Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestasid mõned jätkulood ning lugu, mille tõlkisin Postimehe hüvanguks. Jätkulugudest esimene oli eilse päeva jätk. Selgus, et sotsialism ja kapitalism on ühesugused siiski selles mõttes, et kui midagi kuidagi kuskil ei leidu, siis kuskil leidub seda ometi ja tavaliselt kohe suuremas koguses. Ja jõuab sinna õigesse kohta ikka suuliste juhatuste peale, mis ei pea alati tulemagi sosinal ja sõprade käest, vaid isegi võhivõõrad võivad täiesti aidata. Ja tolles õiges kohas on siis valik mõistagi nii suur juba, et ole nagu kuus Buridani eeslit korraga, ikka ei oska õiget valida ja tahaks otsekui näljapaistetuse küüsist pääsenu kahmata kohe kõike ja korraga. Vanusega on muidugi enesevalitsust ja elutarkust või kuidas seda nimetatakse juurde tulnud, nii et suutsin end siiski taltsutada ja valida pakutava seast selle, mis tundus olevat kõige õigem ja parem.

Teine jätkulugu oli eelmise nädala kergelt nurjunud Mageia sõprade koosviibimisele, kus ma põhimõtteliselt üksi kohal olin. Teiste tavapäraste kohalviibijate arvates oli just täna, nädal hiljem õige aeg korraldada tegelik sellekuine koosviibimine. Kuhu ma siis usinalt kohale läksin ja seekord nagu kord ja kohus viimase ehk neljandana laekusin, mõnda aega head seltskonda nautisin - ning seejärel ka esimesena lahkusin.

Varajase lahkumise põhjus oli ilmselge: olümpiajalgpalli finaal, kus vastamisi eelmise aasta MMi finaalpaar USA ja Jaapan. See matš põhjustas mulle juba eelnevalt korraliku šoki, sest avastasin, et ETV, millele muidu naiste jalgpall on olnud üdini võõras asi, nii et isegi eelmise aasta MMi mainiti spordiuudistes vaid möödaminnes, oli võtnud tänase finaali näitamise oma kavva. Küll ETV2 kanali peal, aga asi seegi. Ma kahtlesin sellises imeasjas viimase hetkeni, aga tõepoolest, seda mängu ETV näitas. Ja kommentaatoridki olid täiesti tasemel, millele aitas muidugi kaasa ka see, et üks neist on ka muidu jalgpalliga seotud. Mängust endast võib öelda nii palju, et mõlemad võistkonnad olid üdini täis tahtmist võitu saada: USA revanši eelmise aasta napi kaotuse tõttu, Jaapan kindlustamaks oma tollesamuse mänguga kulmineerunud võidukat jada. Aga läks siiski nii, et ameeriklannad näitasid, miks FIFA edetabelis on nemad esimesel ja Jaapan kolmandal kohal. Huvitaval kombel kulus neil mõlemal poolajal kaheksa minutit käimasaamiseks, mis päädis siis väravaga, mõlemad sealjuures ühe ja sama mängija, Lloydi esituses. Ei saa kuidagi öelda, et jaapanlannade ind oleks esimese või isegi teise värava järel kuidagi vähenenud ning ühe nad suutsidki lõpuks sisse saada. Oli neil ka teine ülihea võimalus, üks ühele USA väravavahiga, aga Hope Solo näitas eredalt, miks teda peetakse maailma parimaks kollkipperiks (vähemalt naiste seas) - no ja ilmselt vedas noorukest Iwabuchit ka närv alt, sest olukord oli küll selline, kust lihtsalt oleks pidanud värav tulema. Aga sellest hoolimata oli pärast Jaapani ainsat väravat ameeriklannadel rohkem võimalusi oma kolmas värav lüüa kui jaapanlannadel seisu viigistadagi, rääkimata juhtima minekust. Mis kajastus ilmekalt ka mängu järel õige mitme jaapanlanna pisaraist pulbitsevais näoilmeis - ja mõistagi ameeriklannade triumfeerivas patseerimises ja karglemises mööda väljakut.

Loetud: [digi] august 2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), OM jalgpall: USA-Jaapan (ETV2), Eureka (TV6)