Igatahes kohale ma jõudsin ja kõhugi sain täis maitsvat ahjupraadi ja kõike muud head-paremat. Lisaks selgus, et päkapikkudel oli taas midagi segi läinud ning mingil põhjusel olid nad ühe mulle kingiks mõeldud raamatu hoopis ema juurde toimetanud. Olgu see ka ära nimetatud:
- E. Reinvaldt, T. Kint. Soomusrong nr 2 Vabadussõjas. Soomusronglaste mälestused
See ei olnud aga ainuke asi, millega ma sealt lahkusin. Õieti oligi üks põhjus, miks ma nii altilt küllakutse vastu võtsin, see teine asi, nimelt aasta viimase Meistriristiku kättesaamine. Sellest johtuvalt veetsin tubli osa õhtust ristsõnade maailmas, sedakorda mitte küll lahendamise kujul, vaid hoopis aasta jooksul kogunenud ristsõnavihikute vinjette välja lõigates ja neid kleepides, et lootusrikkalt osaleda usinate lahendajate (hmm, või oleks õigem öelda ristsõnavihikute ostjate? :-) ) suurvõitude loosimistes. Muidugi, aastatega kogunenud kogemus ütleb, et kõigi nende sadade miljonite eestlaste seas, kes samasuguseid kaardikesi aasta lõpus teele panevad (nähtavasti on juba ammu neid tuhandeid kordi rohkem kui mingeid jõulu- või uusaastakaarte), löögile pääseda on veel lootusetum kui Viking Lotto peavõitu saada... Tõsi, kõlakad ju kõnelevad, et isegi lotoga on mõned inimesed lausa miljoneid võitnud, aga nojah, eks samamoodi kõneldakse ju ka inimestest, kes on kohe päris oma silmaga näinud lumeinimest või aldebaraanlast või mõnda muud müütilist tegelast... No vähemalt saab kord aastas rahuldada sügavas sisemuses peituva äraütlemata vastupandamatu lõikumis- ja kleepimistungi.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment