Tänane Sirp pakkus võimaluse heita pilk ühele huvitavale inimtüübile, mullegi mõneti lähedasele, aga ometi üpris kaugele, mis aga tundub olevat ehk tänapäeva maailmas küllalt levinud. Parima puudumisel (vähemalt mu mentaalses arsenalis) nimetaks seda ehk individuaalseks kariloomaks ehk ühiskondlikuks olendiks. Üldiselt väga omapäi käiv kass, kes ometi ei taha olla päris üksi, vaid näha kedagi või midagi, mis aitaks tal tunda, et talgi on oma koht maailmas. Nojah, punk ja eelkõige anarhia, mis on mulle iseloomulikud olnud, on muidugi ka teatavas mõttes massiliikumised, ehkki anarhia stirneriaanlikus mõttes õigupoolest välistab vähimalgi määral massilisuse, isegi ühiskondlikkuse suuresti (ja kui veel lisada mu solipsistlikud veendumused, ei jää "karjast" ju üldse midagi alles). Aga teiselt poolt on see inimtüüp, mis artiklis nii ennastavavalt paljastus, vististi tänapäeval, sel individualismi ajastul väga levinud: ma tahan olla mina, aga ometi tahan olla ka millegi suurema osa (antud juhul siis praeguse Eesti establishment'i-vastasuse osa, aga see pole üldplaanis õieti oluline). Või vähemalt nii väidetakse, kuigi teiselt poolt on üsna ilmselge, et ajaloolises plaanis on ühes selle väidetava individualismi kasvuga kasvanud ka kollektivism, eelkõige riigi=ühiskonna kontseptsiooni süvenemise ja universaliseerumisega. Aga neisse mõtetesse süüvimine läheks siinkohal vististi liiga pikaks, seega piirdun nentimisega, et niisugust siirast eneseväljendust oli hingekosutav lugeda.
Päris huvitav lugemine oli Lahe Jaani arvustus Õuna Mati Rooma-raamatule, mis lühidalt öeldes tegi selle üsna maatasa. Õieti mitte maatasa selles mõttes, et tegu oleks halva raamatuga, kuivõrd selles mõttes, et tegu on "eilse" raamatuga ehk äärmiselt traditsioonilise käsitlusega, mis oleks sama hästi võinud olla kirjutatud sada aastat tagasi. Mis võib olla selles mõttes täiesti õigustatud etteheide, et autor teadaolevalt ei ole just tuntud antiigispetsialist. Samal ajal on tegu eelkõige sõjaajalooteosega, mida ka arvustaja tunnustab, kus ehk polegi õige koht otsida "laiema tausta" põhjalikku ja igas mõttes ajalooteaduse viimast sõna järgivat käsitlust.
Samamoodi põhijoontes kiitev, aga tugevasti toimetamis- ja veidi ka tõlkimistööle etteheiteid tegev oli Niitsoo Viktori arvustus Soldatovi Sergei Nõukogude aja vastupanuliikumise teemal kirjutatud mälestusteraamatule. Artikkel ise ent annab päris hea ülevaate nii raamatust kui ka lisateavet selles kajastatu kohta.
Numbri üks pärleid oli kahtlemata Sae Evaldi 100. sünniaastapäeva puhuks avaldatud kümne aasta tagune intervjuu (või õigemini intervjuu üleskirjutus, mis annab tekstile oma lisavõlu). Kõigile muudele headele mõtetele ja väljaütlemistele, mida seal lugeda oli, jäi mulle kui tugevasti keeleküsimustest huvituvale inimesele silma järgmise lõik, mille kohta saab vaid öelda: tõepoolest, õigus on vanal targal mehel:
Näiteks meil on väärtuletusi tekkinud nagu ökoloogia. See pole õige, see ök- alguses. Ta on oiko. Oikos on kreeka keeles maja, kodu. Oikoloogia. Oikumenia. Me oleme seda usualalist oskussõna nüüd läbi surunud Eestis. Aga eesti filoloog on ikka poolpoluvernik või on ta poolsakslane või niisugune veider olend ja talle meeldib see ök- väga. Mulle ök- ei meeldi, eestlased ainult ütlevad ök-, ja sakslane. Ega inglane ei ütle, prantslane ei ütle.Veldre Anto oli jätkanud oma infoühiskonna "hereetilist" käsitlust, mis kahtlemata on samuti asi, mida tasub lugeda. Näiteks mõte, et "Tuleb tagada, et internetti (k.a eneseharimisõigus) ei saaks kelleltki seaduse ega kohtuotsusega käest võtta, isegi mitte häkkeritel ega pedofiilidel. Internet peab olema võõrandamatu inimõigus."
Numbri lõpulugu oli Kõlari Leelo meeleolukas reisikirjalik "Musta mandri muusika", milles minu jaoks jäi kõige enam kõlama mõte maailmade põrkumisest ja omamoodi kultuurilisest imperialismist. Seda siis konkreetsel juhul muusika näitel: Keenia elanike muusika on Euroopa omast niivõrd erinev, et neil kokkupuutepunkte paistab vähe olevat (see on nüüd muidugi minu kui täieliku muusikavõhiku arusaam selle artikli põhjal), ometi üritatakse sealgi "tsiviliseeritud" olla ja kangesti vägistada lapsi omandama "maailmakultuuri pärandit", ehkki see on neile nii võõras ...
Loetud: Sirp, 23.11.2012
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Raimonds Rublovskis: kas Läti on tõesti Eesti julgeolekuoht? (Postimees, 23.11.2012)
No comments:
Post a Comment