Samas, kadunud sugulaste haudadel Türi surnuaedades käies oli siiski näha, et lumekatet on ikka parasjagu - ilmselt siis teedevalitsused on osanud väikest hookuspookust teha, et teel sõites jääks asjast parem mulje kui tegelikult... Jõululaupäevale tunnuslikult oli surnuaedades üsna palju inimesi näha, aga ega me seal väga palju aega ei veetnud, väike mälestamine, küünla asetamine, siis teisele surnuaiale, sama rituaal uuesti ja siis juba tädi juurde. Sellel oli õieti topeltfunktsioon: ühelt poolt tema kaasavõtmine, sest ta soovis ka venna juurde jõuluõhtule tulla, teiselt poolt sai talle üle anda siis uus sülearvuti (või õieti küll vana elik kasutatud, nagu ma mõne aja eest mainisin, aga tema jaoks muidugi uus). Paistis, et algõppest oli talle päris kasu olnud, üsna enesekindlalt asus toimetama, nõudes küll igaks juhuks asjade ette- või ülenäitamist. Aga ega ju arvuti kasutamine midagi keerulist ei olegi tegelikult, kui just mingil põhjusel mõistetamatut hirmu selle ees ei ole. Vanaema küll ei tahtnud hästi nõusse jääda, et edaspidi kohalikku lehte paberkandja tellimise asemel arvutist lugema hakata, aga ma ei imestaks, kui järgmine kord ta seda juba teeks...
Türilt edasi läks teekond juba koos tädiga Kunglasse. Seal oli lund veel vähem: kui Türi surnuaedades võis seda olla nii paarikümne sentimeetri ringis, siis Kunglas maja ümbruses tundus teist olevat alla kümne sentimeetri. Kunglas oli mõistagi kõik külm ja vesigi traditsiooniliselt kinni külmunud, aga ahjud sai kohe kütte pandud, nii et enne ärasõitmist oli juba mingit soojavirvendust või vähemalt selle aimdust õhus tunda. Vett küll lahti ei saanudki, aga me ei olnud ka seal väga kaua ja torude sulatamine on ikka tavaliselt selline pika vinnaga tegevus ju. Mina läksin sinna õieti kahe asja pärast, millest üks õnnestus ka tuvastada ja kätte saada, teine aga jäigi leidmata. Kusjuures esimene oli pisike paber ja teine raamat... Samas on need tuhanded raamatud seal praeguseks kohati üsna kaootiliselt asetunud, nii et kui ma kohast, kus mu meelest ta igasuguse loogika kohaselt pidanuks olema, seda ei leidnud, ega siis osanudki väga enam otsida... Aga egas midagi, tuleb see raamat kuidagi teisiti hankida...
Venna juurde jõudes ootas ees juba pooleldi lookas laud ja ei kulunud kuigi palju aega, kui look täiega lauale maandus. Eks jõululaud peabki nagu äke välja nägema... Siis tuli aga üllatus. Ma miskipärast arvasin, et sel aastal vahest jõuluvana ei tulegi: inimeste arv maakeral on ikka nii kohutavalt kasvanud, et need vähearvulised jõuluvanad ei kipu enam kuidagi kõikjale jõudma. Aga rahvastikuplahvatust trotsides kõlas õhtul siiski koputus uksele ja etskae, astuski sisse jõuluvana. Muidugi, kas seesama suur koormus või siis äsjane masu või veel teab mis oli ka jõuluvanale mõjunud, nii et see meie juurde laekunud isend oli üsna pisike ja kokku kuivanud. Nähtavasti ka mainitud rahvastikuplahvatusega seotud kiirustamise tõttu, aga võib-olla ka mingi uuendusliku nõksuna, ei nõutud sedakorda luuletuse lugemist. Küll aga kõmistas jõuluvana pärast iga kingi kätteandmist kõrgel kiledal häälel: "KAS MEELDIS?" Keegi ei riskinud vastata eitavalt ja ega polnud ka põhjust, sest kellegi näol polnud näha pettumuse varje. Ainuke, kes sel aastal jõuluvanarõõmust napilt ilma jäi, oli vennatütar, keda veidi enne oli jõululaua taga tabanud mingi kõhuhäda, nii et ta oli sunnitud pikalt peldikus viibima. Aga temagi nägu lõi särama, kui ta sealt kurnatult lõpuks väljus ja ees ootavat kingihunnikut nägi. Üks paljastav pildike ka jõuluvanast ja siinkirjutavast kingisaajast mu ema kaamera läbi:
Kui kinkidest rääkida, siis need päkapikud olid oma näivalt mõttetuna tunduva sebimisega suutnud ometi hämmastavalt hästi välja raalida mu soovid ning nii oli minu kingipakkides täieliku üllatusena leida suurteos "Eesti keele seletav sõnaraamat" ja väga tore pildiraamat "Eesti kirikud läbi sajandite", viimane kusjuures veel lausa autori autogrammiga!
Õhtul istusime veel kaua laua taga ja käisime ka saunas. Mu viimane kord oligi venna juures eelmisel aastal, sest vahepeal pole sattunud kuhugi, kus oleks saun. See on ikka imeliselt puhastav kogemus. Vend demonstreeris ka oma uut väikesülearvutit, mis paistis päris kena olevat. Palus ka mult veidi abi OpenOffice.org-i pealepanekul (see hirmutamine võõrastest kohtadest allalaadimisega on ikka olnud efektiivne :-) ), aga kui see tehtud, siis teatas, et see talle ikka ei meeldi kohe üldse, välimuse poolest just... Nojah, ju ta on selle sillerdava (ja minu arvates visuaalselt ülekoormatud) MSO 2007-ga siis nii ära harjunud... Ööseks jäin venna juurde, nagu ka teised, välja arvatud ema ja Raivo, kes mingil selgusetuks jäänud põhjusel ihkasid kangesti minna karge õhuga Kungla majja.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment