- L. A. DiMarco. Concrete Hell: Urban Warfare from Stalingrad to Iraq
Tänane Sirp jäi taas mu jaoks rohkem selliseks tühjavõitu leheks: lugemist küll oli, aga teemad olid pigem sellised, mis vaid riivamisi huvitavad. Näiteks oli kena teiste seas lugeda mitme kursaõe hingestatud mõtteavaldusi muuseumide olukorra ja tuleviku suhtes (ja uhkust tunda, kui väärikate inimestega ma koos olen õppinud), aga samal ajal muuseumid ise jätavad mind suhteliselt külmaks. Ei, kahtlemata teevad nad väga väärt tööd mineviku ja olevikugi säilitamisel ja taasesitamisel, ilma mingi kahtluseta, aga ometi mind ennast nad nii väga ei köida, mispärast ka selleteemalised artiklid on alati sellised, millest ma küll silmad üle libistan, aga ka ainult libistan ...
Et too ammune ajalugu, täpsemalt keskaeg, nii tuliseid vaidlusi tekitas, oli võib-olla pisut isegi üllatav, küll aga ei tasu sugugi üllatuda, et tuliseks läheb asi siis, kui asi puudutab lähiajalugu ja ulatub otsapidi tänasesse poliitikassegi. Mille näiteks on Ruutsoo Reinu pikk vastulause möödunudnädalasele peatoimetaja veerule. Too kolumn ise oli piisavalt väheütlev ja totravõitugi, et ma sellele sõnakestki ei pühendanud, seda enam, et Rahvarinde ja muude poliitiliste liikumiste tegevus jätab mind üpris külmaks (nojah, omal ajal ma muidugi neid toetasin selles mõttes, et nende pakutav tulevik oli selgelt etem kui ikka veel kommunistlik-totalitaarne olevik, aga nii või teisiti oli ju ka toona selge, et nad mõtlevad samamoodi ainult riiklik-poliitilistes raamides, mitte neist väljas), kuid Ruutsoo artikkel sisaldas seevastu poleemilisusest hoolimata mitmeid põnevaid meenutusi, mida oli kena lugeda.
Tavapärases headuses hiilgas Turovski Aleksei, kes seekord oli ette võtnud sellise teema nagu "kevadnõidus". Mis puudutab loodust, siis selles ma täiesti hindan tema öeldut, seda enam, et öeldud on see väga nauditavas keeles. Siiski jätsid veidi ebaleva tunde tema ekskursid ajalukku, täpsemalt siis nõidade ja nõiduse ajalukku, mis esitasid asjast vaid ühe ja võib-olla mitte kõige adekvaatsema poole. Näiteks paavst Innocentius VIII bulla "Summis desiderantes affectibus" pidamine nõiajahi avapauguks Euroopas on üks selliseid seisukohti, mille üle on palju vaieldud ja vaieldakse seniajani (tekst on ise nii originaalis kui tõlgetes laialdaselt leitav, sestap ei hakka siia konkreetset viidet panema). Vähemalt sama argumenteeritud seisukoht ütleb, et see bulla oli pigem ammuse tüli jätk ilmaliku ja kirikliku võimu vahel ning paavst andis sellega lihtsalt järjekordselt oma panuse, et kiriklik võim saaks takistamatult tegutseda (üritades lisaks paika panna ka liigselt ilmalikele valitsejatele meelde järele olla püüdvaid kohaikke piiskoppe). Ei tasu ka unustada, et sama paavst keelustas Turovskigi loos mainitud "Malleus maleficarumi" - ja ikka samadel põhjustel, miks paavstid varemgi olid nõidade karistamist tauninud: nõiad olid lihtsalt rumalad ja eksiarvamuste küüsis inimesed, kel ei saa olla mingeid tegelikke võimeid, sest sellised võimed on jumalikku päritolu ega saa järelikult olla inimestel (see on nüüd veidi lihtsustatud seisukoht, teoloogilised ja juriidilised põhjendused olid pikemad ja keerulisemad).
Samuti pani pisut imestama tema väide, et kõige ulatuslikum ja julmem oli nõidade tagakiusamine Rootsis (tegelikult pigem siiski Lõuna-Saksamaa-Šveitsi-Kagu/Lõuna-Prantsusmaa aladel, kus ühtekokku hukati nõidu suurusjärgus 20 000-30 000 inimest ehk umbkaudu üldse pooled kogu Euroopa nõiajahi ohvritest, samal ajal kui Rootsis oli hukatuid kokku alla 300, pigem 200 kanti - muide, Eestis näiteks oli neid sadakond, Lätis samuti)) ja et Inglismaal institutsionaliseeritud nõiajahti peaaegu aset ei leidnud (tegelikult hukati seal mitusada inimest, hinnangud jäävad 300 ja 1000 vahele). Aga need finessid kõrvale jätta, oli Turovski lugu muidu huvitav ja teaberohke: näiteks tuli mulle üllatusena, et vihmaussid täiesti erinevalt oma nimetusest on vett pelgavad elukad, kes vihmaga hoopis mullast selleks välja roomavad, et mitte ära uppuda. Asi, mida oleks võinud teada, aga näe, ei teadnud ...
Ja lõpetuseks oli kena lugeda Sirbi viimaselt leheküljelt mulgi "keelest" (panen igaks juhuks jutumärkidesse, muidu veel mõni hakkab separatismis süüdistama :-) ). Suure loo kõrval, mis muretses mulkide keele säilimise pärast, oli ka väiksem, konkreetsemalt hiljuti ilmunud "Mulgi sõnastikule" pühendatud lugu, millest muu hulgas võis teada saada, et peagi on ilmumas kihnu ja setu keele sõnaraamatud ning loodetavasti riburada pidi ka teiste murdekeelte omad. Mida tuleb ainult tervitada.
Loetud:. Sirp, 26.04.2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7)
No comments:
Post a Comment