Kõigepealt võib küll öelda seda, et Balti raamatumessi mõttes valmistas see Rahvusraamatukogus peetud üritus vähemalt mulle pettumise. Nii palju kui mu silm seletas, ei olnud "baltlasi", see tähendab lätlasi ega leedukaid üldse kohal. Nojah, oli küll Baltimaade kaunimate raamatute näitus ja võimalik, et mõned "baltlased" osalesid ka mingitel üritustel, aga ükski nende kirjastus oma letiga küll silma ei jäänud. Selles mõttes täielik kontrast eredalt mällu sööbinud, kui ma ei eksi, siis 2004. aasta Balti raamatumess, kus oli kohal kaugemaidki esindajaid, mäletamist mööda ka näiteks Saksamaalt. Ja toimus see toona Saku Suurhallis, kus mõistagi on ruumi ja avarust rohkem kui Rahvusraamatukogu kitsas ja pikas fuajees. Isegi vist viimasel Eestis peetud Balti raamatumessil 2010. aastal, toona juba vastses Nokia kontserdimajas, oli veel suhteliselt laiahaardeline, tundub meenutades, aga ju on siis nüüd masu tõsiselt mõju avaldanud.
Siiski võib sellele lisada, et seekordsel messil - mis niisiis vähemalt minu pilgu läbi oli ikkagi rohkem Tallinna kui Balti raamatumess - oli väljas vähemalt üks lett, mille taga kiri, mida ma pole varasematel Rahvusraamatukogus peetud raamatumüügiüritustel näinud - kui ma ei eksi, seisis seal kirjas Eesti Muuseumiühing ja nende lett oli täis trükiseid, mida naljalt mujal ei näe, sest paraku on muuseumid (aga ka arhiivid ja muud sellised teaduse ja kultuuri piirimail paiknevad organisatsioonid), eriti Eestis, küllaltki vaesed ja kui uurimistööks ja isegi publitseerimiseks suudetakse raha leida, siis kas publitseerimiseks müümiseks mõistlikus koguses või raamatukaubanduskettidega majandamiseks, et need ikka nende trükiseid müüksid, ilmselt naljalt mitte.
Ja veel üks pudemeke lettide poole pealt. Nimelt olin ma juba mõnda aega väisanud raamatupoodide veeblehekülgi ja pisut imestanud, et neis pole müügil sellist keeleteaduslikku tähtteost nagu "Eesti keele sõnapered". Nüüd õnnestus see hankida ja ka teada saada, et nad (ehk Eesti Keele Instituut) polegi seda raamatukauplustes müügile pannud, vaid levitanud ainult kas oma müügiletis või siis tutvustusüritustel ja muudmoodi otse. Kusjuures väidetavalt olla see ka niisugusest tagasihoidlikust turundusest hoolimata peaaegu läbi müüdud, nii et mulle ulatatud köited olla ühed viimased :-) Njah, kui sotsialismi tunnus on puudus kõigest, siis kapitalismi tunnus on puudus vajalikest asjadest :-)
Aga siis ka neist kõneüritustest, mida ma jälgida soovisin ja mida ma ka jälgida sain. Õuna Mati esitles oma uut raamatut "Idarinde relvad", mis teemalt pole ehk maailma mastaabis midagi väga uudset, aga siiski hea, et sellise on kirjutanud omakeelne autor. Ja Õuna Mati kahtlemata teemat jagab ning kirjutada oskab, isegi kui ta keel mõnikord kipub olema veidi, kuidas öelda, lopsakas. Selle esitluse käigus juhtus ka lõbus vahejuhtum, kui autor kõneles raamatu sünniraskustest, peamiselt seoses just teemaga, mida mõned eriti tundlikud isikud võivad seostada teab mis jubedate ideoloogiate propageerimisega - ja siis veidi vandenõuteooriate valda kaldudes mainis, et ei imestakski, kui Kapo ametnikud kohe kohale tuleksid ja raamatu konfiskeeriksid - ning pilku minu poole heites nentis, et mustade prillidega mehed ongi juba kohal :-) See oli päris lõbus.
Huvitav oli kuulata ka Adamsoni Andrest, kes esitles oma vastset raamatut Jäälahingust ja kõigest, mis selle ümber. Eriti muidugi seetõttu, et ma ise mõne aasta eest tõlkisin vist küll ainukese vähegi tänapäevasema ingliskeelse käsitluse selle lahingu kohta (ja et see on inglise keeles, tähendab mõistagi, et see on ka selline, millega paljud inimesed võivad tutvuda ja oma arusaama kujundada), Nicolle'i Davidi Osprey sõjaajaloosarjas ilmunud teose. Adamson küll nentis õigustatult, et sellelgi raamatul on oma puudused, millega võib täiesti nõus olla. Nagu ilmselt ka sellega, et temagi raamat ei kujuta lõplikku tõde, vaid veel üht katset toda kauge mineviku mõneti suhteliselt vähetähtsat, aga ometi nii palju hilisemaid peegeldusi ja valepeegeldusi kaasa toonud sündmust lahti seletada. Et tema raamatu pealkiri on "Müüti murdes", on muidugi selge, et eelkõige on see mõeldud peamiselt Venemaalt (aga sealtkaudu mõneti ka mujalt) pealevalguvate tõlgenduste lahtiharutamiseks ja selgitamiseks, sest idanaabrid on eri aegadel eri intensiivsusega, aga küllaltki ühtmoodi üritanud toda lahingut näidata lausa tsivilisatsioonide kokkupõrkena (milles võidukas oli mõistagi "vene tsivilisatsioon"). Kahtlemata huvitav raamat, muu hulgas ka äsjase Eesti keskaja ajaloo ja selle kajastamise teemal käinud debati raames (mille kohta ka autoril oli oma arvamus olemas, mille ta leebelt esitlusel välja tõi).
Võib-olla veel huvitavam oli aga vestlusring nii-ütelda noorte ajaloolaste osavõtul, kelleks olid Rosenthali Reigo, Tammingu Marko, Juurvee Ivo ja Randjärve Laine. Kolm esimest siis peamiselt mulle südamelähedase luureajaloo uurijad, neljas ilmselt ei vaja tutvustamist laiemale publikule, aga muu hulgas on ta ka ajaloo alal nime teinud, uurides kultuuripoliitikat ja kultuuriinimeste, kuidas öelda, ellujäämis- ja eneseteostusstrateegiaid Nõukogude ajal. See oli päris huvitav kuulamine, millest ehk olulisemad kõlama jäänud mõtted olid järgmised. Ajalugu ei ole kunagi valmis, seda kirjutatakse ikka ja aina uuesti - nii sellepärast, et iga aeg vaatab minevikku erinevalt juba sellepärast, et igal ajal on erinevad tõekspidamised, millest lähtudes minevikku ja teadaolevaid fakte hinnata, kui ka sellepärast, et kasutusele võetakse või leitakse uusi dokumentaalseid tõendeid minevikust. Nii näiteks nentisid luureajaloolased, et ehkki Eesti on selles mõttes õnnelikus eriolukorras, et siin on kohati säilinud materjale, mille analoogid on mujal hävinud ja hävitatud, siis ometi on isegi teada mõningaid potentsiaalseid materjale näiteks Ühendriikides, mida seniajani pole uuritud. (Mul on ka endal praegu käsil üks tõlkeraamat, mis selliseid materjale ohtralt kasutab, aga mõistagi ei ole tolles rõhk Eestil, õieti on seal Eestist teemat arvestades (Nõukogude Venemaa ja Lääs esimestel oktoobripöörde järgsetel aastatel) isegi liiga vähe juttu - aga eks see võib ka olla arusaam, mida on aidanud mõjutada kohalikud uurimused ja uurimised, mis Eesti rolli mõistetavalt, aga võib-olla liigselt kergitavad).
Et ajalugu on viimastel aegadel õige mitmeti olnud pidevalt avaliku arutluse all, ei pääsenud ka vestlusringi osalejad sellest kuidagi mööda, õieti neid lausa kehutati seda tegema. Ja siin tuli ehk kõige märkimisväärsem mõte Randjärve Laine suust, kes üht oma õppejõudu meenutades nentis, et inimeste arusaama Eesti ajaloost on kõige enam mõjutanud ilukirjandus, mitte sugugi ajaloolaste tegemised. Millega võib täiesti nõustuda: ajaloolased võivad kui tahes palju pingutada, et näiteks kõnelda Jüriöö ülestõusust nii, nagu see ajalooallikate põhjal paistab, aga "Tasuja" rahvusliku paatose vaim ei lase end sellest kõigutada ja püsib visalt edasi ... Mis on mõistagi ka üks peamisi põhjusi, miks too viimase aja ajaloodebatt on olnud nii äge, ründav ja kibe: ideaalmaailm, mis peamiselt ilukirjanduse baasil vormitud, ei soovi sugugi kokku kukkuda mingite faktide koorma all, vaid ajab end aina rohkem puhevile ning lendleb sillerdavil tiivul aina edasi ...
Ja lõpetuseks. Muidugi ei saanud ma raamatumessil käia nii, et see poleks andnud ennast hiljem tunda raske, õlga rõhuva raamatukoti kujul. Olgu siis siin ka ära mainitud need rõhujad:
- A. Laande, T. Todesk (koost.). Mulgi sõnastik
- M. Puusepp. Suuline tõlge
- S. Vare. Eesti keele sõnapered
- M. Õun. Idarinde relvad I. Püstoleist tankideni
- M. Laar. 20 Eesti tähtsamat lahingut
- A. Adamson. 1242: müüti murdes
PS. Ka täna tuli Sirp täiesti õigel päeval ja ajal, aga et tänane jutt on niigi pikaks kätte ära läinud, jäägu sellest rääkimine homse peale.
Loetud: Sirp, 05.04.2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Elas kord ... (Fox), Surmaga nakatatud (Kanal2), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7)
No comments:
Post a Comment