS Office'i filtrite ehk teisisõnu ühilduvuse märkimisväärne parandamine. Ja sellega paraku tähelepandavad uuendused mu arusaamist mööda valdavalt lõpevad.
Miks ma aga Calligra uut versiooni siiski ära tahtsin mainida, on eelkõige asjaolu, et kohe pärast seda tuli ka teade ühe uue rakenduse loomise kohta, mis kannab nime Calligra Author. Nagu teadlikumad inimesed nimestki oletada võivad, on sel teatavaid ühisjooni Apple'i sünnitise iBooks Authoriga (vt ka ühe autori sellekohaseid selgitusi). Ehk teisisõnu, loodetavasti juba väljalaskes 2.6, mis peaks ilmavalgust nägema aasta lõpul, on Calligral pakkuda rakendus, mis võimaldab algusest peale kuni lõpuni välja luua ühe korraliku e-raamatu. Nagu teates öeldakse, on see eelkõige mõeldud ilukirjanikele või siis näiteks õpikukirjutajatele. Ma usun, et kui see õnnestub edukalt teostada, siis võib see kergesti tõusta praeguse Calligra lipulaeva Krita kõrval üheks argumendiks, miks just seda kontoritööpaketti kasutada. (Ehkki samal ajal tuleb nentida, et Words on seniajani vähemalt tõsisema töö jaoks üpris õnnetus seisus, aga see-eest räägitakse (mu enda kasutamine piirdub sporaadilise proovimisega, sedagi rohkem tõlkimise huvides, nii et oma kogemustest ma mingeid järeldusi teha ei julge), et tabelarvutuse rakendus Sheets ja esitlusrakendus Stage on päris asjalikud.)
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), jalgpalli sõprusmäng Eesti-Poola (ETV)
Täna õhtul võis taas nautida jalgpalli. Ja jah, just nautida, kuigi tegu oli kõigest sõpruskohtumisega Eesti ja Poola vahel. Viimased EMi eelsed Eesti koondise mängud jätsid suhteliselt hapu maigu suhu ja isegi tekkinud veendumusest, et nondes kaotustes ja üldse kesises mängus oli rohkem süüdi väsimus hooajast ja üürikese puhkuse võimalus kui miski muu, hoolimata kerkis hinge ometi pelgus, et väga tubli esitus EMi valiksarjas oli selline pimeda kana moodi tera. Täna aga paistis, et see pelgus oli asjatu - kuigi selguse annab mõistagi septembris algav MMi valiksari. Igatahes mängis Eesti täna hästi, isegi väga hästi. Poola on ka üsna sobiv vastane, kelle peal sellist mängu näidata: FIFA edetabelis ligikaudu meiega võrdne ja ka äsjase EMi mängudes nähtu põhjal just selline meeskond, kellest Eesti ei pruugi sugugi jagu saada, aga kes kindlasti pole ka sel määral üle nagu päris tippmeeskonnad. Mäng oli küllaltki tasavägine, kuigi ehk võib-olla isegi mõningase üllatusena Eesti kerge ülekaaluga, ja see, et lõppskoor jäi 1:0 Eesti kasuks peaaegu viimasel hetkel, juba üleminutitel tulnud väravast, ei olnud sugugi ettemääratud, vaid pigem kogu mängu kestnud tubli tegutsemise vääriline tulemus. Ja eriti hea oli näha seda, et - kui ametlikes mängudes võib teha ainult kolm vahetust, siis sõprusmängudes märksa rohkem, tavaliselt kuus, mõnikord isegi veel enam - kuidas ka mehi ei vahetatud, suutis meeskond tervikuna kogu aeg "pildis olla", ei olnud ühtegi mõõnaperioodi, mis mõnikord kipuvad koondise mängu sisse tulema. Nojah, võib-olla oli see just sellest tingitud, et vahetusi võis rohkem teha, aga igatahes paistis koostöö sujuvat ja võitlusvaim ka tugev olevat.
Üks asi veel, mis eile jäi ära märkimata, aga millest tuleks siiski kõnelda. Üleeile õhtul anti teada kontoritööpaketi Calligra uue väljalaske 2.5 ilmumisest. Ma mõtlesin korra sellest eraldi uudise teha, aga nii väljalasketeade kui ka (tõsi, napid) isiklikud proovimised näitavad, et väga palju uut selles ei ole, nii et vahest piisab ka, kui see niisama, tavalise päevasissekande all ära märkida. Vahest kõige tähtsamad uuendused on tekstitöötlusrakenduses Words (teksti)tabelite redigeerimise ja teksti muude elementide ümber mähkimise tuntav täiustamine, joonistamisrakenduses Krita kompositsioonidokk, mis peaks võimaldama hõlpsalt valmistada piltlugusid (storyboard) ning mõned uued impordifiltrid (Visio, Works, xfig), samuti MS Office'i filtrite ehk teisisõnu ühilduvuse märkimisväärne parandamine. Ja sellega paraku tähelepandavad uuendused mu arusaamist mööda valdavalt lõpevad.
Miks ma aga Calligra uut versiooni siiski ära tahtsin mainida, on eelkõige asjaolu, et kohe pärast seda tuli ka teade ühe uue rakenduse loomise kohta, mis kannab nime Calligra Author. Nagu teadlikumad inimesed nimestki oletada võivad, on sel teatavaid ühisjooni Apple'i sünnitise iBooks Authoriga (vt ka ühe autori sellekohaseid selgitusi). Ehk teisisõnu, loodetavasti juba väljalaskes 2.6, mis peaks ilmavalgust nägema aasta lõpul, on Calligral pakkuda rakendus, mis võimaldab algusest peale kuni lõpuni välja luua ühe korraliku e-raamatu. Nagu teates öeldakse, on see eelkõige mõeldud ilukirjanikele või siis näiteks õpikukirjutajatele. Ma usun, et kui see õnnestub edukalt teostada, siis võib see kergesti tõusta praeguse Calligra lipulaeva Krita kõrval üheks argumendiks, miks just seda kontoritööpaketti kasutada. (Ehkki samal ajal tuleb nentida, et Words on seniajani vähemalt tõsisema töö jaoks üpris õnnetus seisus, aga see-eest räägitakse (mu enda kasutamine piirdub sporaadilise proovimisega, sedagi rohkem tõlkimise huvides, nii et oma kogemustest ma mingeid järeldusi teha ei julge), et tabelarvutuse rakendus Sheets ja esitlusrakendus Stage on päris asjalikud.)
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), jalgpalli sõprusmäng Eesti-Poola (ETV)
15.8.12
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tegin üürikese pausi väljaskäiguga elukohajärgsesse kauplusse koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil. Muidu rien.
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal)
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal)
14.8.12
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
PS. Jah, ma olin vahepeal mõned päevad ära ja eemal. Ja sellest ma veel ei kirjuta, nii et nädalavahetuse "mõtted" ilmuvad hiljem - saabki kord tekitada ajalise katkestuse (oh, kui populaarne paistab see sõna viimasel ajal olevat) ja lasta möödanikul olla hilisemast hilisem :-)
Loetud: Arvutimaailm 7-8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Putin, Venemaa ja lääs (ETV), Meedium (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: eestlaste kaks suguharu (Postimees, 13.08.2012)
PS. Jah, ma olin vahepeal mõned päevad ära ja eemal. Ja sellest ma veel ei kirjuta, nii et nädalavahetuse "mõtted" ilmuvad hiljem - saabki kord tekitada ajalise katkestuse (oh, kui populaarne paistab see sõna viimasel ajal olevat) ja lasta möödanikul olla hilisemast hilisem :-)
Loetud: Arvutimaailm 7-8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Putin, Venemaa ja lääs (ETV), Meedium (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: eestlaste kaks suguharu (Postimees, 13.08.2012)
10.8.12
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestasid mõned jätkulood ning lugu, mille tõlkisin Postimehe hüvanguks. Jätkulugudest esimene oli eilse päeva jätk. Selgus, et sotsialism ja kapitalism on ühesugused siiski selles mõttes, et kui midagi kuidagi kuskil ei leidu, siis kuskil leidub seda ometi ja tavaliselt kohe suuremas koguses. Ja jõuab sinna õigesse kohta ikka suuliste juhatuste peale, mis ei pea alati tulemagi sosinal ja sõprade käest, vaid isegi võhivõõrad võivad täiesti aidata. Ja tolles õiges kohas on siis valik mõistagi nii suur juba, et ole nagu kuus Buridani eeslit korraga, ikka ei oska õiget valida ja tahaks otsekui näljapaistetuse küüsist pääsenu kahmata kohe kõike ja korraga. Vanusega on muidugi enesevalitsust ja elutarkust või kuidas seda nimetatakse juurde tulnud, nii et suutsin end siiski taltsutada ja valida pakutava seast selle, mis tundus olevat kõige õigem ja parem.
Teine jätkulugu oli eelmise nädala kergelt nurjunud Mageia sõprade koosviibimisele, kus ma põhimõtteliselt üksi kohal olin. Teiste tavapäraste kohalviibijate arvates oli just täna, nädal hiljem õige aeg korraldada tegelik sellekuine koosviibimine. Kuhu ma siis usinalt kohale läksin ja seekord nagu kord ja kohus viimase ehk neljandana laekusin, mõnda aega head seltskonda nautisin - ning seejärel ka esimesena lahkusin.
Varajase lahkumise põhjus oli ilmselge: olümpiajalgpalli finaal, kus vastamisi eelmise aasta MMi finaalpaar USA ja Jaapan. See matš põhjustas mulle juba eelnevalt korraliku šoki, sest avastasin, et ETV, millele muidu naiste jalgpall on olnud üdini võõras asi, nii et isegi eelmise aasta MMi mainiti spordiuudistes vaid möödaminnes, oli võtnud tänase finaali näitamise oma kavva. Küll ETV2 kanali peal, aga asi seegi. Ma kahtlesin sellises imeasjas viimase hetkeni, aga tõepoolest, seda mängu ETV näitas. Ja kommentaatoridki olid täiesti tasemel, millele aitas muidugi kaasa ka see, et üks neist on ka muidu jalgpalliga seotud. Mängust endast võib öelda nii palju, et mõlemad võistkonnad olid üdini täis tahtmist võitu saada: USA revanši eelmise aasta napi kaotuse tõttu, Jaapan kindlustamaks oma tollesamuse mänguga kulmineerunud võidukat jada. Aga läks siiski nii, et ameeriklannad näitasid, miks FIFA edetabelis on nemad esimesel ja Jaapan kolmandal kohal. Huvitaval kombel kulus neil mõlemal poolajal kaheksa minutit käimasaamiseks, mis päädis siis väravaga, mõlemad sealjuures ühe ja sama mängija, Lloydi esituses. Ei saa kuidagi öelda, et jaapanlannade ind oleks esimese või isegi teise värava järel kuidagi vähenenud ning ühe nad suutsidki lõpuks sisse saada. Oli neil ka teine ülihea võimalus, üks ühele USA väravavahiga, aga Hope Solo näitas eredalt, miks teda peetakse maailma parimaks kollkipperiks (vähemalt naiste seas) - no ja ilmselt vedas noorukest Iwabuchit ka närv alt, sest olukord oli küll selline, kust lihtsalt oleks pidanud värav tulema. Aga sellest hoolimata oli pärast Jaapani ainsat väravat ameeriklannadel rohkem võimalusi oma kolmas värav lüüa kui jaapanlannadel seisu viigistadagi, rääkimata juhtima minekust. Mis kajastus ilmekalt ka mängu järel õige mitme jaapanlanna pisaraist pulbitsevais näoilmeis - ja mõistagi ameeriklannade triumfeerivas patseerimises ja karglemises mööda väljakut.
Loetud: [digi] august 2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), OM jalgpall: USA-Jaapan (ETV2), Eureka (TV6)
Teine jätkulugu oli eelmise nädala kergelt nurjunud Mageia sõprade koosviibimisele, kus ma põhimõtteliselt üksi kohal olin. Teiste tavapäraste kohalviibijate arvates oli just täna, nädal hiljem õige aeg korraldada tegelik sellekuine koosviibimine. Kuhu ma siis usinalt kohale läksin ja seekord nagu kord ja kohus viimase ehk neljandana laekusin, mõnda aega head seltskonda nautisin - ning seejärel ka esimesena lahkusin.
Varajase lahkumise põhjus oli ilmselge: olümpiajalgpalli finaal, kus vastamisi eelmise aasta MMi finaalpaar USA ja Jaapan. See matš põhjustas mulle juba eelnevalt korraliku šoki, sest avastasin, et ETV, millele muidu naiste jalgpall on olnud üdini võõras asi, nii et isegi eelmise aasta MMi mainiti spordiuudistes vaid möödaminnes, oli võtnud tänase finaali näitamise oma kavva. Küll ETV2 kanali peal, aga asi seegi. Ma kahtlesin sellises imeasjas viimase hetkeni, aga tõepoolest, seda mängu ETV näitas. Ja kommentaatoridki olid täiesti tasemel, millele aitas muidugi kaasa ka see, et üks neist on ka muidu jalgpalliga seotud. Mängust endast võib öelda nii palju, et mõlemad võistkonnad olid üdini täis tahtmist võitu saada: USA revanši eelmise aasta napi kaotuse tõttu, Jaapan kindlustamaks oma tollesamuse mänguga kulmineerunud võidukat jada. Aga läks siiski nii, et ameeriklannad näitasid, miks FIFA edetabelis on nemad esimesel ja Jaapan kolmandal kohal. Huvitaval kombel kulus neil mõlemal poolajal kaheksa minutit käimasaamiseks, mis päädis siis väravaga, mõlemad sealjuures ühe ja sama mängija, Lloydi esituses. Ei saa kuidagi öelda, et jaapanlannade ind oleks esimese või isegi teise värava järel kuidagi vähenenud ning ühe nad suutsidki lõpuks sisse saada. Oli neil ka teine ülihea võimalus, üks ühele USA väravavahiga, aga Hope Solo näitas eredalt, miks teda peetakse maailma parimaks kollkipperiks (vähemalt naiste seas) - no ja ilmselt vedas noorukest Iwabuchit ka närv alt, sest olukord oli küll selline, kust lihtsalt oleks pidanud värav tulema. Aga sellest hoolimata oli pärast Jaapani ainsat väravat ameeriklannadel rohkem võimalusi oma kolmas värav lüüa kui jaapanlannadel seisu viigistadagi, rääkimata juhtima minekust. Mis kajastus ilmekalt ka mängu järel õige mitme jaapanlanna pisaraist pulbitsevais näoilmeis - ja mõistagi ameeriklannade triumfeerivas patseerimises ja karglemises mööda väljakut.
