Tavaline tööpäev.
Vaatasin õhtul ära palju laineid löönud ning ülistamist ja manamist leidnud filmi "Klass". Võib-olla oli see ka varem teles juba olnud, aga igatahes ma ei olnud sellele peale sattunud, nii et minu jaoks oli see siis mõistagi "esietendus" :-) Millega võis täiesti rahule jääda - film mulle meeldis ja oli kindlasti selline, mis paneb mõtlema elus leiduva julmuse üle, lausa vapustabki. Kõige selle headuse juures jäi ometi üks asi veidi kripeldama, aga see on jällegi tingitud sellest paganama eelnevast teabest, mis nii sageli segab asjadest korraliku elamuse saamist, sest eelnev teave ei kattu hästi sellega, mida ise kogedes tunned... See kriipiv tunne tekkis eelkõige sellest, et mulle oli teadvusse kinnistunud, nagu oleks tegu mängufilmiga, aga seda see "Klass" nüüd küll ei olnud - või kui oli, siis mängufilmina, kunstilise filmina oli ta õieti üsna kehvake (nii palju kui ma aru sain, oli vist ka enamik filmikangelasi, need noored just, põhimõtteliselt suhteliselt napi või lausa olematu näitlemiskogemusega, mis oli ka mitmeti ja sageli tunda, eriti dialoogides). Küll aga oli see suurepärane või suisa hiilgav dokudraama või midagi sellist (ma ei ole žanrilises määratluses väga kindel, võimalik, et õige sõna oleks hoopis hoiatusfilm või veel midagi). Mõned stseenid olid siiski päris hästi välja mängitud, nt rannastseen või ka filmi lõpetanud tulistamine, ja muidugi tuleb väga kiita filmimuusikat, mis oli omal kohal nagu lusikas võis või, kui filmi sisust lähtuda, siis pigem nagu rusikas silmaaugus. Igatahes päris tugev elamus ja ma mõistsin väga hästi, miks see nii palju kõmu ja vastukaja tekitas - on ilmselt üsna vähe neid, kes on üldse koolis käinud ja midagi sellist pole üle elanud - tõenäoliselt küll mõnevõrra leebemalt, sest muidu poleks enam eriti mäletajaid :-)
Loetud: T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: Varjude mets (ETV2), Klass (ETV)
No comments:
Post a Comment