Tavaline tööpäev, millesse mahtus siiski ka oma mõru hetk või lausa tunnid. Mille pakkumisega said hakkama taas Eesti jalgpallurid. Kui eelmise, Omaaniga peetud mängu kohta, mille eestlased lõpuks võitsid, ei olnud mul ühtegi head sõna öelda, siis tänane, kaotusega lõppenud mäng Araabia Ühendemiraatidega tundus esiotsa veidi parem, kuigi kõikvõimalikku praaki ja kobavat käitumist leidus algusest peale. Ent teisel poolajal, kui väidetavalt sai platsile "kui mitte kõige parem, siis peaaegu parim meeskond" (umbes nii igatahes kommentaatorid väitsid - ja pole alust nende sõnades märkimisväärselt kahelda), lagunes mäng sootuks käest. Ja ma ei riskiks seda panna selle süüks, et esimest poolaega näidati ühel (ETV) ja teist teisel (ETV2) kanalil :-) Kogu see araabiamaadel käimine meenutas otsekui tagurpidi Araabia Lawrence'i: peakangelane on täieline äpu, ei tule millegagi toime ja saab täiesti õigustatult kõikjal, kõigi käest ja kogu aeg peksa. Millest on muidugi kuradima kahju, sest isegi kui too eelmine aasta oligi erakordne ja liigagi hea, siis näitas see ometi, et mehed suudavad mängida küll, lausa päris hästi. Ent see aasta on olnud üks lakkamatu viletsus ja hädaorg, isegi samad mehed, kes siis hiilgasid, oleks justkui pooled oskused minetanud ... Ma ei oska muidugi kõrvalseisjana eriti kuhugi näpuga osutada, aga tavaliselt nähakse selliste asjade taga mu meelest kas hiljaks jäänud põlvkondade vahetust või siis treenerite puudujääke. Esimesega mu arust praegu Eesti koondisel väga probleeme ei ole ...
Väga ei rõõmustanud ka üks teine asi - või õigemini, ega ei kurvastanud ka, vaid tõi lihtsalt välja vajaduse edasi vaeva näha. Võtsin nimelt üle tüki aja jälle ette jäätiseteo, olles hankinud ja otsustanud ära proovida, kas liigmagususe probleemist aitaks üle saada ilma suhkruta kondenspiima kasutamine. Aitas küll, aga paraku selgus, et ainult sellega ikka ka hakkama ei saa. ühelt poolt jäi saadus natuke vähemagusaks (mis iseenesest pole väga suur probleem, suhkruga annaks timmida küll), aga teiselt poolt oli see ilmselgelt liiga vedel, nii et külmudes ei tekkinud selline mõnus mass, vaid selle sees oli tublisti jääkristalle, mis on halb, kohe väga halb ega sobi sugugi nii õilsale ja maitsvale asjale nagu jäätis. Nähtavasti peab hakkama tempima vähese suhkruga kondenspiimaga, võib-olla õnnestub leida sobiv vahekord - või siis tuleb mõelda midagi muud välja, mis ei ajaks asja liiga magusaks, aga annaks piisavalt paksust (nojah, mu kokanduslike oskuste juures tähendaks see küll tublit internetis või raamatutes tuulamist, mõistagi :-) ).
Täna õhtul anti teada tulevase Mageia 3 järjekordse, juba kolmanda alfaväljalaske ilmumisest. Tänu Starmani üllatuslikult pakutud harukordsele allalaadimiskiirusele jõudsid selle LiveCD ja LiveDVD ka kiiresti mulle kohale, nii et ma proovin need lähiajal järele. (Ja annan ka siin teada - olen seda, tuleb tuha-aami pea kohal kummutades tunnistada, küll ka eelmiste alfade puhul lubanud, aga pole teinud, ent seekord on tahtmise siiski suurem, osaliselt ka alljärgnevast saadud innu tõttu).
Lisaks sellele jõudsid siis täna ka mõne aja eest tõlgitud Mageia paigaldamise abitekstid ehk täpsemalt neist vormistatud paigaldamise käsiraamat lõpuks ka nii-ütelda avaldamiseni. Seda küll alles Mageia dokumentatsioonimeeskonna nii-ütelda liivakastis, aga samm seegi. Jah, kõiki vajalikke pilte seal veel pole ja üht-teist nägi pilk juba põgusalt üle vaadates ära, mida tuleks muuta ja parandada, aga vähemalt algus on tehtud. Loodetavasti jõuan millalgi järgmise aasta alguses lisaks Mageia juhtimiskeskuse käsiraamatu tõlkimiseni, mis on ka originaalis ehk inglise keeles hakanud juba enam-vähem kuju võtma.
Ja lõpetuseks sattusin juba hilisemal õhtupoolikul, mida mõned ka ööks nimetavad, lugema üht huvitavat magistritööd, mis käsitles Eesti raamatutoimetajaid. Ehk siis neid, kes mulle kui tõlkijale ühtaegu kurjaks vastukaaluks ja heaks partneriks on. Lugemine oli päris huvitav, üsna mitmeid asju sain teada, mida varem niimoodi otseselt kas ei teadnudki või mille peale ei olnud mõelnud. Aga see pole väga pikk (tänapäeval on nähtavasti magistritöödel ka pikkuse piirang peal - ma mäletan, et kui ma ülikoolis tegin 60-leheküljelise proseminaritöö, siis vaadati sellele ka veidi viltuse pilguga, aga toona, nii aastat paarikümne eest, see veel nii reglementeeritud ei olnud, õnneks ...), nii et mul pole põhjust hakata seda siin ümber jutustama.
Loetud: Vikerkaar 10-11/2012
Vaadatud: jalgpalli sõpruskohtumine: Araabia Ühendemiraadid - Eesti (ETV ja ETV2), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: väike valge riik ja must president II (Postimees, 14.11.2012)
No comments:
Post a Comment