Tavaline punkti panemise päevale järgnev päev oma mustmiljoni pisema ja suurema toimetusega, mis enamikus on sama ebaolulised nagu ninanokkimine, aga ometi vajavad ühel hetkel ärategemist. Ja siis sain õhtul täielise katartilise elamuse ETV-s näidatud dokfilmist - ma juba ette veidi imestasin, miks või kuidas on juuniküüditamisele pühendatud film lausa enam kui kolme tunni pikkune, ja imestus kasvas veelgi, kui poolteise tunni järel oli selge, et nüüd on ju asi läbi. Aga siis järgnes teist poolteist tundi väga sugestiivset pilti, kus üle ekraani jooksis raudtee või ekraan piki raudteed, kuidas võtta, liipritele kinnitatud toonaste küüditatute nimed. Visuaalselt äärmiselt mõjuv, mõjuvamgi kui suured seinad Vietnamis langenute või muudega, tõsi, peaaegu hüpnootiliselt uinutav, kuigi päris suikumist takistas kindlal käel ekraani nurgas kõikuv tahvlike kirjaga, mis näitas, millises kohas surnute või kus elanud küüditatutega parajasti tegemist on. Suurepärane!
Loetud: Akadeemia 6/2011
Vaadatud: Mälestuste jõel (ETV)
No comments:
Post a Comment