Loetud: [digi] august 2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), OM jalgpall: USA-Jaapan (ETV2), Eureka (TV6)
9.8.12
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millest siiski oma tubli, ent piiratud osa võttis mitmesuguste ülesannete täitmiseks ja ihaluste rahuldamiseks tarvilik väljaskäik. Taas kord pidin tõdema, et sotsialism ja kapitalism on üdini erinevad. Kui sotsialismi viljastavates tingimustes polnud õieti kunagi midagi saada ja võisid olla maru õnnelik, kui üldse midagi said, siis kapitalismi viljastavates tingimustes on saada kõike ja rohkelt ja igal pool, välja arvatud ainult seda, mida sa parajasti kõige rohkem tahad, kui see peaks olema vähegi midagi enamat kui kõige tavalisem konveierikaup. Aga noh, eks näis: nagu sotsialismi ajal räägiti, et keegi olla kusagil siiski näinud, nii räägitakse sama juttu ka kapitalismi ajal ja äkki õnnestub isegi endal näha :-)
Väljaskäigu üks osa viis mind ka kandekeskusse, sest mõne päeva eest oli koju tulnud postipaki teade. Mis üsna jahmatas, sest enda teada ei olnud mul kuskilt midagi parajasti saada. Kandekeskuses pakki kätte saades ei kippunud jahmatus sugugi kahanema, sest selle peale oli kirjutatud, et saatja on Koolibri kirjastus. Millega mul on küll suhteid olnud, aga mitte viimasel ajal, nii et ma ei osanud arvatagi, mis ja miks ja kuidas seal pakis võib olla. Juba kodus pakki lahti võttes selgus, et sees on raamat - mis muidugi polnud iseenesest üllatus, arvestades nii mind kui ka saatjat - pealkirjaga "Budismi lühiajalugu". Mille üle ma olin muidugi rõõmus, aga siiski piidlesin raamatut tükk aega kahtlevalt ja kahtlustavalt, oskamata kuidagi arvata, miks see mulle on saadetud. Kuni lõpuks plahvatas: jah, muidugi, ma lugesin ju viimasest Horisondist, et olin sealse mälumängu vastuste eest auhinna saanud ja see oli just seesama raamat! Aga jah, pakis ega raamatus ei olnud mingit viidet ega vihjetki seosele Horisondi või tolle mälumänguga. Igatahes hea meel oli küll, kuigi arvestades mu kogemusi auhindade võitmisega, tuleb tõdeda, et tõenäoliselt on nüüd Horisondi jagatavate auhindade limiit täis ...
Linnas liikumise ajal jäi silma veel üks asi, mis hetkeks tekitas kummastava tunde, et toimunud on kerge ajanihe, enne kui trollisahin ja automürin mind taas maa peale tagasi tõid. Nimelt sõitis kõnniteel must mööda jalgrattur, kes oleks justkui välja astunud hiljuti tõlgitud raamatu "Hitleri armee" lehekülgedelt: ratas kenasti väliroheline ja peas täiesti korralik M-35 kiiver. Nojah, järele mõeldes tuleb küll nentida, et ülejäänud rõivastus läks raamatupildist veidi või isegi rohkem kui veidi lahku ning rataski oli veidi õrnemat, tänapäevasemat sorti, mitte militaarväljalase aastakümnete tagant. Igal juhul oli põnev sellist vaatepilti Tallinna tänavatel näha.
Täna jäi silme ette ka üks kodumaine kirjutis, õigemini lausa kirjutiste tsükkel mulle küllaltki huvipakkuval ristisõdade teemal. Päris tore, et leidub inimesi, kel jagub aega ja tahtmist mis tahes põhjusel pähe kinni jäänud teadmisi ja mõtteid kirja panna. Nojah, stiili üle saaks seal ilmselt palju nuriseda ja õrnema hingega keeletoimetajad läheksid näost kaameks ja kukuksid heleda häälega kiljuma, rääkimata sellest, et tekstis on ka mõningaid selgeid eksimusi, aga kui ma mõtlen näiteks enda püha Patricku venima jäänud ja praeguseks päris suikvel, et mitte öelda surmaunes projektile, siis tuleb ainult tunnustada visadust ja tahtmist niimoodi oma rida ajada ...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Sündmus (TV3)
Väljaskäigu üks osa viis mind ka kandekeskusse, sest mõne päeva eest oli koju tulnud postipaki teade. Mis üsna jahmatas, sest enda teada ei olnud mul kuskilt midagi parajasti saada. Kandekeskuses pakki kätte saades ei kippunud jahmatus sugugi kahanema, sest selle peale oli kirjutatud, et saatja on Koolibri kirjastus. Millega mul on küll suhteid olnud, aga mitte viimasel ajal, nii et ma ei osanud arvatagi, mis ja miks ja kuidas seal pakis võib olla. Juba kodus pakki lahti võttes selgus, et sees on raamat - mis muidugi polnud iseenesest üllatus, arvestades nii mind kui ka saatjat - pealkirjaga "Budismi lühiajalugu". Mille üle ma olin muidugi rõõmus, aga siiski piidlesin raamatut tükk aega kahtlevalt ja kahtlustavalt, oskamata kuidagi arvata, miks see mulle on saadetud. Kuni lõpuks plahvatas: jah, muidugi, ma lugesin ju viimasest Horisondist, et olin sealse mälumängu vastuste eest auhinna saanud ja see oli just seesama raamat! Aga jah, pakis ega raamatus ei olnud mingit viidet ega vihjetki seosele Horisondi või tolle mälumänguga. Igatahes hea meel oli küll, kuigi arvestades mu kogemusi auhindade võitmisega, tuleb tõdeda, et tõenäoliselt on nüüd Horisondi jagatavate auhindade limiit täis ...
Linnas liikumise ajal jäi silma veel üks asi, mis hetkeks tekitas kummastava tunde, et toimunud on kerge ajanihe, enne kui trollisahin ja automürin mind taas maa peale tagasi tõid. Nimelt sõitis kõnniteel must mööda jalgrattur, kes oleks justkui välja astunud hiljuti tõlgitud raamatu "Hitleri armee" lehekülgedelt: ratas kenasti väliroheline ja peas täiesti korralik M-35 kiiver. Nojah, järele mõeldes tuleb küll nentida, et ülejäänud rõivastus läks raamatupildist veidi või isegi rohkem kui veidi lahku ning rataski oli veidi õrnemat, tänapäevasemat sorti, mitte militaarväljalase aastakümnete tagant. Igal juhul oli põnev sellist vaatepilti Tallinna tänavatel näha.
Täna jäi silme ette ka üks kodumaine kirjutis, õigemini lausa kirjutiste tsükkel mulle küllaltki huvipakkuval ristisõdade teemal. Päris tore, et leidub inimesi, kel jagub aega ja tahtmist mis tahes põhjusel pähe kinni jäänud teadmisi ja mõtteid kirja panna. Nojah, stiili üle saaks seal ilmselt palju nuriseda ja õrnema hingega keeletoimetajad läheksid näost kaameks ja kukuksid heleda häälega kiljuma, rääkimata sellest, et tekstis on ka mõningaid selgeid eksimusi, aga kui ma mõtlen näiteks enda püha Patricku venima jäänud ja praeguseks päris suikvel, et mitte öelda surmaunes projektile, siis tuleb ainult tunnustada visadust ja tahtmist niimoodi oma rida ajada ...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Sündmus (TV3)
8.8.12
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal)
7.8.12
Esmabased mõtted
Teinud täna hommikul silmad lahti ja natuke maailma uudistanud ning selgusele jõudnud asjade, tähtede ja muude maailma moodustatavate elementide praeguses seisus, jõudsin järeldusele, et tavalise esmaspäeva asemel peab tulema tavaline tööpäev. Ehk teisisõnu, vaba tarkvara peab ootama, kuni ma põhitööga ehk raamatuga lõpule jõuan või vähemalt sellisesse seisu, et praegu valgusekiirusel läheneva tähtaja liikumine muutuks aeglasemaks ja talutavamaks. Mida aga tõenäoliselt naljalt ei juhtu, sest (tõlke)tahhüonid on väga tõrksad kiirust vähendama, sestap on usutav, et ma jõuan taas tarkvara tõlkimise kallale millalgi septembris, võib-olla ka veel augusti lõpul, aga mitte varem. Õnneks praegu ka midagi ei tollel rindel ei põle.
Täna üritasin taas olümpiajalgpalli vaadata, kasutades ära juhust, et üks anonüümseks jääda soovinud isik soovitas mulle head saiti, kus seda teha saab. Ja jõudsin juba nii tema kui ka kogu ülejäänud maailma maapõhja ja kaugemalegi kiruda ja saata, kui otse poolfinaalide eel selgus, et see lehekülg sugugi ei tööta. Natuke katsetanud, leidsin, et tegelikult tuleks kiruda ja sõimata ikka ennast, sest ükski Flashi-põhine asi enam ei töötanud, mis ilmselgelt ei olnud lehekülgede, vaid mu enda probleem. Mõningase sudimise peale, millega kaasnes ka väike tarkvara uuendamine (suurt, mis sisaldab ette teadaolevalt võimalikke ohte, ei riski ma enne praeguse tõlke lõpetamist ette võtta), saigi asi taas tööle ja nii võib tänase päeva kokkuvõtteks positiivse poole pealt öelda, et soovitatud sait andis mulle usku muidu mõttetuks peetud Eurovisiooni vajalikkusse :-) - sait nimelt on http://www.eurovisionsports.tv/london2012/.
Prantsuse-Jaapani mäng oli oodatult ja poolfinaalile kohaselt äärmiselt võitluslik ja algusest peale oli selge, et prantslannad on selges ülekaalus ja ründavam pool. Kuni jaapanlannad lõid esimese värava. See vaid süvendas prantslannade võitlusindu ja rünnakulaviin Jaapani värava alla aina kasvas. Kuni jaapanlannad lõid teise värava. Kui oma silmaga poleks näinud, poleks uskunud, et prantslannad suudavad vunki veel juurde keerata, aga seda nad tegid - mängu lõpp möödus peaaegu eranditult Jaapani kuueteistkastis ja selle piiridel. Kuni neil rängalt vedas, et Jaapan tulistas posti ehk jättis sisuliselt sisse löömata ... Prantslannadel polnud pealegi 1:2 kaotuses suurt kedagi teist ka süüdistada: esimese värava koperdas ära nende enda väravavaht, teisegi puhul oleks ta ehk võinud parem olla (kuigi see kaldus tublisti nende iluväravate poole, kus väravavahil väga palju enam teha ei ole) ja vahepeal anti nende kasuks ka penalti, mille nad oskasid mööda lüüa ... Mängu lõpus üritasid jaapanlannad näidata, et ka nemad oskavad nurgalipumängu, aga väga hästi see neil siiski välja ei tulnud, vaevalt minuti suutsid seda teha, sedagi teise nurgalöögi abiga.
Kui juba see oli mäng, mille kohta pole patt kasutada sõna dramaatiline, siis veelgi enam sobib seda kasutada teise poolfinaali kohta, milles vastakuti vanad naabrid USA ja Kanada. Viimased suutsid üsna ruttu ameeriklannadele värava sisse saada, mis lõi viimased üsna tummaks kuni esimese poolaja lõpuni. Teisel poolajal hakkas aga väravaid kui kuulipritsist tulema, ent kuigi mõlemad pingutasid ja ponnistasid lõpuni välja, oli normaalaja lõppedes seis siiski viigis 3:3. Võimsad rünnakud ei lakanud ka lisaajal, aga mingit tulemust need ei andnud ja paistis juba, et ees seisavad on penaltid, kui lisaajale antud üleaja viimseil hetkil - vist jäi nii paarkümmend sekundit lõpuni - vupsatas järsku pallike kelmikalt Kanada väravasse. Kogu oma dramaatilisuses meenutas see väga möödunudaastase MMi finaali USA ja Jaapani vahel ja et nüüd olümpial on samad võistkonnad taas finaalis vastamisi, on päris usutav, et ka see tuleb väga võitluslik. Kui Jaapan selle samuti võita suudab, siis on ta juba peaaegu samamoodi domineeriv nagu meeste jalgpallis Hispaania, kuigi nojah, Aasias päris selliseid võistlusi ei peeta, mida sünniks näiteks EMiga võrrelda. Aga siiski on nad viimastel aastatel võitnud enam-vähem kõik, mida võita annab.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), OM jalgpall: Kanada-USA, Meedium (Kanal2), OM jalgpall: Prantsusmaa-Jaapan
Täna üritasin taas olümpiajalgpalli vaadata, kasutades ära juhust, et üks anonüümseks jääda soovinud isik soovitas mulle head saiti, kus seda teha saab. Ja jõudsin juba nii tema kui ka kogu ülejäänud maailma maapõhja ja kaugemalegi kiruda ja saata, kui otse poolfinaalide eel selgus, et see lehekülg sugugi ei tööta. Natuke katsetanud, leidsin, et tegelikult tuleks kiruda ja sõimata ikka ennast, sest ükski Flashi-põhine asi enam ei töötanud, mis ilmselgelt ei olnud lehekülgede, vaid mu enda probleem. Mõningase sudimise peale, millega kaasnes ka väike tarkvara uuendamine (suurt, mis sisaldab ette teadaolevalt võimalikke ohte, ei riski ma enne praeguse tõlke lõpetamist ette võtta), saigi asi taas tööle ja nii võib tänase päeva kokkuvõtteks positiivse poole pealt öelda, et soovitatud sait andis mulle usku muidu mõttetuks peetud Eurovisiooni vajalikkusse :-) - sait nimelt on http://www.eurovisionsports.tv/london2012/.
Prantsuse-Jaapani mäng oli oodatult ja poolfinaalile kohaselt äärmiselt võitluslik ja algusest peale oli selge, et prantslannad on selges ülekaalus ja ründavam pool. Kuni jaapanlannad lõid esimese värava. See vaid süvendas prantslannade võitlusindu ja rünnakulaviin Jaapani värava alla aina kasvas. Kuni jaapanlannad lõid teise värava. Kui oma silmaga poleks näinud, poleks uskunud, et prantslannad suudavad vunki veel juurde keerata, aga seda nad tegid - mängu lõpp möödus peaaegu eranditult Jaapani kuueteistkastis ja selle piiridel. Kuni neil rängalt vedas, et Jaapan tulistas posti ehk jättis sisuliselt sisse löömata ... Prantslannadel polnud pealegi 1:2 kaotuses suurt kedagi teist ka süüdistada: esimese värava koperdas ära nende enda väravavaht, teisegi puhul oleks ta ehk võinud parem olla (kuigi see kaldus tublisti nende iluväravate poole, kus väravavahil väga palju enam teha ei ole) ja vahepeal anti nende kasuks ka penalti, mille nad oskasid mööda lüüa ... Mängu lõpus üritasid jaapanlannad näidata, et ka nemad oskavad nurgalipumängu, aga väga hästi see neil siiski välja ei tulnud, vaevalt minuti suutsid seda teha, sedagi teise nurgalöögi abiga.
