Valdavalt tavaline tööpäev, millest haukasid oma tüki kaks väljaskäiku. Neist esimene, selline lühike, viis mind kodulähedasse kandekeskusse, kus ootas ees väike raamatupakike. Ilm oli ootamatult talviseks pööranud, lausa maa oli valge ja mõne koha peal õnnestus isegi tuulel majadevahelisest ruumist õhutatuna tuurid kergelt üles võtta. See esimene lumi ja talve algus on alati nii tore aeg, pingestatud ootusest, et lõpuks laskub valge surmarahu maa peale. Igatahes kandekeskusse ma kenast ilmast hoolimata jõudsin ja olgu siin ka ära mainitud paki sisu:
Teine väljaskäik oli juba pikem ja viis mind üle tüki aja Kirjanike Liidu korraldatavale kirjanduslikule kolmapäevale. Põhjus oli üsna proosaline: nimelt oli täna välja kuulutatud üritus pealkirjaga "Ulme näitab uut ja vana", millel esinejateks sellised kuulsused nagu Hellati Henn-Kaarel, Veskimehe Siim, Meresi Triinu ja Sandri Kristjan. Väga mõnus oli kuulata Hellati meenutusi möödaniku aegadest, milles oli nii palju tuttavlikku, aga ka nii mõndagi uudset. Veskimees, kes tundus olevat ürituse hing, üritas mitmel korral suunata juttu nähtavasti talle hingelähedasse suunda, mille võib kokku võtta vist umbes nii: praegune maailm ja kirjandus on alla käinud ning suuri sihte ei seata, kas ja kuidas saaks (ulme)kirjandus seda muuta? Mida ta ilmselt ise oma loominguga püüab siis teha, jäi mulje. Ent nii palju kui see diskussioon üldse vedu võttis, lõppes lõpuks kõik tõdemusega, mis utreeritult kõlaks järgmiselt: Kuul on juba käidud, ainuke suur ülesanne on veel laps teha.
Üks mu meelest huvitavamaid mõttevälgatusi oli arutelu selle üle, mis on Eesti ulmes puudu. Nii ulmekirjanduse kui ka üldse kirjanduse puudusena toodi välja näiteks seda, et Eestis puuduvat või on õige õhuke see kirjanduse alaosa, mida kirjutavad ülikoolide õppejõud - erinevalt näiteks Inglismaast, kus olla peaaegu enesestmõistetav, et ülikooli õppejõud kirjutab ka ilukirjandust. Ma ei oska küll Inglismaa kohta midagi palju arvata, see võib ju nii ka olla, kuigi ma usuks, et kui see kunagi nii oligi, on tänapäev sellesse tublisti korrektiive teinud, aga Eestis siiski leidub neid õppejõude, kes ilukirjandusliku loominguga tegelevad, ehkki tõsi ta on, vaevalt kulub kuigi palju üle paari kämblajagu sõrmi, et neid üle lugeda ...
Teine alaliik, mille puudumist märgiti, on kristlik ulme ja selle koha pealt oli esinejatel ilmselgelt õigus. Isegi mitte ainult kristlik, vaid üldse vist religioosne ulme on Eestis vaeslapse osas (kui jätta kõrvale mütoloogiast ammutav kirjutus, mis ehk päris religioosse ulme alla ei mahu). Küllap see on seotud sageli mainimist leidnud eestlaste usu-, täpsemalt siis religioonileigusega. Näiteks Saksamaal tuleb kui mitte iga aasta, siis vähemalt iga paari-kolme aasta tagant linale mõni film, mis ei pruugi alati olla tingimata ulmeline, aga milles kindlasti on olulisel kohal katoliku kirik ja Vatikan ja muud sellised asjad - ilmne viide kaugele ajalukku ulatuvale religioossele pingele Saksamaa sees (ja need filmid said alguse ammu enne seda, kui paavstiks sai Saksamaa esindaja või kui maailmas lõi laineid Browni Dan).
Igatahes oli piisavalt hea jutuajamine, mida tasus kuulata. Lisaks veel Vainola Allani muusikalised vahepalad. Ja et õhtupoolik oleks täielik, siis hankisin endale samalt ürituselt ka äsja ilmunud uue ulmekogumiku "Täheaeg 11: Viirastuslik rügement" (siin digiraamatu link, aga ma hankisin endale siiski selle hard-core paberil väljaande :-) ).
Loetud: Imeline Ajalugu 11/2012
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)
No comments:
Post a Comment