Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 4/2013
Vaadatud. Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), Ohutsoonis (ETV), Ülisalajane (Kanal2)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 4/2013
Vaadatud. Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi mitu pisemaajalist katkestust taas Mageia. Nimelt oli täna pärast mitut pikendust nähtavasti tõepoolest viimane päev, mil sai tõlgetesse parandusi teha. Aga noh, loomulikult tähendas see ka seda - nagu ikka -, et dokumentatsiooni osas, mida see eelkõige puudutas, anti ka originaalile täna seda kõige viimsemat lihvi :-) Igatahes tulin ma vajalike ülesannetega toime ja nii peaks Mageia 3 tarbeks, kui nüüd tehtud muudatused ikka tõesti ka ära pakendatakse ja lõppväljalaskesse pannakse (põhjust kahelda pole, aga kuna seda pole veel juhtunud, siis kogemused on näidanud, et, nagu ütles üks tark mees, mis untsu saab minna ...), olema nii paigaldusaegne abi kui ka Mageia juhtimiskeskuse käsiraamat nii hästi eesti keeles, kui originaal seda võimaldanud on (mõned üksikud tööriistad on juhtimiskeskuse käsiraamatus seniajani dokumenteerimata, aga need on ka kas suhteliselt vähese tähtsusega või siis ühel juhul tööriist, mis on juba tükk aega igatepidi katki, aga mida ka seni veel välja pole visatud ega paraku ka mitte ära parandatud). Nii et vähemalt selles osas, mida Mageia pakub, olen ma nähtavasti ja loodetavasti teinud kõik, et see distributsioon saaks olla nii palju ja nii kenas eesti keeles, kui ma vähegi osanud olen (ja kui palju, mõistagi, mõned usinad Mageia kasutajad mu tähelepanu ebakohtadele on juhtinud).


Loetud: Akadeemia 4/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium liiga: Sillamäe Kalev - Tallinna Kalev (TV6), Doktor Who (BBC Entertainment), Troonide mäng (Fox)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida taas, seekord siiski päris lühidalt, katkestas väljaskäik ühe raamatupakikese äratoomiseks. mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• L. A. DiMarco. Concrete Hell: Urban Warfare from Stalingrad to Iraq

Tänane Sirp jäi taas mu jaoks rohkem selliseks tühjavõitu leheks: lugemist küll oli, aga teemad olid pigem sellised, mis vaid riivamisi huvitavad. Näiteks oli kena teiste seas lugeda mitme kursaõe hingestatud mõtteavaldusi muuseumide olukorra ja tuleviku suhtes (ja uhkust tunda, kui väärikate inimestega ma koos olen õppinud), aga samal ajal muuseumid ise jätavad mind suhteliselt külmaks. Ei, kahtlemata teevad nad väga väärt tööd mineviku ja olevikugi säilitamisel ja taasesitamisel, ilma mingi kahtluseta, aga ometi mind ennast nad nii väga ei köida, mispärast ka selleteemalised artiklid on alati sellised, millest ma küll silmad üle libistan, aga ka ainult libistan ...

Et too ammune ajalugu, täpsemalt keskaeg, nii tuliseid vaidlusi tekitas, oli võib-olla pisut isegi üllatav, küll aga ei tasu sugugi üllatuda, et tuliseks läheb asi siis, kui asi puudutab lähiajalugu ja ulatub otsapidi tänasesse poliitikassegi. Mille näiteks on Ruutsoo Reinu pikk vastulause möödunudnädalasele peatoimetaja veerule. Too kolumn ise oli piisavalt väheütlev ja totravõitugi, et ma sellele sõnakestki ei pühendanud, seda enam, et Rahvarinde ja muude poliitiliste liikumiste tegevus jätab mind üpris külmaks (nojah, omal ajal ma muidugi neid toetasin selles mõttes, et nende pakutav tulevik oli selgelt etem kui ikka veel kommunistlik-totalitaarne olevik, aga nii või teisiti oli ju ka toona selge, et nad mõtlevad samamoodi ainult riiklik-poliitilistes raamides, mitte neist väljas), kuid Ruutsoo artikkel sisaldas seevastu poleemilisusest hoolimata mitmeid põnevaid meenutusi, mida oli kena lugeda.

Tavapärases headuses hiilgas Turovski Aleksei, kes seekord oli ette võtnud sellise teema nagu "kevadnõidus". Mis puudutab loodust, siis selles ma täiesti hindan tema öeldut, seda enam, et öeldud on see väga nauditavas keeles. Siiski jätsid veidi ebaleva tunde tema ekskursid ajalukku, täpsemalt siis nõidade ja nõiduse ajalukku, mis esitasid asjast vaid ühe ja võib-olla mitte kõige adekvaatsema poole. Näiteks paavst Innocentius VIII bulla "Summis desiderantes affectibus" pidamine nõiajahi avapauguks Euroopas on üks selliseid seisukohti, mille üle on palju vaieldud ja vaieldakse seniajani (tekst on ise nii originaalis kui tõlgetes laialdaselt leitav, sestap ei hakka siia konkreetset viidet panema). Vähemalt sama argumenteeritud seisukoht ütleb, et see bulla oli pigem ammuse tüli jätk ilmaliku ja kirikliku võimu vahel ning paavst andis sellega lihtsalt järjekordselt oma panuse, et kiriklik võim saaks takistamatult tegutseda (üritades lisaks paika panna ka liigselt ilmalikele valitsejatele meelde järele olla püüdvaid kohaikke piiskoppe). Ei tasu ka unustada, et sama paavst keelustas Turovskigi loos mainitud "Malleus maleficarumi" - ja ikka samadel põhjustel, miks paavstid varemgi olid nõidade karistamist tauninud: nõiad olid lihtsalt rumalad ja eksiarvamuste küüsis inimesed, kel ei saa olla mingeid tegelikke võimeid, sest sellised võimed on jumalikku päritolu ega saa järelikult olla inimestel (see on nüüd veidi lihtsustatud seisukoht, teoloogilised ja juriidilised põhjendused olid pikemad ja keerulisemad).

Samuti pani pisut imestama tema väide, et kõige ulatuslikum ja julmem oli nõidade tagakiusamine Rootsis (tegelikult pigem siiski Lõuna-Saksamaa-Šveitsi-Kagu/Lõuna-Prantsusmaa aladel, kus ühtekokku hukati nõidu suurusjärgus 20 000-30 000 inimest ehk umbkaudu üldse pooled kogu Euroopa nõiajahi ohvritest, samal ajal kui Rootsis oli hukatuid kokku alla 300, pigem 200 kanti - muide, Eestis näiteks oli neid sadakond, Lätis samuti)) ja et Inglismaal institutsionaliseeritud nõiajahti peaaegu aset ei leidnud (tegelikult hukati seal mitusada inimest, hinnangud jäävad 300 ja 1000 vahele). Aga need finessid kõrvale jätta, oli Turovski lugu muidu huvitav ja teaberohke: näiteks tuli mulle üllatusena, et vihmaussid täiesti erinevalt oma nimetusest on vett pelgavad elukad, kes vihmaga hoopis mullast selleks välja roomavad, et mitte ära uppuda. Asi, mida oleks võinud teada, aga näe, ei teadnud ...

Ja lõpetuseks oli kena lugeda Sirbi viimaselt leheküljelt mulgi "keelest" (panen igaks juhuks jutumärkidesse, muidu veel mõni hakkab separatismis süüdistama :-) ). Suure loo kõrval, mis muretses mulkide keele säilimise pärast, oli ka väiksem, konkreetsemalt hiljuti ilmunud "Mulgi sõnastikule" pühendatud lugu, millest muu hulgas võis teada saada, et peagi on ilmumas kihnu ja setu keele sõnaraamatud ning loodetavasti riburada pidi ka teiste murdekeelte omad. Mida tuleb ainult tervitada.


Loetud:. Sirp, 26.04.2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi küll mitte hirmus kauakestva, aga siiski sellise mõõduka pikkusega katkestuse väljaskäik, mis hõlmas endas kahe raamatupakikese järel käimist ning tänapäeval hüpermarketiks nimetatava universaalmagasini külastamist koduste toiduvarude täiendamiseks. Olgu siin ka siis nood raamatud ära nimetatud:

• M. Owen. Ei ühtegi kerget päeva
• M. Pastoureau. Sinine: ühe värvi ajalugu
• C. Ruiz Zafón. Taeva vang
• V. Ladõnskaja. Lasnamäe valge laev

Loetud: Akadeemia 4/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kaleva müsteerium (ETV), Elas kord ... (Fox), Margaret (ETV)

Ilmunud tõlked: Matthew Hyde: meie vene keel (Postimees, 25.04.2013)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Akadeemia 4/2013
Vaadatud. Euroopa jalgpalli meistrite liiga poolfinaal: Dortmundi Borussia - Madridi Real (TV6)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse taas lõikas korraks sisse Mageia. Nimelt anti teada, et nii tarkvara kui dokumentatsiooni tõlgetega on aega veel selle (töö)nädala lõpuni, mida ma kasutasingi ära, et teha üks pisike parandus, mille vajalikkusele mõni aeg tagasi tähelepanu juhiti, aga mis mul seni oli ikka meelest läinud teha. Ja nojah, eks see ole siis ka üleskutse neile, keda Mageia kuidagipidi huvitab või puudutab: kui Mageia tööriistade või dokumentatsiooni tekstis jääb silma midagi, mis on kas otse vale (eelkõige tõlkelt, aga eks ka sisult) või võiks olla paremini, siis aega sellest teatamiseks on, ütleme, reede õhtupoolikuni (tähtaeg kukub südaööl, aga eks mul võtab ka pisut aega, et järele mõelda ja positiivse järelemõtlemise korral parandus ära teha).

Loetud: Tuna 1/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga poolfinaal: Müncheni Bayern - Barcelona (TV6), Tapanimekiri (Showtime)

Tarkvaratõlked: Mageia drakx_install

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest õige pisut näpistasin Mageia heaks. Just nii palju, et proovida järele äsja ilmavalgust näinud Mageia 3 väljalaskekandidaat ja selle kohta väike lugu kirjutada. Muidu rien.