Kui juba see oli mäng, mille kohta pole patt kasutada sõna dramaatiline, siis veelgi enam sobib seda kasutada teise poolfinaali kohta, milles vastakuti vanad naabrid USA ja Kanada. Viimased suutsid üsna ruttu ameeriklannadele värava sisse saada, mis lõi viimased üsna tummaks kuni esimese poolaja lõpuni. Teisel poolajal hakkas aga väravaid kui kuulipritsist tulema, ent kuigi mõlemad pingutasid ja ponnistasid lõpuni välja, oli normaalaja lõppedes seis siiski viigis 3:3. Võimsad rünnakud ei lakanud ka lisaajal, aga mingit tulemust need ei andnud ja paistis juba, et ees seisavad on penaltid, kui lisaajale antud üleaja viimseil hetkil - vist jäi nii paarkümmend sekundit lõpuni - vupsatas järsku pallike kelmikalt Kanada väravasse. Kogu oma dramaatilisuses meenutas see väga möödunudaastase MMi finaali USA ja Jaapani vahel ja et nüüd olümpial on samad võistkonnad taas finaalis vastamisi, on päris usutav, et ka see tuleb väga võitluslik. Kui Jaapan selle samuti võita suudab, siis on ta juba peaaegu samamoodi domineeriv nagu meeste jalgpallis Hispaania, kuigi nojah, Aasias päris selliseid võistlusi ei peeta, mida sünniks näiteks EMiga võrrelda. Aga siiski on nad viimastel aastatel võitnud enam-vähem kõik, mida võita annab.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), OM jalgpall: Kanada-USA, Meedium (Kanal2), OM jalgpall: Prantsusmaa-Jaapan
6.8.12
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse siiski tegid temporaalseid korrektiive ühelt poolt artikli tõlkimine samuti Okasroosikesena suveuinakust ärkava ja usinalt silmi nühkima hakanud Diplomaatia hüvanguks, teiselt poolt aga tavapärane külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde. Viimane mõistagi tähendas samuti tavapäraselt korralikku kõhutäit ja tublit peatäit, viimast siis paari ristsõnavihiku kujul, aga seekord lisandus ka ühe pisikese heateo tegemine ema heaks, mille üle ta paistis vägadema rõõmus olevat. Mis aga ristsõnavihikutesse, neisse, mis veel koduski pisut ajukäärude täiendava kortsuajamise ülesannet täita aitasid, puutub, siis paistab, et suvepuhkused ja muud suvele iseloomulikud masendavad asjaolud on ka neid mõjutanud. Vähemalt leidsin ma neist õige mitu viga. Olgu, Meistriristiku ühe mõistatuse puhul võib ka tegu olla spetsiaalse keeruliseks ajamisega, kuigi asjaolu, et mõistatuse tutvustuses lubatakse, et "igast sõnast on paika pandud üks" täht, ning ruudustikus esineb 44 tähte ja ruudustiku kõrval ainult 33 sõna, viitab pigem siiski mingile prohmakale. Aga no kindlasti käivad vigade alla Ristiku ühele leheküljele kokku sattunud kaks ristsõna, millest ühel on lihtsalt vasakpoolseim rida trükkimata jäänud (või õigemini tundub, et sellest on millimeetrike olemas, niisiis pole lihtsalt ära mahtunud/mahutatud) ja teisel küsitakse paigutamata jäänud sõna, ent lõpuks jääb neid alles veel kaks, mille vahel polegi võimalik valida, sest erinevad ainult kaks tähte, mis millegi muuga ei haaku ... Aga noh, loodame, et sügisel, mis ju teatavasti parim aastaaeg igas mõttes, taastuvad ka ristsõnameistrite ajurakud ning muud oskused ja võimed tavapärasel tasemel ...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud: Ahvide planeedi sügavuses (TV12)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud: Ahvide planeedi sügavuses (TV12)
5.8.12
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev. Rien.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud: Prinz Eisenherz (RTL2), Eesti jalgpalli meistriliiga: Kuressaare-Tammeka (TV6)
Loetud: Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud: Prinz Eisenherz (RTL2), Eesti jalgpalli meistriliiga: Kuressaare-Tammeka (TV6)
4.8.12
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse mahtus siiski ka tubli annus jalgpalli. Lisaks juba hilisõhtusele USA kõrgliigale ehk täpsemalt New Yorgi Red Bullsi täna erakordselt haledale ja armetule, 0:2 kaotusega lõppenud mängule tekkis soov vaadata ka olümpiajalgpalli (mõistagi siis naiste oma, sest mingil põhjusel on meeste jalgpallile olümpial vanusepiirang peale pandud, nii et mängivad ainult poisikesed, kelle kui lootustandvate tähtede mängu võiks ju muidu mõnikord olla isegi huvitav vaadata, aga paraku pole praegu nii palju aega).
Selgus aga, et olümpiajalgpalli jälgimine polegi nii lihtne. Loomulikult oli esimene mõte kaeda ETV spordisektsioone, sest mulle oli meelde jäänud, et olümpiaülekannete õigus Eestis on just rahvusringhäälingul. Aga midagi lohutavat ma sealt ei leidnud: emba-kumba, kas hangitud ongi ainult need alad ja ajad, mida ka ekraanil näidatakse, või siis hoitakse ülejäänut avalikkuse ees salajas ja nauditakse omakeskis. Abi ei olnud ka Londoni olümpia ametlikust leheküljest, sest nii palju kui seal video näitamise kohta midagi oligi, viis see ikka BBC-sse ehk taas tupikusse täiesti mõistetava teatega "teie piirkonnas meie saateid ei näe". Mõningase vaevanägemise peale õnnestus siiski leida üks prantsuskeelse kommentaariga saateid edastav internetisait (vististi sealse telekommunikatsioonihiiglase Orange halduses või nendega koostöös või midagi sellist), kus ka mänge näha sai.
Konkreetsemalt siis kaht mängu. USA-Uus-Meremaa mäng kulges üsna oodatavas sängis: uusmeremaalannad olid küll südid ja visad, aga ameeriklannad olid lihtsalt igast asendist paremad, nii et 2:0 tulemus oli igati oodatav. Teine mäng Brasiilia ja Jaapani vahel pakkus aga korraliku üllatuse. Seda teadsin nii mina kui ka teised, et jaapanlannad on väga heal tasemel (FIFA edetabelis praegu kolmandad) ja et brasiillannad (edetabelis praegu viiendad) ei pruugi neile tingimata vastu saada - kuigi võivad samal ajal kergesti ka võita. Aga selles mängus olid mõlemad pannud tugeva rõhu kaitsele ja kuigi palju võimalusi kummalgi ei tekkinudki. Olulisem vahe oli selles, et nappidest võimalustest suutsid jaapanlannad kaks ära kasutada - sealhulgas teine värav oli tõeliselt ilus, ehe näide, kuidas kaitse üle mängida ja isegi juba lootusetuna tunduvast olukorrast ometi pall väravasse saata -, brasiillannad aga ei ühtegi. Ja seda, et Brasiilia kuivalt kaotab, poleks juba küll uskunud. Ent tõeks see sai ... Kindlasti tuleb Jaapani-Prantsusmaa poolfinaal üsna põnev, aga ei välistaks üldse, et finaal tuleb nagu möödunudaastasel MMil taas Jaapani ja USA vahel. Esimestele oleks muidugi suureks plussiks maailmameistri tiitlile lisada ka olümpiavõitja oma.
