Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest küll haukasid oma tubli tüki täiendavad tööandjad, kelle tõttu tõlkisin lisaks kaks artiklit Postimehe ja umbes kolmandiku artiklist Diplomaatia hüvanguks (ülejäänud kaks kolmandikku, tähendab siis, jäi veel tõlkimata, mitte et ma ainult kolmandiku oleksingi pidanud tõlkima).

Tegelikult juba eile õhtul jäi silma Emakeele Seltsi keeletoimkonna uus katse ajaloosündmuste kirjutamises selgust saada ja selgust luua. Kuigi mulle nende suvine otsus kirjutada ajaloosündmusi edaspidi väiketähelisena (välja arvatud muidugi sündmuste nimetustes esinevad koha- või isikunimed) meeldis, siis nii mõnegi ajaloolase ja ilmselt ka mitteajaloolase meelest oli see lausväär seisukoht - mida, paistab, tundis ka keeletoimkond olevat kohustatud arvestama. Uus otsus, õigemini praegu veel selle eelnõu (aega arutamiseks on selle järgi jaanuari keskpaigani), sätestab niisiis, et kuigi reeglina kirjutatakse ajaloosündmuste nimetused väikese tähega, on reeglist ka erandid, nõndanimetatud "kinnistunud nimetused", mille näiteks on toodud järgmised sündmused: Jäälahing, Jüriöö ülestõus, Kolmekümneaastane sõda, Laste ristisõda, Madisepäeva lahing, Põhjasõda, Pärtliöö, Rooside sõda, Seitsmeaastane sõda, Teine maailmasõda ehk II maailmasõda. Noh, las ta siis olla, kui on kinnistunud, olgu peale. Aga tasub muidugi oodata jaanuarini - arvatavasti jõuab enne seda veel keegi sõna võtta, tõenäoliselt ikka põhireegli ehk väiketähe vastu ...

Üks asi, mis selles selgituses mulle vastukarva käib - õigemini, siin ei tule see nii palju välja, kui mõne teise otsuse puhul, aga siiski -, on rõhutamine, et muutusi või täpsustamisi on vaja eelkõige selleks, et kooliõpilased kannatada ei saaks, kui nad oma kirjandis või kus iganes peaksid kasutama vorme, mis on üldiselt käibel, aga mille kohta konkreetset otsust ei ole (nt mistahes mis tahes'i asemel, võibolla võib-olla asemel jne). Mu meelest on kuidagi olemuslikult vale ühe inimrühma huvides, olgu need siia kas või "elu õied" lapsed, teha muudatusi põhimõtteliselt kõigile järgimiseks mõeldud reeglites - või õigemini, hakata ühe rühma huvides kitsendama või laiendama üldisi reegleid. Pigem oleks mõttekam teha rohkem koostööd õpetajatega ning täpsustada metoodilisi ja hindamisjuhiseid ja mida iganes, millest õpetajad hindamisel lähtuvad. Aga noh, see on ka ainult selline mõtteräbal ja üldiselt ei ole mul keeletoimkonna otsuste kohta halbu sõnu öelda - kui ainult see põhjendus pentsiku ja vildakana ei tunduks ...


Loetud: M. Õun, H. Ojalo. 101 Eesti lahingut
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Täitsa lõpp (Kanal2), Haven (Yle2), Peeter Esimene. Testament (ETV2), Curiosity kills (ETV2), Eureka (TV6), Kättemaksukontor (TV3)

Kolmabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev, millest haukasid oma tüki kaks väljaskäiku. Neist esimene, selline lühike, viis mind kodulähedasse kandekeskusse, kus ootas ees väike raamatupakike. Ilm oli ootamatult talviseks pööranud, lausa maa oli valge ja mõne koha peal õnnestus isegi tuulel majadevahelisest ruumist õhutatuna tuurid kergelt üles võtta. See esimene lumi ja talve algus on alati nii tore aeg, pingestatud ootusest, et lõpuks laskub valge surmarahu maa peale. Igatahes kandekeskusse ma kenast ilmast hoolimata jõudsin ja olgu siin ka ära mainitud paki sisu:

• C. Koslofsky. Evening's Empire. A History of the Night in Early Modern Europe

Teine väljaskäik oli juba pikem ja viis mind üle tüki aja Kirjanike Liidu korraldatavale kirjanduslikule kolmapäevale. Põhjus oli üsna proosaline: nimelt oli täna välja kuulutatud üritus pealkirjaga "Ulme näitab uut ja vana", millel esinejateks sellised kuulsused nagu Hellati Henn-Kaarel, Veskimehe Siim, Meresi Triinu ja Sandri Kristjan. Väga mõnus oli kuulata Hellati meenutusi möödaniku aegadest, milles oli nii palju tuttavlikku, aga ka nii mõndagi uudset. Veskimees, kes tundus olevat ürituse hing, üritas mitmel korral suunata juttu nähtavasti talle hingelähedasse suunda, mille võib kokku võtta vist umbes nii: praegune maailm ja kirjandus on alla käinud ning suuri sihte ei seata, kas ja kuidas saaks (ulme)kirjandus seda muuta? Mida ta ilmselt ise oma loominguga püüab siis teha, jäi mulje. Ent nii palju kui see diskussioon üldse vedu võttis, lõppes lõpuks kõik tõdemusega, mis utreeritult kõlaks järgmiselt: Kuul on juba käidud, ainuke suur ülesanne on veel laps teha.

Üks mu meelest huvitavamaid mõttevälgatusi oli arutelu selle üle, mis on Eesti ulmes puudu. Nii ulmekirjanduse kui ka üldse kirjanduse puudusena toodi välja näiteks seda, et Eestis puuduvat või on õige õhuke see kirjanduse alaosa, mida kirjutavad ülikoolide õppejõud - erinevalt näiteks Inglismaast, kus olla peaaegu enesestmõistetav, et ülikooli õppejõud kirjutab ka ilukirjandust. Ma ei oska küll Inglismaa kohta midagi palju arvata, see võib ju nii ka olla, kuigi ma usuks, et kui see kunagi nii oligi, on tänapäev sellesse tublisti korrektiive teinud, aga Eestis siiski leidub neid õppejõude, kes ilukirjandusliku loominguga tegelevad, ehkki tõsi ta on, vaevalt kulub kuigi palju üle paari kämblajagu sõrmi, et neid üle lugeda ...

Teine alaliik, mille puudumist märgiti, on kristlik ulme ja selle koha pealt oli esinejatel ilmselgelt õigus. Isegi mitte ainult kristlik, vaid üldse vist religioosne ulme on Eestis vaeslapse osas (kui jätta kõrvale mütoloogiast ammutav kirjutus, mis ehk päris religioosse ulme alla ei mahu). Küllap see on seotud sageli mainimist leidnud eestlaste usu-, täpsemalt siis religioonileigusega. Näiteks Saksamaal tuleb kui mitte iga aasta, siis vähemalt iga paari-kolme aasta tagant linale mõni film, mis ei pruugi alati olla tingimata ulmeline, aga milles kindlasti on olulisel kohal katoliku kirik ja Vatikan ja muud sellised asjad - ilmne viide kaugele ajalukku ulatuvale religioossele pingele Saksamaa sees (ja need filmid said alguse ammu enne seda, kui paavstiks sai Saksamaa esindaja või kui maailmas lõi laineid Browni Dan).

Igatahes oli piisavalt hea jutuajamine, mida tasus kuulata. Lisaks veel Vainola Allani muusikalised vahepalad. Ja et õhtupoolik oleks täielik, siis hankisin endale samalt ürituselt ka äsja ilmunud uue ulmekogumiku "Täheaeg 11: Viirastuslik rügement" (siin digiraamatu link, aga ma hankisin endale siiski selle hard-core paberil väljaande :-) ).


Loetud: Imeline Ajalugu 11/2012
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)

Teisibased mõtted

Eilse üsna nurjunud päeva järel otsustasin siiski sel nädalal "esmaspäeva" ehk vaba tarkvara tõlkimise päeva ära teha, tänasel päeval niisiis. Aur kulus nagu tavaliselt KDE ja selle arendusharu peale, kus rakenduste poole pealt oli vahepeal tekkinud juurde üks e-posti klient nimega Trojità, mille eripära näiteks KMailiga võrreldes on see, et Trojità keskendub ainiti IMAP-protokollile ega tee millestki muust midagi teadma (samal ajal kui KMail sööb isukalt nii IMAPit, POP3 kui ka teab veel mida). Dokumentatsiooni poole pealt palju edasi ei jõudnud või õigemini ei jõudnud edasi uute asjadeni, sest vahepeal oli ka nii-ütelda vanu asju omajagu uuendatud. Igatahes KDE SC (ehk tulevase 4.10) dokumentatsioon on taas korras nagu Norras.

Avastasin täna mõningase üllatusega, et mul on taas ilmunud üks tõlkeraamat. Täpsemalt siis Lucase Edwardi "Pettus". Üllatusega seepärast, et mu arvates oleks see võinud enne ilmumist veel kord mu käest ka läbi käia, aga ju oli siis mu tõlge nii hea, et seda ei peetud vajalikuks :-) Paraku tähendab see aga ka seda, et mõned pisiasjad, mis pärast tõlke üleandmist selgusid nii suhtluses autoriga kui ka läti keelde tõlkijaga, jäid nüüd sinna nähtavasti kirja panemata (kui just toimetus neist kuidagi teistmoodi teada ei saanud, milles ma pisut julgeksin kahelda). Aga noh, need olid ka üsna pisikesed asjad, kõige tõsisem ehk üks vale eesnimi, tõsi, vaid ühel korral esineva nime puhul.

Kui juba raamatutele jutt läks, siis neile, kes mu ajaveebi loevad ja tõlkimisasjade vastu huvi tunnevad, võib hea meelega teada anda, et tõlkijate sektsioonil on peagi taas kavas üks teemaseminar. Olgu siin siis ära toodud osa minuni jõudnud kirjast:

Järjekordse teemaseminari üldnimeks võiks sedakorda olla “Lugeja pilk”. Kõnelema on kutsutud kolonelleitnant Toomas Boltowsky, kes annab ülevaate sõjaväelisest terminoloogiast: relvastus, sõduri riietus ja varustus, sõdurite liigid, auastmed, sõjaväeline infrastruktuur, taktika, toponüümid, kõike seda ka ajaloolises perspektiivis. Boltowsky on ise mõned ajalooalased raamatud toimetanud ja teiste tõlgitud raamatuid tähelepanelikult lugenud, mille kohta ta on teinud oma tähelepanekud, vt http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2808:t-lkeraamatute-h-da-ja-viletsus&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3099 ja http://www.postimees.ee/372387/viis-aastat-hiljem-kivi-endiselt-peos/
Teiseks kõnelejaks on palutud ajaloolane ja kirjanik Tiit Aleksejev, kes lubas rääkida erinevatest tõlkijate häältest, nii nagu nad läbi tõlgete lugejani kanduvad. Ja tõlkijast kui ideaalsest lugejast, seda omaenda teoste võõrkeelde ümberpanemise muljete põhjal. Viimasega seoses peatub ta ka 11. sajandi sõjapidamisega seotud terminitel.
Teemaseminar leiab aset 4. detsembril algusega kell 18.00 aadressil Harju 1, Soome instituudi ruumides.

Loetud: Arvutimaailm 11/2012
Vaadatud: Alcatraz (Kanal2), Süvahavva (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon

Ilmunud raamatud: Edward Lucas. Pettus. Spioonid, valed ja kuidas Venemaa Läänt tüssab

Esmabased mõtted

Päev, mille kohta kõige tagasihoidlikumalt sobib öelda "täitsa perses". Algas see sellega, et mõtlesin enne tarkvara tõlkimise juurde asumist, mis ju tavaliselt esmaspäevane tegevus, süsteemi uuendada. Mis läks kenasti - kuni selle hetkeni, kui tegin taaskäivituse ja KDEsse taas sisse logisin. Siis selgus, et midagi on kapitaalselt mäda: tegumiriba justkui näitab kõiki rakendusi, mida seansihaldus korralikult on meeles pidanud ja uuesti sisselogimisel taastanud, aga ligi neile kuidagi ei saa - kirjele klõpsates ei juhtu midagi ja isegi akende läbilappamise käsk Alt+Tab ei näita, et midagi üldse olemas oleks. Küll proovisin nii ja proovisin naa, paneeli välja vahetada ja nii edasi, aga ikka ei midagi. Ei jäänud muud üle kui paigaldada mõni teine töökeskkond, milleks sai valitud kunagi ammustel aegadel silma jäänud kergekaaluline, aga siiski piisavate võimalustega Lxde (icewm on mul nagunii peal, aga see on nii minimaalne, et selle kasutamine muuks kui kõige lihtsamateks ülesanneteks on pigem raskendatud). Siis aga selgus, et tõlkimisrakendus Lokalize ei taha seal kuidagi eduliselt töötada: luges küll tõlkefailid kenasti sisse, aga mitte lõpuni, vaid jäigi seda 100% aina edasi tegema ning töötamine muutus hirmaeglaseks, näiteks lihtsa kopeerimise järel ilmus kopeeritav nähtavale umbes 10 sekundi järel ja siis kulus veel nii sekundit neli-viis, enne kui kursor ka ennast ilmutas ... Paar tundi proovinud, loobusin sellest - kuigi selgus ka ilmselt põhjus: miski oli neelanud kodukataloogis räigelt ruumi, seni vaba olnud kolmandik ehk umbes 60 GB oli nagu naksti kadunud. Ja päris lõpuni ma aru ei saanudki, mille alla täpselt (nähtavasti kurikuulus xsession-errors, aga päris kindel ma selles ei ole).

Niisiis pühendasin tänase päeva tavalisele tõlkimisele, mis enam-vähem sujus. Aga et sellele neetud päevale punkti panna, siis juba hilisõhtul või lausa öösel proovisin veel kord KDEsse sisse logida ja uurida, kas anomaaliad jätkuvad. Jätkusidki - kuni avastasin, et tegumihalduri seadistustes on linnuke märkekastis kirjaga "Ainult aktiivse tegevuse tegumite näitamine". Võtsin selle ära ja oligi kõik endises korras! Kuidas see säte täpselt sisse lülitatud oli või miks sisselogimisel taastatavaid rakendusi loeti teiste tegevuste alla kuuluvaks, jäi mulle küll arusaamatuks, aga sellest hoolimata oli hea, et keegi mind sel hetkel ei näinud - vähkpunasena häbist, et inimesena, kes on KDEd kasutanud hallidest aegadest saadik ja lausa ise seda tõlgib, nii et võiks üksipulgi ja läbi ja lõhki tunda, sattusin sellise valusa reha otsa ...


Loetud: Akadeemia 11/2012
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Vaesus? Andke meile raha (ETV)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida sama tavapäraselt katkestas väljaskäik imeilusasse ja armsasse halli ja niiskust alla piserdava taevaalusega maailma eesmärgiga sooritada külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde. Mis sama tavapäraselt tähendas üht korralikku kõhutäit ja mõnusat peatäit, mille eest seekord hoolitses Meistriristiku vihik. Üllataval, aga rõõmustaval kombel hindas ema mu kaasaviidud jäätiselaari (selle endavalmistatud siis ikka) päris maitsvaks, nii et äkki olen tõesti leidnud enam-vähem optimaalse valmistamisviisi (pinnimisest hoolimata ei tundunud, et ta oleks kiidusõnu ainult lohutuseks jaganud :-) ). Meistriristik aga pakkus peamurdmist veel hiljemgi, juba kodus, ent vist küll esimest korda suutsin kohe esimese raksuga ära lahendada ka Pärnitsa Rauno keerulisemad mõistatused, nii selle pisut nomogrammi meenutava ülesande kui ka väikese eripäraga sudoku. Nähtavasti oli kuu, päikese ja muude planeetide seis parajasti hea :-)


Loetud: Akadeemia 11/2012
Vaadatud: Ajavaod: Legendi järg (ETV), ENSV (ETV)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegin pisukese pausi, et täita üks juba hapnema kippuv lubadus, nimelt see, mis puudutas väikese uudisnupu kirjutamist nüüdseks juba kümne päeva eest ilmavalgust näinud tulevase Mageia 3 kolmanda alfaväljalaske kohta. Siin see siis nüüd on.

Lisaks tegin ka õige kergelt tööd tarkvara tõlkimise kallal. Hea inimene Sander, kes erinevalt minust on ikka otseselt Mageia arendamisega seotud ja üldse tõsine persoon, avastas nimelt, et Mageia kontot registreerides (mida teatavasti saab teha aadressil identity.mageia.org) saadetakse selle kohta teade e-kirjaga, milles täpitähed on vähemalt Thunderbirdi kasutades moondunud vanadeks headeks tuttavateks krõnksudeks, mis arvatavasti tuttavad kõigile, kes muistsetel, aastakümnetetagustel aegadel e-posti kasutanud. Usutavasti ongi see va Thunderbirdi viga, aga eesti keel on õnneks piisavalt paindlik ja nii tegin neid teateid, mida e-kirjaga saadetakse, pisut ümber, selliseks, et neis enam ei esineks täpitähti ega muid ASCII-väliseid märke.


Loetud: Akadeemia 11/2012
Vaadatud. Jüri Üdi klubi (ETV), Salajane ladu 13 (TV6), Paranormaalne aktiivsus 2 (TV3), Hauatagune elu (TV11)

Ilmunud tõlked: Helen Walden: John või Jennifer? (Postimees, 24.11.2012)

Tarkvaratõlked: Mageia

Mageia 3 Alpha 3 väljas

Küll tugeva, kümnepäevase hilinemisega, aga lõpuks suutsin end kokku võtta, et kirjutada tulevase Mageia 3 uusimast arendusväljalaskest, järjekorras kolmandast alfast.

Nagu alfaväljalasete puhul tavaks, on väliselt üpris raske märgata erinevust Mageia 2-st, parimal juhul jäävad silma üksikud muutunud asjad ja needki nõuavad teravat silma. Siiski on mõned puudujäägid, mis võivad kergesti silma torgata. Etteruttavalt: proovisin LiveDVD-d ja seda VirtualBoxis, nii et mõned kogemused võivad erineda, kui proovida paigaldada ja kasutada, aga ilmselt mitte järgmised paar punkti.

Üks asi, mis silma torkas, oli see, et erinevalt teistest rakendustest avaneb Firefox esimesel käivitamisel ingliskeelsena. Et see eestikeelseks saada, tuleb menüüst avada Tools -> Addons ja seal siis rubriigis Languages eesti keel (Estonian) sisse lülitada ning seejärel vastavalt nõudmisele brauser taaskäivitada. Selle kohta on ka veateade tehtud ja loodetavasti see käitumuslik muudatus lõppväljalaske ajaks kaob. Teine silmatorkav (ja samuti raporteeritud ning loodetavasti enne lõplikku väljalaset kaduv) tõik oli muusikamängija Amarok sisuline mittetöötamine: rakendus küll üldjuhul käivitub, aga vähegi millegi tegemisel on tulemuseks krahh (ja mõnikord toob krahhi kaasa juba lihtsalt käivitamine).

Üks poolenisti visuaalsete ja taustamuudatuste vahele jääv asi on tarkvarapakettide liigituse muutmine, mis avaldub eelkõige tarkvarahalduris Rpmdrake. See ei ole veel lõpule jõudnud, mistõttu võib esineda imelikke gruppe ja/või pakettide esinemist mitmes või imelikes kohtades.

Mageia 3 Alpha 3 ingliskeelsena, pilt: http://ostatic.com/blog/magiea-3-is-shaping-up-with-alpha-3

Kui väliselt ei ole muutusi kuigi märgatavalt, siis sisemiselt on neid see-eest õige mitmeid, mis tuleks kindlasti ka siin ära märkida. Vahest kõige olulisem on algkäivituse ajal süsteemi tegeliku käitaja juures varasema SysVIniti asemel systemd kasutusele võtmine. Õieti oli see juba varemgi võimalusena olemas, aga nüüd on see üks ja ainus.

Selle kõrval on teine suurem sisemine muudatus nõndanimetatud usr-move, mis lihtsustatult lahtiseletatuna tähendab osade varem eraldi paiknenud süsteemsete kataloogide paigutamist kataloogi /usr alla. Selle üksikasjadest võib täpsemalt lugeda spetsiaalselt veebileheküljelt. See üleminek on praeguseks suhteliselt sujuvaks muutunud, aga igatahes on tegu ühe põhjusega, miks ei ole sugugi soovitatav praegu proovida uuendamist stabiilse süsteemi (s.t. Mageia 2) pealt alfaväljalaskele - see võib korda minna, aga sugugi ei pruugi. Muidugi, kui eesmärgiks ongi proovida just uuendamist, seda testida ja testimise tulemustest teada anda, siis küll ...

Kolmas asi, millest on palju juttu olnud, aga millega mul endal kokkupuutumist pole olnud, on ühe suhteliselt uudse failisüsteemi btrfs paranenud toetus. Nii palju kui ma olen aru saanud, avalduvad selle eelised eelkõige suuremahulistes süsteemides ehk siis üldjuhul mitte tavalise kodukasutaja korral. Igatahes teoreetiliselt peaks nüüd olema lihtsam ja kindlam seda failisüsteemi kasutada.

Nende huvides, kes soovivad paigaldada serverit või mis tahes muul põhjusel võimalikult väikest, nii-ütelda minimaalset süsteemi, on pakettide valiku etapis lisatud nupp "Tühista kõigi valimine".

Väidetavalt peaks olema mitmesugused asjad eriti paigaldamise juures, aga ka muude süsteemsete asjade puhul kiiremaks läinud, seda nii koodi optimeerimise kui ka muude võtete (näiteks pakkimisalgoritmi vahetamise tõttu) tõttu. Ma ise seda küll ei osanud tähele panna, aga mõne vastukaja kohaselt see tõesti nii olevat.

Nüüd on aeg üles lugeda ka olulisema tarkvara versioonid, mida Alpha 3 pakub:

• kernel 3.6.5
• systemd 195
• KDE 4.9.2
• GNOME 3.6.1
• LibreOffice 3.6.3
• Firefox 16

Ja lõpuks võib ka tõdeda, et eestinduse poolest on see väljalase endiselt nii heal tasemel, kui siinkirjutaja on suutnud seda tagada: ametlikult 100% tõlgitud, loodetavasti ka rahuldavalt. Praeguseks, selle uudisloo kirjutamise ajaks on tõlgitud ka varasem vajak ehk paigaldusaegne abi, aga see ei kajastu veel käesolevas alfaväljalaskes, jõudes loodetavasti sisse ja kasutajate ette juba järgmises, esimeses beetaväljalaskes.


Alusmaterjalid ja lisalugemist:

• Väljalasketeade
• Väljalaskemärkmed
• Teadaolevad vead (tasub eriti lugeda neil, kel on vaja või kes soovivad kasutada omanduslikke graafikadraivereid)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse mahtus rõõmustav tõdemus, et nähtavasti olen suutnud leida enam-vähem rahuldava komponentide tasakaalu jäätise valmistamiseks, mis ei oleks ei liiga magus ega liiga vedel (nii umbes viiendik kuni veerand purki suhkruta kondenspiima ja teist sama palju suhkruga.kondenspiima ühe 200 ml vahukoorepaki kohta). Nüüd jääb üle hakata eksperimenteerima mitmesuguste lisanditega :-)

Tänane Sirp pakkus võimaluse heita pilk ühele huvitavale inimtüübile, mullegi mõneti lähedasele, aga ometi üpris kaugele, mis aga tundub olevat ehk tänapäeva maailmas küllalt levinud. Parima puudumisel (vähemalt mu mentaalses arsenalis) nimetaks seda ehk individuaalseks kariloomaks ehk ühiskondlikuks olendiks. Üldiselt väga omapäi käiv kass, kes ometi ei taha olla päris üksi, vaid näha kedagi või midagi, mis aitaks tal tunda, et talgi on oma koht maailmas. Nojah, punk ja eelkõige anarhia, mis on mulle iseloomulikud olnud, on muidugi ka teatavas mõttes massiliikumised, ehkki anarhia stirneriaanlikus mõttes õigupoolest välistab vähimalgi määral massilisuse, isegi ühiskondlikkuse suuresti (ja kui veel lisada mu solipsistlikud veendumused, ei jää "karjast" ju üldse midagi alles). Aga teiselt poolt on see inimtüüp, mis artiklis nii ennastavavalt paljastus, vististi tänapäeval, sel individualismi ajastul väga levinud: ma tahan olla mina, aga ometi tahan olla ka millegi suurema osa (antud juhul siis praeguse Eesti establishment'i-vastasuse osa, aga see pole üldplaanis õieti oluline). Või vähemalt nii väidetakse, kuigi teiselt poolt on üsna ilmselge, et ajaloolises plaanis on ühes selle väidetava individualismi kasvuga kasvanud ka kollektivism, eelkõige riigi=ühiskonna kontseptsiooni süvenemise ja universaliseerumisega. Aga neisse mõtetesse süüvimine läheks siinkohal vististi liiga pikaks, seega piirdun nentimisega, et niisugust siirast eneseväljendust oli hingekosutav lugeda.

Päris huvitav lugemine oli Lahe Jaani arvustus Õuna Mati Rooma-raamatule, mis lühidalt öeldes tegi selle üsna maatasa. Õieti mitte maatasa selles mõttes, et tegu oleks halva raamatuga, kuivõrd selles mõttes, et tegu on "eilse" raamatuga ehk äärmiselt traditsioonilise käsitlusega, mis oleks sama hästi võinud olla kirjutatud sada aastat tagasi. Mis võib olla selles mõttes täiesti õigustatud etteheide, et autor teadaolevalt ei ole just tuntud antiigispetsialist. Samal ajal on tegu eelkõige sõjaajalooteosega, mida ka arvustaja tunnustab, kus ehk polegi õige koht otsida "laiema tausta" põhjalikku ja igas mõttes ajalooteaduse viimast sõna järgivat käsitlust.

Samamoodi põhijoontes kiitev, aga tugevasti toimetamis- ja veidi ka tõlkimistööle etteheiteid tegev oli Niitsoo Viktori arvustus Soldatovi Sergei Nõukogude aja vastupanuliikumise teemal kirjutatud mälestusteraamatule. Artikkel ise ent annab päris hea ülevaate nii raamatust kui ka lisateavet selles kajastatu kohta.

Numbri üks pärleid oli kahtlemata Sae Evaldi 100. sünniaastapäeva puhuks avaldatud kümne aasta tagune intervjuu (või õigemini intervjuu üleskirjutus, mis annab tekstile oma lisavõlu). Kõigile muudele headele mõtetele ja väljaütlemistele, mida seal lugeda oli, jäi mulle kui tugevasti keeleküsimustest huvituvale inimesele silma järgmise lõik, mille kohta saab vaid öelda: tõepoolest, õigus on vanal targal mehel:

Näiteks meil on väärtuletusi tekkinud nagu ökoloogia. See pole õige, see ök- alguses. Ta on oiko. Oikos on kreeka keeles maja, kodu. Oikoloogia. Oikumenia. Me oleme seda usualalist oskussõna nüüd läbi surunud Eestis. Aga eesti filoloog on ikka poolpoluvernik või on ta poolsakslane või niisugune veider olend ja talle meeldib see ök- väga. Mulle ök- ei meeldi, eestlased ainult ütlevad ök-, ja sakslane. Ega inglane ei ütle, prantslane ei ütle.

Veldre Anto oli jätkanud oma infoühiskonna "hereetilist" käsitlust, mis kahtlemata on samuti asi, mida tasub lugeda. Näiteks mõte, et "Tuleb tagada, et internetti (k.a eneseharimisõigus) ei saaks kelleltki seaduse ega kohtuotsusega käest võtta, isegi mitte häkkeritel ega pedofiilidel. Internet peab olema võõrandamatu inimõigus."

Numbri lõpulugu oli Kõlari Leelo meeleolukas reisikirjalik "Musta mandri muusika", milles minu jaoks jäi kõige enam kõlama mõte maailmade põrkumisest ja omamoodi kultuurilisest imperialismist. Seda siis konkreetsel juhul muusika näitel: Keenia elanike muusika on Euroopa omast niivõrd erinev, et neil kokkupuutepunkte paistab vähe olevat (see on nüüd muidugi minu kui täieliku muusikavõhiku arusaam selle artikli põhjal), ometi üritatakse sealgi "tsiviliseeritud" olla ja kangesti vägistada lapsi omandama "maailmakultuuri pärandit", ehkki see on neile nii võõras ...


Loetud: Sirp, 23.11.2012
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Raimonds Rublovskis: kas Läti on tõesti Eesti julgeolekuoht? (Postimees, 23.11.2012)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida veidi kärpis käiguke linna (täpsemalt siis Tallinna, et mitte diskrimineerida teiste linnade ja asulate elanikke :-) ). Oli kogunenud üsna mitu asja, millest enamik õnnestus ka selle käigu kestel ära ajada, aga mitte üht, võib-olla kõige olulisemat. Nimelt uue telefoni hankimist. Praegust ei julge ma enam vähegi pikemaks ajaks juhtme otsast ära jätta, nii et vajadus on ilmne. Aga täna nähtavasti EMT suurimas esinduses Solarise keskuses veedetud päris kopsakas ajaühik jättis mind ometi nõutuks ja ikka veel uue telefonita. Mõne aja eest kirjutasin, et mitmesuguste parameetrite järgi (eelkõige muidugi hinna ja omaduste suhte poolest, aga ka suuruse järgi, mis mulle, kes ma kasutan telefoni ikka eelkõige telefonina, see tähendab asjana, mis peab mugav tunduma ja hõlpsasti kasutatav olema ka ainult ühes käes, on vähemalt sama tähtis kui mitte tähtsamgi) leidsin enam-vähem sobivana Sony Xperia J. Ent täna seda käes hoides ... no eks aja jooksul harjuks kindlasti ära, omal ajal sai peaaegu ära harjutud isegi äärmiselt ebamugava kobaka Ericssoni A1018-ga, mis sai hangitud kiiruga kadumaläinu asemele ja mis õnneks peagi otsad andis, aga tahaks ju ikka sellist, mis kohe mugav käes tundub ... No ta võiks ju hädapärast olla pisut suurem kui mu praegune SonyEricsson W850i ja miks mitte ka õhukesem, aga kuigi ma täna proovisin seal esinduses kätte kohe päris paljusid - neid siis, mis juba esmapilgul eemale ei kohutaud -, ei olnud kohe mitte ühtegi, ka nende seas, mille hind oleks pannud tõsiselt kukalt sügama ja pigem ei ütlema, mis oleks samamoodi mõnusalt kätte sobinud, et oleks kohe tekkinud ahhaa-hetk: jah, just see on see! Mis on mu meelest lausa hämmastav, sest telefone oleks subjektiivse mulje järgi otsekui hulga rohkem kui mõne aasta eest - ja ometi on enamik neist kas liiga laiad, liiga libedad või mittelibedad, kuidagi valesti asetsevate nuppudega (niipalju kui neid on jäänud) või mingi muu puudusega (vähemalt mu jaoks). Raske on see elu ... Nähtavasti tuleb oodata, kuni praegune päris lõplikult otsad annab, ja siis minna ja osta ära see, mis esimesena vähegi muljet avaldab (võib-olla mõni uus mudel) ...


Loetud: Akadeemia 11/2012
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2), Eureka (TV6)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Akadeemia 11/2012
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2), Meie aasta Siberis (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Kiievi Dinamo - Pariisi Saint-Germain (TV6)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud:. Akadeemia 11/2012
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Juventus-Chelsea (TV6), Stalingrad (Kanal2)

Ilmunud tõlked: I. Kablukova. Arctic Sea: vastuolulised tunnistused + Vestlus Moskvas (Postimees, 20.11.2012)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev ehk vaba tarkvara tõlkimisele pühendatud päev, mis seegi kord möödus puhtalt KDE tähe all. Tõsi, hommikupoolikul ähvardas sarnaselt eelmise nädalaga sellele kriipsu peale tõmmata Postimees, kes esmaspäeva kohta, mis mul ju ainuke vaba hingamise päev nädalas, täiesti kohatult esines sooviga tõlget saada. Õnneks oli see Postimehe hüvanguks ka ära tõlgitud saanud artikkel piisavalt lühike, et mitte siiski plaane päris segi lüüa. Siiski jäi selle ja veel mõne asjaolu tõttu tänane panus küllaltki kesiseks: taas sai korda arendusharu kasutajaliidese pool ja õige pisut ka edasi dokumentatsiooni poole peal. Aga noh, asi seegi ja abiks ikka.

Sattusin täna läbi viite lugema ühes omaaegses rühmituse Voina aktsioonis osavõtnu meenutust. Muidu see vahest ei väärikski väga suurt märkimist, aga samune osavõtja oli, paistab, otseselt seotud hiljutise Putini Vladimiri väljaütlemisega, et Pussy Rioti tüdrukutele ei saa kuidagi halastada, sest nad olla ju antisemiidid, lausa "juudinuku" üles poonud. Nojah, vene keel on rikas keel ja seal on selline hea sõna nagu "ebatõde" (неправда), mida siis kirjutise autor Putini sõnade kohta kasutab. Ja ilmselt õigusega, sest selgub, et tema oligi see väidetav juudinukk, ainult et juutidega polnud sellel aktsioonil mingit pistmist ja ka nukust oli asi kaugel, rääkimata sellest, et pooja polnud see ja isegi aeg mitte :-) Sõnaga, Venemaa president paiskas oma Saksamaa kolleegile kaela nii võimsa ebatõerahe, et ei Merkel ega nähtavasti esimese hooga keegi ei osanudki sellele kuidagi reageerida ... Selle peale meenub samuse vestluskaaslase kurikuulsa rahvuskaaslase kuulus tsitaat, millega on ilmselt see ekskurss paslik lõpetada:

Wenn man eine große Lüge erzählt und sie oft genug wiederholt, dann werden die Leute sie am Ende glauben. Man kann die Lüge so lange behaupten, wie es dem Staat gelingt, die Menschen von den politischen, wirtschaftlichen und militärischen Konsequenzen der Lüge abzuschirmen. Deshalb ist es von lebenswichtiger Bedeutung für den Staat, seine gesamte Macht für die Unterdrückung abweichender Meinungen einzusetzen. Die Wahrheit ist der Todfeind der Lüge, und daher ist die Wahrheit der größte Feind des Staates.

Loetud: Akadeemia 11/2012
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Režiim peab langema (ETV), Haven (Yle2)

Tarkvaratõlked KDE arendusharus:
kasutajaliides
dokumentatsioon

Pühabased mõtted

Juba tavalise tööpäeva moodi päev, millesse lõi oma mõnusa kiilu tavapärane külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde. Mis, nagu ikka, tähendas korralikku kõhutäit ja sama meeldivat peatäit, viimast siis paari ristsõnavihiku kujul. Aga ka veidi arupidamist peatselt kirjaneitsiks hakkava ema suguvõsaraamatu, täpsemalt küll selle vormistamise üle.

Reedese Sirbi lugemiseni jõudsin küll juba eile, aga ei tundnud siis veel enda sõrmedes nii palju jõudu, et sellest ka mõned mõtted ajaveebi kirja panna, nii et olgu siis nüüd mõningase hilisemisega seegi ülesanne ära tehtud. Peatoimetaja oli sedakorda õige suurelt ette võtnud taas arutlemise raha teemal, millega tal paistab olevat selline ambivalentne suhe: ühelt poolt justkui poleks see oluline, sest on ju ainult ekvivalent ja sedagi võib-olla mitte enam kauaks, aga teiselt poolt on see üks tähtsamaid asju, mille puudumise või arvatava mitteotstarbeka kasutamise üle pidevalt nuriseda ja õiendada. Igatahes täna oli see päev, kus raha jälle polnud oluline, seda ei juhtkirjas ega ka pikas, üle kahe lehe ulatuvas mõttearenduses tööjõu, maksustamise ja raha üle. Viimase üks köitvamaid, alapealkirjaga välja toodud mõte oli: "Kui inimeste asemel on tööjõuks saanud masinad, peab just masinad ka tööjõumaksuga koormama" - mis tekitas kohe kujutluspildi, kuidas edaspidi hakkavad maksuametnikud treipinkidelt raha välja nõudma ... Nojah, artiklis muidugi selliste piltideni ei laskutud, see oli ikka, kuidas öelda, inimpõhine ... Aga lugemist vääris siiski.

Nagu vääris ja veel rohkemgi Kangro Maarja samuti pikk lugu Augé Marci kohtadest ja mittekohtadest, seotud eelkõige äsja eesti keeles ilmunud raamatu ja autori külaskäiguga Eestisse. Selles oli üks huvitav, küll pikema arenduseta jäänud mõte kogu selle suure teooria kohta: kui võib ka nõus olla, et näituseks lennujaam või kaubanduskeskus on üldjuhul mittekoht, siis kuidas on lood nende eluheidikutega, kes ometi neist kohtades elavad? Kas nad muudavad mittekoha kohaks või on see koht ainult kitsalt neile? Augé on kahtlemata tabanud midagi olulist tänapäeva maailma põhikoes ja inimeste suhtumises sellesse ning Kangro Maarja on osanud seda huvitavalt artiklimahtu teisendada-tõlgendada.

Tavaliselt mult vaid põgusa pilgu pälvivad kunstileheküljed pakkusid seekord hea elamuse artiklite kujul hiljutisest KUMU sügiskonverentsist, eriti aga Ristheina Helena lugu sellest, kuidas külma sõja ajal ideoloogiarindel võideldi muu hulgas ka raamatutega. Ma olen üht-teist kuulnud sellest, aga see oli küll hämmastav, et läänest itta saadeti lausa üle kümne miljoni raamatu, kõik muidugi eelkõige Nõukogude süsteemi õõnestamiseks, aga sugugi mitte otseselt propagandakirjandus, vaid pigem lääne "pehme jõu" (iseenesest niigi selge) üleoleku väljendus. Igatahes sai loost kõrva taha pandud, et ühe programmi peategelase Reischi Alfredi sulest on peagi ilmumas vastavateemaline raamat, mis kindlasti on põnev lugeda.

Teaduslehekülgedele oli sedakorda mahutatud üks kummaline (tõlke)artikkel, mis kõneles "müütilisest konfliktist teaduse ja religiooni vahel". Kummaline eelkõige seetõttu, et nagu artikliski öeldakse, on see konflikt ammu ajalukku vajunud - aga miskipärast peavad siis mõned ikka vajalikuks sellest veel nii-ütelda olevana kõnelda ... Aga võib-olla siis polnud neid lehekülgi millegi paremaga täita.

Siiski oli sinna ära mahtunud ka Veldre Anto väga teravmeelne mõttekild tõelisest "Eesti Nokiast" ehk, nagu ta teaduslikumalt väljendudes ütleb, distribueeritud otsustusmehhanismist. Kas seda nüüd võtta tõe pähe või "soolakilluga", on juba igaühe enda otsustada, aga nauditavalt kirja pandud oli see igatahes.

Ja viimaks: kuulutustekülgedelt selgus, et kui ka Eestis on ehk üleloomulike olenditega lood kesised, isegi Süvahavval nähakse teisi vaid videoülesvõtetes, siis Lätis on haldjad täiesti olemas ja üks neist, kandlehaldjas Laima Jansone, väisavat lausa Eestitki!


Loetud: Akadeemia 11/2012
Vaadatud: 8 1/2 (ETV2), SAlajane ladu 13 (TV6), Ajavaod: Riigimees Jüri Uluots (ETV), Faktuaalne kaamera (TV3), Minu ENSV (ETV), Harju 1-50: ASta Põldmäe (ETV), Suletud saar (Kanal2)

Laubased mõtted

Ehkki ma püüdsin täna isegi natuke tööd teha, siis üldiselt ei saa seda peamiselt eilse kräu väljapõdemisele ja muidu kudemisele kulunud päeva kuidagi eduliseks pidada. Ja rohkem polegi selle kohta midagi öelda ...


Loetud: Sirp, 16.11.2012; Diplomaatia 11/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Karje 4 (TV12), Luupainaja koridori lõpus (TV6), Colombiana (PBK), Elusalt maetud (Kanal2)

Reedesed mõtted

Alguse poole pealt üsna tavaline tööpäev, mis aga üsna pea teisenes millekski sootuks muuks. Nimelt koosviibimiseks ühe vana hea tuttava juures, mis oli vist algselt plaanitud vanade töökaaslaste kokkusaamisena ja umbes nii ka kujunes, koos kõige sellega kaasneva ja sellest johtuva, juhtuva ja tulenevaga ...

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked:
M. Crandall. Mitt Romney Ameerika (Diplomaatia 11/2012)
R. Weitz. Transatlantiline julgeolek pärast USA valimisi (Diplomaatia 11/2012)
E. Lucas. Mahajahtumine (Diplomaatia 11/2012)
C. Gati. USA ning Kesk- ja Ida-Euroopa 21. sajandil (Diplomaatia 11/2012)

Neljabased mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev, mille lõpupoole täitis järsku kaela sadanud soov tõlkida Postimehe hüvanguks üks suurem materjal, mis samas oli piisavalt huvitav, et see töö ette võtta. Muidu rien.

Loetud: Vikerkaar 10-11/2012
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2), Eureka (TV6)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse mahtus siiski ka oma mõru hetk või lausa tunnid. Mille pakkumisega said hakkama taas Eesti jalgpallurid. Kui eelmise, Omaaniga peetud mängu kohta, mille eestlased lõpuks võitsid, ei olnud mul ühtegi head sõna öelda, siis tänane, kaotusega lõppenud mäng Araabia Ühendemiraatidega tundus esiotsa veidi parem, kuigi kõikvõimalikku praaki ja kobavat käitumist leidus algusest peale. Ent teisel poolajal, kui väidetavalt sai platsile "kui mitte kõige parem, siis peaaegu parim meeskond" (umbes nii igatahes kommentaatorid väitsid - ja pole alust nende sõnades märkimisväärselt kahelda), lagunes mäng sootuks käest. Ja ma ei riskiks seda panna selle süüks, et esimest poolaega näidati ühel (ETV) ja teist teisel (ETV2) kanalil :-) Kogu see araabiamaadel käimine meenutas otsekui tagurpidi Araabia Lawrence'i: peakangelane on täieline äpu, ei tule millegagi toime ja saab täiesti õigustatult kõikjal, kõigi käest ja kogu aeg peksa. Millest on muidugi kuradima kahju, sest isegi kui too eelmine aasta oligi erakordne ja liigagi hea, siis näitas see ometi, et mehed suudavad mängida küll, lausa päris hästi. Ent see aasta on olnud üks lakkamatu viletsus ja hädaorg, isegi samad mehed, kes siis hiilgasid, oleks justkui pooled oskused minetanud ... Ma ei oska muidugi kõrvalseisjana eriti kuhugi näpuga osutada, aga tavaliselt nähakse selliste asjade taga mu meelest kas hiljaks jäänud põlvkondade vahetust või siis treenerite puudujääke. Esimesega mu arust praegu Eesti koondisel väga probleeme ei ole ...

