Tavaline tööpäev, millest siiski oma tubli, ent piiratud osa võttis mitmesuguste ülesannete täitmiseks ja ihaluste rahuldamiseks tarvilik väljaskäik. Taas kord pidin tõdema, et sotsialism ja kapitalism on üdini erinevad. Kui sotsialismi viljastavates tingimustes polnud õieti kunagi midagi saada ja võisid olla maru õnnelik, kui üldse midagi said, siis kapitalismi viljastavates tingimustes on saada kõike ja rohkelt ja igal pool, välja arvatud ainult seda, mida sa parajasti kõige rohkem tahad, kui see peaks olema vähegi midagi enamat kui kõige tavalisem konveierikaup. Aga noh, eks näis: nagu sotsialismi ajal räägiti, et keegi olla kusagil siiski näinud, nii räägitakse sama juttu ka kapitalismi ajal ja äkki õnnestub isegi endal näha :-)
Väljaskäigu üks osa viis mind ka kandekeskusse, sest mõne päeva eest oli koju tulnud postipaki teade. Mis üsna jahmatas, sest enda teada ei olnud mul kuskilt midagi parajasti saada. Kandekeskuses pakki kätte saades ei kippunud jahmatus sugugi kahanema, sest selle peale oli kirjutatud, et saatja on Koolibri kirjastus. Millega mul on küll suhteid olnud, aga mitte viimasel ajal, nii et ma ei osanud arvatagi, mis ja miks ja kuidas seal pakis võib olla. Juba kodus pakki lahti võttes selgus, et sees on raamat - mis muidugi polnud iseenesest üllatus, arvestades nii mind kui ka saatjat - pealkirjaga "Budismi lühiajalugu". Mille üle ma olin muidugi rõõmus, aga siiski piidlesin raamatut tükk aega kahtlevalt ja kahtlustavalt, oskamata kuidagi arvata, miks see mulle on saadetud. Kuni lõpuks plahvatas: jah, muidugi, ma lugesin ju viimasest Horisondist, et olin sealse mälumängu vastuste eest auhinna saanud ja see oli just seesama raamat! Aga jah, pakis ega raamatus ei olnud mingit viidet ega vihjetki seosele Horisondi või tolle mälumänguga. Igatahes hea meel oli küll, kuigi arvestades mu kogemusi auhindade võitmisega, tuleb tõdeda, et tõenäoliselt on nüüd Horisondi jagatavate auhindade limiit täis ...
Linnas liikumise ajal jäi silma veel üks asi, mis hetkeks tekitas kummastava tunde, et toimunud on kerge ajanihe, enne kui trollisahin ja automürin mind taas maa peale tagasi tõid. Nimelt sõitis kõnniteel must mööda jalgrattur, kes oleks justkui välja astunud hiljuti tõlgitud raamatu "Hitleri armee" lehekülgedelt: ratas kenasti väliroheline ja peas täiesti korralik M-35 kiiver. Nojah, järele mõeldes tuleb küll nentida, et ülejäänud rõivastus läks raamatupildist veidi või isegi rohkem kui veidi lahku ning rataski oli veidi õrnemat, tänapäevasemat sorti, mitte militaarväljalase aastakümnete tagant. Igal juhul oli põnev sellist vaatepilti Tallinna tänavatel näha.
Täna jäi silme ette ka üks kodumaine kirjutis, õigemini lausa kirjutiste tsükkel mulle küllaltki huvipakkuval ristisõdade teemal. Päris tore, et leidub inimesi, kel jagub aega ja tahtmist mis tahes põhjusel pähe kinni jäänud teadmisi ja mõtteid kirja panna. Nojah, stiili üle saaks seal ilmselt palju nuriseda ja õrnema hingega keeletoimetajad läheksid näost kaameks ja kukuksid heleda häälega kiljuma, rääkimata sellest, et tekstis on ka mõningaid selgeid eksimusi, aga kui ma mõtlen näiteks enda püha Patricku venima jäänud ja praeguseks päris suikvel, et mitte öelda surmaunes projektile, siis tuleb ainult tunnustada visadust ja tahtmist niimoodi oma rida ajada ...
Loetud: Vikerkaar 7-8/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (Universal), Sündmus (TV3)
No comments:
Post a Comment