Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millest haukas siiski oma kopsaka tüki kahe artikli tõlkimine Postimehe ja ühe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks.

Emakeele seltsi keeletoimkonna suve alguse ajaloosündmuste kirjutust puudutanud otsuse, mida ma oma ajaveebiski ära mainisin, järelkajana (üpris hilisena - nähtavasti olid inimesed puhkusel ja alles nüüd naasid tööpostile ja avastasid õudusega, mis vahepeal on juhtunud) ilmus üsna oodatult täna 23 ajaloolase ühine pöördumine samuse keeletoimkonna poole, milles nad teravalt taunisid langetatud otsust. Kui keeletoimkond oli ette näinud edaspidi ajaloosündmuste kirjutamise väiketähega (erandiks muidugi need sündmused, mille nimetuses esineb mõni koha- või isikunimi, mis nõuab ju suurtähte), siis ajaloolased pidasid paremaks, et ajaloosündmused oleksid kirjutatud algussuurtähega. Niisiis ikkagi Teine ja Esimene maailmasõda ja Verine pühapäev ja Jüriöö ülestõus. Nojah, üldjuhul on see senise praktika jätkamine, erandiks pigem küll Külm sõda ja Laulev revolutsioon, mida pöördumises välja toodi ja mida seniajani on enamasti ikka väiketähelisena kirjutatud. Mis tekitasid minus väikese ärevuse: silme ees kangastusid juba sellised suurtähelised ajaloosündmused nagu Talude päriseksostmine ning Esimene ja Teine ja ehk isegi Kolmas usuvahetus (vastavalt siis kristluse juurutamine siinsel maalapil, üleminek luterlusele ja massiline pöördumine õigeusku).

Mu enda seisukoht on muidugi endine: eesti keeles, õigemini kirjas, peaksid olema suurtähed lubatud ainult lause alguses ning erandina lause keskel, kui tegu on isiku- või kohanimega. Ma kuulsin juba vastuväidet: aga asutuse-, toote- ja muud nimed ja nimetused, aga (teoste) pealkirjad? Ent ka järele mõeldes ei leidnud ma vähimatki põhjust, miks need peaksid suurtähega olema. Austuse märgiks? Vaevalt küll. Eristamiseks millestki muust? Mu arust on lausa keelatud vähemalt ühe riigi piires ja laiemaltki registreerida samasuguse nimega ettevõtet või toodet. Sarnasus üldkeele sõnadega (näiteks ajaleht Postimees ja elukutse postimees - kuigi see vist kaldub soovoliniku valdkonda ja on sellisel kujul ka juba vaat et poolkeelatud ...)? Samal ajal kõnes ju suur- ja väiketähe eristust mingil adutaval moel ei ole (olgu, rõhutamisega saab natuke mängida, aga see on ka selline pooles vinnas lahendus) ja ometi tekib segadust haruharva (küll aga saab edukalt rakendada niisugust kahetisust, kolmetisust või mis tahes mitmesust keelemängudeks), järelikult peab ka kirjas olema võimalik kasutada sõnu nii, et sellist segadust ei teki (kui just see polegi taotluslik). Jah, täpsustid võivad teksti mõnevõrra pikemaks muuta, aga kas tõesti on esmatähtis maksimaalne lakoonilisus?

Ja kui ajaloosündmuste juurde tagasi tulla, siis on mul tegelikult tekitanudki mõningat segadust see, et kuigi seitse või kolmkümmend aastat väldanud, jah, isegi sada aastat väldanud sõdu on õige tubli hulk, siis suurtähelisena eristatakse neist ainult üht. See võiks ju olla mõistetav, kuidas öelda, ajaloolises plaanis, umbes põhjendusega, et sada aastat tagasi ei tuntud maailma ajalugu veel nii hästi ja neid teisi sõdu ei teatud või ei peetud nii tähtsaks kui meile ajaliselt ja ruumiliseltki lähedasemaid, aga kas see ettekääne tänapäeval enam pädeb? Kahtlane.

Aga eks muidugi tõlkijana järgin ma suhteliselt täpselt konventsioone, olgu nad siis millised tahes, võib-olla neid ainult seal veidi mudides ja enda tahtmise järgi koolutades, kus need pole veel otsustavalt kinnistunud. (No ja muidugi tuleb öelda ka seda, et isegi kui mulle selle pöördumise sisu väga peale ei lähe, meeldib mulle kindlasti asjaolu, et ajaloolased on jätkuvalt aktiivsed ning suudavad iga aasta-paari tagant mõne ühispöördumise teha neile endale või lausa suuremalegi inimkooslusele olulistes küsimustes.)


Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud. Salajane ladu 13 (Universal), Meistrite liiga play-off: Udinese-Braga (TV6)