Väga ei rõõmustanud ka üks teine asi - või õigemini, ega ei kurvastanud ka, vaid tõi lihtsalt välja vajaduse edasi vaeva näha. Võtsin nimelt üle tüki aja jälle ette jäätiseteo, olles hankinud ja otsustanud ära proovida, kas liigmagususe probleemist aitaks üle saada ilma suhkruta kondenspiima kasutamine. Aitas küll, aga paraku selgus, et ainult sellega ikka ka hakkama ei saa. ühelt poolt jäi saadus natuke vähemagusaks (mis iseenesest pole väga suur probleem, suhkruga annaks timmida küll), aga teiselt poolt oli see ilmselgelt liiga vedel, nii et külmudes ei tekkinud selline mõnus mass, vaid selle sees oli tublisti jääkristalle, mis on halb, kohe väga halb ega sobi sugugi nii õilsale ja maitsvale asjale nagu jäätis. Nähtavasti peab hakkama tempima vähese suhkruga kondenspiimaga, võib-olla õnnestub leida sobiv vahekord - või siis tuleb mõelda midagi muud välja, mis ei ajaks asja liiga magusaks, aga annaks piisavalt paksust (nojah, mu kokanduslike oskuste juures tähendaks see küll tublit internetis või raamatutes tuulamist, mõistagi :-) ).

Täna õhtul anti teada tulevase Mageia 3 järjekordse, juba kolmanda alfaväljalaske ilmumisest. Tänu Starmani üllatuslikult pakutud harukordsele allalaadimiskiirusele jõudsid selle LiveCD ja LiveDVD ka kiiresti mulle kohale, nii et ma proovin need lähiajal järele. (Ja annan ka siin teada - olen seda, tuleb tuha-aami pea kohal kummutades tunnistada, küll ka eelmiste alfade puhul lubanud, aga pole teinud, ent seekord on tahtmise siiski suurem, osaliselt ka alljärgnevast saadud innu tõttu).

Lisaks sellele jõudsid siis täna ka mõne aja eest tõlgitud Mageia paigaldamise abitekstid ehk täpsemalt neist vormistatud paigaldamise käsiraamat lõpuks ka nii-ütelda avaldamiseni. Seda küll alles Mageia dokumentatsioonimeeskonna nii-ütelda liivakastis, aga samm seegi. Jah, kõiki vajalikke pilte seal veel pole ja üht-teist nägi pilk juba põgusalt üle vaadates ära, mida tuleks muuta ja parandada, aga vähemalt algus on tehtud. Loodetavasti jõuan millalgi järgmise aasta alguses lisaks Mageia juhtimiskeskuse käsiraamatu tõlkimiseni, mis on ka originaalis ehk inglise keeles hakanud juba enam-vähem kuju võtma.

Ja lõpetuseks sattusin juba hilisemal õhtupoolikul, mida mõned ka ööks nimetavad, lugema üht huvitavat magistritööd, mis käsitles Eesti raamatutoimetajaid. Ehk siis neid, kes mulle kui tõlkijale ühtaegu kurjaks vastukaaluks ja heaks partneriks on. Lugemine oli päris huvitav, üsna mitmeid asju sain teada, mida varem niimoodi otseselt kas ei teadnudki või mille peale ei olnud mõelnud. Aga see pole väga pikk (tänapäeval on nähtavasti magistritöödel ka pikkuse piirang peal - ma mäletan, et kui ma ülikoolis tegin 60-leheküljelise proseminaritöö, siis vaadati sellele ka veidi viltuse pilguga, aga toona, nii aastat paarikümne eest, see veel nii reglementeeritud ei olnud, õnneks ...), nii et mul pole põhjust hakata seda siin ümber jutustama.


Loetud: Vikerkaar 10-11/2012
Vaadatud: jalgpalli sõpruskohtumine: Araabia Ühendemiraadid - Eesti (ETV ja ETV2), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: väike valge riik ja must president II (Postimees, 14.11.2012)

Teisibased mõtted

Et eile tuli välja selline päev nagu tuli, siis oli õieti täna "tavaline esmaspäev" ehk vaba tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Pisut sain targemaks ka eilse pisku kohta, mida ma Mageia hüvanguks tegin: et see nii-ütelda avaldataks (st ilmuks veebi), tuleb veel üks väike fail ära tõlkida. Lisaks sain teada, et dokumentatsioonimeeskonnal on ka oma nii-ütelda arenduskeskkond aadressil http://docteam.mageia.nl/, kust leiab õigupoolest tegeliku praeguse seisu nii originaalide kui ka tõlgete osas. Lubaduste kohaselt pidada ka eesti tõlge peagi sinna jõudma, nähtavasti varem kui "ametlikule" saidile siis.

Muidu kulges päev, nagu enamasti, KDE tõlkimise tähe all. Võtsin üle tüki aja ka stabiilse haru ette, kuhu oli pärast viimast 4.9 seeria täiendusväljalaset pisut uusi ja ülevaatamist vajavaid stringe juurde tulnud. Suhteliselt vähe siiski. Rohkem oli neid arendusharus kasutajaliidese poole peal, mis sai samuti taas endisesse korda (st ikka selle neetud ühe puuduva stringiga ...). Ja jõudsin ka arendusharus dokumentatsiooni kallale, ehkki ei saa just kiidelda panuse suurusega - igatahes oli seda vähem, kui ma eelnevalt olin lootnud. Aga noh, põhiasjad on tõlgitud, nii et eks nende extrageari ja playgroundi värkidega võibki rohkem jokutada (ehkki näiteks Amarok, ma usun, on suhteliselt kasutatav rakendus - kuigi mõistagi vaevalt leidub neid, kes selle käsiraamatu vastu üldse mingit huvi tunneksid ... peale minu, mõistagi :-) ).

Loetud: Vikerkaar 10-11/2012
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Elavad surnud (Fox)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu

Esmabased mõtted

Tormilise nädalavahetuse järel täna üsna hilja üles tõustes (või õigemini küll väga vara, aga nii varasest kellaajast ärakohkununa uuesti voodisse ja unne vajudes ning siis juba õige hilja taas ärgates) jäin korraks mõtlema, mida tänase päevaga ette võtta, kuid Postimehelt saabunud soov üks artikkel neile nii ruttu kui võimalik ära tõlkida pani edasise kulu paika - ei mingit tavalist esmaspäeva ja tarkvara tõlkimist, vaid kõikse tavalisem tööpäev. Mida siis, nagu öeldud, lühendas pisut tolle artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Veidi tegin siiski ka tarkvara eestindamise edendamiseks, kuigi mitte otseselt tõlkimist. Nimelt laadisin üles Mageia paigaldusaegsete abitekstide tõlked ja Jaanusele tänu sain neile lisada ka peaaegu kõik vajalikud pildid, nii et mõne aja pärast ehk saab aadressil doc.mageia.org lugeda ka paigaldusprogrammi eestikeelset käsitlust ja seletust.

Samuti pühendasin täna veidi aega ristsõnadele. Ristik oli juba väga varakult avaldanud järgmise aasta meistrivõistluste kvalifikatsiooniristsõnad ja kuigi mul kui esikümnesse kuulujal ei oleks õieti vaja nende kallal pingutada, sest koht finaalis on ju tagatud, ei saanud ma mitte neid lahendamata jätta, kas või oma lõbuks, naudinguks ja teadmiste kontrollimiseks ja täiendamiseks juba. Ja neid teadmisi tuli juurde küll, üpris mitu tükki kohe :-) Näiteks et Eestis on olemas bänd nimega Monstercöuq või et on olemas teadus nimetusega ökistika või et Eestis on aretatud iirisesort nimega Punkar Villu (seda ma vist olin tegelikult kunagi varem ka kuulnud, aga meeles küll ei olnud) või et on olemas huvitava tähendusega sõna "kanastus", rääkimata muidugi ikka ristsõnadesse sattuvatest, aga neis isendites kohe päris raskesti leitavatest ühe- ja kahetähelistest vastustest (mis ei olnud sugugi mitte keemilised elemendid tuntud lühendid, vaid Soome bändid, Saksa arvutiajakirjad ja muud sellised ...)


Loetud: Vikerkaar 10-11/2012
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), Ameerika valik (ETV), Haven (Yle2)

Pühabased mõtted

Peagu täieliselt töövaba päev, mida eelkõige tingis eilse päeva sujuv üleminek tänaseks ja sellega kaasnevad tüsistused. Siiski jäi tänase sisse ka traditsiooniline ema ja ta poiss-sõbra külastamine, mis seekord oli nõndanimetatud isadepäeva tõttu üsna rahvarohke kogunemine, selline suurpere kokkutulek. Mis omakorda tähendas rohkelt ja palju head toitu (ehkki mulle see seal viibides väga hästi sisse ei läinud, veel ...), palju igasugust suhtlemist ja muud sellist, mis niisuguste asjadega ikka kaasneb. Muu hulgas küll ka üht ristsõnavihikut, mis andis õhtutundidel jaksu veel üleval püsida.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Ajavaod: Väljatõstmine (ETV), Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mis siiski lõppes mõnusa äraolemisega heas seltskonnas rohke vestluse, veini ja nauditava toidu saatel, kulgedes selles vaimus aina edasi ja edasi, kuni tuli tunnistada uue päeva algamise tõsiasja.

Loetud: Vikerkaar 10-11/2012
Vaadatud. Tere tulemast Zombimaale (TV12)

Ilmunud tõlked:
Orhan Pamuk: Euroopa keerab selja Türgile - ja ülejäänud maailmale (Postimees, 10.11.2012)
Jelena Skulskaja: andke mulle minu komplekt! (Postimees, 10.11.2012)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp algas peatoimetaja mõtetega piirilepingu ja miskipärast alati sellega nii väga seotava Tartu rahulepingu teemal. Ma ei hakka siin nende kohta sõna võtma, eks igaüks võib ise lugeda ja mõelda, kas rõhumine Venemaa mittedemokraatlikule olemisele ja olemusele on "küünlaid väärt" või mitte. Küll aga tahaksin välja öelda mõned oma mõtted - seda muidugi klausliga, et ma ei ole õigusteadlane ja sestap on need rohkem sellised "lihtsa inimese" arusaamad. Mul on alati jäänud sügavalt arusaamatuks väide, nagu tähendaks uue piirilepingu sõlmimine Venemaaga automaatselt Tartu rahulepingu tühistumist. Et tegu on rahulepinguga, siis mu meelest saab see tühiseks muutuda ainult kahel juhul: esiteks siis, kui sõlmijate vahel tekib sõjaseisukord (mida Eesti ja Venemaa vahel mu meelest pole tekkinud) ja teiseks siis, kui see sõnaselgelt tühistatakse uue kokkuleppega. Piirileping puudutab pealegi vaid üht rahulepingu artiklit kokku kahekümnest - millest enamik olid teatavasti rakendusliku kallakuga ja on nagunii tühistunud (enamik juba lepingust endast lähtuvalt, kuivõrd seal olid kirjas tähtajad, milliseks ajaks seda või teist tuleb teha). Nii et see, kas piirilepingu ratifitseerimisel toonitada Tartu rahulepingu kehtivust või mitte, on üsna ükstakõik. Mu arust ainukesed artiklid, mis selles lepingus endiselt kehtivad, on teine ehk kõige olulisem, millega Venemaa tunnistab Eesti iseseisvust, ja võib-olla veel intrigeerivam kolmeteistkümnes, mis näeb ette, et kuigi ühelt poolt ei saa Tartu rahuleping olla pretsedendiks teistele Venemaa sõlmitavatele rahulepingutele, laienevad Eestile ja tema kodanikele kõik "iseäralised hõlpsused, õigused ja eesõigused", mida Venemaa on andnud teistele "endise Vene keisririigi territooriumil tekkinud riikidele". Huvitav, kas keegi on selliseid lepinguid läbi tuulanud ja neist midagi leidnud?

