Tavaline tööpäev.
Kui ma möödunud nädalal nentisin, et Sirp on tühjavõitu, kuid siiski on selle vähese loetava seas paar artiklit, mis väga huvitasid, siis see nädal oli asi veel kurvem: üldse lugusid, mida vähegi silmata tasus, oli vaid neli ja needki sellised, mille lugemata jätmine poleks midagi vähemaks jätnud (mis ei tähenda, et lugemine juurde ei andnud, nii et see ei ole mõeldud nende autorite mahategemiseks, vaid lihtsalt nentimiseks, et kirjatükid olid teemadel, mis mind üliväga hirmsasti ei huvita ja sestap ma rohkem registreerisin nende sisu kui et nad oleksid mind aktiivselt kaasa mõtlema ja arutlema pannud). Liiviku Olev oli kirjutanud mõne aja eest ilmunud Andropovi-raamatust, põimides sinna sisse ka mõnevõrra punnitatuna tunduva paralleeli Eesti ajaloo sündmustega, ning Mandli Mati oli vastanud Mertelsmanni Olafi kuu aja tagusele kriitikale Pitka-raamatu kohta. Pikalt ja huvitavate detailidega põimitult oli Iisraeli-Palestiina küsimustest ühe kirjaniku avamise kaudu kirjutanud Mõttuse Marin. Ja mõnevõrra nostalgilist tooni tekitas Maiste Valle-Steni kirjutis Vaigu Maidu raamatust, milles juttu, nagu käsitletava autori nimestki oletada võib, pungist ja kõigest, mis selle ümber. Jah, noh, oligi kõik.
Loetud: Sirp, 12.04.2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7)
No comments:
Post a Comment