Tänane Sirp algas peatoimetaja juba tavapäraseks saanud, kuidas öelda, dekonstruktiivse (et mitte öelda lahmiva) avapauguga (või peaks ütlema sajatusega?), millele seekord olid ette jäänud olümpiamängud. Mul ei ole küll olümpiamängudega seoses mingeid erilisi tundeid ja küllap on pajatuses kõlanud kriitikal oma õigustus olemaski, aga õigupoolest ootaks siiski tolles kolumnis midagi positiivset, loovat, millegi väljapakkumist, mida, kui kõrvale jätta mõned mõnitamisi-irvhambul esitatud ettepanekud, pole mu meelest juba pikemat aega olnud ...
Kursaõde Piirimäe Eva oli kirjutanud sümpaatse tasakaalustatud arvustuse Schöpflini George'i hiljuti ilmunud poliitikaalasele raamatule, mida ma lugesin huviga nii seepärast, et kirjutise autor on teada, kui ka seepärast, et olen samust Schöpflinit sattunud ise tõlkima ja leidnud tal nii mõningaidki huvitavaid mõtteid. Nähtavasti on seegi raamat selliste tekstide seast. Märksa ühepoolsem, täpsemalt kriitilisusse kalduv oli Mertelsmanni Olafi arvustus mõne aja eest ilmavalgust näinud dokumendikoguminule "Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat", aga tundus, et ka omajagu põhjendatult. Nojah, ega kõik dokumendikogumikud, eriti teemal, mis on nagunii päris palju lahti ja läbi kirjutatud, isegi kui selles esineb seniajani nii kerget seisukohtade erinevust kui ka valgeid laike, peagi tingimata sisaldama eelnevat või järgnevat teemakäsitlust, nagu Mertelsmann paistab soovivat, aga kahju see muidugi ei teeks.
Päris huvitav oli lugeda Kotjuhi Igori ülevaadet ta enda Tallinna keskraamatukogus korraldatud kirjanike-lugejate-huviliste kohtumiste sarjast "Lehekuu lood". Küll ise neil käimata, kuulsin siiski kõrvalt, et need olla päris huvitavad olnud ja loetu andis selgust, miks ja mille poolest.
Hea lugemine oli ka Kaintsi Holgeri mõtisklus Otsa Loone raamatu "Mustamäe valss" teemal, mis polnud ehk nii palju arvustus, kui just mõttearendus, teataval määral debattki või omapoolse vaatenurga esitamine (nagu autor ise artiklis ütleb, ega mälestusraamatutega teisiti saagi, sest neis ju pole ega saagi olla üldist absoluutset tõde, vaid ikka ja ainult ühe konkreetse inimese absoluutne tõde). See on üks neist raamatutest, mis seisab mul lugemist ootavate teoste jadas üsna esiotsa lähedal. peamiselt seetõttu, et olen mingit väikest tükikest pidi ju ka ise juba tosin aastat mustamäelane (kuigi elu siin linnaosa piiri peal on nähtavasti sootuks teistsugune kui seal Mustamäe südames, kus iganes see siis ka ei asuks). Mis tähendab üsna kindlalt ka seda, et minu "mälestused" erinevad tunduvalt nii raamatu kui ka mõtiskluse autori omadest ...
Tänase numbri kahtlemata parim ja põhjalikem kirjutis oli aga Kuuba Raineri sulest ja käsitles see, peamiselt küll võro keelest lähtudes, murrete/keelevariantide olukorda nii praegu kui ka üldse. Väga hea kirjatükk, mida tasuks lugeda ka neil, kellele murded suurt korda ei lähe, aga eesti keele pärast ometi südant valutavad või aju pingutavad. Pikemalt sellel peatumata tahaksin esile tõsta ühe tsitaadi, mis sisu poolest pole küll midagi uut, aga mida peaks ometi pidevalt meeles pidada, eriti enne seda, kui hakata jälle ja taas hädakella lööma eesti keele viletsuse ja hädaoru üle:
Selgus aga, et olümpiajalgpalli jälgimine polegi nii lihtne. Loomulikult oli esimene mõte kaeda ETV spordisektsioone, sest mulle oli meelde jäänud, et olümpiaülekannete õigus Eestis on just rahvusringhäälingul. Aga midagi lohutavat ma sealt ei leidnud: emba-kumba, kas hangitud ongi ainult need alad ja ajad, mida ka ekraanil näidatakse, või siis hoitakse ülejäänut avalikkuse ees salajas ja nauditakse omakeskis. Abi ei olnud ka Londoni olümpia ametlikust leheküljest, sest nii palju kui seal video näitamise kohta midagi oligi, viis see ikka BBC-sse ehk taas tupikusse täiesti mõistetava teatega "teie piirkonnas meie saateid ei näe". Mõningase vaevanägemise peale õnnestus siiski leida üks prantsuskeelse kommentaariga saateid edastav internetisait (vististi sealse telekommunikatsioonihiiglase Orange halduses või nendega koostöös või midagi sellist), kus ka mänge näha sai.
Konkreetsemalt siis kaht mängu. USA-Uus-Meremaa mäng kulges üsna oodatavas sängis: uusmeremaalannad olid küll südid ja visad, aga ameeriklannad olid lihtsalt igast asendist paremad, nii et 2:0 tulemus oli igati oodatav. Teine mäng Brasiilia ja Jaapani vahel pakkus aga korraliku üllatuse. Seda teadsin nii mina kui ka teised, et jaapanlannad on väga heal tasemel (FIFA edetabelis praegu kolmandad) ja et brasiillannad (edetabelis praegu viiendad) ei pruugi neile tingimata vastu saada - kuigi võivad samal ajal kergesti ka võita. Aga selles mängus olid mõlemad pannud tugeva rõhu kaitsele ja kuigi palju võimalusi kummalgi ei tekkinudki. Olulisem vahe oli selles, et nappidest võimalustest suutsid jaapanlannad kaks ära kasutada - sealhulgas teine värav oli tõeliselt ilus, ehe näide, kuidas kaitse üle mängida ja isegi juba lootusetuna tunduvast olukorrast ometi pall väravasse saata -, brasiillannad aga ei ühtegi. Ja seda, et Brasiilia kuivalt kaotab, poleks juba küll uskunud. Ent tõeks see sai ... Kindlasti tuleb Jaapani-Prantsusmaa poolfinaal üsna põnev, aga ei välistaks üldse, et finaal tuleb nagu möödunudaastasel MMil taas Jaapani ja USA vahel. Esimestele oleks muidugi suureks plussiks maailmameistri tiitlile lisada ka olümpiavõitja oma.
Tänane Sirp algas peatoimetaja juba tavapäraseks saanud, kuidas öelda, dekonstruktiivse (et mitte öelda lahmiva) avapauguga (või peaks ütlema sajatusega?), millele seekord olid ette jäänud olümpiamängud. Mul ei ole küll olümpiamängudega seoses mingeid erilisi tundeid ja küllap on pajatuses kõlanud kriitikal oma õigustus olemaski, aga õigupoolest ootaks siiski tolles kolumnis midagi positiivset, loovat, millegi väljapakkumist, mida, kui kõrvale jätta mõned mõnitamisi-irvhambul esitatud ettepanekud, pole mu meelest juba pikemat aega olnud ...
Kursaõde Piirimäe Eva oli kirjutanud sümpaatse tasakaalustatud arvustuse Schöpflini George'i hiljuti ilmunud poliitikaalasele raamatule, mida ma lugesin huviga nii seepärast, et kirjutise autor on teada, kui ka seepärast, et olen samust Schöpflinit sattunud ise tõlkima ja leidnud tal nii mõningaidki huvitavaid mõtteid. Nähtavasti on seegi raamat selliste tekstide seast. Märksa ühepoolsem, täpsemalt kriitilisusse kalduv oli Mertelsmanni Olafi arvustus mõne aja eest ilmavalgust näinud dokumendikoguminule "Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat", aga tundus, et ka omajagu põhjendatult. Nojah, ega kõik dokumendikogumikud, eriti teemal, mis on nagunii päris palju lahti ja läbi kirjutatud, isegi kui selles esineb seniajani nii kerget seisukohtade erinevust kui ka valgeid laike, peagi tingimata sisaldama eelnevat või järgnevat teemakäsitlust, nagu Mertelsmann paistab soovivat, aga kahju see muidugi ei teeks.
Päris huvitav oli lugeda Kotjuhi Igori ülevaadet ta enda Tallinna keskraamatukogus korraldatud kirjanike-lugejate-huviliste kohtumiste sarjast "Lehekuu lood". Küll ise neil käimata, kuulsin siiski kõrvalt, et need olla päris huvitavad olnud ja loetu andis selgust, miks ja mille poolest.
Hea lugemine oli ka Kaintsi Holgeri mõtisklus Otsa Loone raamatu "Mustamäe valss" teemal, mis polnud ehk nii palju arvustus, kui just mõttearendus, teataval määral debattki või omapoolse vaatenurga esitamine (nagu autor ise artiklis ütleb, ega mälestusraamatutega teisiti saagi, sest neis ju pole ega saagi olla üldist absoluutset tõde, vaid ikka ja ainult ühe konkreetse inimese absoluutne tõde). See on üks neist raamatutest, mis seisab mul lugemist ootavate teoste jadas üsna esiotsa lähedal. peamiselt seetõttu, et olen mingit väikest tükikest pidi ju ka ise juba tosin aastat mustamäelane (kuigi elu siin linnaosa piiri peal on nähtavasti sootuks teistsugune kui seal Mustamäe südames, kus iganes see siis ka ei asuks). Mis tähendab üsna kindlalt ka seda, et minu "mälestused" erinevad tunduvalt nii raamatu kui ka mõtiskluse autori omadest ...
Tänase numbri kahtlemata parim ja põhjalikem kirjutis oli aga Kuuba Raineri sulest ja käsitles see, peamiselt küll võro keelest lähtudes, murrete/keelevariantide olukorda nii praegu kui ka üldse. Väga hea kirjatükk, mida tasuks lugeda ka neil, kellele murded suurt korda ei lähe, aga eesti keele pärast ometi südant valutavad või aju pingutavad. Pikemalt sellel peatumata tahaksin esile tõsta ühe tsitaadi, mis sisu poolest pole küll midagi uut, aga mida peaks ometi pidevalt meeles pidada, eriti enne seda, kui hakata jälle ja taas hädakella lööma eesti keele viletsuse ja hädaoru üle:
Märkimisväärne on seegi, et sageli kuuleme juttu eesti keele väiksuse ja ohustatuse kohta. Ometi on teada, et eesti keel kuulub kõnelejate arvult maailmas 5% kõnelduimate keelte hulka. Meil on kõik meedia vormid, kõik hariduse astmed ja kogu riiklik asjaajamine eesti keeles, tänu millele on eesti keel palju paremas seisus nii mõneski muust keelest, mille kõnelejaid on palju rohkem. Seega pole eesti keel ohustatud mitte objektiivse tegelikkuse, vaid just hoiakute tõttu stiilis „eesti keel on väike”.
Loetud: Sirp, 03.08.2012
Vaadatud. Salajane ladu 13 (Universal), OM jalgpall: USA - Uus-Meremaa, OM jalgpall: Brasiilia-Jaapan, USA jalgpalli kõrgliiga: Houstoni Dynamo - New Yorgi Red Bulls (TV12)
3.8.12
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse lõikus õige ebatavalisi hetki. Et oli kuu esimene neljapäev, mil tavapäraselt käib koos nõndanimetatud Mageia sõprade seltskond, seadsin täna usinalt ja ootusrikkalt sammud Buffalo pubisse. Pani natuke imestama, et kedagi veel kohal polnud, aga murelikuks jäin siis, kui esimene õlleklaas oli poole peal ja ikka veel kedagi ei olnud. Väike kõne ühele muidu püsikohalviibijale selgitas, et päeva-paari eest oli peetud paremaks üritus ära jätta, sest tervelt kahel inimesel oli kohalejõudmine problemaatiline. Kuna mul pärast viimast uuendust paraku Skype korralikult enam ei tööta ja muid kanaleid selle teabe vahendamiseks ei kasutatud, ei saanudki ma sellest teada. Nii et esimene ebatavaline hetk: olla esimesena ja üksinda kohal kohtumisel, kuhu ma tavaliselt jõuan viimasena või üldse mitte ... Kõnetatu oli siiski nii lahke ja et ta elab üsna lähedal, liitus minuga mõneks ajaks kõrtsis, kuid pidi peagi lahkuma, sest otsekui Saku õllereklaamis tuli töö talle kõrtsigi järele ...
Mis viis ka minu lahkumiseni ja sellega seoses teise ebatavalise hetkeni, nimelt selleni, et kuigi oli kuu esimene neljapäev, sain ma täna, küll napi hilinemisega, osaleda Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisel. Ei saa öelda, et sellel oleks midagi põhjapanevat juhtunud, rohkem oli tegu mitmete valukohtade ja probleemide arutamisega, mis, tahaks väga loota, peagi ka lahenevad - ehkki mõnedki asjad võivad vinduma jääda, nagu on näiteks seni jäänud uue veebitõlkekeskkonna ülesseadmine või wiki (hõlpsamal moel) tõlgitavaks muutmine (peamiselt seisavad need selle kivi taga, olen ma aru saanud, et tõlkijate seas ei ole inimesi, kes oskaksid ise hästi nii-ütelda arendustegevust ehk teisisõnu pakendamist ja muud sellist, mida just ongi vaja keskkondade ülesseadmiseks). Igatahes huviline võib leida kohtumise kokkuvõtte siit ja täieliku üleskirjutuse siit.
Täna jäi silma üks äärmiselt rõõmustav uudis: nimelt hakkavat üle teab kui pika aja ETV taas tegema kirjandussaadet - päris kirjandussaadet, mitte lihtsalt mingit kaheminutilist luuletuste ettelugemist või midagi. Nojah, võis aru saada, et see tuleb küll seniste kultuurisaadet arvel, aga hea seegi. Saatejuhiks Juure Mart, kes nii mulle kui ka usutavasti enamikule on rohkem tuntud humoristina, aga kes, nagu ma olen tema mõningatest sõnavõttudest tähele pannud, suudab erinevalt näiteks minust päris operatiivselt ka eesti keeles ilmuvat kirjasõna lugeda. Jutt on tal hea ja telekogemus ka olemas, nii et võib ehk oodata, et ka see saade tuleb päris hea.
Õhtupoole tuli ka üks kurvastav uudis: surnud on tunnustatud ja väga hea sõjaajaloolane Keegani John (üks järelehüüdeid näiteks tema "koduajalehes" The Telegraph). Tema seisukohad võisid ehk mõnikord olla veidi julged, et mitte öelda vaieldavad, aga igatahes oli ta oma töödes ja tegemistes väga põhjalik ja ka päris hea sulega, nii et nii vähe, kui ma tema teoseid või kirjutisi olen sattunud lugema, oli see alati nautimisväärne elamus.
Loetud. Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud. Salajane ladu 13 (Universal), Eureka (TV6)
Mis viis ka minu lahkumiseni ja sellega seoses teise ebatavalise hetkeni, nimelt selleni, et kuigi oli kuu esimene neljapäev, sain ma täna, küll napi hilinemisega, osaleda Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisel. Ei saa öelda, et sellel oleks midagi põhjapanevat juhtunud, rohkem oli tegu mitmete valukohtade ja probleemide arutamisega, mis, tahaks väga loota, peagi ka lahenevad - ehkki mõnedki asjad võivad vinduma jääda, nagu on näiteks seni jäänud uue veebitõlkekeskkonna ülesseadmine või wiki (hõlpsamal moel) tõlgitavaks muutmine (peamiselt seisavad need selle kivi taga, olen ma aru saanud, et tõlkijate seas ei ole inimesi, kes oskaksid ise hästi nii-ütelda arendustegevust ehk teisisõnu pakendamist ja muud sellist, mida just ongi vaja keskkondade ülesseadmiseks). Igatahes huviline võib leida kohtumise kokkuvõtte siit ja täieliku üleskirjutuse siit.
Täna jäi silma üks äärmiselt rõõmustav uudis: nimelt hakkavat üle teab kui pika aja ETV taas tegema kirjandussaadet - päris kirjandussaadet, mitte lihtsalt mingit kaheminutilist luuletuste ettelugemist või midagi. Nojah, võis aru saada, et see tuleb küll seniste kultuurisaadet arvel, aga hea seegi. Saatejuhiks Juure Mart, kes nii mulle kui ka usutavasti enamikule on rohkem tuntud humoristina, aga kes, nagu ma olen tema mõningatest sõnavõttudest tähele pannud, suudab erinevalt näiteks minust päris operatiivselt ka eesti keeles ilmuvat kirjasõna lugeda. Jutt on tal hea ja telekogemus ka olemas, nii et võib ehk oodata, et ka see saade tuleb päris hea.
Õhtupoole tuli ka üks kurvastav uudis: surnud on tunnustatud ja väga hea sõjaajaloolane Keegani John (üks järelehüüdeid näiteks tema "koduajalehes" The Telegraph). Tema seisukohad võisid ehk mõnikord olla veidi julged, et mitte öelda vaieldavad, aga igatahes oli ta oma töödes ja tegemistes väga põhjalik ja ka päris hea sulega, nii et nii vähe, kui ma tema teoseid või kirjutisi olen sattunud lugema, oli see alati nautimisväärne elamus.
Loetud. Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud. Salajane ladu 13 (Universal), Eureka (TV6)
2.8.12
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida küll iseloomustas ühelt poolt asjaolu, et ma tundsin ennast miskipärast kogu päeva ääretult kehvalt, võimalik, et lihtsalt väsimuse tõttu, aga võib-olla oli ka mingi haigusepisik soovinud muga sõbraks saada, mine tea. Teiselt poolt iseloomustas päeva mõningane vaevanägemine muu kui põhitööna tõlkimise kallal. Nimelt nägi täna ilmavalgust KDE 4.9 kogu oma ilus ja ma otsustasin, et seekord peab selle väljalasketeade olema ka eesti keeles (nagu on juba mõnel korral varemgi olnud). Mis võttis omajagu, aga õnneks siiski mitte üle mõistuse palju aega. Siin ta siis on kõigile uudistada.
Loetud: Tehnikamaailm 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Sündmus (TV3)
Loetud: Tehnikamaailm 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Sündmus (TV3)
1.8.12
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, mida aitasid lühendada ja millesse tõid vaheldusrikkust kaks sündmust. Üks neist oli artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Teise eellugu algas õieti eile, kui ema helistas ja teatas, et soovib mind välja kohvitama kutsuda. Ta olla nimelt täitnud kunagi kuskil mingi ankeedi või küsitluse ja nüüd olla talle helistatud ja kutsutud laskma kohvil hea maitsta. Millega ma olin muidugi meelsasti nõus. Kuigi täna varahommikul oli endiselt korralik päikeselõõsk, oli õnneks selleks ajaks, kui ma ennast välja asutasin (ja ka tagasi tulles) kogunud natuke pilvi ja kerkinud väike tuulekegi, nii et väljaskäik nii masendav ei olnud kui üleeile. Saimegi emaga siis kokku juba tuttava hoone juures, kus mulle seni oli teada Buffalo pubi paiknemine, aga milles asub veel hulk igasugu kontoreid ja büroosid. Üks neist siis ka see, kuhu ema oli kutsutud ja mis kujutas ennast kohvi ja sellega seotud asjade müütaja Zinzino kohalikku esindust. Nagu ma aru sain, on tegu otsemüügifirmaga, see tähendab sellisega, mille tooteid poest ei leia. Omamoodi arhailine müügivorm, tuletab meelde omaaegseid harjuskeid, keda hiljem asendasid juba spetsialiseerunumad ukselt-uksele müütajad, kes küll lõplikult välja ei surnudki, aga siiski igasugu kaubanduskettide levides tunduvalt tagaplaanile jäid. Nüüd on nad siis jälle tagasi, kuigi veidi teistpidi: ei käi enam nii palju ise ukselt uksele, vaid pigem kutsuvad inimesi hoopis enda juurde :-) Aga noh, selliseid firmasid on teisigi ja küllap neil siis oma nišš olemas on, mis neil tegutseda lubab. Pakutav kohv oli päris hea - või õigemini enamik olid väga head, sest pakuti õige mitut sorti kohvi - ja väga moosist müügijuttu ka kõrvale ei aetud. Siiski, eriti kui arvestada, et ma ei ole juba aastat kümme enam aktiivne kohvitarvitaja, must nende klienti vaevalt küll saab. Ka hinnad on neil mõistagi küllaltki kõrged, ehkki hinna-kvaliteedi suhe ei tundunud sugugi halb olevat. Igatahes tuleb emale tänulik olla selle väikese ja meeldiva vahepala eest muidu küllaltki üksluises tööpäevade jadas.
Loetud: Tehnikamaailm 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal)
Loetud: Tehnikamaailm 8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal)
Subscribe to:
Posts (Atom)