Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänases Economistis oli üks mõtlemapanev nupuke sellest, kuidas meie ajastu, mida nii hellitavalt kutsutakse infoajastuks, võib osutuda hoopis infoauguks. Mulle jäi kõige rohkem sealt kõlama mõte, et me võime XX sajandi algusest tulevikus (või ka juba praegu) teada rohkem kui näituseks XXI sajandi algusest. Ja põhjus: erinevalt varasemast ajast, kus enamik sellest, mis on üldse talletamist väärt, pandi kirja paberile või muule suhteliselt püsivale materjalile (on muidugi materjale, eriti minevikus kaugemale tagasi minnes, mis on ajatuultes hävinud, ja on ka teavet, mida kirja ei pandud isegi kirjaajastul ja mis parimal juhul on säilinud mõningates mälestustes (mis on tunduvalt moonutustealtimad kui reaalajas loodud dokumendid), kui üldse), siis juba mõnda aega, aga eriti viimasel kümnendil on päris palju materjali, mis on nii-ütelda kvaasi-kirjapandud, see tähendab talletatud internetti, kust aga aja jooksul väga erinevatel põhjustel osa materjali lihtsalt ja sageli jäljetult kaob, olgu siis põhjuseks talletaja huvikaotus ja vastava saidi sulgemine või mis iganes muu asjaolu. Artikkel mainib üllaid, kuid üpris lootusetuna tunduvaid katseid nii-ütelda veebi talletada - mitte et see iseenesest võimatu oleks, aga üleilmse veebi maht ja raha seavad kindlad piirid ette, mis on võimalik ja mis mitte (kolmas põhjus, omanduslikud failivormingud, ei ole ehk nii hirmus oluline - palju lõppeks ikkagi neid vorminguid on, mis on nii suletud, et ainult ja ainult üks (potentsiaalselt mingil hetkel koos looja elik omanikuga kaduvikku vajuv) programm neist midagi aru saab, iseasi, et omanduslikud vormingud võivad küll tekitada umbes sama efekti nagu pisut murenenud Mesopotaamia savitahvel või pooleldi hääbunud värvidega esiajalooline koopamaal). Nojah, Kongressi Raamatukogu võis küll Twitteri arhiivi ära osta, aga ehkki see on üks suuremaid virtuaalseid suhtlemiskeskkondi, ei ole see kohe kaugeltki ainus... Tegelikult on samale probleemile juba varem ka mõningad arhivaarid tähelepanu juhtinud, küll veidi teise kandi pealt, aga samuti kättesaadavat teavet puudutades - sõltuvalt maast ja seadustest ja muudest asjaoludest käib tänapäeval väiksem või suurem osa ettevõtete sisesuhtlusest elektrooniliselt ja nii mõnigi kord vormis, mis tavapärases mõttes arhiivi jääb jäädvustamata (nt e-kirjadega käiv suhtlus). Ehk teisisõnu - kui nii-ütelda paberiajastu kohta võib ettevõtte puhul panna arhiivimaterjalide põhjal enam-vähem adekvaatse pildi kokku, siis e-ajastul ei pruugi see enam nii lihtne olla (kuigi mõistagi oli nii siis kui ka on praegu ettevõttesiseselt suur osa suhtlusest sootuks suuline, mis nii või teisiti ei jäta pahatihti erilist jälge). Igatahes probleem on olemas ja seda sõltumata igasugustest Suure Venna pelgustest - kas meie olevik ikka saabki minevikuks või jääbki olematuseks? :-)

Varahommikul vaatasin kordusest ETV pealt suhteliselt palju reklaamitud filmi "Ma elasin Eesti Vabariigis". Päris palju häid kaadreid oli kokku pandud, aga film ise jättis võrreldes reklaamiga, mis tõotas teada anda, kas ajaloost on võimalik õppida, ja kõnelda omaaegsetest tegemistest ja tegemata jätmistest, suhteliselt kesise mulje. Mitte et intervjueeritavate valik või nende jutt oleks kuidagi kehv olnud (mulle väga meeldis kuulata oma vana õppejõu Piirimäe Helmuti, aga mõistagi ka teiste pajatusi), aga see suurelt selliseks mälestuste veeretamiseks jäigi. Ilmselt selle kergelt hapu maigu tingiski rohkem reklaam, mis keris ootused liiga kõrgele, võimaldades oodata dokfilmi taustal ka mõningat üldistust või midagi, mida aga sela nüüd küll ei olnud.


Loetud: Akadeemia 10/2010
Vaadatud: Ma elasin Eesti Vabariigis (ETV), Tähevärav Atlantis (TV6), Kättemaksukontor (TV3), Lasko - Die Faust Gottes (RTL)