Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Et eilne ajaveebi sissekanne kujunes päris pikaks, siis jäi eilse Sirbi lahkamine tänasele. Kuigi ehk oleksin võinud ka eile kirjutada, sest paraku oli seekord Sirp suhteliselt tühi, vähemalt minu jaoks. Seda eelkõige küll mahu poolest, sest need vähesed asjad, mis huvitavad olid, olid seda tuumakamad.

Nõndanimetatud keskajatüli ei taha kuidagi vaibuda ja taas kord oli sõna saanud või võtnud Hvostovi Andrei. Pikk ja sisukas lugu, heade näidete ja väidetega ja puha, aga üks asi pani siiski kohe väga imestama (õieti pani see mind pisut imestama juba varemgi, aga siis arvasin, et võib-olla olen valesti aru saanud). Nimelt võtab Ants agaralt "selartlasi" rünnata ja lausa kinnitab, et tema pole mitte "selartlane", aga nii nagu mina aru saan, jõuab lõpuks ikka samale seisukohale, nagu kõik need "selartlased". Mida võiks kokku võtta umbes nii: klammerdumine ja lausa sulgumine kitsalt rahvuslikku perspektiivi on parimal juhul tulutu ja naeruväärne, halvimal juhul lausa enesehävituslik; vajalik on laiem, avaram pilk. Nähtavasti on Hvostovi eelkõige ärritanud Selarti Anti väljaütlemine, et tema ja ta meeskond üritasid oma ajalooteost kokku panna võimalikult erapooletult, ideoloogiatest nii mõjutamata kui võimalik. Mis tegelikult, tundub mulle, annab välja sama tulemuse nagu Hvostovi propageeritud eestluse ajaloo asemel eestimaaluse ajaloo kirjeldamine: mõlemal juhul on vaatluse all mitte eesti või (balti)saksa või vene rahvas siinsel maalapil, vaid siinne maalapp kogu oma kirevuses ise. Mis, mõistagi, on juba iseenesest teataval määral ideoloogiline lähtekoht, sest lõppeks ei ole Eesti saar, vaid vähemalt kahest küljest tihedalt ja otseselt naaberaladega seotud, nii et selle eristamine enam-vähem praegusi riigipiire mööda on selge seisukohavõtt nagunii.

Aga jäägu see Hvostovi ja/või Selarti enda lahendada, milles nende vaatepunktid ja seisukohad lahknevad või ühinevad, nii või teisiti on Antsu sulest pärit asju peaaegu alati lust ja lõbu lugeda, sest ikka oskab ta mõne vindi mõnusalt üle keerata. Nii ka seekord ja sel määral, et seda tasub lausa osundada:

Järgnev pole humoresk, vaid lõpuniminek. Kusagil Viljandimaal elab keegi Viktori-nimeline selgeltnägija, kelle joonistatud Lembitu portree ilmus perestroika-aegses ajakirjas Noorus. Viktor edastas hämmastavaid üksikasju: näiteks, et Lembitu paremal käel puudunud nimetissõrmel üks lüli. Niisiis – meedium on olemas. Keegi ustav ning järeleproovitud ajaloolane läheb koos muistsete tarkade järglase Viktoriga Lõhavere mäele, seal toimub sideseanss Toonelaga. Ajaloolane stenografeerib Lembitu mälestused. Pärast seda kutsutakse kokku üle-eestiline rahvakogu ehk kärajad, millel tunnistatakse saadud materjal üksmeelse käetõstega ametlikuks ajalooallikaks.
Ajalugu on seega valmis kirjutatud. Tartu ülikooli ajalooteaduskonna võib sulgeda, sest sama hästi võivad ajalooga tegelda kirjandusteadlased. Ajalooalased uurimused saavad Viktori ja Vigala Sassi taoliste selgeltnägijate tegevusalaks, sest meie rahvuslik ajalooteadus ongi meditatiivne. Vastuvoolu ujujad ajame maalt välja. Saabub selgus ja üksmeel. [...]
Kui keegi tahab kuulda Lembitut kõnelemas priiusest kui kallist aardest ja Eesti riigi loomisest Paala välja verisel mullal, siis ei saa seda talle keelata. Oleme jõudnud Veevalaja ajastusse, kui valitseb new age ning levivad parateadused. Kuulumist sellesse leeri pole vaja häbeneda ega salata.

Hvostovi kõrvale oli mahutatud ka Laidre Mikaeli väiksem lugu, osaliselt haakuv mainitud keskajatüliga, rohkem küll hiljuti miskipäraks skandaaliks pööranud teatega, et Eestis tegutsevad (uus)templirüütlid. Sedagi oli nauditav lugeda, nagu on olnud noore Laidre artikleid mujalgi. Ehkki võib kohe öelda siiski sedagi, et mõnevõrra kipub ta ennast kordama, muutuma nii-ütelda üheteemameheks: argumendid ja sõnad on küll iga kord erinev, aga miskipärast on tema peas kinnistunud arvamus, et keskaega on tingimata vaja kaitsta väärarusaamade eest - ja seda ta siis usinalt, kogu jõust ka teeb. Mis tegelikult ei ole ilmselt paha, sest ma olen samuti tähele pannud, et "pime keskaeg" ja muud mütologeemid on seniajani levinud, nii et võib-olla tuleb see kerge tüdimus ja sisusse süvenemise asemel pigem huvi tundmine, et milliste argumentidega seekord žongleeritakse, rohkem sellest, et keskaeg on mind ennast päris varasest lapsepõlvest peale huvitanud, mistõttu kõik need müüdid, mida noor Laidre virgalt ja viksilt kummutab, on mu peast juba ammu haihtunud, kui need sinna üldse on jõudnud rohkem kui teadmisena, et keegi kusagil on mingil arusaamatul põhjusel ka nii arvanud. Aga väärt lugemine kindlasti neile, kes viimati midagi keskajast kuulsid põhikooli ajal.

Aga paraku sellega valdavalt ka eilse Sirbi huvipakkuv osa lõppes. Tõsi, baltlastele pühendatud topeltlehekülg kolme looga (Lukase Liina pikalt Leopold von Schroederist, Leppiku Lea veidi lühemalt Tartu ülikooli raamatukogust ja raamatukoguhoidjast Emil Andersist; Tarandi Kaarel samuti lühemalt Erik Vergist, (Teise maailma)sõjaajast ja natslusest), mis küll konkreetsetest raamatutest johtudes võtsid vaatluse alla palju laiemaid tahke sellest Eesti ajaloo juba unustusse vajuvast perioodist, tasus samuti lugemist. Samuti tõi vanu mälestusi pinnale lugu Tartu füüsikahoone kõrval asuvast basseinist, mille ääres on nii mõnedki meeleolukad hetked mööda saadetud, küll enamasti pisut joobeuimased, aga siiski mäletatavad hetked.


Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium liiga: Flora - Nõmme Kalju (TV6), Lasko (TV6), Lost Future - Kampf um die Zukunft (RTL2)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: teateid halvalt lapsevanemalt (Postimees, 06.04.2013)