Loetud: Tuna 1/2013
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), Margaret Thatcher: peaminister, keda ei unustata (ETV), Ülisalajane (Kanal2)

Mageia 3 RC väljas

Pisikese hilinemisega ilmus eile tulevase Mageia 3 väljalaskekandidaat ehk RC. Et ma olen vahepeal eelväljalasete tutvustamise hooletusse jätnud - põhjuseks võib tuua nii suurt (põhi)töökoormust kui ka seda, et neis väga palju uut pole olnud viimati tutvustatud Beta 2-ga võrreldes, aga piinlik on ikka -, siis olgu nüüd sellest veidi pikemalt juttu ja pilte ka juurde.

Kõige selgemalt on uut hõngu näha ja tunda mõistagi uues kujunduses. Eks see ole maitseasi, kuidas kellelegi meeldib, aga igatahes selline ta siis on:

Mageia 3 RC: KDE sisselogimisekraan

Seda, et viimaste beetade ja RC-gi juures on peamine aur läinud kõikvõimalike vigade parandamisele, on mitmel pool tunda. Kui ma näiteks viimati Beta 4 proovisin, siis paigaldus-ISO VirtualBoxis käima pannes tekkis lõpuks, uuendustega nõustumise järel olukord, kus vastne paigaldus enam ei käivitunud. Ma ei ole päris kindel, kas see oli tingitud just uuendustest või kernelist või Virtualboxist endast, aga igatahes RC-ga seda viga enam ei esine.

Et praegu on saadaval ainult paigaldus-ISO (Live-ISO-d tulevad mõne päeva pärast), siis saigi mõistagi ainult proovida paigaldada. Tunde järgi võttis see pisut rohkem aega kui varem, aga et ma ei ole võrreldavaid mõõtmisi teinud, siis ei riski ma öelda, et ka tõepoolest midagi aeglasem oleks - kogu veaparandus- ja silumisprotsessi järgi, millega arendajad on viimastel nädalatel tegelenud, võiks eeldada pigem vastupidist. Lisada võib sedagi, et eestikeelse paigalduse valimisel pannakse mõistagi peale ka Eesti ID-kaardi kasutamiseks vajalik tarkvara.

Mageia 3 RC: KDE töökeskkond, avatud ID-kaardi haldustööriist ja veebilehitseja Mageia kogukonna leheküljega

Nagu ülaltoodud pildiltki näha, on ära parandatud ka varasemates eelväljalasetes esinenud viga, kus Firefox esmakäivitamisel avas kaks kaarti, millest esimene, mis sisaldas Firefoxi enda tutvustust, oli eestindatud, teine aga, kus võis näha Mageia kogukonna lehekülge, ei olnud. Tõsi, praegu avab Firefox esmakäivitusel ainult ühe lehekülje, pildilgi näha olema Mageia kogukonna oma, nii et see tundub rohkem olevat tegelikult senipüsiva vea osav varjamine, aga esmapilgu mulje on muidugi sellevõrra parem.

Usutavasti üsna silmatorkav on ka tarkvarahalduri Rpmdrake uuendatud paigaldamise edenemise dialoog, mis vähemalt siinkirjutaja meelest näeb palju kenam välja ja annab otsekui rohkem teavetki. Kindlasti saab seda veel paremaks teha ja usutavasti selle kallal ka tegutsetakse, aga juba praegu on see tubli edusamm.

Üks uus asi, mille kohta ma midagi lähemat ei oska öelda, on UEFI alglaadimise toetamine. Kes teab, mis selle lühendi taga peitub, see teab, aga üldiselt võib öelda, et tegu on ligikaudu sama asjaga nagu BIOS. Selle kohta võib veel nii palju lisada, et toetatud on alglaadimine ainult FAT32-vormingus USB-pulkadelt ja et "turvaline alglaadimine" (secure boot) ei ole toetatud. Loodetavasti teadjamad inimesed mõistavad, mida see kõik tähendab :-)

Üks suuremaid uudiseid, vähemalt siinkirjutaja seisukohalt, puudutab eestindust. Nimelt on nüüd eesti keeles kättesaadavad ka paigaldamisaegsed abitekstid (mis avanevad klõpsuga nupule "Abi", mõistagi). Tänase proovimise ajal oli küll üks abitekst mingil põhjusel inglise keeles, aga loodetavasti on see pisiviga, mis lõppväljalaske ajaks on kõrvaldatud (sest tekst ise on tõlgitud, ainult et seda tõlget ei näidata).

Veel suurem uudis on ehk see, et nüüd on olemas ka Mageia juhtimiskeskuse käsiraamat, mitte küll lõplikult valmis kirjutatud (nii mõnegi peatüki all ilutseb kiri "Veel kirjutamata"), aga siiski põhijoontes igati valmis kasutajatele tutvustama, mida ja kuidas juhtimiskeskuses teha saab. Ja ka see on olemas eesti keeles, nagu võib näha allolevalt pildilt.

Mageia 3 RC: eestindatud Mageia juhtimiskeskuse käsiraamat

Et Mageia 3 on loomulikult mõeldud ka selleks, et seda saaks peale panna varasemad Mageia kasutajad, siis on nüüd, mil lõppväljalase juba lähedal ja kõik põhimõttelised uuendused tehtud, mõeldud ka neile, kes tahavad uuendada oma senist Mageia 2 tutikaks Mageia 3-ks. Nagu väljalaskemärkmed õpetavad, tuleb selleks kõigepealt pakett "mageia-prepare-upgrade" (mille leiab tarkvarahoidlast Core/Updates_testing, mis tuleb järelikult spetsiaalselt sisse lülitada), siis taaskäivitada arvuti ja valida alglaadimismenüüst "Mageia 3 Prepare Upgrade" ning alles siis asuda tavapärasel moel väljalaset uuendama, olgu siis graafiliselt uuendamisapleti vahendusel või käsurealt.


Väljalasketeade Mageia ajaveebis
Väljalaskemärkmed
Teadaolevad vead
Allalaadimine

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegi pausi traditsiooniline väljaskäik sihiga külastada ema. Väljas oli kõik nädala jooksul täiesti muutunud: kui möödunud nädalavahetusel tuli veel ettevaatlikult ukerdada jää- ja lumekuhilate vahel ja otsida, kuhu saab jala panna, et see enam-vähem kuivaks jääks ja ühtlasi ülejäänud keha mudamülkasse kaasa ei kisuks, siis nüüd ei olnud ei lumest ega jääst enam haisu ka mitte järel. Sel aastal järelikult vedas: see jäle aastaaeg, mida tavatsetakse kevadeks nimetada, sai kõigest paari-kolme nädalaga läbi. Muidugi, asemele astub talumatu kuumus ja muu jubedus, mille eelmaiku oli juba täna tunda, aga ma olen ikka leidnud, et seegi on parem kui kevadeks nimetatav õudus. Ema juures oli nüüd, nojah, kuidagi harjumatult tühi, aga see ei olnud takistanud teda loomulikult mängu panemast oma parimaid oskusi (mis temal loomulikult on niisama käes) parima ninaesise valmistamiseks ja korraliku kõhutäie tagamiseks. Millele järgnes tubli peatäis lausa kolme ristsõnavihiku kujul, neist üks Meistriristik, mis pakkus pisut peamurdmist veel koduski Ema kõneles ka kavast peagi Kunglasse minna, kuhu ta teadagi pole ju viimasel aastal vist üldse jalga saanud tõsta - tekkis endalgi soov samuti sinna suunduda, aga jah, paraku on see raamatu lõpetamine on üks igavesti raske tegevus ... (alles eile selgus, et ma pean ka kõik originaaliski ingliskeelsed olnud tsitaadid igaks juhuks üle vaatama, sest vähemalt ühest oli osavalt mõned sõnad vahelt ära kaotatud, nii et ma olin täitsa segaduses, mida sellega küll mõeldakse - kuni taipasin algallikast järele vaadata ... ahh, neetud raamat oma vist küll täieliku toimetamatusega ...)


Loetud: Tuna 1/2013
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Knowing - Die Zukunft endet jetzt (RTL)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi väikese katkestuse ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.

Loetud: Diplomaatia 4/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Levadia-Infonet (TV6), Doktor Who (BBC Entertainment), Troonide mäng (Fox), Beastmaster - Der Auge des Braxus (RTL2)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: keda ja mida jäljendab elu? (Postimees, 20.04.2013)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Ka tänane Sirp oli lugemisväärse poolest küllaltki õhuke, ent siiski leidus seal lugusid, mis mind päris palju huvitasid, nii et väga kurta ei saa. Too keskajatüli ei kipu kuidagi vaibuma ning seekord oli pall taas Vahtre Lauri käes triblada, kes leheküljepikkuses loos üritas mõõta kõigile oponentidele, mis neile väärt. Eriti raevus paistis ta olevat Hvostovi Andrei peale, küllap põhjusega, sest ega Antski teda oma kirjatükkides just hellitanud pole :-) Muidugi, täiesti õige oli juhtida tähelepanu Hvostovi viimases loos leidunud apsakale, millega Juhan Luiga ja Juhan Libe olid segi läinud.

Aga olgu sellega kuidas on, Vahtre võttis seekord ette põhiliselt ainult ühe teema, nimelt tõestamise, et muistse vabadusvõitluse ajal valitses tänapäeva Eesti alade elanike seas ühtekuuluvustunne. Nii selle artikli kui ka varasemate Ajaloomuuseumi sõnavõtu ja teistegi esinemiste-väljaastumiste põhjal võib järeldada, et Vahtre kindla veendumuse kohaselt olid eestlased kui rahvas (või rahvus - tema käsitluses paistavad need enam-vähem kokku langevat ja kuigi mõnedki selle peale nina kirtsutavad ja vahet nende kahe vahel väga ajada tahavad, olgu nii, sest ega Vahtregi eita nende teatavat erinevust ja ka mu meelest ei ole see vahe tingimata nii suur, et sellest eraldi kinni hakata) kindlalt olemas juba enne muistset vabadusvõitlust - millest võib ilmselt järeldada, et ugalased, sakalased, järvalased, saarlased ja muud sellised väljendid on, nagu tänapäevalgi, lihtsalt piirkondlikud, mitte aga eri hõimude või muulaadsete "rahvuslike" üksuste tähistajad.

Või nagu ta ise ütleb: "See ei sea eest rahva olemasolu tol ajalooetapil kummatigi kahtluse alla". Selle väite tõestuseks toob ta üpris palju näiteid Läti Henriku kroonikast ja jõuab lõpuks kokkuvõtteni: "Kas selline sündmuste ahel oleks olnud võimalik rahva seas, kes erilist ühtekuuluvust ei tundnud, kes korraldas vastastikku rüüsteretki ja oli hetkekasu nimel valmis kampa lööma kellega tahes? Minu arvates mitte. Kui keegi soovib sellele küsimusele vastata kuidagi teisiti, eestlaste ühtekuuluvust eitades, siis on vaja esitada argumente, mitte laest võetud süüdistusi."

Kogu loo kohta võib öelda, et argumentatsioon on küllaltki asjalik ja korralik, sellele ei ole midagi ette heita. Ainult et vähemalt minu arvates on see ikkagi puhas spekulatsioon, lihtsalt teadaolevate faktide tõlgendamine, ehkki neid saab - nagu oponendid on ka teinud - hoopis teisiti tõlgendada. Ma ei hakka siin praegu Vahtrele otseselt midagi vastu väitma, eriti veel argumenteeritult, sest see nõuaks põhjalikumat (taas)süvenemist allikatesse, milleks mul paraku praegu aega ei ole, küll aga võiks tõmmata mõned paralleelid, mis mul pähe tulid ja mis pigem sunniksid Vahtre järeldustes veidi kahtlema.

Esimene ja kõige ilmsem paralleel on mu meelest Britannia vallutamine Rooma riigi poolt veidi enam kui tuhatkond aastat varem. Ka seal oli vastakuti üsna organiseeritud jõud Rooma riigi kujul - ehkki võib ilmselt õigustatult öelda, et Rooma rünnak oli palju tsentraliseerituma ja koordineerituma iseloomuga kui ristisõdijate tegevus tuhatkond aastat hiljem - ja palju erinevaid jõukeskusi teiselt poolt. Ka seal oli palju "tähistajaid", keda on kombeks hõimudeks nimetada, ehkki nendegi puhul saab rääkida suhtelisest keeleühtsusest ja ka ühisest tähistajast ("britid" on just tollest ajast pärit sõna ja püsinud tänini, kuigi selle sisu on muutunud palju radikaalsemalt kui "eestlaste" oma). Ka seal oli ohtralt nii ühistegevust Rooma jõudude vastu kui ka omavahelist taplemist. Oli ka suur vastuhakk vallutajatele (Boudicca), milles põhimõtteliselt üks algataja koos ühe liitlasega tõmbas kaasa terve hulga teisi hõime ja ohustas tõsiselt roomlaste võimu. Ja oli ka ajalookirjutuses aeg, kus toonaseid britte kujutati idealiseeritult ühtse jõuna, mis ja kes oma vabaduse eest võitlesid. Oli - aga tänapäeval pole paraku vist küll enam ühtegi ajaloolast, kes nii kõneleks: otse vastupidi, kui üldse, siis nähakse ühtsuse puudumises just põhjust, miks ikkagi roomlastele alla jäädi. Segast on Rooma-eelse Britannia osas muidugi seniajani palju, isegi kultuuriühtsuse osas on paljud kahelnud: hoolimata sellest, et keel oli nähtavasti küllaltki sarnane (kuigi ka siin on leitud, et see ei pruukinud nii olla - ma ei ole küll nii hästi kursis briti keele käsitlustega, et kindlalt öelda, kas need erinevused on suuremad või väiksemad kui lõuna- ja põhjaeesti keele vahel, mis teatavasti on piisavalt suured, et mõned keeleteadlased on julgenud väita, et enne eesti keeleks saamist olidki need kaks eri keelt, mitte lihtsalt ühe keele murded), on eri piirkondade materiaalses kultuuris omajagu erinevusi, mis on andnud põhjust kõnelda "regionaalsetest identiteetidest".

Selle paralleeli kohta võib muidugi väita, et see on ajaliselt liiga kaugel, et midagi järeldada. Aga võib ka võtta ajaliselt ja ruumiliseltki lähema preislaste ja Preisimaa juhtumi. Lähemal on see sellegi poolest, et sealgi oli tegu tugevalt ideoloogiliselt ajendatud sõjaga, ametlikult samuti ristisõjaga, ehkki sellesse segunes, nagu Eestigi puhul, terve hulk muid tegureid. Ja kuigi vallutuse käik oli suhteliselt sarnane Eesti omaga: algul mitu väiksema ulatusega retke, siis suur sissetung, mitu aastat võitlust ja alistamine, siis mitu preislaste katset vallutajad purustada ja välja tõrjuda, enne kui maa lõplikult alistati, ei ole preislaste puhul kombeks rääkida erilisest ühtsustundest. Mida nähtavasti ei olnudki: ma usun, et võib üsna õigustatult öelda, et 13. sajandi algul elasid Väinast Vislani omavahel teatavas keelelis-kultuurilises suguluses olevad hõimud, kellest alles pärast konkreetsete poliitiliste piiride paikapanemist vallutuste käigus hakkasid kujunema selgepiirilisemad rahvad-rahvused. Või teisisõnu: ilma Saksa ordu vallutuseta võiksime täna võib-olla kõnelda praegu Preisimaaks nimetataval alal elanud inimestest kui näiteks ühest komponendist leedulaste etnogeneesis. Aga läks nii nagu läks ja täna kõneleme preislastest - ent isegi kõige "romantilistemates" tänapäeva käsitlustes ei räägita neist kui ühtsest rahvast, vähemalt mitte enne vallutust (ja ka siis kõneldakse rohkem sellest, et "preislased" surid välja).

Vähemalt olid need kaks esimest paralleeli, mis mul Vahtre lugu lugedes pähe tulid ja mis veidi sundisid kahtlema tema tõlgenduses. Aga nagu öeldud, allikad on selles osas küllaltki kidakeelsed ja ühtsuse olemasolu näitamine või eitamine kajastab rohkem tõlgendaja enda seisukohti kui tingimata ajaloolist tegelikkust. Kui Vahtre võtab Läti Henrikust kirjakoha "Siis läks sõna välja üle kogu Eestimaa ja Saaremaa, et nad võitleksid taanlaste ja sakslaste vastu" ning näeb selles ühtsustunnet, mis tõestab eestlaste kui rahva/rahvuse olemasolu, võib sama põhjendatult vastu väita, et tegu oli ühe või mitme algatajaga, kes kasutasid teiste kaasatõmbamiseks ära mõistetavat rahulolematust uute isandatega, kes ju vähemalt osaliselt tõrjusid välja varasemat eliiti ja kehtestasid ka uusi makse ja üldse uut elukorraldust - mõlemad tugevad rahulolematuse allikad -, nii et see ühtsus ei pruukinud toona sugugi tärgata rahvuslik-kultuurilise kokkukuuluvuse, vaid lihtsalt ühise rahulolematuse baasilt (nagunii on ju ühtne olla lihtsam vastu kui poolt). Nii et küllap vaieldakse selle üle edaspidigi ja ma usun, et argumente on nii poolt kui vastu, aga selgust sellesse ei tule niikuinii, vähemalt seni, kuni pole välja mõeldud korralikku "kronoskoopi" ehk ajamasinat vaatluste tegemiseks.

Otsekui vastukaaluks Vahtrele oli selles numbris sõna antud ka "kurja juurele" endale, Selarti Antile, kes aga ei sekkunud üldse keskajatülisse, vähemalt mitte otseselt, vaid kirjutas hoopis äsja eesti keeles ilmunud Saksa ordu ajalugu käsitlevast raamatust. Kirjutas lühidalt ja tunnustavalt, aga siiski heites mitu teravat nooti ka tõlkija kapsaaeda - nojah, tõlkija Sirkli Mati on muidugi väga nimekas, aga eelkõige ilukirjanduse tõlkijana, nii et võib-olla on siis tõesti teaduslikuma teksti tõlkimisel puudujääke tekkinud (ei oska ise täpsemalt öelda, sest pole jõudnud seda raamatut veel lugeda).

Kui veel lisada ülevaade Tallinna/Balti raamatumessi ajal (millest ma oma mitte just kõige rõõmustavamaid kogemusi mõne aja eest jagasin) peetud kirjandusfoorumist ja temaatilised lühiintervjuud selle osalistega ning Strandbergi Mareki päris huvitav, kuigi natuke segaselt kirjutatud lugu Schrödingeri Erwini elust ja tegemistest, siis võibki, nagu alguses öeldud, nentida, et tänane Sirp ei sisaldanud just palju lugemisväärset, aga see, mis seal lugemist vääris, oli ka seda väärt.

Siiski oli Sirbi vahel ka Kultuurkapitali tänavuse I kvartali rahade jaotuse teabeleheke, mida ma alati suure huviga uurin, sest sellest võib teada saada nii mõndagi põnevat. Seekord näiteks seda, et eesti keeles on millalgi ilmumas sellised suurepärased teosed, nagu Carlyle'i Thomase "Minevik ja olevik", Danilevski Nikolai "Venemaa ja Euroopa" ning Mo Yani "Punane sorgo". Aga sealt võis leida ka muigama pannud teate, et Eesti Keele Sihtasutus annab välja "esimese eestikeelse Piibli esmatrüki". Ma muidugi saan aru, et ilmselt on tegu faksiimilega või millegi sellisega, aga sõnastus oli päris naljakas - justkui polekski Piiblit juba ligemale kolmsada aastat eesti keeles olemas ja ilmuks see alles nüüd :-)


Loetud. Sirp, 19.04.2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Primeval: New World (Pro7), Primeval. New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7)

Ilmunud tõlked:
R. Tammsaar. Fjodor Lukjanov: käes on vana maailmakorra lagunemise lõppfaas (Diplomaatia 4/2013)
R. Weitz. Moskva vaeb Euroopa julgeolekut (Diplomaatia 4/2013)
T. Lawrence. Margaret Thatcher - kodus vastuoluline, võõrsil kangelane (Diplomaatia 4/2013)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisukese katkestuse väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset kauplust koduste toiduvarude täiendamiseks. Muidu rien.

