Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Ka tänane Sirp oli lugemisväärse poolest küllaltki õhuke, ent siiski leidus seal lugusid, mis mind päris palju huvitasid, nii et väga kurta ei saa. Too keskajatüli ei kipu kuidagi vaibuma ning seekord oli pall taas Vahtre Lauri käes triblada, kes leheküljepikkuses loos üritas mõõta kõigile oponentidele, mis neile väärt. Eriti raevus paistis ta olevat Hvostovi Andrei peale, küllap põhjusega, sest ega Antski teda oma kirjatükkides just hellitanud pole :-) Muidugi, täiesti õige oli juhtida tähelepanu Hvostovi viimases loos leidunud apsakale, millega Juhan Luiga ja Juhan Libe olid segi läinud.

Aga olgu sellega kuidas on, Vahtre võttis seekord ette põhiliselt ainult ühe teema, nimelt tõestamise, et muistse vabadusvõitluse ajal valitses tänapäeva Eesti alade elanike seas ühtekuuluvustunne. Nii selle artikli kui ka varasemate Ajaloomuuseumi sõnavõtu ja teistegi esinemiste-väljaastumiste põhjal võib järeldada, et Vahtre kindla veendumuse kohaselt olid eestlased kui rahvas (või rahvus - tema käsitluses paistavad need enam-vähem kokku langevat ja kuigi mõnedki selle peale nina kirtsutavad ja vahet nende kahe vahel väga ajada tahavad, olgu nii, sest ega Vahtregi eita nende teatavat erinevust ja ka mu meelest ei ole see vahe tingimata nii suur, et sellest eraldi kinni hakata) kindlalt olemas juba enne muistset vabadusvõitlust - millest võib ilmselt järeldada, et ugalased, sakalased, järvalased, saarlased ja muud sellised väljendid on, nagu tänapäevalgi, lihtsalt piirkondlikud, mitte aga eri hõimude või muulaadsete "rahvuslike" üksuste tähistajad.

Või nagu ta ise ütleb: "See ei sea eest rahva olemasolu tol ajalooetapil kummatigi kahtluse alla". Selle väite tõestuseks toob ta üpris palju näiteid Läti Henriku kroonikast ja jõuab lõpuks kokkuvõtteni: "Kas selline sündmuste ahel oleks olnud võimalik rahva seas, kes erilist ühtekuuluvust ei tundnud, kes korraldas vastastikku rüüsteretki ja oli hetkekasu nimel valmis kampa lööma kellega tahes? Minu arvates mitte. Kui keegi soovib sellele küsimusele vastata kuidagi teisiti, eestlaste ühtekuuluvust eitades, siis on vaja esitada argumente, mitte laest võetud süüdistusi."

Kogu loo kohta võib öelda, et argumentatsioon on küllaltki asjalik ja korralik, sellele ei ole midagi ette heita. Ainult et vähemalt minu arvates on see ikkagi puhas spekulatsioon, lihtsalt teadaolevate faktide tõlgendamine, ehkki neid saab - nagu oponendid on ka teinud - hoopis teisiti tõlgendada. Ma ei hakka siin praegu Vahtrele otseselt midagi vastu väitma, eriti veel argumenteeritult, sest see nõuaks põhjalikumat (taas)süvenemist allikatesse, milleks mul paraku praegu aega ei ole, küll aga võiks tõmmata mõned paralleelid, mis mul pähe tulid ja mis pigem sunniksid Vahtre järeldustes veidi kahtlema.

Esimene ja kõige ilmsem paralleel on mu meelest Britannia vallutamine Rooma riigi poolt veidi enam kui tuhatkond aastat varem. Ka seal oli vastakuti üsna organiseeritud jõud Rooma riigi kujul - ehkki võib ilmselt õigustatult öelda, et Rooma rünnak oli palju tsentraliseerituma ja koordineerituma iseloomuga kui ristisõdijate tegevus tuhatkond aastat hiljem - ja palju erinevaid jõukeskusi teiselt poolt. Ka seal oli palju "tähistajaid", keda on kombeks hõimudeks nimetada, ehkki nendegi puhul saab rääkida suhtelisest keeleühtsusest ja ka ühisest tähistajast ("britid" on just tollest ajast pärit sõna ja püsinud tänini, kuigi selle sisu on muutunud palju radikaalsemalt kui "eestlaste" oma). Ka seal oli ohtralt nii ühistegevust Rooma jõudude vastu kui ka omavahelist taplemist. Oli ka suur vastuhakk vallutajatele (Boudicca), milles põhimõtteliselt üks algataja koos ühe liitlasega tõmbas kaasa terve hulga teisi hõime ja ohustas tõsiselt roomlaste võimu. Ja oli ka ajalookirjutuses aeg, kus toonaseid britte kujutati idealiseeritult ühtse jõuna, mis ja kes oma vabaduse eest võitlesid. Oli - aga tänapäeval pole paraku vist küll enam ühtegi ajaloolast, kes nii kõneleks: otse vastupidi, kui üldse, siis nähakse ühtsuse puudumises just põhjust, miks ikkagi roomlastele alla jäädi. Segast on Rooma-eelse Britannia osas muidugi seniajani palju, isegi kultuuriühtsuse osas on paljud kahelnud: hoolimata sellest, et keel oli nähtavasti küllaltki sarnane (kuigi ka siin on leitud, et see ei pruukinud nii olla - ma ei ole küll nii hästi kursis briti keele käsitlustega, et kindlalt öelda, kas need erinevused on suuremad või väiksemad kui lõuna- ja põhjaeesti keele vahel, mis teatavasti on piisavalt suured, et mõned keeleteadlased on julgenud väita, et enne eesti keeleks saamist olidki need kaks eri keelt, mitte lihtsalt ühe keele murded), on eri piirkondade materiaalses kultuuris omajagu erinevusi, mis on andnud põhjust kõnelda "regionaalsetest identiteetidest".

Selle paralleeli kohta võib muidugi väita, et see on ajaliselt liiga kaugel, et midagi järeldada. Aga võib ka võtta ajaliselt ja ruumiliseltki lähema preislaste ja Preisimaa juhtumi. Lähemal on see sellegi poolest, et sealgi oli tegu tugevalt ideoloogiliselt ajendatud sõjaga, ametlikult samuti ristisõjaga, ehkki sellesse segunes, nagu Eestigi puhul, terve hulk muid tegureid. Ja kuigi vallutuse käik oli suhteliselt sarnane Eesti omaga: algul mitu väiksema ulatusega retke, siis suur sissetung, mitu aastat võitlust ja alistamine, siis mitu preislaste katset vallutajad purustada ja välja tõrjuda, enne kui maa lõplikult alistati, ei ole preislaste puhul kombeks rääkida erilisest ühtsustundest. Mida nähtavasti ei olnudki: ma usun, et võib üsna õigustatult öelda, et 13. sajandi algul elasid Väinast Vislani omavahel teatavas keelelis-kultuurilises suguluses olevad hõimud, kellest alles pärast konkreetsete poliitiliste piiride paikapanemist vallutuste käigus hakkasid kujunema selgepiirilisemad rahvad-rahvused. Või teisisõnu: ilma Saksa ordu vallutuseta võiksime täna võib-olla kõnelda praegu Preisimaaks nimetataval alal elanud inimestest kui näiteks ühest komponendist leedulaste etnogeneesis. Aga läks nii nagu läks ja täna kõneleme preislastest - ent isegi kõige "romantilistemates" tänapäeva käsitlustes ei räägita neist kui ühtsest rahvast, vähemalt mitte enne vallutust (ja ka siis kõneldakse rohkem sellest, et "preislased" surid välja).

Vähemalt olid need kaks esimest paralleeli, mis mul Vahtre lugu lugedes pähe tulid ja mis veidi sundisid kahtlema tema tõlgenduses. Aga nagu öeldud, allikad on selles osas küllaltki kidakeelsed ja ühtsuse olemasolu näitamine või eitamine kajastab rohkem tõlgendaja enda seisukohti kui tingimata ajaloolist tegelikkust. Kui Vahtre võtab Läti Henrikust kirjakoha "Siis läks sõna välja üle kogu Eestimaa ja Saaremaa, et nad võitleksid taanlaste ja sakslaste vastu" ning näeb selles ühtsustunnet, mis tõestab eestlaste kui rahva/rahvuse olemasolu, võib sama põhjendatult vastu väita, et tegu oli ühe või mitme algatajaga, kes kasutasid teiste kaasatõmbamiseks ära mõistetavat rahulolematust uute isandatega, kes ju vähemalt osaliselt tõrjusid välja varasemat eliiti ja kehtestasid ka uusi makse ja üldse uut elukorraldust - mõlemad tugevad rahulolematuse allikad -, nii et see ühtsus ei pruukinud toona sugugi tärgata rahvuslik-kultuurilise kokkukuuluvuse, vaid lihtsalt ühise rahulolematuse baasilt (nagunii on ju ühtne olla lihtsam vastu kui poolt). Nii et küllap vaieldakse selle üle edaspidigi ja ma usun, et argumente on nii poolt kui vastu, aga selgust sellesse ei tule niikuinii, vähemalt seni, kuni pole välja mõeldud korralikku "kronoskoopi" ehk ajamasinat vaatluste tegemiseks.

Otsekui vastukaaluks Vahtrele oli selles numbris sõna antud ka "kurja juurele" endale, Selarti Antile, kes aga ei sekkunud üldse keskajatülisse, vähemalt mitte otseselt, vaid kirjutas hoopis äsja eesti keeles ilmunud Saksa ordu ajalugu käsitlevast raamatust. Kirjutas lühidalt ja tunnustavalt, aga siiski heites mitu teravat nooti ka tõlkija kapsaaeda - nojah, tõlkija Sirkli Mati on muidugi väga nimekas, aga eelkõige ilukirjanduse tõlkijana, nii et võib-olla on siis tõesti teaduslikuma teksti tõlkimisel puudujääke tekkinud (ei oska ise täpsemalt öelda, sest pole jõudnud seda raamatut veel lugeda).

Kui veel lisada ülevaade Tallinna/Balti raamatumessi ajal (millest ma oma mitte just kõige rõõmustavamaid kogemusi mõne aja eest jagasin) peetud kirjandusfoorumist ja temaatilised lühiintervjuud selle osalistega ning Strandbergi Mareki päris huvitav, kuigi natuke segaselt kirjutatud lugu Schrödingeri Erwini elust ja tegemistest, siis võibki, nagu alguses öeldud, nentida, et tänane Sirp ei sisaldanud just palju lugemisväärset, aga see, mis seal lugemist vääris, oli ka seda väärt.

Siiski oli Sirbi vahel ka Kultuurkapitali tänavuse I kvartali rahade jaotuse teabeleheke, mida ma alati suure huviga uurin, sest sellest võib teada saada nii mõndagi põnevat. Seekord näiteks seda, et eesti keeles on millalgi ilmumas sellised suurepärased teosed, nagu Carlyle'i Thomase "Minevik ja olevik", Danilevski Nikolai "Venemaa ja Euroopa" ning Mo Yani "Punane sorgo". Aga sealt võis leida ka muigama pannud teate, et Eesti Keele Sihtasutus annab välja "esimese eestikeelse Piibli esmatrüki". Ma muidugi saan aru, et ilmselt on tegu faksiimilega või millegi sellisega, aga sõnastus oli päris naljakas - justkui polekski Piiblit juba ligemale kolmsada aastat eesti keeles olemas ja ilmuks see alles nüüd :-)


Loetud. Sirp, 19.04.2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Primeval: New World (Pro7), Primeval. New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7)

Ilmunud tõlked:
R. Tammsaar. Fjodor Lukjanov: käes on vana maailmakorra lagunemise lõppfaas (Diplomaatia 4/2013)
R. Weitz. Moskva vaeb Euroopa julgeolekut (Diplomaatia 4/2013)
T. Lawrence. Margaret Thatcher - kodus vastuoluline, võõrsil kangelane (Diplomaatia 4/2013)