Selline pooles vinnas tööpäev. Pooliku vinna põhjustas venna külaskäik, kelle ma küll ausalt öeldes ise n-ö kohale tellisin. Igatahes ta tuligi ja koos paari sõbraga, kes peatselt peaksid hakkama tegutsema mu "sansõlme" põhjaliku remondiga. Asjatundjate nõu on alati kulda väärt ja nii ka seekord: ma ise ei olnud suutnud nii põhjalikult asju läbi mõelda (peamiselt küll lihtsalt teadmatusest...) Pikale arupidamisele ning selgitus-uurimistööle "sansõlmes" ja selle ümber järgnes paari tunni pikkune kaupluse külastamine, kus sai enam-vähem paika pandud vajalikud komponendid uuendamiseks. Loodetavasti saab selle asjaga juba varsti peale hakata: see vannitoa remont on ikka juba päris pikalt hinge peal olnud ja ühest rusuvast mõttest vabanemine oleks ainult tore...
Ilm on läinud õige imelikuks, tekitab teine lausa hallutsinatsioone: viibid ruumis ja vaatad läbi akna välja, tundub, nagu sajaks kohe tõsiselt - lähed välja, pole midagi... Talvine udu on ikka kentsakas asi :-)
Veel omajagu aega nõudis ka tarkvara uuendamine, millega asusin tegelema kohe tagasi koju jõudes. Sedakorda oli uuendusi kohe päris palju: 869 tarkvarapaketti ja kokku nii paari giga jagu tõmbamist... Selle taga seisis muidugi peamiselt uus KDE 4.4 eelväljalase ning ühe olulise teegi (libjpeg) uuendamine, mistõttu väga palju tarkvara oli ümber ehitatud. Aga kui jätta kõrvale suur ajakulu, siis oli uuendamine igas mõttes edukas. Kui aega peaks tekkima, tuleks ilmselt KDE rakendusi lapata, et uurida, kas kuskil pole tõlgetes midagi väga vildakat...
Ilmselt suurest poodlemisest, mis küll täna veel ei päädinud kõige vajaliku ja kavandatu ostmisega, vaid lihtsalt asjade selgeksrääkimise ja -mõtlemisega, ajendatuna tekkis õhtul tung ka midagi reaalsemat hankida. Et ma suutsin jõulude ajal Kunglas lõpuks tuvastada oma vana paberilehekese, mille peale olid kantud Loomingu Raamatukogu esimese 35 aasta puuduolevad numbrid, siis võtsingi selle ette ja väisasin Raamatukoi veebipoodi. Tänapäeval on ikka õige lihtne see vanade raamatute hankimine (noh, vähemalt osaliselt - haruldasemaid tuleb ikka endiselt läbi isiklike sidemete järele kuulata). Vanasti tuli lakkamatult tiirutada Tallinna, Tartu ja Viljandi antikvariaatide vahel ning maad kuulata, kas keegi kavatseb oma raamatukogu tühjendama asuda, ja ikka ei saanud sugugi kõike, mida soovisid... Igatahes 35 puuduolevast numbrist 31 oli Raamatukois nagu naksti olemas. Puuduolevad olid ka üldiselt loogilised, ehkki ühe erandiga: Baudelaire, Lem ja Salinger on mõistetavalt asjad, mida suhteliselt vähe turul liigub, küll aga hämmastas vana kommunisti Friedrich Wolfi "Pariisi õngitseja" puudumine. Aga pole, siis pole. Igatahes oli tegemist hea tehinguga: kuidas veel saaks hankida 31 raamatut 1000 krooniga? :-)
Ekspressis oli lugeda kellegi Erki Varma mõtteavaldus eesti keele aadressil. Laias laastus oli tal muidugi õigus, et keel peab olema loomulik ja mõistetav kõigile selle kõnelejatele, aga mu meelest oli keelenormi ja lihtsalt hea (tava/kõne)keele erisus ikka tugevasti üle võimendatud, sarnanedes rohkem koolipoisi hädaldamisele, kes pole viitsinud tükke ära õppida. Ma arvan küll, et eesti keel on piisavalt vaba ja paindlik ka praegusel kujul ning isegi üsna vähesel määral jäigalt normitud - mitte et normitud keel oleks päris kõnekeel (seda ei juhtu ilmselt kunagi), aga need erinevused on ikka kõvasti väiksemad kui näiteks vene või inglise keeles (mulle tuntud keelte seast; sellele ilmselt aitab tugevasti kaasa ka see, et eesti kirjakeel on ühelt poolt üpris edukalt tõrjunud välja murded ning ennast kehtestanud ja teiselt poolt neidsamuseid väljatõrjutud murdeid samuti üpris edukalt endasse imanud).
Pigem on suurem oht selles, et suhteliselt väikese keelena (suhteliselt seepärast, et tegelikult maailma mastaabis on eesti keel juba oma nii laias laastus miljoni kõnelejaga ikka päris suur, rääkimata sellest, et tegemist on täiemahulise "kultuurkeelega" ja riigikeelega, mis muudab eesti keele veel "suuremaks") kiputakse lõimunud ja üleilmastunud maailmas paljusid asju mentaalselt tõlkima mõnest muust keelest, mis tekitab palju rohkem kohmakusi ja ebakõlasid kui lihtsalt kõnekeele kasutamine. (Eriti käib see globaalses mastaabis lingua franca rolli võtnud inglise keele mentaalse ülekandmise kohta, sest see keel on eesti keelest piisavalt kaugel, et selle n-ö üksühesel ülekandmisel tekiks väga imelikud konstruktsioonid, mis kuidagi ei mahu eesti keele ülesehitusse.)
Minu meelest seda võibki sageli näha neis pressiteadetes, millele Varma osutab. Nende mõnigi kord puise keele taga seisavad seadused, need aga on praeguse iseseisvusaja vältel pea valdavas osas just nimelt tõlgitud (kui täpne olla, siis muidugi tihtipeale mugandatud ja kohandatud), eriti Euroopa Liiduga liitumise käigus. Olles ka ise põgusalt, kõrvaltvaatajana nn eurotõlgetega kokku puutunud, siis jääb mulje, et eriti alguses oli ikka kahetsusväärselt palju sellist toortõlget, mis paraku kiirustamise ja ressursside vähesuse tõttu ka käibele läks. Selle rookimisega mõistagi tegeldakse, aga nagu ikka, kui alguses on põrand kohati vildakas pandud, siis selle õgvendamine tingimustes, kus põranda peale on pandud kate ja selle peale terve elutuba koos kogu sisustusega, on juba märksa keerukam. Neist vildakustest aga kasvavadki välja ametkondade pressiteated, sest kust mujalt nad ikka oma tegevuse kirjeldamiseks mõisteid ja väljendeid võtavad kui mitte sellesama tegevuse aluseks olevatest õigusaktidest...
Loetud: Tuna 4/2009
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2)
No comments:
Post a Comment