Reedesed mõtted

Üldiselt tavaline tööpäev, kuigi mõningasest painest pääsemise ja mitme vahva ja hea arengu tõttu (mis jäävad siinkohal küll lahti seletamata) sai seda päeva veidi kergemalt võetud. Mida näitab ka see, et ma tegin midagi, mida ma ei ole enam teab kui palju aastaid teinud - ma võin eksida, aga pole sugugi võimatu, et viimati sai seda teha nii umbes täpselt viieteistkümne aasta eest :-) Täpsemalt oli see siis kartulipudru valmistamine ja manustamine (tõsi, manustamist on ka hiljem ette tulnud). Lausa üllatav endalegi oli, et sellest hoolimata tuli toit täitsa söödav välja. Mitte küll parim, aga ma sain ka aru, mida tuleks paremaks ja etemaks teha. Ainuke nõrk koht on kaste: sedakorda kasutasin poest hangitud maksakastet, mis ei olnud ka üldse halb, aga korraliku isevalmistatud hakklihakastme (või äärmisel juhul vorstikastme) vastu ei saa miski. Mul ei ole küll kunagi olnud erilist kastme valmistamise soodumust ega oskustki, aga peaks vist ikka sellega harjutama, äkki õnnestub välja töötada vähemalt endale meeldiv variant...

Õhtul vaatasin paljuräägitud filmi "Detsembrikuumus". Seda on vist üldiselt kiidetud ja eks ta väärib ka seda. Päris hea film oli, vähemalt vaatamise ajal. Natuke häiris muidugi see, et kuna mul on suhteliselt vanamoeline telekas, siis ilmselt formaadierinevuse tõttu või teab veel mis põhjusel olid pildipealsed kirjad imetillukesed ja sisuliselt loetamatud, aga noh, ütleme rahustuseks, et see on enda süü, ja ega need kirjad nüüd väga olulist teavet ka ei kandnud (vähemalt need, mida mul õnnestus dešifreerida, olid valdavalt tegevuskoha osutused). Film ise oli heas mõttes tüüpiline eesti film: kogu vähegi sisuline tegevus toimub pimeduses, nii-ütelda hubiseva küünlaleegi valgusel, ja isegi kui satub ette mõni heledam hetk, siis on tegemist sellise kummitusliku poolvalgusega. On muidugi ka eesti filme või vähemalt olulisi osi eesti filmides, kus on kohe päris ehedat valgust ka, aga need tunduvadki rohkem võõrkehad :-) Kogu selle "Detsembrikuumuse" headuse juures jäi siiski midagi kriipima ja kripeldama, ehkki ma ei oska seda kuidagi hästi sõnadesse panna. Ilmselt ajaloolasena saaks seal üht-teist ette heita, aga mängufilmi puhul pole jäägitu kinnihoidmine ajaloolisest tõest, nii palju kui miski saab üldse "tõde" olla, tegelikult väga oluline. Pigem oli häda "stooris" endas või selle hüplikkuses. Võib-olla ongi see filmide omadus, mis võtavad ette mõne reaalse ja sestap korralikult piiritletud süžeega võrreldes märksa laialivalguvama sündmuse, ja tegelikult raamistas Taneli ja Anna lugu seda filmi ju üsna korralikult oma kodunt leitud Pariisi ja muu sellisega, aga jah, miski jäi kogu selle headuse juures ometi kripeldama.

Päris õhtul otsustas arvuti, õigemini KDE, siiski taas kokku joosta. Ikka seesama dbus-daemoni hulluksminemise värk. Aga õnneks on viimasest korrast, kus see juhtus, nüüd varasema nii umbes ööpäeva asemel möödas juba pea nädal, nii et kui see intervall jääb samaks või veelgi pikeneb, ei ole see väga häiriv (kuigi muidugi parem oleks, kui sellist asja üldse ei esineks - võib-olla peab oma Akonadi värgid üle vaatama, sest tundub, et selle ülekoormusest või millestki see kokkujooksmine tuleneb...)

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Detsembrikuumus (ETV), Tallywood külmas detsembris (ETV)