Tänane Sirp algas peatoimetaja mõtetega piirilepingu ja miskipärast alati sellega nii väga seotava Tartu rahulepingu teemal. Ma ei hakka siin nende kohta sõna võtma, eks igaüks võib ise lugeda ja mõelda, kas rõhumine Venemaa mittedemokraatlikule olemisele ja olemusele on "küünlaid väärt" või mitte. Küll aga tahaksin välja öelda mõned oma mõtted - seda muidugi klausliga, et ma ei ole õigusteadlane ja sestap on need rohkem sellised "lihtsa inimese" arusaamad. Mul on alati jäänud sügavalt arusaamatuks väide, nagu tähendaks uue piirilepingu sõlmimine Venemaaga automaatselt Tartu rahulepingu tühistumist. Et tegu on rahulepinguga, siis mu meelest saab see tühiseks muutuda ainult kahel juhul: esiteks siis, kui sõlmijate vahel tekib sõjaseisukord (mida Eesti ja Venemaa vahel mu meelest pole tekkinud) ja teiseks siis, kui see sõnaselgelt tühistatakse uue kokkuleppega. Piirileping puudutab pealegi vaid üht rahulepingu artiklit kokku kahekümnest - millest enamik olid teatavasti rakendusliku kallakuga ja on nagunii tühistunud (enamik juba lepingust endast lähtuvalt, kuivõrd seal olid kirjas tähtajad, milliseks ajaks seda või teist tuleb teha). Nii et see, kas piirilepingu ratifitseerimisel toonitada Tartu rahulepingu kehtivust või mitte, on üsna ükstakõik. Mu arust ainukesed artiklid, mis selles lepingus endiselt kehtivad, on teine ehk kõige olulisem, millega Venemaa tunnistab Eesti iseseisvust, ja võib-olla veel intrigeerivam kolmeteistkümnes, mis näeb ette, et kuigi ühelt poolt ei saa Tartu rahuleping olla pretsedendiks teistele Venemaa sõlmitavatele rahulepingutele, laienevad Eestile ja tema kodanikele kõik "iseäralised hõlpsused, õigused ja eesõigused", mida Venemaa on andnud teistele "endise Vene keisririigi territooriumil tekkinud riikidele". Huvitav, kas keegi on selliseid lepinguid läbi tuulanud ja neist midagi leidnud?
Ajalooteemat jagus sellesse numbrisse mu suureks rõõmuks rohkemaltki. Juba eelmises lehes oli Kusnetsi Tamuri "Püha Jüri kutsikad" ühe ajaloolase silmis tunnustust pälvinud ja tänases jätkas kiidulaulu teine ajaloolane Maasingu Madis, kes ei jätnud küll ka kasutamata võimalust osutada mõningatele küsitavustele ajaloolises plaanis. Kuigi ilmselt elukutsest tingituna kaldus autor liigselt ajalukku ja jättis tähelepanuta selle, et tegu on lõppeks ikkagi ilukirjandusliku teosega - aga tundub, et see on kuidagi äärmiselt eestlaslik: sõltumata sellest, millised võivad olla autori taotlused, on ikka äärmiselt vajalik, et ajaloolised detailid oleksid täpsed ja paigas. Alternatiivajalugu, aurupunk ja kompanjonid nähtavasti Eestis väga läbi ei lööks, kohe oleks autoril kaelas plejaad arvustajaid, kes osutavad, et see või teine asi ei ole sugugi mitte usutav ...
Veel rohkem avaldub see mainitud "eestlaslikkus" Hindi Mati pikemas kirjutises, mis eelkõige võtab ette Oksaneni Sofi, aga ka ajaloo üldisemalt. Ta ütleb otsesõnu:
Ma ei leia, et „Puhastuse” ajaloo- ja olustikudetailide vigasusele osutamine tähendaks nõukogude võimu kuritegude eitamist või nende unustada soovimist. Siin pole üldse mingit seost: ma tahaksin hoopis nende (ja üldse kõigi) kuritegude võimalikult täpset avalikkuse ette toomist, koos ajaloolise taustaga. See pole muidugi ilukirjanduse kohustus. Aga ma ei arva, et kirjandusteose ideoloogia peab määrama tema retseptsiooni ning et kõik muu – süžee usutavus ning ajaloo ja olustikudetailide äratuntavus – on kõrvaline.Minul tõusevad selle peale käed püsti ahastavas küsimises: miks ometi on vaja otsida ilukirjandusest tõde+ Või veel täpsemalt: miks on sealt vaja otsida seda tõde, mis sobiks kokku mingi muu tõega, mitte ainult selle teose ja/või autori enda tõega? Ja mis puudutab "ajaloolist tõde", siis küllap need, kes ajalooga rohkem on kokku puutunud, teavad päris hästi, kui raske on sedasamust "tõde" ka puhtalt dokumentide põhjal välja selgitada, mis ilukirjanduslikkusele pretendeerimatagi kipuvad sageli esitama just oma "tõde", mitte seda üldist ... Ja et ikka veel pihta anda, siis ei ole ka Hint ise selle kehtestamisel oma artiklis päris täpne, kui räägib näiteks:
Kujutlege olukorda, et keegi pole üles kirjutanud, millal heinapallimise tehnika jõudis Eesti kolhoosidesse. Siis võib „Puhastuse” metsavenna peidiku sissepääsu varjamine heinapallidega olla tõendi väärtusega. Ent 1949. aastal heinapalle polnud.Tõepoolest, ma usun ka, et 1949. aastal ei pruukinud Läänemaal heinapalle lakas olla. Aga siiski: raamatus ei ole juttu heinapallidest, vaid heinapakkidest (tõsi, ühes kohas, juba üsna lõpus, esinevad ka heinapallid - võimalik, et see on näpukas, aga võib-olla oli ka originaalis erinevalt). Ja mis puutub heinapallimise tehnikasse, siis Eesti kolhoosidesse see mõistagi ei saanud enne 1949. aastat õieti jõuda, sest noid kolhoose ju polnud, aga selles, et see poleks üldse Eestis tuntud olnud, ei oleks ma jälle väga kindel. Heinapress on kahtlemata vanem riist kui kolhoosikord ja ka pallimise või pakkimise tehnika oli enne Teist maailmasõda tuntud. Sellele ma küll praegu vastata ei oska, kas noid masinaid enne Teist maailmasõda ka Eestisse jõudis ja kui jõudis, siis kui palju ja kuhu. Muidugi, isegi kui jõudis, siis võib küll uskuda, et 1949. aastal neid (enam ja veel) ei kasutatud ...
Nii et kuigi Hindiga võib mitmes mõttes nõus olla, siis tema põhiseisukohaga, nagu võiks "Puhastust" või Oksaneni uut romaani "Kui tuvid kadusid" (millele on pühendatud loo teine pool) võtta Eesti ajaloo kajastusena, ei ole ma küll kuidagi nõus. Kirjanikud räägivad ikkagi oma lugu ja on puhtalt nende otsustada, kas ja mil määral kogu see taust, mida nad sellele loole lisavad ja mille peale nad oma loo üles ehitavad, on kooskõlas üldteada (või üldteatuks arvatavate) faktidega või hoopis nihestab neid nii, nagu autorile parajasti vajalikuna tundub. Teisest küljest muidugi on tänuväärne, kui ilukirjanduslik teos suudab käima tõmmata diskussiooni ajaloo üle - eeldatavalt mitte autorit materdades, vaid ikka ajalukku vaadates ja seal selgust luua püüdes. Hint sellega toime ei tule, paraku, üritades kangekaelselt "ilukirjanduslikku" ja "ajaloolist" tõde ühitada ...
Ajaloovallast veel tasub ära märkida vana hea mitmekoolikaaslase Bahovski Erkki lühikest mõtisklust Tamme Mareki mõne aja eest ilmunud ajalooalaste esseede kogu üle. Mis taas võtab ette selle "ideoloogilise" ajaloo, ajaloo sidumise olevikuga või lausa rakendamise olupoliitika teenistusse. Mis omakorda läheb välja päris fundamentaalse küsimiseni: mis peaks olema see, mis annab inimolule mõtte? Ajalugu ja narratiiv, mis inimesi ühte seob? Või midagi muud? Selles lühikeses repliigis muidugi vastuseni ei jõuta, nagu usutavasti ei jõutaks ka seitsmeteistkümneköitelises mammutkäsitluses, aga üks on selge: tahame või ei taha, minevikuga oleme seotud nagunii, siinsamas olevikus, kas või juba selle läbi, et me mäletame. Mida selle mäletamisega peale hakata, on juba iseküsimus ... Ja muidugi võib hea meelega ära märkida tõika, et Erkki tuletab meelde Kivimäe Jüri tähelepanuväärseid loenguid ja võtteid, mida ta ammuste aegade selgitamiseks noortele tudengitele kasutas - pintsakuvarrukast haaramine ja nööbiküsimuse esitamine on mullegi alatiseks mällu sööbinud :-)
Künstleri Aili oli valutavi südami kirjutanud eesti keelest ja selle olukorrast või tulevikust kõrghariduses, aga ka veidi laiemalt. Mis on ka mulle mõnikord peavalu ja muret valmistanud, sest mõneti ja õieti päris mitmeti lööb seisukoht, nagu oleks eesti keel selline alaväärtuslik, kus terminoloogiat ega üldse midagi "eesrindlikku" ei saagi olemas olla, päris otseselt minu kui tõlkija au ja põhimõtteliselt lausa töövõimaluste pihta. Nojah, raamatute või muude kirjutiste tõlkimisel ei ole seda nii väga tähele panna, küll aga tarkvara tõlkimise juures, mille puhul leidub kohe päris palju inimesi, kes järsult vaat et keelduvad kasutamast eestindatud tarkvara, enamasti väitega, et see on mõistetamatu. Ehkki enamasti jääb pigem mulje, et asi ei ole niivõrd selles, kuidas on tõlgitud, vaid rohkem ütleja ebakindluses, kui ta on suutnud suure vaevaga millestki aru saada ja peab siis kohanema järsku millegi uuega. Aga noh, ma tean, et mu identiteet on üheselt määratud eesti keelega ja sellest mulle mu eluajaks piisab ...
Huvitavaid mõttearendusi identiteedi, turvalisuse ja muu sellise osas ajas taas edasi Veldre Ahto. Mulle imponeeris tema arvamus, et tasapisi oleks vaja "tehnikute" kõrvale, kes progressiratast aina usinalt edasi keeravad, "humanitaare", kes mõtestaksid, mida kõik see õieti tähendab ja kaasa toob. Õieti on neid mõtteid seal raske kuidagi kokku võtta, selleks on nad üsna haralised, aga lugemist (ja edasimõtlemist) väärt lugu kahtlemata-
Lisaks ajaloole ja muule "ühiskondlikule" oli veidi mõnusat lugemist ka kirjanduslehekülgedel. Kõigepealt, nojah, küll taas ajaloomailt, Kulli Aivari juubelihõnguline lugu eesti (kirja)kultuuri varamusse end kindlalt sisse kirjutanud "Kevade" loomisloost. Teiseks aga Liivaku Lembitu kirjutis isast ja pojast kirjanikest Amistest. Mida oli täitsa huvitav lugeda, ehkki selle läbilugemise järel pidin nentima, et mõlemad käsitletud kuuluvad selliste kirjainimeste hulka, kelle looming mulle küll mingit huvi ei paku ...
Kui veel lõpetuseks ära mainida viimselehelugu Liivlaiu Meelise sulest, mis võttis (taas kord) käsitleda Eesti muuseumid, sedakorda mitte ainult nutuselt, vaid ka kerge positiivsuse laenguga, võikski joone alla tõmmata. Siiski ei saa jätta märkimata, et Sirbi vahele oli pistetud järjekordne filmileht, millest ma tavapäraselt põgusa pilgu üle lasin, aga kus jäi kuidagi väga silma pildilise materjali kesine kvaliteet. Võib-olla ma eksin, aga kas mitte millalgi ei olnud see filmileht parema paberi peal ja teravamate piltidega? Praegu jäi lausa tunne, nagu oleks veel täiendavalt hägustatud mõningaid pilte ...
Loetud: Sirp, 09.11.2012
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)
No comments:
Post a Comment