Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust traditsiooniline ema ja ta poiss-sõbra külastamine. Nojah, õigupoolest ma ju alles mõne päeva eest seal käisin, aga pühapäev on siiski see kõige õigem päev - lisaks kõigele ka selle poolest, et sel päeval on emal endalgi kombeks omletti või vähemalt omletilaadset kehakinnitust teha, millest ma täna rõõmuga osa sain. Ema oli eile käinud Türil, et sealt edasi kulgeda kodukandi metsadesse pohlajahile, ning naasnud enda kinnitusel kõigest raske kotitäie marjadega, kuigi nende hulka vaadates jäi mulle veidi segaseks, mil moel ta selle vähemalt endaga võrdväärse kaaluga saagi üldse suutis koju tarida. Aga igatahes oli ta seda teinud ning suurest hirmust ja pelgusest, et muidu jõuluprae kõrvale pohlamoosi ei antagi, aitasin ka mina pisut neid puhastada - mis on üks äraütlemata niru töö, aga paraku vajab siiski tegemist. Loodetavasti siis veab ja saab jõulude ajal mahlase sealihakäntsaka kõrvale ka suu mõnusalt hapuks teha, et pisut tasakaalustada ja nüansseerida terava sinepi mekki.
Huvitava tähelepanekuna võis täna täheldada erakordselt suurt aktiivsust sinava taevalaotuse all: minu jalutuskäikude ajal ema juurde ja sealt tagasi võis näha ja kuulda vähemalt seitset lennumasinat. Kusjuures need ei olnud sugugi sõjalennukid, millega siin mõni aeg tagasi üritati inimesi kangesti hirmutada, vaid kõik ikka reisi- või muidu tsiviillennukid. Kummaline igatahes, varem pole sellist agarat sebimist pea kohal pühabasel päeval märganud ...
Loetud: Akadeemia 8/2012
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment