Tänane päev algas varase ärkamisega venna juures. Erilise aukülalisena oli mind paigutatud magama halli, kus ma siis silmad lahti teinuna võisin imetleda vaheldumisi nii viie-kuue meetri kaugusel paiknevat ventilaatoriga lage või vaadet, mis avaneb aknast, läbi mille on võimalik korraga välja visata mitukümmend minu mõõdus inimest... Millalgi hakkasid ka teised välja ilmuma ning igasuguste asjadega tegelema, millega ikka pidupäeva järgsel päeval tegeldakse. Üks suuremaid tegevusi oli muidugi jätkuv jõululaua väisamine, mis otsekui lauake-kata-end ei tahtnud kuidagi ammendumise märke ilmutada. Millalgi andsid endast märku ka ema ja Raivo, kes teatasid, et hommikuks oli Kunglas ka vesi liikuma hakanud. Eks näeb, kuidas talv edasi läheb, vahest ei külmugi enam kinni.
Igatahes mingil hetkel hakkasime siis venna juurest liikuma, et viia lõpule Eestimaa ringreisi teine pool. Ma ei olnud enam ammu Tartu-Jõhvi maanteed mööda liikunud, vähemalt mitte nii kaugele, ja mingil põhjusel oli täiesti mälust kustunud, et see satub oma kulgemise vältel ka otse Peipsi kõrvale. Nii et uudistamist autoaknast jagus. Iisaku oli siis konkreetsem sihtkoht, kus me väisasime ema poiss-sõbra sugulasi, ja hüppasime läbi ka tema kodukohast seal lähedal. Muidugi, sealgi kiputi kangesti hoolitsema saabunud külaliste kõhu eest, kuid vähemalt mina püüdsin võimalikult vähe vastu tulla, sest sisemuses valitses juba tunne, et kui sinna veel midagi panna, omandab keha ümara kuju asemel nurgelise, kui veidi nõrgema koega maoseina osad hakkavad ihust välja sopistuma... Ka Iisakul sai surnuaial ära käidud, kus samuti paistsid välja rahvastikuplahvatuse mõjud: algselt ilmselt künkatipul või nii paiknenud matuseplatsid olid mööda küngast igas suunas alla valgunud, nii et ma ei imestaks, kui mõne haua juurde pääsemiseks läheks lausa vaja mägironimise varustust...
Igatahes millalgi hämardumise kandis hakkasime sealt tagasi Tallinnasse sõitma, kuhu ka õhtupoolikul jõudsime. Kodus ootasid juba ees vahepeal laekunud sajad e-kirjad ja uudised, mille läbihekseldamine võttis omajagu aega, kuid õhtu sisustasin siiski juba tagasipöördumisega tõlke ülelugemise juurde.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
No comments:
Post a Comment