Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille põhitööle kuuluva osa pikkusesse tegi küll tõsiseid korrektiive kahe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks.

Viimase paari päeva ära- ja hämaroleku tõttu jõudsin alles täna reedese Sirbi lugemiseni. Kuigi lehte avades ja peatoimetaja veergu silmitsedes tundus tegelikult, et see olek kestab edasi ... Selles veerus leidub sageli niisuguseid mõttepahvakuid, mis lihtsalt jahmatavad, aga seekordne tundus neid omajagu lausa ületavat. Kui ma õigesti aru sain, tauniti seal agressiivsust ja laiemalt üldse konkurentsi, sest need on seotud agressiivsusega, see aga on nähtavasti paha või vähemalt võib viia "reegleid mitte austavale majanduskäitumisele, inimõiguste rikkumisele ja muule". Njah. Teine omapärane mõte oli raha kui sellise mahategemine. Lause "Jutt on ju kõigest rahast, mis on mõõtühikuna sama vähe verd väärt kui gramm, amper või sekund" kõlab muidugi igati geniaalselt, lausa genitalissimolt, ent läheb kuidagi kummastavalt vastuollu sama peatoimetaja rohkete varasemate sõnavõttudega, kus loeti äärmise hoolega raha ja muudkui tümitati (peamiselt) kultuuriministrit (seda eelmist siis, mitte praegust), kes seda sugugi ei taha jagada ega isegi välja võidelda; rääkimata mulle hingelähedasest raamatukogusaagast, kus samuti raha nii ja teisiti hambus oli ning raamatukogudel lahkelt koomale võtta soovitati ... Aga no eks inimesed ja nende seisukohad arenevad ning kui ma veel piisavalt kaua elan, vahest jõuan siis jälle ära oodata ka hetke, kus agressiivsus ja raha taas pjedestaalile tõstetakse ...

Päris huvitav oli lugeda vestlusring poliitika ja demokraatia üle, mille osalisteks olid Madise Ülle ja Oti Margus. See oli osaliselt, võis aru saada, tõukunud eelmises Vikerkaares avaldatud artiklivalimikust samuti demokraatia teemal. Mis oli samuti huvitav, isegi huvitavam kui Sirbis nüüd avaldatud mõtted, sest siin kippus ikka kõik minema väga ühte roopasse. See niinimetatud Occupy-liikumise alus, konsensuslik otsustamismeetod, on mõistagi hea asi ja niimoodi loomulik elu enamasti käibki, aga miskipärast üritatakse seda alati laiendada ja süvendada suuremale-kõrgemale tasandile, kus, nagu ajalugu on näidanud, on tulemuseks ikka mingilaadne türannia, nimetatagu seda monarhiaks, oligarhiaks või ka (osalus/enamus/mistahes)demokraatiaks. Minu kui anarhisti seisukohalt on õieti arutamine selle üle, milline peaks olema poliitika selle tavapärases, s.t riiklikus tähenduses, üsna mõttetu - pigem on mõtet arutada selle üle, mismoodi ja kuidas seda "poliitikat" hoopis vähendada ehk teisisõnu korraldada elu nii, et otsustamistasand oleks maksimaalselt madalal. (Mis ei välista muidugi ka teatavates küsimustes kõrgema tasandi otsuste vajalikkust, jõudude koondamist millekski, milleks üksi või väiksema kogukonna jõud lihtsalt ei saagi üle käia - sellest on ka selles vestlusringis veidi juttu). Aga noh, siin ja praegu läheks nende mõtete edasiarendamine liiga pikaks ... Igatahes päris hea lugemine, õige mitme huvitava mõttearendusega.

Tõlkijana oli kena lugeda Pilve Aare üle- ja sissevaadet Toropi Peetri teosesse "Tõlge ja kultuur", mida ma mõni aeg tagasi sirvisin ja panin kõrvale kui raamatu, mis on kindlasti vaja läbi lugeda - ajal, kui on aega, et sellesse korralikult süveneda, seda enam, et semiootika on üks selline (teadus?)valdkond, mille puhul mul on alati tekkinud kahtlane tunne, et muidu nähtavasti targad inimesed on miskipärast lihtsalt udutama ja täiesti lambist konstrueeritud konstruktsioone lahkama asunud ...

Omamoodi lõbusa vahepala pakkus Oja Arno kirjutis äsja lausa tiitliga Eesti Kirjanik 2012 pärjatud Friedenthali Meelise (tõsi, see ei saanud Sirbi artikli kirjutamise ajal veel teada olla, loomulikult) viimasest teosest, olles ühtaegu ülevaade neile, kes raamatut ise ei viitsi lugeda, kui ka lihtsalt nauditavalt kirja pandud lugu.

Nagu ikka, oli teaduslehekülgede tugevaim komponent pikk artikkel, sedakorda Kulli Kalevi sulest, küll ehk iseennast veidi palju kordav, aga siiski sõnumit selgesti esile toov lugu nähtavasti kõike (kuigi võib-olla samal ajal ka ei midagi) ütleva pealkirjaga "Olla elus". Paar mõtet selles on nii head, et neid tasub siin lausa tsiteerida.

Ent on ju kohe näha, et elu keskne omadus, nii nagu me seda kirjeldasime – otsinguolukord ehk miski organismile ses mõttes uus, et ta peab leidma lahenduse, on ju otsinguolukord üksnes siis, kui ei ole võimalik ette öelda, mis on lahendus. Sest kui seda on võimalik ette öelda, siis ei ole see ju enam otsing, siis see ei ole enam probleem. Seepärast siis oleme täpse loodusteadusliku keelega seda elu põhilist omadust kirjeldada püüdes suure raskuse ees.

[...]

Kui me lähme välja ja on igavene vihmane ilm, ütleme, et see ilm on halb. Aga ilm ei saa ju ise halb olla. See, mis võib olla halvem või parem või erinev, on meie enesetunne. Ühe ilma puhul me tunneme ennast ühtviisi, teinekord teistviisi. Aga keeles me omistame selle, mis on meie enesetunne, sinna väljapoole. Täiesti absurdne on ju öelda ilma kohta, et see on paha – ilm ei saa midagi valida. See, kes ei saa midagi valida, selle kohta ei saa öelda, on ta hea või halb.

Päris hea oli ka Treufeldti Roberti ülevaade Patarei vangla nime all tuntud hoonekompleksi saatusest ja võimalikust tulevikust. Eks see vahest natuke ühte auku kirjutatud oli, täpsemalt siis sõjamuuseumit soosides, aga ma võin öelda, et vähemalt mulle meeldiks kahtlemata, kui seal tegutseks muuseum (või ka muuseumid), mitte näituseks kasiino ...

Loetud: Sirp, 17.08.2012

Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), USA jalgpalli kõrgliiga: New Yorgi Red Bulls - Portlandi Timbers (TV12), Das Rätsel der Sphinx (RTL2)