Ajalooteemat jagus sellesse numbrisse mu suureks rõõmuks rohkemaltki. Juba eelmises lehes oli Kusnetsi Tamuri "Püha Jüri kutsikad" ühe ajaloolase silmis tunnustust pälvinud ja tänases jätkas kiidulaulu teine ajaloolane Maasingu Madis, kes ei jätnud küll ka kasutamata võimalust osutada mõningatele küsitavustele ajaloolises plaanis. Kuigi ilmselt elukutsest tingituna kaldus autor liigselt ajalukku ja jättis tähelepanuta selle, et tegu on lõppeks ikkagi ilukirjandusliku teosega - aga tundub, et see on kuidagi äärmiselt eestlaslik: sõltumata sellest, millised võivad olla autori taotlused, on ikka äärmiselt vajalik, et ajaloolised detailid oleksid täpsed ja paigas. Alternatiivajalugu, aurupunk ja kompanjonid nähtavasti Eestis väga läbi ei lööks, kohe oleks autoril kaelas plejaad arvustajaid, kes osutavad, et see või teine asi ei ole sugugi mitte usutav ...

Veel rohkem avaldub see mainitud "eestlaslikkus" Hindi Mati pikemas kirjutises, mis eelkõige võtab ette Oksaneni Sofi, aga ka ajaloo üldisemalt. Ta ütleb otsesõnu:

Ma ei leia, et „Puhastuse” ajaloo- ja olustikudetailide vigasusele osutamine tähendaks nõukogude võimu kuritegude eitamist või nende unustada soovimist. Siin pole üldse mingit seost: ma tahaksin hoopis nende (ja üldse kõigi) kuritegude võimalikult täpset avalikkuse ette toomist, koos ajaloolise taustaga. See pole muidugi ilukirjanduse kohustus. Aga ma ei arva, et kirjandusteose ideoloogia peab määrama tema retseptsiooni ning et kõik muu – süžee usutavus ning ajaloo ja olustikudetailide äratuntavus – on kõrvaline.

Minul tõusevad selle peale käed püsti ahastavas küsimises: miks ometi on vaja otsida ilukirjandusest tõde+ Või veel täpsemalt: miks on sealt vaja otsida seda tõde, mis sobiks kokku mingi muu tõega, mitte ainult selle teose ja/või autori enda tõega? Ja mis puudutab "ajaloolist tõde", siis küllap need, kes ajalooga rohkem on kokku puutunud, teavad päris hästi, kui raske on sedasamust "tõde" ka puhtalt dokumentide põhjal välja selgitada, mis ilukirjanduslikkusele pretendeerimatagi kipuvad sageli esitama just oma "tõde", mitte seda üldist ... Ja et ikka veel pihta anda, siis ei ole ka Hint ise selle kehtestamisel oma artiklis päris täpne, kui räägib näiteks:

Kujutlege olukorda, et keegi pole üles kirjutanud, millal heinapallimise tehnika jõudis Eesti kolhoosidesse. Siis võib „Puhastuse” metsavenna peidiku sissepääsu varjamine heinapallidega olla tõendi väärtusega. Ent 1949. aastal heinapalle polnud.

Tõepoolest, ma usun ka, et 1949. aastal ei pruukinud Läänemaal heinapalle lakas olla. Aga siiski: raamatus ei ole juttu heinapallidest, vaid heinapakkidest (tõsi, ühes kohas, juba üsna lõpus, esinevad ka heinapallid - võimalik, et see on näpukas, aga võib-olla oli ka originaalis erinevalt). Ja mis puutub heinapallimise tehnikasse, siis Eesti kolhoosidesse see mõistagi ei saanud enne 1949. aastat õieti jõuda, sest noid kolhoose ju polnud, aga selles, et see poleks üldse Eestis tuntud olnud, ei oleks ma jälle väga kindel. Heinapress on kahtlemata vanem riist kui kolhoosikord ja ka pallimise või pakkimise tehnika oli enne Teist maailmasõda tuntud. Sellele ma küll praegu vastata ei oska, kas noid masinaid enne Teist maailmasõda ka Eestisse jõudis ja kui jõudis, siis kui palju ja kuhu. Muidugi, isegi kui jõudis, siis võib küll uskuda, et 1949. aastal neid (enam ja veel) ei kasutatud ...

Nii et kuigi Hindiga võib mitmes mõttes nõus olla, siis tema põhiseisukohaga, nagu võiks "Puhastust" või Oksaneni uut romaani "Kui tuvid kadusid" (millele on pühendatud loo teine pool) võtta Eesti ajaloo kajastusena, ei ole ma küll kuidagi nõus. Kirjanikud räägivad ikkagi oma lugu ja on puhtalt nende otsustada, kas ja mil määral kogu see taust, mida nad sellele loole lisavad ja mille peale nad oma loo üles ehitavad, on kooskõlas üldteada (või üldteatuks arvatavate) faktidega või hoopis nihestab neid nii, nagu autorile parajasti vajalikuna tundub. Teisest küljest muidugi on tänuväärne, kui ilukirjanduslik teos suudab käima tõmmata diskussiooni ajaloo üle - eeldatavalt mitte autorit materdades, vaid ikka ajalukku vaadates ja seal selgust luua püüdes. Hint sellega toime ei tule, paraku, üritades kangekaelselt "ilukirjanduslikku" ja "ajaloolist" tõde ühitada ...

Ajaloovallast veel tasub ära märkida vana hea mitmekoolikaaslase Bahovski Erkki lühikest mõtisklust Tamme Mareki mõne aja eest ilmunud ajalooalaste esseede kogu üle. Mis taas võtab ette selle "ideoloogilise" ajaloo, ajaloo sidumise olevikuga või lausa rakendamise olupoliitika teenistusse. Mis omakorda läheb välja päris fundamentaalse küsimiseni: mis peaks olema see, mis annab inimolule mõtte? Ajalugu ja narratiiv, mis inimesi ühte seob? Või midagi muud? Selles lühikeses repliigis muidugi vastuseni ei jõuta, nagu usutavasti ei jõutaks ka seitsmeteistkümneköitelises mammutkäsitluses, aga üks on selge: tahame või ei taha, minevikuga oleme seotud nagunii, siinsamas olevikus, kas või juba selle läbi, et me mäletame. Mida selle mäletamisega peale hakata, on juba iseküsimus ... Ja muidugi võib hea meelega ära märkida tõika, et Erkki tuletab meelde Kivimäe Jüri tähelepanuväärseid loenguid ja võtteid, mida ta ammuste aegade selgitamiseks noortele tudengitele kasutas - pintsakuvarrukast haaramine ja nööbiküsimuse esitamine on mullegi alatiseks mällu sööbinud :-)

Künstleri Aili oli valutavi südami kirjutanud eesti keelest ja selle olukorrast või tulevikust kõrghariduses, aga ka veidi laiemalt. Mis on ka mulle mõnikord peavalu ja muret valmistanud, sest mõneti ja õieti päris mitmeti lööb seisukoht, nagu oleks eesti keel selline alaväärtuslik, kus terminoloogiat ega üldse midagi "eesrindlikku" ei saagi olemas olla, päris otseselt minu kui tõlkija au ja põhimõtteliselt lausa töövõimaluste pihta. Nojah, raamatute või muude kirjutiste tõlkimisel ei ole seda nii väga tähele panna, küll aga tarkvara tõlkimise juures, mille puhul leidub kohe päris palju inimesi, kes järsult vaat et keelduvad kasutamast eestindatud tarkvara, enamasti väitega, et see on mõistetamatu. Ehkki enamasti jääb pigem mulje, et asi ei ole niivõrd selles, kuidas on tõlgitud, vaid rohkem ütleja ebakindluses, kui ta on suutnud suure vaevaga millestki aru saada ja peab siis kohanema järsku millegi uuega. Aga noh, ma tean, et mu identiteet on üheselt määratud eesti keelega ja sellest mulle mu eluajaks piisab ...

Huvitavaid mõttearendusi identiteedi, turvalisuse ja muu sellise osas ajas taas edasi Veldre Ahto. Mulle imponeeris tema arvamus, et tasapisi oleks vaja "tehnikute" kõrvale, kes progressiratast aina usinalt edasi keeravad, "humanitaare", kes mõtestaksid, mida kõik see õieti tähendab ja kaasa toob. Õieti on neid mõtteid seal raske kuidagi kokku võtta, selleks on nad üsna haralised, aga lugemist (ja edasimõtlemist) väärt lugu kahtlemata-

Lisaks ajaloole ja muule "ühiskondlikule" oli veidi mõnusat lugemist ka kirjanduslehekülgedel. Kõigepealt, nojah, küll taas ajaloomailt, Kulli Aivari juubelihõnguline lugu eesti (kirja)kultuuri varamusse end kindlalt sisse kirjutanud "Kevade" loomisloost. Teiseks aga Liivaku Lembitu kirjutis isast ja pojast kirjanikest Amistest. Mida oli täitsa huvitav lugeda, ehkki selle läbilugemise järel pidin nentima, et mõlemad käsitletud kuuluvad selliste kirjainimeste hulka, kelle looming mulle küll mingit huvi ei paku ...

Kui veel lõpetuseks ära mainida viimselehelugu Liivlaiu Meelise sulest, mis võttis (taas kord) käsitleda Eesti muuseumid, sedakorda mitte ainult nutuselt, vaid ka kerge positiivsuse laenguga, võikski joone alla tõmmata. Siiski ei saa jätta märkimata, et Sirbi vahele oli pistetud järjekordne filmileht, millest ma tavapäraselt põgusa pilgu üle lasin, aga kus jäi kuidagi väga silma pildilise materjali kesine kvaliteet. Võib-olla ma eksin, aga kas mitte millalgi ei olnud see filmileht parema paberi peal ja teravamate piltidega? Praegu jäi lausa tunne, nagu oleks veel täiendavalt hägustatud mõningaid pilte ...


Loetud: Sirp, 09.11.2012
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millise jättis oma mõru meki jalgpall Eesti koondise esituses. Täpsemalt siis sõprusmäng Omaaniga. Ja mõru meki seepärast, et isegi kui arvestada, et tegu oli sõprusmänguga ja mängiti seda arvatavasti Eesti mängijatele üsna rasketes ilmastikuoludes (palavus ja muud jubedused), logises see mäng ikka igast otsast nii et vähe polnud. Selge see, et sõprusmängud on võimalus järele proovida mehi, kes potentsiaalselt võiksid koondisse kuuluda, aga keda nii-ütelda tähtsatele mängudele lihtsalt lambist lubada ei riskita. Ent täna tundus küll, et väljakul siblivad mehed nägid üksteist kohe päris esimest korda, nii et tükk aega kulus, kuni kõik ikka aru said, mida nad seal tegema peavad ... Isegi see, et lõpuks Eesti ikkagi võitis 2:1, ei suutnud kuigi palju rahuldust pakkuda. Aga mul muidugi ka puudub treeneri silm ja muud vajalikud oskused, nii et küllap see siis andis Rüütlile ja tema kaaslastele mingeid pidepunkte edasiseks tegutsemiseks - mida oleks, silmas pidades praegust seisu nois "tähtsates" mängudes, hädasti vaja ...


Loetud: Vikerkaar 10-11/2012
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), jalgpalli sõpruskohtumine: Omaan - Eesti (ETV), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Vikatimehe poeg (ETV2), Eureka (TV6)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille põhitööle kuluvat aega ja osa sarnaselt eilsega pärssisid mõned tegurid, mille seast tasub esile tõsta ühe artikli tõlkimist Diplomaatia ja veel ühe (eilsetele täna lisaks saabunud) artikli tõlkimist Postimehe hüvanguks. Samuti oli "segavaks" teguriks, aga samal ajal mõnusaks kosutava karge tuule käes viibimise ajendiks postkasti potsatanud teade kandekeskuses ootava paki kohta. Milleks oli, nagu minu puhul ilmselt loomulik, raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• J. Fforde. The Woman Who Died A Lot

Mis teisisõnu tähendab, et võimalikult kiiresti tuleb võtta üks päev vabaks selle läbilugemiseks, sest pärast seda, kui ma lugesin läbi ja ära Thursday Nexti sarja eelmised kuus raamatut, oli selge, et seitsmeski on selline, mis tõrjub igasugused muud prioriteedid tagaplaanile ja üldse eemale, vähemalt teksti läbimise ajaks kindlasti.

Täna sain täiendava vastukaja elik uue kommentaari ühele varasemale sissekandele, milles oli juttu tõlkijate sektsiooni seminaridest ja muudest üritustest, koos ettepanekuga kajastada neid ka siin ajaveebis ja juba eelnevalt - ilmselt selleks, et inimesed, kes sektsiooni ei kuulu või mingil põhjusel kuuluda ei taha, saaksid vähemalt kuskilt teada, et midagi toimub (veebilehekülg on seniajani veel tagasihoidlikult öeldes lapsekingades) ja võimaluse korral ka ise osaleda (sest üldjuhul ei ole need üritused ju sellised klubilis-kinnised). Just täna tuligi samalaadne teade ühest tõlkeseminarist, mida, tõsi küll, ei korralda tõlkijate sektsioon, vaid hoopis Tallinna ülikooli kirjastus koostöös Euroopa Komisjoni tõlketeenistusega. See paistab samuti olevat igati avatud üritus - kel ligipääs Facebookile, võib seda oma silmaga kaeda sel aadressil. Aga usutavasti pole patt see ka siin täies mahus reprodutseerida:

TARKUS TÕLKES - Filosoofiatõlke seminar Tallinna Ülikoolis

16. novembril kell 11 toimub Tallinna Ülikooli senati saalis (ruum M-648) filosoofia tõlkimisele pühendatud seminar „Tarkus tõlkes“.
Juttu tuleb filosoofiliste tekstide tõlkimisest prantsuse, inglise, saksa, hiina ja jaapani keelest ning käsitlemist leiavad nii viimasel ajal eesti keeles ilmunud kui ka veel ilmumata teosed. Lisaks konkreetsetele tekstinäidetele ja terminivalikutele analüüsitakse filosoofiatõlke üldisemaid eripärasid teiste tekstiliikidega võrreldes. 

Oma kogemusi mõtteloo vahendamisest eesti keelde jagavad tõlkijad Kaia Sisask, Alari Allik, Andres Luure, Bruno Mölder, Margus Ott ja Tõnu Õnnepalu. Loengupäeva lõpetab raamatuesitlus, kus tutvustatakse Emmanuel Levinasi äsja TLÜ kirjastuses ilmunud teost "Teisiti kui olla ehk teispool olemust". 

Seminari korraldavad Euroopa Komisjoni tõlketeenistus ja Tallinna Ülikooli Kirjastus ning see jätkab eelmisel aastal alanud üritustesarja "Teadusteksti teekond eesti keelde".
Palume registreeruda aadressil dgt-tallinn@ec.europa.eu või rita.niineste@ec.europa.eu. 

Päevakava
Seminar „Tarkus tõlkes“
16. novembril 2012
Tallinna Ülikooli Mare majas
Ruum M-648
11.00 – 12.00 Levinas eesti keeles – Kaia Sisask
12.00 – 13.00 Immanuel Kanti "Puhta mõistuse kriitika" tõlkimisest – Andres Luure
13.00 – 14.00 Jaapani budismi põhimõistete eestindamisest – Alari Allik
14.00 – 15.00 Lõuna
15.00 – 16.00 Filosoofia tõlkimisest: kuus tõdemust ja kolm kaasust – Bruno Mölder
16.00 – 17.00 Emil Ciorani "Sündimise ebaõnnest" – Tõnu Õnnepalu
17.00 – 18.00 Idutõlge. Zhuangzi. – Margus Ott
18.00 TLÜ kirjastuse raamatuesitlus: Emmanuel Levinasi "Teisiti kui olla ehk teispool olemust".

Loetud: Vikerkaar 10-11/2012
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Meie aasta Siberis (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Braga - Manchesteri United (TV6)

Teisibased mõtted

Üsna pisikese (põhi)tööpanusega päev, seda õige mitmel põhjusel. Ühelt poolt tuli vahele tänasele päevale erakordselt taas ema ja ta poiss-sõbra külastamine. Aga ehkki külastuskäik oli erakorraline, olid seal saadav megahea kõhutäis ja korralik peatäis ühe ristsõnavihiku kujul traditsiooniliselt tasemel. Lisaks segas põhitööga tõsisemalt tegelemist kahe artikli tõlkimine Postimehe ja ühe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks.

Loetud: [digi] november 2012
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Real - Dortmundi Borussia (TV6)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev elik vaba tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Kuigi ma veidi kõhklesin tänase osas, sest ühekorraga vajusid nii Diplomaatia kui ka Postimees oma soovidega kaela ... Aga õnneks ei soovinud kumbki neist midagi enne kolmapäeva, nii et homne päev kulub nähtavasti täitmatute vähkide ja muude naiste nõudmiste täitmisele ... Muidu möödus endiselt kõik KDE tähe all, kus arendusharru oli kasutajaliidese poole pealt taas pisut juurde tulnud tõlkimist, aga rohkem küll vaid ülevaatamist vajavaid stringe, mis ka kõik taas ära õiendatud said. Mitmel, siin täpsemalt lahtiseletamata jääval põhjusel jäi küll dokumentatsiooni poole pealt täna tõlkimine suhteliselt kasinaks, aga natuke suutsin siiski ka käsiraamatute osas edasi rügida. Vähemalt püsib endiselt õhus lootus, et ka selle viimase sabajupi saab ehk kevadeks puhtaks ja korda kasitud. Aga noh, sinna on veel aega - ja nagu ma korduvalt olen öelnud, tundub mõnigi kord käsiraamatute tõlkimine väga tänamatu tööna, sest nende lugejaskond on kardetavasti ikka hirmus väike (võib täiesti kohata jätkuvalt arvamusi, et tarkvara eestindamine on üldse mõttetu, sest käsiraamatuid ja muid abimaterjale ju keegi nagunii ei tõlgi ...).

Loetud: Tuna 3/2012
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Obama versus Romney (ETV)

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu GUI
KDE arendusharu DOC

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida traditsiooniliselt kõige muu (loe: tõlkimise) kõrval sisustas külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde. Liikuva osa ajal kerkis pähe mõte, et see vanataat seal ülakorrusel, nimetatud ka ilmataadiks, on midagi natuke puterdanud. Kui möödunud nädalal tundus väljas olevat selline novembrikuine ilm, miskit valget maas, temperatuur nullist õige pisut allpool ja puha, siis täna oli ilmselgelt varane oktoober kogu oma sombuses ja mudases ilus. Mis mulle kui sügiseinimesele muidugi palju rohkem meele järgi on. Kõige selle rohekas-pruunika pinnakatte kõrvale oleks ju hing ehk igatsenud veel kollakaid kanarbikuvälju, aga noh, linnas on hea seegi, kui mõni üksik taime kuhugi kogemata sattunud on ... Aga selle kerge hingelise puudujäägi kompenseeris mõistagi kuhjaga ema juures saadav, nagu ikka nauditav kõhutäis ning sellele järgnenud peatäis kahe ristsõnavihiku kujul.

Loetud: Tehnikamaailm 11/2012; TM Kodu ja ehitus 11/2012
Vaadatud: Ajavaod: Lennukiröövid ja eesti lendurid (ETV), Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: kolhoosnik (Postimees, 03.11.2012)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Tehnikamaailm 11/2012
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV), Eesti jalgpalli meistriliiga: Nõmme Kalju - Tartu Tammeka (TV6), USA jalgpalli kõrgliiga: New Yorgi Red Bulls - D.C. United (Kanal12)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Tasapisi tõlkega edasi nihkudes olin sunnitud nentima, et kurtmine raamatute kvaliteedi ja eriti toimetamise puudujääkide üle pole sugugi ainult Eesti mure - ka käsilolevas teoses esineb neid suhteliselt palju, viimase kolmekümne lehekülje peale näiteks kolm faktiviga (neist üks paraku kordub ka sama autori teises, juba eesti keelde tõlgitud teoses), mida tuleb allmärkustega ära õiendada ... Võib-olla muidugi toimetajad on lasknud ennast autori prominentsusest ära kohutada või seetõttu muretuna tunda, mine tea ... Sest keeleliselt tundub seevastu väga korras olevat, erinevalt näiteks mitmestki ilukirjanduslikust teosest, mida ma olen viimastel aastatel lugenud, kus mõnigi kord isegi mulle, kes ma ju neid võõrkeeli nii hästi ei oska, kohe silma torkab, et midagi on raudselt viltu ...

Tänases Sirbis oli peatoimetaja päris huvitaval teemal sõna võtnud, nimelt sellest, kuidas maailm meieni siia maanurka jõuab ja jõudma peaks või jõuda võiks. Ta võib-olla küll ei tea (kuigi ma selles veidi kahtleksin), et niisuguseid vaidlusi on ajakirjandusväljaannetes aastakümneid peetud, enamasti rohkem nii-ütelda sisemiselt, ressursside paigutamise mõttes, sestap oli mul, kes ma üsna mitmeid aastaid just selle "maailma vahendamise" alal töötasin, mõnevõrra naljakas lugeda, kuidas jälle käiakse välja mõte väliskorrespondentide mõttetusest. See väide on muidugi õige, et väliskorrespondent saab korraga olla ainult ühes kohas ja seegi, et sissetöötamiseks läheb omajagu aega. Ent tundub, et peatoimetaja seekordse pursatuse taga on siiski pigem mingi isiklikumat laadi probleem, nähtavasti Venemaa kajastamisega. Sest kuigi üle-eelmises lauses öeldu on täiesti õige, kogesin ma ka ise, et ainuüksi "tõlkimisest" ei piisa, vaja on minimaalselt kohapeal komandeeringus käia, et saada aimu õhustikust, nii-ütelda rohujuure tasandi tunnetest ja muust sellisest, mis lugudes otseselt ei kajastu, aga mille olemasolu või puudumise ometi päris hästi ära tunneb. Ja püsivatel väliskorrespondentidel on see tunnetus muidugi veel tugevam. Kuigi nende puhul on muidugi ka teatav oht, et nad tasapisi, kuidas öelda, muutuvad tõepoolest ühekülgseks. Muidugi, selles osas on peatoimetajal õigus, et tänapäeva tehnika areng võimaldab ka teistsuguseid lahendusi - võib-olla ei pea enam tingimata olema püsipalgalisi väliskorrespondente, võib-olla saaks nende võrku ehk isegi laiendada ja võib-olla isegi finantsiliselt tulusamalt, kui kasutada nii-ütelda vabakutselisi ehk inimesi, kes olulistes piirkondades elavad. Sest lõppeks on tänapäeval, üleüldise haridustaseme tõusu tingimustes, ajakirjaniku amet ju selline, milliseks peagu igaüks kõlvata võib (tele vajadused ehk on veidi spetsiifilisemad, aga lõppeks saab enamasti siiski pilti kui mitte sellelt vabakutseliselt endalt, siis mõnelt rahvusvaheliselt agentuurilt hankida ...). (Kuigi tuleb lisada, et ka selline kirjasaatjate kasutamine on üsna vana ja läbiproovitud asi, mis teataval määral end kindlasti õigustab seniajani.) Ent kuigi tõlkijana mulle iseenesest muidugi meeldib peatoimetaja mõte, et maailma tuleks rohkem vahendada just tõlkimise kaudu, ei saa ma ometi kuidagi nõustuda arvamusega, et neid väliskorrespondente sugugi vaja ei oleks - kui mõtet üle kanda, siis oleks see umbes nagu teadmine raamatutest või kunstiteostest vaid arvustuste-tutvustuste kaudu - mis kahtlemata annab teatava pildi, aga siiski mitte päris seda õiget, seda enam et need teised arvustajad-tutvustajad ei pruugi sugugi pöörata tähelepanu millelegi, mis siinkandis rohkem korda võiks minna.

Mõnusat lugemist pakkus Kivistiku Jaan Kołakowski Leszeki hiljuti ilmunud filosoofia ajaloo alast teost arvustades. Võib-olla üks isiklikuks minev vihje oli liiast, aga muidu oli nauditav lugeda, kuidas üht raamatut aruteluga inimolust ja tarkusest lihtsalt mutta tambitakse. Ja see arutelu ise oli palju nauditavam kui Kołakowski pihta lendavad kriitikanooled.

Tavaliselt jätavad lisaks veel mitmele valdkonnale mind päris külmaks ka arhitektuurileheküljed, aga seekord oli sealt lugeda üht-teist mu praeguse elukoha Mustamäe kohta. Tõsi küll, selle vanema osa kohta, mis must õige kaugele jääb, aga eks mõtlemine ja uurimine selle üle, milline võiks olla nonde paneelmajade saatus, puudutab teataval määral mindki, sest ega see viiekordne, milles ma elan, pole just väga palju noorem nüüdseks poolsajandi piiri ületanud sellest vanimast Mustamäest. Kuigi siiakanti ei paista veel olevat jõudnud artiklis väljendatud arvamus, et "pikalt ei saa vana parandamisega edasi minna".

Kirjanduskülgedele oli mahtunud Neeme Anni pikk lugu äsja Nobeli preemia pälvinud hiinlasest Mo Yanist, mis päris hästi tutvustas seda vähemalt mulle varem täiesti tundmatut kirjanikku. Aga muidugi jäi kõige enam silma autori järgmine nending:

Nõnda on tähelepanuväärselt muutunud tõlkija roll. Selleks, et kirjanik saaks ilmuda maailma-areenile, on vaja, et tema looming oleks tõlgitud paljudesse keeltesse. Kui raamatu ilmumise ümber on loodud juba teatav eelelevus, hoolitseb hea kirjastaja selle eest, et kõik tõlked on avaldamiseks ette valmistatud enam-vähem üheaegselt maailma mitmetes piirkondades otse enne romaani ilmumist kodumaal. Romaan paisatakse hoogsalt maailma, nii kindlustatakse sellele kõrgendatud tähelepanu igal pool.
Mõistagi saab tõlge siin enam kui määravaks – sageli on kirjaniku lugejaskond kodumaal palju kordi väiksem kui maailmas tänu arvukatele tõlgetele. Ometi on tõlkija roll avalikkuse ees pigem kahanemas kui kasvamas. Üllatavalt vähe on lugejaid, kes tunnevad huvi isiksuse vastu, kes vahendab emakeelde nende lemmikkirjanikke; ometi sõltub just temast toon ja tunne, mis õhkub igalt leheküljelt.

Mis paraku on õige: nii Eestis kui ka mujal, kui tõlkijatest räägitakse, siis peamiselt ikka mineviku nimekatest tegijatest, tänapäeva omad on parimal juhul teada või vähemalt kuuldud siis, kui nad ise, enamasti millegi muuga, "pildis" üritavad olla ...

Otsekui vastukaaluks sellele tõdemusele oli kirjanduslehekülgedele mahtunud Oja Arno sule läbi pilguheit Sillaotsa Martale, kes lisaks ise kirjutamisele ka päris palju väärtuslikku eesti keelde ümber pani. Tõsi, et kirjutis oli ajendatud "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud Sillaotsa kirjutiste raamatust, siis muidugi sellele viimasele aspektile siin palju tähelepanu pööratud polnud, vaid rohkem oli juttu temast kui kirjanduskriitikust.

Tunnustavalt oli Kusnetsi Tamuri ajalooromaani tallamise radadest tema viimase teose "Püha Jüri kutsikad" ilmumise puhuks kirjutanud Sazonovi Vladimir. Nojah, võiks ehk norida selle kallal, et autor varasema ajalooliste romaanide kirjutamise näidete osas piirdub ainult Krossi ja Valtoniga, vaatamata natukenegi kaugemale minevikku, aga ilmselt on siis need varasemad juba astumas või astunud kõikeunustavasse Lethesse ... Igatahes tuletas see meelde, et tegu on raamatuga, mis tuleks ka endale hankida.

Päris omapärase kirjanike liigitamisega oli hakkama saanud Wimberg: jaotada tuleb neid selle järgi, kui palju on neil tasse, mis saadud mitmesugustel avalikel esinemistel ja kohtumistel lugejatega. Päris teravmeelne ja sundis - kuigi ma ei ole mõistagi kohe üldse mitte kirjanik, mitte sinnapoolegi - endagi tassivaru revideerima. Kui kaks päris isiklikku kõrvale jätta, siis võib öelda, et olen kahetassimees :-)

Lehe lõpetas aga märksa süngem lugu tänapäeva obskurantidest, neist, kes mõistsid Itaalias vangi seismoloogid selle eest, et nood ei suutnud maavärinat ennustada ... See oli juba tekkides nii mõistuseväline lugu, et tundus rohkem halva naljana või musta huumorina, aga paraku on seitse inimest nüüd "mõrva" eest vangi mõistetud ... O tempora o mores! jääb üle jõuetus mõistmatuses kisendada ...

Loetud: Sirp, 02.11.2012

Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida, nagu ikka kuu esimesel neljapäeval, tükeldas õhtupoolikul kohalike Mageia sõprade koosviibimine ikka sellessamas Buffalo pubis, mis ei ole meiesuguseid veidrikke - sedakorda oli meid taas kolm, nagu sageli, kuigi mõnel korral on lausa topelt nii palju isegi olnud - , kes kord kuus terveks õhtuks laua hõivavad, sellel arvutid lahti löövad ja midagi imelikku teevad (või siis ei tee :-) ).Mul kui üldiselt visuaalivaenulikul või vähemalt -külmal isikul õnnestus loodetavasti edukalt enda õlult lükata vaev hiljaaegu ära tõlgitud Mageia paigaldamise käsiraamatu (mida näeb või peaks nägema ka paigaldamise ajal, mõistagi) tarbeks pildilise materjali valmistamine teistele, selles osas palju võimekamatele õlgadele, nii et loodetavasti tuleb Mageia 3, aga ehk isegi juba mõned eelväljalasked siis nii palju eestindatuna, kui see vähegi võimalik on. (Üks mureküsimus on veel väljalasketeade, mida põhimõtteliselt samuti paigaldamise ajal lugeda saab ja mida teiselt poolt saab ka tõlkida, aga need kaks maailma ei ole mu meelest seni veel hästi kokku viidud, see tähendab isegi tõlgituse korral ei saa lugeda mitte seda tõlgitud varianti, vaid ikka ainult ingliskeelset - aga loodetavasti leitakse sellele ka lahendus, kui seda on üldse võimalik leida ...)


Loetud: Tuna 3/2012
Vaadatud: Eureka (TV6), Julius Assange, seks ja valed (ETV), Kättemaksukontor (TV3)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõin lüürilist (ilma tõttu muidugi) vaheldust elukohajärgse kaupluse külastamisega koduste toiduvarude täiendamiseks. Avastasin ka mõningase üllatusega, et Skype taas töötab - on juba kaks päeva tõrgeteta töötanud, samas kui varem piisas mõnest tunnist, et see hanguks. Muidu rien.


Loetud: Tuna 3/2012
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Sündmus (TV3)