Loetud: Tuna 1/2013
Vaadatud. Elas kord ... (Fox)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Imeline Ajalugu 4/2013; Tuna 1/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mille käigus õnnestus mul üht Eesti Mageia kasutajat nii kaugele viia, et ta soostus tegema mõned ekraanipildid Mageia juhtimiskeskuse käsiraamatu tarbeks - just need, millega ma ise hakkama ei saa vastava riistvara puudumisel (konkreetsemalt puudutasid need skanneri ja WiFi seadistamise dialooge). Samuti nägin õige pisut vaeva, et tõlkida ära paigaldusaegse abi paar arvatavasti viimast uuendust ja lisada ka vastavad ekraanipildid. Niisiis peaks Mageia 3 tarbeks dokumentatsioongi olema nii hästi eestindatud kui vähegi võimalik. (Iseasi, et näiteks juhtimiskeskuse käsiraamatus on lihtsalt mõned osad seniajani kirjutamata, nii et neid mõistagi ei saagi muudmoodi tõlkida kui "veel kirjutamata" fraasiga.) Loodetavasti on dokumentatsioon, nagu lubatud, erand praegu juba kehtivast "külmutamisest" ning ka mu tõlked pääsevad ikkagi sisse, nii et tulevased Mageia 3 kasutajad võivad neid nautida - või siis maapõhja kiruda, eks seda näeb. Aga kui ka ei jõua, siis on need mõlemad mõistagi saadaval ja loetavad ka veebis: juhtimiskeskuse käsiraamat siin ja paigaldusaegne abi (koos piltidega, mida paigalduse ajal mõistagi ei näe, sest see pilt on ju nagunii paigaldajal silme ees) siin.

Loetud: Imeline Ajalugu 4/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), 666 Park Avenue (FoxLife), Tšelovek niotkuda (PBK)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse mahtus kaks sündmust, mida tasub siin ajaveebis kajastada.

Esimene neist oli telefonikõne, helistajaks vist Äripäev või Äripäeva kirjastus (ma ei ole väga kindel, kuidas see tutvustamine täpselt oli) ja kõne sisuks pakkumine astuda loodava Imelise Ajaloo (mille tellija ma ju olen) raamatuklubi liikmeks. Mis oli kurioosne selle poolest, et ma olin just mõne päeva eest mõningase kaalumise järel leidnud, et see klubi võiks mulle sobida, ja ennast veebileheküljel registreerinud, mille peale sain e-kirja, et peagi saadetakse mulle järgmine e-kiri, millega saab paika panna kasutajanime ja parooli. Mida aga polnud seni tulnud. Telefonineiu oli agar seda viga parandama ja mind kohe ära registreerima, mille üle oli mul mõistagi hea meel.

Teine oli ühe tuttava vihje huvipakkuvale raadiosaatele. Ma muidu raadiot enam aastaid ei kuula, aga vahel on eetrisse paisatud siiski midagi, mis väärib kuulamist, ja selline oli ka eile Vikerraadios kavas olnud "Keelesaade", kus Raadiku Maire tutvustas loodetavalt juba selle aasta lõpus ilmuvat uut õigekeelsussõnaraamatut. Väga õpetlik ja teaberohke kuulamine oli (otselink kuulamiseks).


Loetud: Tuna 1/2013
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), Hiina sissetung Euroopasse (ETV), Ülisalajane (Kanal2)

Pühabased mõtted

Täna oli juba taas suhteliselt tavalise tööpäeva moodi, kuigi sellest võttis tubli osa enda alla ühe äkiliselt kaela sadanud, aga õnneks mitte kuigi pika artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks ja mõistagi, nagu ikka pühapäeviti, ema väisamine. Eilse raske päeva järel oli ta täna juba enam-vähem toibunud ja askeldas kõvasti, võib-olla isegi liiga palju - aga eks see ole ju ka üks ja võib-olla kõige parem viis raskest ajast üle saada ...


Loetud: Tuna 1/2013
Vaadatud. Ajavaod: Sula või "sula"? (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kus? Mis? Millal? (Kanal2), Thor (Pro7)

Laubased mõtted

Täiesti töövaba päev, mis algas pealegi hirmus vara. Millest võib aru saada, et tegu oli tähtsa sündmusega. Ja seda see ka oli: täna oli mõne päeva eest lahkunud ema elukaaslase ärasaatmine. Ärasaatmine ise algas Pärnamäe kalmistul krematooriumis. Talitus oli päris korralik, kuigi ei saanud väga rahule jääda palgatud matusekõnelejaga, kes oma tavapärase jutu rääkis küll kenasti ja tundeliselt maha, aga kogeles õige mitu korda, kui pidi paberilt maha lugema lahkunu kohta käivaid konkreetseid andmeid. Mul oli korraks suisa hirm ema pärast, keda kogu see viimaste päevade masendus oli tõsiselt räsinud ja kes paistis hetkeks lausa kokkuvarisemise äärel olevat. Ja eks ilmselt talle kui viimasel poolteisekümnel aastal kõige lähedasemale see kõige rohkem hinge läkski, ehkki ma arvan, et rohkem või vähem välja näidatud kibe kaotusetunne oli südames kõigil, kes sinna kogunenud. Siiski kogus ka ema end kõrvalseisjate toel ning pärast talituse lõppu sõitsime suure seltskonnaga peielauda kodulähedase Buffalo pubi sakstekambris. Sealgi kõlasid mitme inimese suust mälestuskillud kadunu kohta, siiralt ja südamest. Mulle kui selle pubi küllaltki sagedasele külastajale oli meeldivaks üllatuseks, kui hästi see peielaud oli seal organiseeritud ja kui kenasti kogu teenindus toimis. Hiljem istusime veel pikalt ema juures sellises väiksemas, nii-ütelda pereringis. Kogu selle päeva kurbus ja nukrus oli nii suur, et kuigi ma õhtul koju jõudes isegi üritasin pisut töötada, ei tulnud sellest suurt midagi välja - suutsin vaid vaadata pisut telerit ja siis puhkama minna ...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Lasko (TV6), Troonide mäng (Fox)

Ilmunud tõlked:
Abdul Turay: kuidas suhtuda Thatcherisse (Postimees, 13.04.2013)
John Lucas: majandusteoreetiline lähenemine demokraatiale (Postimees, 13.04.2013)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Kui ma möödunud nädalal nentisin, et Sirp on tühjavõitu, kuid siiski on selle vähese loetava seas paar artiklit, mis väga huvitasid, siis see nädal oli asi veel kurvem: üldse lugusid, mida vähegi silmata tasus, oli vaid neli ja needki sellised, mille lugemata jätmine poleks midagi vähemaks jätnud (mis ei tähenda, et lugemine juurde ei andnud, nii et see ei ole mõeldud nende autorite mahategemiseks, vaid lihtsalt nentimiseks, et kirjatükid olid teemadel, mis mind üliväga hirmsasti ei huvita ja sestap ma rohkem registreerisin nende sisu kui et nad oleksid mind aktiivselt kaasa mõtlema ja arutlema pannud). Liiviku Olev oli kirjutanud mõne aja eest ilmunud Andropovi-raamatust, põimides sinna sisse ka mõnevõrra punnitatuna tunduva paralleeli Eesti ajaloo sündmustega, ning Mandli Mati oli vastanud Mertelsmanni Olafi kuu aja tagusele kriitikale Pitka-raamatu kohta. Pikalt ja huvitavate detailidega põimitult oli Iisraeli-Palestiina küsimustest ühe kirjaniku avamise kaudu kirjutanud Mõttuse Marin. Ja mõnevõrra nostalgilist tooni tekitas Maiste Valle-Steni kirjutis Vaigu Maidu raamatust, milles juttu, nagu käsitletava autori nimestki oletada võib, pungist ja kõigest, mis selle ümber. Jah, noh, oligi kõik.

Loetud: Sirp, 12.04.2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõid oma katkestused ühelt poolt väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset kauplust koduste toiduvarude täiendamiseks, teiselt poolt veel ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja kolmandalt poolt tänasele õhtule sattunud Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine. Viimane, mida on viimasel ajal suhteliselt harva toimunud, oli seekord üsna teaberohke ja kasulik, nii et ma kohe seejärel tõlkisin kiiruga ära ka arvatavasti ja loodetavasti viimase seni veel ripakil stringi. Aga et see oligi selline väga praktiline kohtumine, siis pole sellest palju rohkem rääkida - keda asi lähemalt huvitab, võib lugeda kokkuvõtet siit ja täielikku kirjapanekut siit.

Täna õhtul vaatasin ka erandlikult üht jutusaadet, täpsemalt ETV "Kahekõnet". Seda küll ainult sel põhjusel, et eelteate kohaselt pidi seal esinema Alliku Jaak, kes esmaspäeval sai hakkama, kuidas öelda, omapärase avaldusega "Vene ohu" teemal (mida ma ka üsna põhjalikult oma ajaveebis lahkasin). Seda, mida ta täna ütles, võib näha siit. Kui nüüd lühidalt öelda, siis on muidugi tore, et ta vabandas "tunnete haavamise" pärast, aga see, et ta oma väljaöeldud arvamusest grammivõrdki ei taganenud, jättis küll kehva mulje. Nojah, võib muidugi öelda, et on hea, et ta ei "tuulelipp" ja püsib kindlatel seisukohtadel, aga kui need seisukohad tuginevad faktide kui mitte otse moonutamisele, siis väga julgele tõlgendamisele, ei ole see kindel seisukoht ka midagi väärt.

Ja see, et ta nii 1924. aasta sündmustest kui ka Vabadussõjast eri ettekäänetega kõrvale nihverdada püüdis, esimese puhul nentides, et tore ju, et agressiooni ei tulnud, ja teise puhul kaldudes üldse arusaamatusse sõnalisse ekvilibristikasse, just seda oli. Või täpsemalt: ta jäi oma sõnade juurde, et Venemaa pole "ainult Eestit" rünnanud "mitte kunagi", aga ometi nentis, et Vabadussõda oli sõda Eesti riigi ja "punase Venemaa" vahel. Nähtavasti selgituseks, miks see ei kvalifitseeru Venemaa ründeks, lisas ta, et Venemaa ei olnud sel ajal Eestit tunnistanud, tehes seda alles Tartu rahuga, järelikult oli Venemaa poolt vaadates tegu kodusõjaga või isegi Esimese maailmasõja jätkuga, mitte aga Eesti ründamisega ... Millest minu arusaamist mööda saab lisaks järeldada veel seda, et Venemaa - see riik, mis potentsiaalselt võinuks Eestit edaspidi rünnata, aga pole seda teinud - tekkis koos Tartu rahuga ... Selle viimase kohta võib küll öelda, et see on ääretult originaalne seisukoht, mille peale vähemalt professionaalsed ajaloolased pole mu teada seni osanud tulla :-) Ja esimenegi on kergelt öeldes vildakas seisukoht - jah, mõnevõrra levinud tänapäeva Venemaal, kus mõned üritavad väita, et enamliku režiimi teod ei ole Venemaa teod, vaid midagi hoopis muud - isegi siis, kui nad tsaaririigi "õiguslikku järjepidevust" lipukirjaks tõstes samal ajal on väga rahul näiteks sellega, et Tõva ja Kuriilid kuuluvad seniajani Venemaa koosseisu, ehkki nendegi liidendamine oli enamlaste tegu ...

Alliku sõnadest jäi kõlama veel üks eriti Venemaal, aga ka mujal laialdaselt kasutatav retoorikavõte, millega kurjategijad vist küll aegade algusest peale on ennast üritanud kaitsta: "aga teised tegid ju ka". Või taas täpsemalt: "Samasugused ohvrid olid ka teistes Balti riikides ja olid ka Venemaal endal stalinliku režiimi tulemusena." Mis on muidugi iseenesest õige, ent ei anna sugugi põhjust pidada tolle stalinliku režiimi kuritegusid kuidagi õigustatuks või leebemaks, nagu enamasti selle väitega üritatakse teha - kui ka mitte otse, siis mõista andes, et nii oli toona kombeks, et see polnudki midagi erilist. Ja eks ta raske olegi oma "erilisust" selles mõttes tõestada, vist ainult juudid on väga visalt suutnud viimasel kolme-neljakümnel aastal enda vaenamise ehk holokausti muuta tõigaks, mida naljalt lahjendada ei õnnestu viitamisega romade või homoseksuaalide vaenamisele sama sotsialistliku režiimi poolt. Õnneks Allik seda ohvrite "lahjendamise" liini siiski edasi ei ajanud.

Ja veel oli selles intervjuus huvitav kuulata Alliku selgitust tema teotsemisele 1991. aasta augustiputši ajal. Ma ei olnud sellega väga kursis, aga olin näinud meedias läbi lendamas süüdistusi, nagu oleks ta (argpükslikult) iseseisvushääletusest eemale hoidnud. Sellele andis ta korraliku vastuse, öeldes, et viibis Viljandis, kus üritas edukalt vältida võimalust, et sealsed Nõukogude sõjaväelased midagi halba korda saadavad. Mille eest, ma usun, tuleb talle ja teistele, kes temaga seal olid, ainult kiitust avaldada.


Loetud. Tuna 1/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Elas kord ... (Fox), Kahekõne (ETV), Kättemaksukontor (TV3), Krah inženera Garina (RTR-Planeta)

Tarkvaratõlked: drakx_share

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja mida ühtlasi süngelt tumestas kurb teadaanne ehk täpsemalt teade ema elukaaslase surmast. Need viimased poolteist aastat alates sellest, mil ta kokku kukkus ja tal seejärel ajukasvaja avastati (need vist pole kunagi healoomulised, paraku ...), ja eriti viimased nädalad on olnud kõigile rasked, nii talle endale kui ka lähedastele. Kui algul immitseski lootus, et ehk asi pole pöördumatult halb, siis viimasel paaril nädalal oli kahjuks juba selge, et minek on veel vaid aja küsimus. Ja nüüd, vastu tänast, see siis juhtuski. Mis kõigest hoolimata vapustas, eriti kuuldes ema üsna rivist väljas häält, kui ta sellest teatas. Aga eks teatavas mõttes oli see ka kergendus, ma usun, et võib-olla eriti ema elukaaslasele endale, kui silmas pidada seda, kui elu nautiv ja ja teotahteline mees ta oli - nii kaua kui aina kahanev võime aju abil oma keha kontrollida veel seda lubas, üritas ta ikka võimalikult palju liikuda ja jõudumööda tegutseda, nii et kui ta vähegi tundis ja mõtles nii, nagu mina arvan, et ta võis tunda ja mõelda, siis oli see viimaste päevade sunnitud liikumatus pigem raskesti talutav piin. Ma küll ei saa öelda, et ma teda hirmus hästi ja pikalt oleksin tundnud, aga need poolteistkümmend aastat, mis ta mu emaga tuttav oli, näitasid teda minu silmis igatahes igati väärika ja ontliku mehena. Kõige peamine minu jaoks oli muidugi see, et ema hoolis temast ja tema ilmselgelt ka emast. Aga ka muidu oli ta tore, abivalmis, tark ja elutark mees, kelle lahkumise üle on siiralt kurb meel.

Loetud: Tuna 1/2013
Vaadatud: 666 Park Avenue (FoxLife), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: FC Barcelona - Pariisi Saint-Germain (TV6), Krah inženera Garina (RTR-Planeta)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikusse tõi katkestuse taas osalemine Nõmme mälumängul. Ma ei tea, kas seekord sattusid eriliselt just meile sobivad küsimused või oli asi selles, et sel korral osales kolmandana sel mälumängul meie jaoks uus mees (kuigi iseenesest muudel mälumängudel tihtipeale meie võistkonda kuulunud), aga juhtus kuidagi nii, et me olime pidevalt juhtpositsioonil või selle vahetus läheduses ja lõpuks võitsimegi. Mille üle saab ainult head meelt tunda. Seda enam, et sellega kaasnesid ka mitmesugused hüved. Näiteks raamat "Eri Klas: kultuuri suursaadik" - just selline, mida on rõõm kingiks või auhinnaks saada, sest huvitav on see kahtlemata, aga mida ise ostma väga ei kipu, sest neid raamatuid, mis tunduvad palju olulisemana, on nii kohutavalt palju enam ... Ja see polnud kõik: võitjale oli autasuks praad samas majas asuvas Von Glehni õlletoas, mis välistas ühtlasi peas mõlkunud mõtte astuda enne kojujõudmist poest läbi ja toidukraami juurde hankida. Õlletoas pakutud praad oli päris kopsakas ja üpris maitsev: kahtlemata ei ole tegemist kõrgeima taseme restoraniga, aga midagi ette heita ei toidule, selle kvaliteedile või kvantiteedile, ega üldse nüüd ka ei oska. Sõnaga, see õhtu läks küll täielikult korda.

Loetud: [digi] aprill 2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Dortmundi Borussia - Malaga (TV6), Krah inženera Garina (RTR-Planeta)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi taas suuri ajalisi korrektiive nii eilse Diplomaatia hüvanguks tõlgitud loo viimistlemine enne ärasaatmist kui ka kohe seejärel maabunud soov tõlkida üks samuti pikemat sorti lugu Forbese heaks.

Õhtupoolikut aga aitas erutavaks muuta ja tundeid keema lüüa ETV saade "Välisilm", milles oli kena lugu Eesti-Venemaa suhete praegusest seisust ja lootustest, et ehk midagi hakkab paranema. Otsekui kõige ilusa tasakaalustamiseks anti saatelõigu lõpus korraks sõna ka tuntud vasakpoolse kallakuga poliitikule Alliku Jaagule, kes ütles midagi, mis mul kui ajalugu õppinud inimesel pani vaat et vere keema. Nojah, Allik on muidugi ka ajalugu õppinud, aga juba üpris ammu ja ilmselt, vähemalt nii mulle tundub, sellest paljugi unustanud või teadlikult unustusse lasknud vajuda.

Täpsemalt võib kuulda, mida ta ütles, sellest videolõigust (ajaliselt 4:28-4:56), aga kes ei viitsi seda avada või kellel selle vaatamine mõnel põhjusel raskendatud, olgu siin ka ära toodud tema sõnad teksti kujul (pisut töödeldud samuse lõigu eetrisse lasknud ERRi poolt, aga mitte sisu muutvalt):

Kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile või Eesti riigile. Alati on olnud suured ümberjaotamised Euroopas. Ükskõik, kas siis Liivi sõda või Põhjasõda või Esimene või Teine maailmasõda - need on olnud suured üle-euroopalised sõjad. Seal on toimunud ümberjaotamine, kus Eesti on jäänud rataste vahele. Konkreetselt huvi Venemaal vallutada see pisike Eesti, millegipärast ainult ja tema, pole olnud ja see kõik on lihtsalt rahva hirmutamine ja rumalus.

Ma saan muidugi aru, mis ajendas Allikut niimoodi väljenduma: kontekstiks on viibimine Moskvas ja just nimelt Eesti-Venemaa suhete parandamise lootus, võib-olla kaudsemalt ka mingid poliitilised kaalutlused või lausa veendumused. Ja oma iva on siin sees, eriti kui pidada silmas täpsustusi "Vene riik" ja "Eesti riik". Aga ometi on tema sõnad põhimõtteliselt valed - seda just seepärast, et ta väidab nii kategooriliselt "kunagi pole olnud". Õnnetuseks toob ta näiteks ka Liivi sõja, mis on sulaselgelt väär selles reas. Kes hästi ei mäleta, sellele meenutuseks, et kõigi muude taustal kaasa mänginud tegurite seas oli Liivi sõja alustamise - ja alustas seda "Vene riik" - otseseks ajendiks Moskva pretensioonid Tartu piiskopkonnale (mis ei ole muidugi "Eesti riik", küll aga on kindlasti "Eesti") ja sõda algaski just rünnakuga Tartu piiskopkonna aladele. See on muidugi õige, et hiljem kasvas see üle suureks, paljusid jõude kaasanud sõjaks, milles enam ei saa rääkida niivõrd Eesti, kuivõrd pigem Leedu(-Poola)-Rootsi-Venemaa kokkupõrkest laiemal maa-alal ja laiemate sihtidega. Ent hilisem laienemine ei väära tõika, et algas see Vene riigi kallaletungiga Eestile, sealjuures üpris otsitud ettekäändel. Nii et "konkreetne huvi vallutada see pisike Eesti" oli täiesti olemas.

Kui veel toodud näidetest kõnelda, siis Põhjasõda tõepoolest on selline, kus "Vene riik" ei rünnanud otse ei "Eesti riiki" (mida ju jätkuvalt ei olnud) ega õieti "Eestitki", kuigi sõjategevus siin loomulikult käis. Sama käib ka Esimese maailmasõja kohta. Küll aga on Teise maailmasõjaga jälle asjad keerulisemad. Sõda kitsamas tähenduses muidugi Vene riigi ja Eesti riigi vahel ei olnud, nagu hästi teada, kuid 16. juunil 1940 esitatud ultimaatum ja sellele järgnenud vägede sissetoomine ning valitsuse vahetamine on küll asi, mida võib ka kallaletungiks pidada. See on muidugi juriidiliselt keeruline küsimus, sõltudes sellest, kuidas tõlgendada "agressiooni", olgu toonases kontekstis või üldse. Siiski oli mõni aasta varem rahvusvahelisel tasemel kokku lepitud agressiooni mõistes ja sellele olid alla kirjutanud nii Nõukogude Liit kui Eesti, nii et pigem võiks seda siiski agressiooniks pidada. Ja muidugi mängis siin kaasa ka "ümberjaotamine" ehk kokkulepe teise suure tegijaga toonases Euroopas, Saksamaaga, nii et ka see võib anda osaliselt õiguse Allikule. Siiski võib öelda, et pigem oli Venemaal (või täpsemalt siis Nõukogude Liidul) toona kindlasti väga konkreetne huvi vallutada "see pisike Eesti", millel oli päris suur strateegiline tähtsus nii puhvrina iidoli Lenini nime kandva linna ees kui ka järsult avarduva võimaluse tõttu hakata reaalselt kasutama seni Soome lahe soppi kokku surutud mereväge.

Ja miskipärast unustas Allik mugavalt sootuks ära Vabadussõja, mis oli ükstaspuha kuidas vaadates kokkupõrge Eesti (nüüd juba nii "Eesti" kui ka "Eesti riigi") ja Venemaa vahel. Tõsi, võib muidugi siingi väita, et Venemaad sel hetkel õieti polnud, olid vaid vaenutsevad killud, kes kõik pretendeerisid kogu Venemaa peale. Kuid ei tasu unustada, et kõik need vaenutsevad jõud Venemaal olid üsna ühtmoodi vaenulikud Eesti iseseisvuse suhtes, erinedes pigem selle poolest, et kui punased ka reaalselt ründasid, eitades sellega Eesti riigi õigust olemas olla, siis enamik valgeid eitas seda lihtsalt sõnades. Paelegi võib lisada, et Vabadussõja puhkemise hetkel olidki ehk õieti ainuke reaalne jõud Venemaal, mis usutavalt võis Venemaa valitsemise peale pretendeerida (ja seda mõistagi ka tegi ning end Venemaa valitsejaks kuulutas), punased - valgete leeris oli just äsja toimunud Koltšaki, kuidas öelda, riigipööre ja polnud päris selge, mis ja kuidas edasi saab. Nojah, kõik see käib mõistagi ka Esimese maailmasõja järel toimunud "ümberjagamiste" alla, aga mu meelest on raske vaielda tõigaga, et Vabadussõda oli ehtne sõjaline konflikt Eesti riigi ja Vene riigi vahel.

Samuti jättis Allik mainimata 1924. aasta detsembrisündmused, mille puhul pole samamoodi kahtlust, et kui Venemaa toel tegutsevad kohalikud kommunistid oleksid olnud vähegi edukamad, oleks see kaasa toonud sõjalise sissetungi idapiiri tagant (arvatavasti küll varjatuna "abistamise" sildi taha), kuhu olid juba koondatud märkimisväärsed jõud. See kallaletung jäi küll ära, aga mitte seepärast, et poleks olnud "konkreetset huvi" Eesti vallutada, vaid et kohapealsed diversandid lihtsalt ei suutnud oma tööd ära teha ja poollegitiimset pinda ette valmistada.

Nii et isegi kui võib aru saada, mis ajendas Allikut sel konkreetsel juhul niisuguseid sõnu kuuldavale tooma, ja mõista, mida ta vähemalt enda arvates silmas pidas, siis ometi on tema väited selgelt valelikud, eelkõige oma kategoorilisuse pärast, mis on kindlasti väär, aga ka nähtavasti teadmiste puudulikkuse või tähelepanematuse tõttu, mis pani teda tolles sõnavõtus mainima näiteks Liivi sõda.

Arvata võib, et see väljaütlemine tekitab veel palju kära. Äsjased kaugema ajaloo üle käinud ja senini käivad vaidlused on näidanud, et Eestis on ajalugu väga valus teema, eriti aga muidugi lähem ajalugu, millele ju Alliku sõnad ilmselgelt olidki rihitud, ja veel enam kõik see, mis seotud olgu tegeliku või ülespuhutud Vene ohuga. Sestap ongi vajalik tema sõnade hindamisel panna kõigepealt paika faktid, mis nii palju kui mina oskan näha, on Allikul kui mitte päris valed, siis tugevasti vildakad, nagu ma eespool näidata püüdsin.

Aga üks mõte tekkis mul Alliku sõnavõttu kuulates veel ja see tekitas ehk veel enam ärevust kui konkreetne väljaütlemine ise. Nimelt aimdub tema sõnade taga teatav mõtteviis, mis näeb poliitikas ja rahvusvahelistes suhetes kohta ainult suurriikidel, kelle käitumine ja teod määravad omakorda väiksemate riikide saatuse, ilma et viimastel õieti oleks võimalustki selles ise kaasa rääkida. Tinglikult võib seda nimetada "geopoliitiliseks" mõtteviisiks, mis oli õige levinud sadakond aastat tagasi (näiteid on ohtralt, olgu siis Aafrika jagamine, Esimene maailmasõda või Teine maailmasõda, sealhulgas loomulikult ka kurikuulus Molotovi-Ribbentropi pakt, aga samamoodi pisut hilisemad kokkulepped Teheranis või Jaltas). Pärast Teist maailmasõda ja eriti viimastel kümnenditel on see mõtteviis aga tugevasti taandunud ning püsinud või õieti taas uue elu leidnud märkimisväärselt ainult ühes riigis - milleks on Venemaa, kus on mitu ainiti geopoliitikaga tegelevat mõttekoda, rääkimata juba nõndanimetatud duginlastest, ja mille poliitikaski avaldub selgelt soov ajada asju ainult suurriikidega ning ainult kahepoolselt. (Mis erineb tunduvalt ülejäänud maailmas pigem tooni andvast mitmepoolsuse rõhutamisest, kui mitte just konsensuse otsimisest, siis vähemalt koostööst ja koostegutsemisest, olgu sihiks siis jõudude tasakaalu otsimine või nõndanimetatud institutsionaalne liberalism).

Tõsi, geopoliitikale pööratakse tähelepanu endiselt ka mujal maailmas, rohkem ehk Ameerika Ühendriikides, aga pigem on seal rõhk läinud "geole" ehk siis vajadusele poliitikas arvestada (muu hulgas) geograafiaga, erinevalt Venemaast, kus (klassikalised) geopoliitilised unelmad paistavad olevat ainuke võimalus kuidagi leevendada kibedust, mida on jätnud Nõukogude impeeriumi lagunemine. Geopoliitika ja veendumus, et maailmas mängivad rolli ainult suured, ongi õieti praeguseks nii kindlalt seondatav Venemaaga, et kui Eestis hakkab keegi samas vaimus rääkima, on paraku peaaegu kindel, kust ta oma mõtteid on hankinud. Ja sellise mõttelaadi levitamine on mu meelest üsna ohtlik, sest kuna on selge, et Eesti ei saa kunagi olla suurriik, vähemalt senikaua, kuni maailm püsib üldisteski joontes tänasega sarnane, siis järeldub sellest automaatselt, et Eesti tingimata peab kellegi järele joonduma, olema kellegi "sabarakk". Mis tõrjub omakorda välja seni veel ehk mitte päris juurdunud, aga aina enam juurduva mõtte, et Eesti vähegi positiivne tulevik seisab orienteerumises avatusele, suhetele ja koostööle mitmes suunas


Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud. Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Krah inženera Garina (RTR-Planeta)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: murtud, õnnetud, elavad (Postimees, 08.04.2013)

Pühabased mõtted

Osaliselt tavaline tööpäev, mida kärpis omajagu ühelt poolt ühe pikema ja paraku ka raskepärases keeles kirja pandud loo tõlkimine Diplomaatia hüvanguks ja teiselt poolt tavapärane väljaskäik eesmärgiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Ilm on päris kevadiseks muutunud, mis teisisõnu tähendab ka tavapärase marsruudi pikenemist, sest tolle üks osa muutub eriti kevadeti, aga mõnikord ka kauni sügise lõppvaatuses ehk küll mitte päris läbimatuks, aga siiski selliseks, milles ei ole erilist tuju visalt vähegi raskemat koormat endasse imada ihkava maapinnaga võidelda. Aga see oli ainult mineku ajal - juba tagasi tulles (taas näide imetabasest Eesti ilmast, kus ühe tillukese maalapi peale mahub ära vaat et mitu kliimavöödet ja ilm võib paari hetkega peaaegu vastupidiseks muutuda) hakkas taas lund sadama ja kohe mõnusalt palju. Viibimine ema juures, ehkki pisut varjutatud siin lähemalt lahti seletamata jääva murega, tähendas traditsiooniliselt korralikku kõhutäit ja sama korralikku peatäit ristsõnade kujul.

Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud: Ajavaod: Kaotatud jõgi (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Et eilne ajaveebi sissekanne kujunes päris pikaks, siis jäi eilse Sirbi lahkamine tänasele. Kuigi ehk oleksin võinud ka eile kirjutada, sest paraku oli seekord Sirp suhteliselt tühi, vähemalt minu jaoks. Seda eelkõige küll mahu poolest, sest need vähesed asjad, mis huvitavad olid, olid seda tuumakamad.

Nõndanimetatud keskajatüli ei taha kuidagi vaibuda ja taas kord oli sõna saanud või võtnud Hvostovi Andrei. Pikk ja sisukas lugu, heade näidete ja väidetega ja puha, aga üks asi pani siiski kohe väga imestama (õieti pani see mind pisut imestama juba varemgi, aga siis arvasin, et võib-olla olen valesti aru saanud). Nimelt võtab Ants agaralt "selartlasi" rünnata ja lausa kinnitab, et tema pole mitte "selartlane", aga nii nagu mina aru saan, jõuab lõpuks ikka samale seisukohale, nagu kõik need "selartlased". Mida võiks kokku võtta umbes nii: klammerdumine ja lausa sulgumine kitsalt rahvuslikku perspektiivi on parimal juhul tulutu ja naeruväärne, halvimal juhul lausa enesehävituslik; vajalik on laiem, avaram pilk. Nähtavasti on Hvostovi eelkõige ärritanud Selarti Anti väljaütlemine, et tema ja ta meeskond üritasid oma ajalooteost kokku panna võimalikult erapooletult, ideoloogiatest nii mõjutamata kui võimalik. Mis tegelikult, tundub mulle, annab välja sama tulemuse nagu Hvostovi propageeritud eestluse ajaloo asemel eestimaaluse ajaloo kirjeldamine: mõlemal juhul on vaatluse all mitte eesti või (balti)saksa või vene rahvas siinsel maalapil, vaid siinne maalapp kogu oma kirevuses ise. Mis, mõistagi, on juba iseenesest teataval määral ideoloogiline lähtekoht, sest lõppeks ei ole Eesti saar, vaid vähemalt kahest küljest tihedalt ja otseselt naaberaladega seotud, nii et selle eristamine enam-vähem praegusi riigipiire mööda on selge seisukohavõtt nagunii.

Aga jäägu see Hvostovi ja/või Selarti enda lahendada, milles nende vaatepunktid ja seisukohad lahknevad või ühinevad, nii või teisiti on Antsu sulest pärit asju peaaegu alati lust ja lõbu lugeda, sest ikka oskab ta mõne vindi mõnusalt üle keerata. Nii ka seekord ja sel määral, et seda tasub lausa osundada:

Järgnev pole humoresk, vaid lõpuniminek. Kusagil Viljandimaal elab keegi Viktori-nimeline selgeltnägija, kelle joonistatud Lembitu portree ilmus perestroika-aegses ajakirjas Noorus. Viktor edastas hämmastavaid üksikasju: näiteks, et Lembitu paremal käel puudunud nimetissõrmel üks lüli. Niisiis – meedium on olemas. Keegi ustav ning järeleproovitud ajaloolane läheb koos muistsete tarkade järglase Viktoriga Lõhavere mäele, seal toimub sideseanss Toonelaga. Ajaloolane stenografeerib Lembitu mälestused. Pärast seda kutsutakse kokku üle-eestiline rahvakogu ehk kärajad, millel tunnistatakse saadud materjal üksmeelse käetõstega ametlikuks ajalooallikaks.
Ajalugu on seega valmis kirjutatud. Tartu ülikooli ajalooteaduskonna võib sulgeda, sest sama hästi võivad ajalooga tegelda kirjandusteadlased. Ajalooalased uurimused saavad Viktori ja Vigala Sassi taoliste selgeltnägijate tegevusalaks, sest meie rahvuslik ajalooteadus ongi meditatiivne. Vastuvoolu ujujad ajame maalt välja. Saabub selgus ja üksmeel. [...]
Kui keegi tahab kuulda Lembitut kõnelemas priiusest kui kallist aardest ja Eesti riigi loomisest Paala välja verisel mullal, siis ei saa seda talle keelata. Oleme jõudnud Veevalaja ajastusse, kui valitseb new age ning levivad parateadused. Kuulumist sellesse leeri pole vaja häbeneda ega salata.

Hvostovi kõrvale oli mahutatud ka Laidre Mikaeli väiksem lugu, osaliselt haakuv mainitud keskajatüliga, rohkem küll hiljuti miskipäraks skandaaliks pööranud teatega, et Eestis tegutsevad (uus)templirüütlid. Sedagi oli nauditav lugeda, nagu on olnud noore Laidre artikleid mujalgi. Ehkki võib kohe öelda siiski sedagi, et mõnevõrra kipub ta ennast kordama, muutuma nii-ütelda üheteemameheks: argumendid ja sõnad on küll iga kord erinev, aga miskipärast on tema peas kinnistunud arvamus, et keskaega on tingimata vaja kaitsta väärarusaamade eest - ja seda ta siis usinalt, kogu jõust ka teeb. Mis tegelikult ei ole ilmselt paha, sest ma olen samuti tähele pannud, et "pime keskaeg" ja muud mütologeemid on seniajani levinud, nii et võib-olla tuleb see kerge tüdimus ja sisusse süvenemise asemel pigem huvi tundmine, et milliste argumentidega seekord žongleeritakse, rohkem sellest, et keskaeg on mind ennast päris varasest lapsepõlvest peale huvitanud, mistõttu kõik need müüdid, mida noor Laidre virgalt ja viksilt kummutab, on mu peast juba ammu haihtunud, kui need sinna üldse on jõudnud rohkem kui teadmisena, et keegi kusagil on mingil arusaamatul põhjusel ka nii arvanud. Aga väärt lugemine kindlasti neile, kes viimati midagi keskajast kuulsid põhikooli ajal.

Aga paraku sellega valdavalt ka eilse Sirbi huvipakkuv osa lõppes. Tõsi, baltlastele pühendatud topeltlehekülg kolme looga (Lukase Liina pikalt Leopold von Schroederist, Leppiku Lea veidi lühemalt Tartu ülikooli raamatukogust ja raamatukoguhoidjast Emil Andersist; Tarandi Kaarel samuti lühemalt Erik Vergist, (Teise maailma)sõjaajast ja natslusest), mis küll konkreetsetest raamatutest johtudes võtsid vaatluse alla palju laiemaid tahke sellest Eesti ajaloo juba unustusse vajuvast perioodist, tasus samuti lugemist. Samuti tõi vanu mälestusi pinnale lugu Tartu füüsikahoone kõrval asuvast basseinist, mille ääres on nii mõnedki meeleolukad hetked mööda saadetud, küll enamasti pisut joobeuimased, aga siiski mäletatavad hetked.


Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium liiga: Flora - Nõmme Kalju (TV6), Lasko (TV6), Lost Future - Kampf um die Zukunft (RTL2)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: teateid halvalt lapsevanemalt (Postimees, 06.04.2013)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest tubli osa võttis enda alla väljaskäik, mille siht oli külastada Tallinna raamatumessi. Eks eelkõige kihutas mind sinna teadmine, et ühtaegu on tegu Balti raamatumessiga ehk siis suhteliselt rahvusavahelise üritusega, kus võib nii mõndagi põnevat näha, aga ka mõningad tänasele päevale sattuvad raamatu(tutvustus)üritused, mis millegi poolest huvi pakkusid.

Kõigepealt võib küll öelda seda, et Balti raamatumessi mõttes valmistas see Rahvusraamatukogus peetud üritus vähemalt mulle pettumise. Nii palju kui mu silm seletas, ei olnud "baltlasi", see tähendab lätlasi ega leedukaid üldse kohal. Nojah, oli küll Baltimaade kaunimate raamatute näitus ja võimalik, et mõned "baltlased" osalesid ka mingitel üritustel, aga ükski nende kirjastus oma letiga küll silma ei jäänud. Selles mõttes täielik kontrast eredalt mällu sööbinud, kui ma ei eksi, siis 2004. aasta Balti raamatumess, kus oli kohal kaugemaidki esindajaid, mäletamist mööda ka näiteks Saksamaalt. Ja toimus see toona Saku Suurhallis, kus mõistagi on ruumi ja avarust rohkem kui Rahvusraamatukogu kitsas ja pikas fuajees. Isegi vist viimasel Eestis peetud Balti raamatumessil 2010. aastal, toona juba vastses Nokia kontserdimajas, oli veel suhteliselt laiahaardeline, tundub meenutades, aga ju on siis nüüd masu tõsiselt mõju avaldanud.

Siiski võib sellele lisada, et seekordsel messil - mis niisiis vähemalt minu pilgu läbi oli ikkagi rohkem Tallinna kui Balti raamatumess - oli väljas vähemalt üks lett, mille taga kiri, mida ma pole varasematel Rahvusraamatukogus peetud raamatumüügiüritustel näinud - kui ma ei eksi, seisis seal kirjas Eesti Muuseumiühing ja nende lett oli täis trükiseid, mida naljalt mujal ei näe, sest paraku on muuseumid (aga ka arhiivid ja muud sellised teaduse ja kultuuri piirimail paiknevad organisatsioonid), eriti Eestis, küllaltki vaesed ja kui uurimistööks ja isegi publitseerimiseks suudetakse raha leida, siis kas publitseerimiseks müümiseks mõistlikus koguses või raamatukaubanduskettidega majandamiseks, et need ikka nende trükiseid müüksid, ilmselt naljalt mitte.

Ja veel üks pudemeke lettide poole pealt. Nimelt olin ma juba mõnda aega väisanud raamatupoodide veeblehekülgi ja pisut imestanud, et neis pole müügil sellist keeleteaduslikku tähtteost nagu "Eesti keele sõnapered". Nüüd õnnestus see hankida ja ka teada saada, et nad (ehk Eesti Keele Instituut) polegi seda raamatukauplustes müügile pannud, vaid levitanud ainult kas oma müügiletis või siis tutvustusüritustel ja muudmoodi otse. Kusjuures väidetavalt olla see ka niisugusest tagasihoidlikust turundusest hoolimata peaaegu läbi müüdud, nii et mulle ulatatud köited olla ühed viimased :-) Njah, kui sotsialismi tunnus on puudus kõigest, siis kapitalismi tunnus on puudus vajalikest asjadest :-)

Aga siis ka neist kõneüritustest, mida ma jälgida soovisin ja mida ma ka jälgida sain. Õuna Mati esitles oma uut raamatut "Idarinde relvad", mis teemalt pole ehk maailma mastaabis midagi väga uudset, aga siiski hea, et sellise on kirjutanud omakeelne autor. Ja Õuna Mati kahtlemata teemat jagab ning kirjutada oskab, isegi kui ta keel mõnikord kipub olema veidi, kuidas öelda, lopsakas. Selle esitluse käigus juhtus ka lõbus vahejuhtum, kui autor kõneles raamatu sünniraskustest, peamiselt seoses just teemaga, mida mõned eriti tundlikud isikud võivad seostada teab mis jubedate ideoloogiate propageerimisega - ja siis veidi vandenõuteooriate valda kaldudes mainis, et ei imestakski, kui Kapo ametnikud kohe kohale tuleksid ja raamatu konfiskeeriksid - ning pilku minu poole heites nentis, et mustade prillidega mehed ongi juba kohal :-) See oli päris lõbus.

Huvitav oli kuulata ka Adamsoni Andrest, kes esitles oma vastset raamatut Jäälahingust ja kõigest, mis selle ümber. Eriti muidugi seetõttu, et ma ise mõne aasta eest tõlkisin vist küll ainukese vähegi tänapäevasema ingliskeelse käsitluse selle lahingu kohta (ja et see on inglise keeles, tähendab mõistagi, et see on ka selline, millega paljud inimesed võivad tutvuda ja oma arusaama kujundada), Nicolle'i Davidi Osprey sõjaajaloosarjas ilmunud teose. Adamson küll nentis õigustatult, et sellelgi raamatul on oma puudused, millega võib täiesti nõus olla. Nagu ilmselt ka sellega, et temagi raamat ei kujuta lõplikku tõde, vaid veel üht katset toda kauge mineviku mõneti suhteliselt vähetähtsat, aga ometi nii palju hilisemaid peegeldusi ja valepeegeldusi kaasa toonud sündmust lahti seletada. Et tema raamatu pealkiri on "Müüti murdes", on muidugi selge, et eelkõige on see mõeldud peamiselt Venemaalt (aga sealtkaudu mõneti ka mujalt) pealevalguvate tõlgenduste lahtiharutamiseks ja selgitamiseks, sest idanaabrid on eri aegadel eri intensiivsusega, aga küllaltki ühtmoodi üritanud toda lahingut näidata lausa tsivilisatsioonide kokkupõrkena (milles võidukas oli mõistagi "vene tsivilisatsioon"). Kahtlemata huvitav raamat, muu hulgas ka äsjase Eesti keskaja ajaloo ja selle kajastamise teemal käinud debati raames (mille kohta ka autoril oli oma arvamus olemas, mille ta leebelt esitlusel välja tõi).

Võib-olla veel huvitavam oli aga vestlusring nii-ütelda noorte ajaloolaste osavõtul, kelleks olid Rosenthali Reigo, Tammingu Marko, Juurvee Ivo ja Randjärve Laine. Kolm esimest siis peamiselt mulle südamelähedase luureajaloo uurijad, neljas ilmselt ei vaja tutvustamist laiemale publikule, aga muu hulgas on ta ka ajaloo alal nime teinud, uurides kultuuripoliitikat ja kultuuriinimeste, kuidas öelda, ellujäämis- ja eneseteostusstrateegiaid Nõukogude ajal. See oli päris huvitav kuulamine, millest ehk olulisemad kõlama jäänud mõtted olid järgmised. Ajalugu ei ole kunagi valmis, seda kirjutatakse ikka ja aina uuesti - nii sellepärast, et iga aeg vaatab minevikku erinevalt juba sellepärast, et igal ajal on erinevad tõekspidamised, millest lähtudes minevikku ja teadaolevaid fakte hinnata, kui ka sellepärast, et kasutusele võetakse või leitakse uusi dokumentaalseid tõendeid minevikust. Nii näiteks nentisid luureajaloolased, et ehkki Eesti on selles mõttes õnnelikus eriolukorras, et siin on kohati säilinud materjale, mille analoogid on mujal hävinud ja hävitatud, siis ometi on isegi teada mõningaid potentsiaalseid materjale näiteks Ühendriikides, mida seniajani pole uuritud. (Mul on ka endal praegu käsil üks tõlkeraamat, mis selliseid materjale ohtralt kasutab, aga mõistagi ei ole tolles rõhk Eestil, õieti on seal Eestist teemat arvestades (Nõukogude Venemaa ja Lääs esimestel oktoobripöörde järgsetel aastatel) isegi liiga vähe juttu - aga eks see võib ka olla arusaam, mida on aidanud mõjutada kohalikud uurimused ja uurimised, mis Eesti rolli mõistetavalt, aga võib-olla liigselt kergitavad).

Et ajalugu on viimastel aegadel õige mitmeti olnud pidevalt avaliku arutluse all, ei pääsenud ka vestlusringi osalejad sellest kuidagi mööda, õieti neid lausa kehutati seda tegema. Ja siin tuli ehk kõige märkimisväärsem mõte Randjärve Laine suust, kes üht oma õppejõudu meenutades nentis, et inimeste arusaama Eesti ajaloost on kõige enam mõjutanud ilukirjandus, mitte sugugi ajaloolaste tegemised. Millega võib täiesti nõustuda: ajaloolased võivad kui tahes palju pingutada, et näiteks kõnelda Jüriöö ülestõusust nii, nagu see ajalooallikate põhjal paistab, aga "Tasuja" rahvusliku paatose vaim ei lase end sellest kõigutada ja püsib visalt edasi ... Mis on mõistagi ka üks peamisi põhjusi, miks too viimase aja ajaloodebatt on olnud nii äge, ründav ja kibe: ideaalmaailm, mis peamiselt ilukirjanduse baasil vormitud, ei soovi sugugi kokku kukkuda mingite faktide koorma all, vaid ajab end aina rohkem puhevile ning lendleb sillerdavil tiivul aina edasi ...

Ja lõpetuseks. Muidugi ei saanud ma raamatumessil käia nii, et see poleks andnud ennast hiljem tunda raske, õlga rõhuva raamatukoti kujul. Olgu siis siin ka ära mainitud need rõhujad:

• A. Laande, T. Todesk (koost.). Mulgi sõnastik
• M. Puusepp. Suuline tõlge
• S. Vare. Eesti keele sõnapered
• M. Õun. Idarinde relvad I. Püstoleist tankideni
• M. Laar. 20 Eesti tähtsamat lahingut
• A. Adamson. 1242: müüti murdes

PS. Ka täna tuli Sirp täiesti õigel päeval ja ajal, aga et tänane jutt on niigi pikaks kätte ära läinud, jäägu sellest rääkimine homse peale.


Loetud: Sirp, 05.04.2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Elas kord ... (Fox), Surmaga nakatatud (Kanal2), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida mõnevõrra lühendas ühelt poolt järjekordse artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja teiselt poolt, nagu ikka iga kuu esimesel neljapäeval, õhtupoolikule langenud Mageia huviliste kokkusaamine. Oli küll lootus, et ehk jõuavad Mageia arendajad tänaseks valmis viimase, neljanda beetaväljalaske Live CD-d, ent seda paraku ei juhtunud ning ka ainuke kaasasolnud paigaldus-DVD osutus olema kirjutusveaga, nii et kavandatud testimine jäi, kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi, tagasihoidlikuks. Mis aga ei tähendanud, et juttu nii Mageia kui paljude muude asjade üle poleks jätkunud rohkemaks ja enamaks. Muu hulgas sain näiteks vihje - mis vajab küll veel järelekatsumist ja proovimist -, et mul on ka endal võimalik siiski teha mõningaid puuduolevaid pilte Mageia juhtimiskeskuse käsiraamatu tarbeks. Või vähemalt osa neist piltidest, mis seni puudu ja mille asemel muidu kenasti (või nii ma vähemalt loodan) tõlgitud teksti rebestavad inetud puuduvate piltide kohatäitjad. See annab lootust, et too käsiraamat õnnestub ehk siiski heasse korda saada lõppväljalaske ajaks (mis, muide oleks pisut uhkuse asi ka, sest seni on eesti keel ainuke, millesse see on täielikult tõlgitud ja mis Mageia 3 ka sisse läheb - see ei pruugi muidugi nii jääda, aga praeguse seisuga vist pole ükski teine keel nii kaugele jõudnud).

Loetud. W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud. Pilvede all (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev. Öeldakse, et õnnetus ei hüüa tulles ja veel enam, ei tule kunagi ka üksi, aga kui arvata, et vabakutselisele peaksid tööpakkumised olema õnn, mitte õnnetus, siis võis täna selle vanasõna päris pahupidi keerata, sest noid tööpakkumisi tuli lausa neli tükki. Tõsi, mu piiratuse tõttu jõudsin neist rahuldada ainult kaks, tõlkides ühe artikli Postimehe ja teise Forbesi hüvanguks.

Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Real - Galatasaray (TV6)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: TM Kodu ja ehitus 4/2013
Vaadatud: 666 Park Avenue (FoxLife), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Müncheni Bayern - Juventus (TV6)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Tehnikamaailm 4/2013
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Welcome To Estonia ehk Kellest saab au-eestlane? (ETV), Ülisalajane (Kanal2)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev - vähemalt niivõrd, kuivõrd see eilse või õieti tänasesse välja kulgenud tormilise õhtupooliku järel võimalik oli.

Loetud: Tehnikamaailm 4/2013
Vaadatud: Ajavaod: Vana anatoomikum (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Rapunzel - Neu verföhnt (RTL), Lasko (TV6)