Täiesti töövaba ning täieliselt lõbule ja lustile pühendatud päev, mille algus, keskpaik ja lõpp olid seotud ühe ja sama üritusega, nimelt kursuse kokkutulekuga. Täpsemalt siis nende inimeste kokkutulekuga, kel tekkis millalgi 1990. aastate algul tunne, et nad võiksid ajalugu õppida, ja kes 1992. aasta sügisel asusidki seda plaani Tartu ülikooli seinte vahel entusiastlikult ellu viima.
Varakult Tallinnast sõitma hakanud, olime ka varakult, et mitte öelda esimestena kohal kokkulepitud ürituse toimumispaigas, milleks oli üliõpilasseltsi Raimla hoone. Siiski mitte liiga vara, sest peagi hakkas teisigi tilkuma, olgu üksi-, kaksi- või rohkemakaupa. Kui eelmisel kokkutulekul kümne aasta möödumisel sisseastumisest Muhus oli meid kohal mu mäletamist mööda lausa suurem osa sisse astunud poolesajast inimesest, siis seekord oli tulnuid mõnevõrra vähem, aga siiski kokku kindlasti üle kahekümne. Nojah, ajad ja olud (eriti viimased, mis teisigi olles ja paigutudes oleks võinud ehk veel kümmekond inimest kohale tuua) teevad oma töö ... Tõsi, hilisemas ülekuulamisvoorus selgus, et õige paljud meist on seniajani ametis erialadel, mis on kas otseselt seotud ajalooga või siis vähemalt sellele piisavalt lähedal (või kui teisiti öelda, siis, kui ma just valesti aru ei saanud, ei ole kellestki meist saanud ei astrofüüsikut ega kombainerit, et valida ajaloost võimalikult kaugele jäävad erialad ...)
Üritusest endast võib liigselt eraviisilise kokkusaamise kohta paljastamata nii palju öelda, et nagu ikka sellised kokkutulekud, tähendas see megapalju suhtlemist, rõõmu ja nalja, lõbutsemist üleüldiselt ja nii edasi. Eriti inimestega, keda ei ole üldse pärast viimast kokkutulekut näinud ja kes tegutsevad sellega, millega nad tegutsevad, nii vaikselt, et nende nime isegi naljalt ei kuule.
Küll võib aga rääkida väikesest jalutuskäigust ümber ja läbi Tartu linna, mille ligikaudu pool seltskonnast ette võttis külastamaks kohti, kus meie õppetöö möödus või mis muudmoodi olulised olid. Pepleri/Pälsoni ühikas on nüüdseks täiesti teistsugune, on kuulda olnud, kuigi sinna me sisse ei pääsenud, et muutusi oma silmaga perra kaeda. Seevastu Tähe tänava õppehoonesse sai ja kuigi meid hoiatati, et seal, kus meie loengud käisid, on nüüd erakool või midagi, kuhu kuidagi ei pääse, selgus siiski, et kui uksi tõmmata, siis nad ka avanevad. Ja nii said ka need koridorid ja kohad üle vaadatud. Raamatukogus käis parajasti remont ning sinna sissepääs oli samuti tõkestatud, nii et ainuke meeldesööbiv asjaolu oli mu jaoks uus konstruktsioon purskkaevude juures, mis teadjamate inimeste selgituste kohaselt pidada olema Lotmani mälestusmärk. Mulle tundus see küll isegi segasem veel kui semiootika üldse ja rohkem mingist mahapõlenud tööstushoonest allesjäänud turritava sarrusena, aga ju ta siis on ...
Sealt üle Toome kulgedes oli hea näha, et vähemalt üks kurikuulus liutee on saanud plaatkatte ja korraliku käsipuu, nii et ehk on nüüd vähem neid, kes saavad ettekäändeks hilinemisele tuua murtud jala-, käe- või pealuu ... Ka toomkiriku tornid olla nüüd avatud külstajatele, nii et enam ei pea ennast proovile pannes mööda müüre turnima, et siis võidukalt ülevalt, nojah, mida iganes teha ... Jätsime küll sinna sisse astuma, osaliselt ka võõrkehana tunduva putka pärast, mis trepile viiva ukse ette oli püstitatud.
Peahoone oli samuti avatud nagu ikka ning sealgi oli üht-teist meenutada. Muu hulgas avastasime, et kuhugi trepi alla, just sellisesse harjakonkusse, milles elas maailmakuulus Harry Potter, on vähemalt uksele kinnitatud sildi järgi majutatud kunstiajaloo õppetool (kuigi hiljem selgus, et sama nimetust kandvad sildid on endiselt ka Lossi tänava hoones - segane ...) Marksu maja paistis samuti olevat korda tehtud - me ei hakanud küll sisse minema, sest ka erilisi mälestusi meil selle majaga ju pole, aga väidetavalt ei olevat teisel korrusel enam selliseid põrandaid, mis tekitasid kogu aeg kerge muremõtte, et kui loeng või miski algas teisel korrusel, siis kas ta seal ka lõpeb ... Lossi tänava õppehoone, kus meil pärast esimesi aastaid möödus nähtavasti suurem osa õppetööle kuluvast ajast, oli samuti lahti. Vähekogenud pilgule nagu minu oma, kes ma pole selles hoones oma aastat viisteist käinud, ei paistnud kuigi palju muutunud olevat. Arvatavasti polnudki.
Sellega meie ringkäik põhimõtteliselt ka lõppes. Jah, Tartus on selles mõttes hea käia vaheaegadega, et seal on ikka kõik samamoodi, aga kogu aeg tuleb ka midagi uut juurde, erinevalt näiteks eriti Tallinnast, kus juba aasta või vähemagagi võib pilt nii põhjalikult muutuda, et enam midagi ära ei tunne ega aru ei saa. Nii oli ka tagasitee kokkutuleku toimumispaika ikka vanamoodi tuttav, kuigi silma jäi, et täielikult on ära kadunud kunagine jubedus Toome peldikud ja juurde on tekkinud, kuidas öelda, tänav, mis kannab Hezeli nime (jälle tarkade inimeste teade: Tartus olla nüüd koos selle Hezeli nime kandvaga kaks tänavaks nimetatud asja, millel pole ühtegi hoonet).
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Mikko Patokallio, Juha Saarinen. Araabia kevade valel poolel (Diplomaatia 8/2012)
No comments:
Post a Comment