Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millest üldiselt pole midagi rääkida. Siiski vaatasin õhtul 1,15 filmi, mis tõid mõningaid mõtteid pähe. Esimene, see 0,15 film oli Kanal2 näidatud "Kiiksuga jõulud". Mul soovitati seda vaadata ja nii ma talitasingi, aga see ei olnud tõega film, mida ma suudaks pikemalt vaadata, kui vähegi midagi muud teha on - ja praegu kindlasti on. Aga ühe mõtte sain sealt siiski kõrva taha panna: kui kavatsed jõuluõhtu tähistamisega alustada kell 20, siis on kell 16 ikka päris lootusetult hilja. Ja kuna ma erinevalt teatavast tuntud Eesti poliitikust, kelle nime ei tohi välja öelda, sest Peeter Oja pistab kohe kisama "Käed eemale!", olen kindlal arvamusel, et kui peale iseenda tähelepanu ja kohaloleku kellelegi midagi ainelist ja käegakatsutavat ka kinkida, tuleb see ikka oma käega välja valida ja mitte jätta päkapikkude ning jõuluvana enda otsustada, keda pealegi on jõuluõhtul kell 16 nagunii pea lootusetu kätte saada ja õigele rajale suunata, siis tuleb ilmselt juba homme mõnest hästivarustatud poest läbi astuda, et saada sealt kätte need asjad, mis praegu tunduvad nii mõttetult riiulil seisvat ega oska kahtlustadagi, et mu vaimupildis on neile juba oma kindel koht ette nähtud.

Õhtul aga vaatasin TV3 pealt filmi "Tume vesi". Telekava põhjal ei osanud palju oodata, aga film oli päris hea, selline masendavalt sünge ja painav. Isegi imestasin veidi, aga kui pärast üle kaesin ja teada sain, et tegemist on Jaapani filmi Ameerika töötlusega, siis läks kõik paika. Jaapani õudukad, nii vähe kui ma neid näinud olen, ongi sellised painajalikud ja muserdava tooniga ning isegi kui nad on värvilised, jätab kõik ikka mulje, nagu oleks nad mustvalged, kusjuures valget on just nii palju, et must paremini esile tungiks... Huvitaval kombel meenutavad need mulle kuidagi eesti filme, eriti neid veidi vanemaid nõukogudeaegseid, kus ka nagu sageli oli, küll mitte õuduse vormis (kas Eestis on üldse õudusfilmi tehtud?), selline masendav-muserdav foon. Ilmselt oleks ka eesti õudusfilm, kui selliseid tehtaks, jaapanlastega samas tonaalsuses - isegi kui tegijad neist midagi kuulnudki poleks... (lähinaabritel rootslastel peaks ka mingeid selliseid painajalikke asju olema, ma nagu olen vist isegi kunagi näinud ühte või kahte, kuigi praegu ei suuda pealkirju meelde tuletada).

Ahjaa, juba eilsesse päeva jäi teade, et Mandrival on välja tulnud uus, pisike ja kainus operatsioonisüsteem. Õieti siis ikka Mandriva, aga tugevasti kohandatud just pisiseadmetele, kõigile neile väikesülearvutitele ja nutifonidele ja muudele sellistele jubinatele. Tegin selle kohta ka ajaveebi spetsiaalse sissekande.

Varraku raamatublogis oli Maarja Kangro kirjutanud päris huvitava lookese sellest, miks ja kuidas inimesed ropendavad. Valdavalt refereeris ta psühholoog Steven Pinkerit, kelle nimi on minugi kõrvu ulatunud. Ega seal midagi otseselt väga uut ja üllatavat ei olnud, kui vahest välja arvata see konkreetne sidumine ajuosadega, aga väga kenasti oli igatahes asi kokku võetud, nii et ärgitas ka Pinkeri nime meeles pidama - vahest tasuks ka endal mõne ta teosega lähemalt tutvuda...

Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Dracula 3: pärand (TV6), Tume vesi (TV3)

Ilmunud tõlked: Liina Vikerkaar. Räägib Liina: Vello analüüs (Postimees 19.12.2009)