Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna võis lugeda järjekordselt väidet, et kadunud Atlantis olla üles leitud, sedakorda Hispaania lõunarannikult. Kust muidugi on Atlantist varemgi otsitud ja ka leitud... Seekordsete uurijate väited tunduvad vähemalt olevat nutikad ja võib-olla isegi usutavad, ehkki selle uudisnupu põhjal ei saa muidugi väga hästi otsustada, vaja oleks ikka ära oodata vähemalt loos lubatud saade, veel parem publikatsioon... Intrigeeriv igatahes.

Päevalehest (mille saatus mõnel väitel pidada lahtine olema - kuigi ma ei tahaks seda hästi uskuda, saati veel loota) võis täna lugeda kena intervjuud Saluääre Anuga, kes mainis tagasihoidlikult, aga üpris õigustatult, et "tõlkijad ja toimetajad ei ole mingid „kuulsused”, vaid vaiksed töötegijad". Siiski on hea tõdeda, et viimasel ajal on veidigi rohkem hakatud rääkima vähemalt tõlkijatest, ehk jõuab kunagi aeg ka toimetajate kätte... Aga intervjuu oli ka muidu hea ja nauditav lugeda.

Tänane päev tõi ka kaks filmielamust. Esimene neist tuli kanalilt, kust poleks hästi oodanud osatagi (nimelt Showtime, mis reeglina näitab suhteliselt vanu, aga sellest hoolimata rohkem kõntsfilmide kui millegi muu sekka kuuluvaid ekraaniteoseid), aga filmi tutvustus tundus paljutõotav ja nii ma seda vaatama sattusingi - ega kahetsenud põrmugi. Film ise kandis nime "Inimene Maalt" (Man from Earth) ja lühidalt öeldes sisaldas ühe mehe paljastust sõprade ees, et tegelikult on ta elanud juba 14 000 aastat, algul "koopainimesena", nüüd siis lugupeetava professorina... Üsna huvitav "surematu" teema käsitlemine, kindlasti oluliselt põnevam kui sellenimelises seriaalis. Õieti jagus põnevust muidu üsna staatilises filmis peaaegu lõpuni välja, just sellist psühholoogilist, reaktsiooni ootamatule paljastusele. Mitmed momendid, mida ei tahaks paljastada neile, kes ei ole juhtunud filmi nägema, andsid kogu loole päris suure usutavuse, nihestades või selgitades ajalugu sellise nurga alt, mida võib ilmselt olla raske aktsepteerida, kui see otseselt su ette valatakse, aga mis vähemalt teleekraani vahendusel, kus ju aega reageerida pisut rohkem kui vahetu suhtlemise puhul, jätsid hea mulje. Lõpplahendus oli võib-olla liiga labaselt otsene ja ehk jättis veidi soovida ka kohatine "ülemängimine" juba varem, aga igal juhul võib öelda, et see film oli kindlasti elamus (mida usutavasti tõendavad ka sellele filmile osaks langenud üsna rohked auhinnad).
Nagu oli elamus ka õhtul nähtud "May", mis esindas paremast küljest õudusfilmide žanrit. Seda on isegi raske sõnadesse panna, aga mulle meenus selle vaatamise ajal kunagi nähtud saade Nukuteatrist, kus kõneldi ja näidati samuti nukkude valmistamist - ja ma võiks lausa öelda, et nõrgema närvikavaga inimene või liiga noor inimene võib pärast seda nukkudest täiega ja kauge kaarega eemale hoida, rääkimata juba mõttest, et ise nukk valmis teha :-) Algus oli ehk veidi aeglane ja liiga pikale veniv, aga samas mitte tappev, ning üleminek action'ile täiesti loogiline ja, hmm, vapustav. Ja lõpplahendus vahest mitte just ootamatu, aga siiski selline, mida päris ei oleks osanud oodata (alles parima ja suurima elik tagantjärele tarkusega võib öelda, et see "püss", mis lõpuks paugu tegi, oli ju algusest saadik "laval"...).


Loetud: Horisont 2/2011
Vaadatud: Inimene Maalt (Showtime), May (TV6)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar püüab mõistatada Eesti eurolaulu tähendust (Postimees, 12.03.2011)