Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja mida ühtlasi süngelt tumestas kurb teadaanne ehk täpsemalt teade ema elukaaslase surmast. Need viimased poolteist aastat alates sellest, mil ta kokku kukkus ja tal seejärel ajukasvaja avastati (need vist pole kunagi healoomulised, paraku ...), ja eriti viimased nädalad on olnud kõigile rasked, nii talle endale kui ka lähedastele. Kui algul immitseski lootus, et ehk asi pole pöördumatult halb, siis viimasel paaril nädalal oli kahjuks juba selge, et minek on veel vaid aja küsimus. Ja nüüd, vastu tänast, see siis juhtuski. Mis kõigest hoolimata vapustas, eriti kuuldes ema üsna rivist väljas häält, kui ta sellest teatas. Aga eks teatavas mõttes oli see ka kergendus, ma usun, et võib-olla eriti ema elukaaslasele endale, kui silmas pidada seda, kui elu nautiv ja ja teotahteline mees ta oli - nii kaua kui aina kahanev võime aju abil oma keha kontrollida veel seda lubas, üritas ta ikka võimalikult palju liikuda ja jõudumööda tegutseda, nii et kui ta vähegi tundis ja mõtles nii, nagu mina arvan, et ta võis tunda ja mõelda, siis oli see viimaste päevade sunnitud liikumatus pigem raskesti talutav piin. Ma küll ei saa öelda, et ma teda hirmus hästi ja pikalt oleksin tundnud, aga need poolteistkümmend aastat, mis ta mu emaga tuttav oli, näitasid teda minu silmis igatahes igati väärika ja ontliku mehena. Kõige peamine minu jaoks oli muidugi see, et ema hoolis temast ja tema ilmselgelt ka emast. Aga ka muidu oli ta tore, abivalmis, tark ja elutark mees, kelle lahkumise üle on siiralt kurb meel.
Loetud: Tuna 1/2013
Vaadatud: 666 Park Avenue (FoxLife), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: FC Barcelona - Pariisi Saint-Germain (TV6), Krah inženera Garina (RTR-Planeta)
No comments:
Post a Comment