Tänane päev möödus samuti tööväliselt ehk siis lusti ja lillepeo, täpsemalt küll lusti ja aiatööde tähe all. Hommikul venna juures ärganud ning mõelnud järele elu ja aknast avaneva vaate üle, leidsin, et tuleb siiski üles tõusta ja Kunglasse sõita, kuhu selleks ajaks olid kohale jõudnud juba ka ema ja ta poiss-sõber. Mis tähendas kiiret kehastumist usinalt vikatit liigutavaks ja muid maaelus vajalikke toiminguid tegevaks kalliks pojaks. Kui on mingi asi, mille omandamata jätmist ma tõsiselt kahetsen, siis on selleks oskus vikatit luisata. Vanaonu oskas seda imehästi ja eks ma natuke ta käest ju õppisin, aga kuidagi ikka väga viltu kisub tavaliselt: isegi kui tundub, et nüüd sai küll teravaks, siis kaua ei kipu see kestma, kindlasti vähem kui peaks. Aga noh, kuidagi ma siiski kõige sellega, mis kippus varjutama maa alla peitu pugenud kartuleid, toime tulin, et siis jätta järg kogenud kartulite paljastajale (mulle tavaliselt nii suuri käsitsemisoskusi nõudvat töövahendit nagu kartulikonks ei usaldata ...).
Aga ega see interluudium maaidülli saatel väga pikaks ei jäänud: parasjagu ähvardavalt lähedal on tõlke üleandmise tähtaeg, et innustada mind juba õhtul taas Tallinnasse tõttama. Selle teekonna vältel sai ka ära nähtud asi, mida nimetatakse Mäo reisiterminaliks. Kõrges bussis istudes tundus see küll väga tilluke ja äbarik olevat, iseäranis võrreldes kõrval asuvate majesteetlike peale-, maha-, ümber-, ära- ja teab-kuhu-kuradile-sõitudega, aga usutavasti maapinnal viibides võinuks tunne teistsugune olla.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment